Monday, September 29, 2008

mitte-midagi-ei-pea-tegema pühapäev

jah, ka selliseid pühapäevi tuleb ette. aga tundub et see ei ole uue traditsiooni algus ja järgmine nädal on taas äratuskellaärkamine. kurjad keeled, kes on süüdistanud meid tegevusetuses, on tuginenud vaid regulaarselt mittelaekuvatele veebiripootidele. reaalsus on vastupidine, sihitut poolsportlikku sibamist on olnud kuhjaga, lissalt ingeldamine on toimunud vaid mentaalselt.

näiteks toimus väljasõit lõunaingli kodumetsadesse, sealset renoveeritud uisurada testima ja ühtlasi sai põhjalikult skriinitud ka seenemetsaalust. uskumatu, aga kui uisud jalga tõmbasime tuli PÄIKE välja! helen jooksutas samal ajal pealinnas meie amööbist konkurenti, kes läheb varsti amsteli joomise eelsele jooksule.

veelkord sai läbi tallatud ka rattamaratoni lühike maa, et näidata ka liisule, et mis värk on. treener mardiga stardieelne vaimne häälestamine tõi edu. prioriteedid olid paigas ja avile massale orasele panime pähe. ei saa märkimata jätta, et liisu polnud varem kunagi nii pikka maad rattaga läbinud.

ja mingi hetk jõudsin ma oma elu esimesele kergejõustikuvõistlusele, sest käisin mõneks tunniks segamas soosaar data error systems tiimi. nüüd ma tean, et kosel on staadion, ja et kergejõustikukohtunikud ei ole omavahel suured sõbrad ...

no ja siis jõudis kätte ka minu tähetund, mil mind võeti kaasa sprindirada ehitama. mis saab olla parem kui tähestiku õppimise frustratsiooni väljaalamine autokummide loopimisse ... heleni ja kylliga sai lisaks tugevdatud seljalihaseid kõikvõimalike kastitarimisharjutustega. aga kui sul on roosa tupsudega peapael, siis läheb kõik ludinal ;)

rattamaratoniga seoses ilmus välja uus liik tegijaid eesti mehi.
tegija kõne reisoffisisse: teate, ma jäin siin natsa haigeks ja sooviks ümberregistreerida.
aet: kas soovite pikka distantsi lühikese vastu vahetada.
tegija: ei, ma tahaks ikka pikemale distantsile minna. ma ei jaksa kiirest praegu sõita aga lühikesel maal ei saa aeglaselt sõita. pange mind pikale kirja, seal võib rahulikult loksuda.

nõu komments.



helen nägi rattamaratoni stardis ka uut enesetapumeetodit: ajavõtukiip tuleb kinnitada kaablijuhtmega ümber randme ja nii kõvasti kinni tõmmata, et veenid ei lekiks. kahjuks ei austanud helen inimvabadusi ja nurjas vähemalt kolm sellist projekti.

üritus ise oli inglitiimi poolt kaetud. see et vahur mulle needuse kaela saatis oli muidugi ebailus. ma ju kogemata unustasin selle medali omale kaela.

viimane ettevõtmine oli laupäevane jalutuskäik-rajakoristus.
minu ja kylli jalutada jäeti lõik palu-astuvere. seal saime me sõbraks ylimeganunnude kitsekestega, keda ma sõpruse märgiks raudrohuga meelitasin. jalutuskäik algas kohe positiivse leiuga: sain viieka. edaspidi järgnes juba tavalisem kraam. sel aastal me ei leidnud ühtegi porilauda ega rattaketti ega ilukilpi ega ilusate poisteportreedega geelipakki. nüüd on popp süüa mingit essebeerohelist hamabapastatuubi pakitud ollust. peab see vast nälg olema, brrrrrr...

sellest nädalast hakkan tubliks ja katkestan oma kolmenädalase treeningpausi. trenni hakkan tegema oma uue rattaga. see peaks nüüd küll ise mäest üles sõitma ;)

aga pässi jama töötutest inglitest ärge pange tähele. ta näeb unes, et käib aivar riisaluga hongkongis vee all asuvas baaris pidu panemas - selliste inimestega suheldes kasvatame endas empaatiavõimet ja oleme ise veelgi tublimad.

ja nüüd ei jää muud üle kui heleni koostatud ingellist läbitöötada ja eeloleva nädalavahetuse kostüümidraamaks end üles kütta :D

Wednesday, September 24, 2008

kohhutav kättemaks

vaevlen hetkel kangekaelsuse piinades, mis on põhjustatud manakeri kohhtavast kättemaksust. ma nimelt virutasin kogemata ta rattamaratonil teenitud medali ära ...

Thursday, September 4, 2008

korilusorienteerumine

sel teisipäeval sai saavutatud uus raffusvaheline tase. punkt üks: sel aastal esimene põlva teisipäevak mille käigus jõudsin lõppu enne kui amsterdami särgid metsast üles korjatud. punkt kaks: seeni metsa ei jätnud.

iksdriimijärgne jalanõude kuivatamine tossud rõdul tehnikaga venis nii pikaks, et esimene õueüritus sai ette võetud alles laupäeval. nimelt ilmus reedel õhtulehes sügishoroskoop, milles mul soovitati 30.augusti ja 24.septembri vahel romantilisele reisile sõita. kuna tartule on varsti lähenemas ratturite hordid siis pikemat puhkust ette võtta ei andnud ja tuli läbi ajada käepäraste vahenditega. selgus, et romantiliselt seenele minnes pole korilustulemus pooltki nii hea kui orienteerumispäevakutel, kui sul pole millessegi kukekaid panna. õnneks ei kattu minu eelistused eesti keskmiste puravikuküttide omadega, nii et järgmine päev olin sunnitud meelde tuletama marineerimiskunsti.

seekord tegime heleni ja liisuga tööjaotuse: liisu ja helen lugesid kaarti ja mina tolknesin sabas ja targutasin niisama. sellest siis ka hooaja rajaläbimise suursaavutus.

olen välja töötanud suht efektiivse liikumisviisi, mille käigus koriluse tulemused ladustatakse kapuutsis. kahjuks sai juba kolmandas punktis kapuuts täis ja tuli appi võtta mitte kõige ergonoomilisem lisavarustus, mis eriti segas kraavidest üle hüppamisel aga samas treenis muidugigi hullult piitseptsit. seekord oli metsa all isegi sel hooajal nii defkasid mustikaid ja jõhvikadki on valmis saanud. nii me siis liikusimegi ringi marjakombainitehnikas. helen hädaldas küll vahepeal, et ühte metsa ei tohi nii palju marju korraga kokku panna aga missa hädaga teed...

ja ärge arvake, et see olin mina, kes helenile pähe tegemise soovil spordimeheliku finishisprindi tegi :D