Monday, December 13, 2010

põsed punases

laupäeval sai taas pisut värsket õhku hingatud. seekordne meie treeningrühma väljasõit viis meid maratoni rajale.

suusatamise mõõdupuuks oli vana deviis: sevodnajshni rekord, eto zavtrashneja norma. järgmine kord veel päris hellenurmeni minema ei pea, aga varsti pole pääsu ;)

lumi on mõnus pehme ja aeglane, see tähendab täiesti kukkumiskõlblik, ja rahvast rajal piisavalt, et putkupannud treenerile väsimuse korral sõna saata.


siiani võtab minul juba esimesel tõusul põsed punasesse ja nina vett jooksma. siis peab jälle elleniga väikese ingveritee pausi tegema ja võibki edasi pusida.

jätkame ...








Thursday, December 9, 2010

masterstvo ne propjosh

see vana tarkus tuleb mu treenerile alati meelde kui ta kasvõi pärast pikemast pikemat pausi minuga koos suusatamas on. olgu mina nii tubli kui tahes ja tema nii laisk kui tahes, ikka olen mina seisva posti rollis ja tema liugleb mängleva kergusega. siis ootab mind armulikult järgi ja lööb oma vanasõna lauda. mul ei ole ennast millegiga võrrelda, pole seda masterstvoodki mida proovida maha juua.

teisipäeval oli tartus tekkinud lõpuks selline seis, et ka need inimesed, kellel vaid üks paar ja korralikke suuski, saaksid trenni minna. ma aru ei taipa, kuda see suusatamine minu kontidesse ei salvestu. ja suured teoreetikud räägivad mingist lihasmälust jne. igatahes olen jõudnud arusaamisele, et see on minu karma, et iga sügis alustan suusatamise õppimist jälle nullist. jälle läheb esimeste suusatamise põhivõhm laskumiste kartmisele ja muidu koperdamisele. mu kohmakus oli nii silmatorkav, et inimestel hakkas must isegi kahju. nii mõnigi andis omapoolseid soovitusi, lisaks treeneri hane selga vee kallamisele. no vähemasti tundsid sõbrad mu vaatamata pimedusele lihtsalt ära ja oli põhjust laiskust lobisemisega maskeerida.

nüüd läks siis päris lumeks kätte ja lõpuks on põhjust ka meie auulis lumelabidas välja võtta. ja see tähendab lisaks ka seda, et pisut seda valget pudiseb ka maratonirajale ja seal on koperdamine rohkem tolereeritud.

Tuesday, November 30, 2010

jälle õues

novembri teisel poolel naasis treener tiia päikesevanne võtmast ja teatas, et tuleb jälle hakata trennis käima. (ma olin vahepeal isegi kaks korda sulgpallireketi kätte võtnud, et äkki tuleb sellega spordiisu tagasi, aga ei midagi.) suhkruga kokkukleebitud egiptuse pähkleid ja seesamiseemneid krõbistades noogutasin hoogsalt treenerile kaasa ja lubasin aktiivselt üksteisepeksmises osaline olla.

lubaduste täitmise päev jõudis teadagi kätte kiiremini kui plaane tehes tundus. juba hommikul tosse trennikotti pakkides hakkasid luud-kondid end imelikult tundma. tööle jõudes hakkas juba põlv tuikama ja muutus tundidega järjest valusamaks. ja siis, oh õnne, teatas treener, et täna on ta bizi ja mul on keka vabastus. sellise uudise peale läks põlvevalu kohe kiirelt ära :) paar päeva sai veel mökutatud ja siis saabus päästev valgus. lumi tuli maha. ja nüüd pole vaja enam mingit keelitamist-meelitamist, et mind õue saada.

esimese trenni plaanisime laupäevale ja õigesti tegime. ilm oli megailus. ainult see asjade kokkuotsimine oli kuidagi vaevaline ja õiged kindad jäidki leidmata. suusasaapad tolmused, suusad kriibitud läksime, nagu polekski kaks kuud diivanl lesitud, suusabaasi ja panime triikraua seina. piinlik lugu muidugi, et kõik austajad on kuhugi kadunud ja ma pidin ise parafiini sulatama.

et siis kuhu minna? no nädalavahetusel võiks ikka ju kaugemaid kante avastada. hm, kas te ebaveres olete kunagi käinud? eeeeei. kuna ellenil on ilus välismaa auto siis läksimegi sinna ekskursioonile. ebavere oli ebamaine. tegelikult terve tee vaatasid autoaknast välja, karp lahti, ja vaatsid nagu filmi: nii teistmoodi novembripäike, lumine loodus, kitsepere. suusarajal küttis treener meil kohe pärast esimest telefonifotoshuuti täpiks ja ülejäänud aja sisustasime elleniga kahekesi. nii hea kui on kellegagi samas tempos tõusupeal kinnijooksnud hingamist taastada ja enne laskumisi põlve väristada.

tuli meelde, miks mulle meeldib õues olla ja kui mõnus on suuskadega ringikakerdada.

Tuesday, November 2, 2010

täiesti spordivaba

kui päss, kes on meie mõnitamis- ja mölisemisosakonna juhataja, arvas, et meid ei päästa enam spordimülkast miskit, siis tutkit ... vaid kuu aega trennivabadust oligi vaja, et ma enam üldse õue liigutama ei tahaks minna. täiesti uskumatu kuidas üksi mõte tossude väljavõtmisest vastikusvärinad peale ajab. brr. lumeigatsus on siiski veel hinge jäänud, kuid võibolla läheb see ka esimeste lumehelveste nägemisega üle. oktoobrikuu molutamise kaitseks on mul vastu pakkuda vaid üks sall ja kolm paari villaseid sokke.

helenile mõjus ravi muidugi vastupidi: ta on talveks vähemalt viis erinevat motiveerivat piinamismoodust endale välja kirjutanud.

Thursday, October 21, 2010

spordivabaduse unenäod

programm "oktoobris sporti ei tee" on kulgenud kultuurselt ja edukalt. ilmenud on siiski ka kõrvalnähte. ei tea siis kas võõrutusravist endast või millestki muust aga igatahes nägin kultuurireisi viimasel ööl hardkore spordiunenägu. siin saab mind jälle aidata vaid tädi pässi seletusteraamat.

niisiis. olin sunnitud minema seiklusvõistlusele oma superebasportliku õega, sest teised inglid olid kusagil lennud, kuid just nendepoolne karm korraldus oli rada kindlasti läbida. pusisime me ulfriidega mis me pusisime aga lõpp hakkas paistma. viimane etapp enne finishit oli 500m jooks mööda lintidega piiratud ja ühest küljest kirjutuslaudadega ääristatud koridori, kus aegajalt tuli ka punkte märkida. kontrollpunktid olid lihtsalt augud iga paari kirjutuslaua järel, kuhu tuli si pulk sisse pista. finishisse jõudes tuli välja, et mu õde pole ühtki punkti märkinud. ma siis tegin ettepaneku tagasi minna ja koridor uuesti läbi teha, kuid tema hakkas jonnima. ma küll keelitasin, et misse 500meetrit ikka ära ei ole, kuid tema oli süsi mis süsi, istus maha ja jonnis. lõpuks said punktid ikka märgitud ja võistlus tehtud. finishis selgus,et olime rajal kõik lisaülesanded tegemata jätnud, sest polnud neid legendis märganud, sest nad ei paiknenud ka otseselt rajal. karistuseks sellise ignoreerimise eest saadeti mind järgmisel päeval sillasixteni orienteerumiskommuuni sekretäriks. seal oli palju metsast tuttavaid nägusid koos. ilmusin tööle seelikus ja kõrgetes kingades ja sain kohe järgmise litaka: et mis mõttes sa sellised riided selga panid? me ju lähme kirikut restaureerima!

õnneks tuli ka sellele pikale unenäole lõpuks lõpp :) aga trenni ei lähe!

Sunday, October 3, 2010

metsas on palju punkte, aga sina ei pea mitte neid kõiki ära võtma...

see postituse pealkiri on katke eile metsas kuuldud õpetussõnadest :)

rogain on see üritus, kuhu meiesugused lähevad hooaja jooksul kogunenud tarkusi ja kavalusi realiseerima. seekord oli see lisaks mõeldud ka nelikürituse peo voormapiks, sest kesse ikka ilma spordipäevata tantsulkale läheb. kahjuks aga ei sobi rogaini aeg tihtipeale meie sotsiaalsesse kalendrisse. nii ka seekord oli väljas vaid 2/3 inglitest, sest merike valvas lõunas rattureid ja mängis jalgpalli vms.

midagi on sel aastal muutunud. ei teagi, et kas on kvalitatiivne pööre või vastupidi, aga me olime 45 mintsa enne starti nii redised kui olla saab. isegi rajaplaneering oli tehtud. see planeerimine võttis meil muidugi oma tubli kaks-kolm mintsa. mingile osast kaardist tõmbasime kohe ramirendi kahemeetrised raudaiad ümber, sest peoeelset jalutusaega oli vaid viie tunni jagu. ja ega meile rohkem vaja ka pole, et oma doos kätte saada ning poodiumikonkurentsis püsida.

no missa hakkad siis selle ajaga pihta? mõtlesime minna tommi-erki kaarte segama, sest oli teada, et nad tahtsid jaanionule-paavole sportlikku tsällendzit pakkuda ja sellistes olukordades teistel jalus olemine on meie leivanumber. eks amööbidki on kavalust kogunud ja olid meie eest ettenägelikult seitsme maa ja meretagusesse parklasse põgenenud.

seisime
siis nagu mõttetud mehed muiste, kuni üks korraldaja meie tühje pilke tähele pannes meid tuppa laua taha istuma suunas. täitsime käsku, potsatasime maha ja hakkasime tahtmatult pealt kuulama teiste tiimide ajuraginat. et kas teha tiimi koosolek iga tunni tagant jne.

kuna külm hakkas sõrmedesse, siis mõtlesime et peaks kõigepealt üha autolavka leidma kust kehasoojendajat tankida. kaart ei olnud kuigi lootusrikas. abi tuli
kõige ootamatumast suunast. üks tüdruk tuli meie metsas vastu ja pidas meid ühe jäägribeebi vääriliseks. superkink sellesse hetkesse!

päev oli äraütlemata ilus: päike, täielik tuulevaikus, üleküpsenud pohlad ja teavaskoda kogu omas paremate vaadetega... see mets on meie jaoks õpikunäide sellest, milline mets meile meeldib ja kus meile orienteeruda meeldib.

vaid korra saime varbad ja oma uued üliseksikad orienteerumispõlvikud märjaks. see oli pärast seda kosmoseporgandit mis seal 40 punkti lähistel maas oli. üldiselt olime kaardiga seekord suured sõbrad ja oli tunda, et tippvorm mis tippvorm. vaid korra ronisime ühe künka otsa liiga vara. ja see oli ka selge et millal otsida visuaalset kontakti ja millal kõrvu kikitada.
rahvast oli metsas igasugust. ka meie eelmise korra kaardilugejate tandemi mari-siimuga sai pisut koos jalutatud. vaid ühes kohas ühtisid meie teed kiirongi sarnaste tormlejatega. see oli 55 punkti juures, mis sai meie kaugeimaks objektiks ja imidzilõhkujaks, sest tõi meile sisse edu maare ees. kogematta, ausõna!

niisiis nagu ütlesin - superpäev, ja mis peamine üllatusi muudkui tuli ja tuli. üks näiteks saabus essemmess tervitusega kaugelt siberist ühelt hea mäluga seiklussportlaselt. ju ta teadis, et järgmised spordiplaanid tuleb inglitele alati serveerida hea emotsiooniga finishijärgselt. spordiministeeriumi lipsu lõdvaks laskmise peol üllatas järgmine hea mäluga seiklussportlane, kes oli juba mitu naistepäeva jätnud lilled saatmata ja nüüd lõpuks tuli võlgu klaarima. oll muidugi pani pisut nõrka, et minu kingitud lipsuga peole ei ilmunud nagu lubas, kuid ta kompenseeris seda oma higiga välja teenitud vahuveiniga. jaaniiee...

ega me rahval niisama lihtsalt lipsu lõdvaks ka ei lasknud. meile heleniga, kui kallutatud statistika osakonna kaastöötajatele, usaldati spordiministeeriumi poolt londonisse pääsevate sportlaste selgitamine. nagu näha olen ma juuresoleval pildil täiesti spiitshless, sest vaatamata kõiksugu tähtede osalemisele, pani kaugushõppevõistluse kinni ei keegi muu kui soss. peo kõige keerulisemaks osaks osutus lipsusõlme tegemine. mäletan kui veel plikatirtsuna isa mulle lipsu sõlmesidumist õpetas, rääkides, et suureks saades võtan endale kindlasti sellise mehe kes ise seda kunsti ei valda. no aga kes siis vanemaid kuulab!

ja ongi kõikvõimalikel hooaegadel joon alla ja aeg talveks rasva koguma hakata ning oodata lund ;)

Sunday, September 26, 2010

lehm libedal jääl e saksa tummfilm

seekord algas kõik sellest, et karu sai meie rulluisumaratoni käigus omale suure venna alexi, kellele me nüüd omakorda külla tulime. esialgu oli ka merike tuleku graafikus, kuid lõunaosariikide spordielu otsustas ta koju jätta. meie eelmisest ühisuisutamisest karuga on mõned head aastad möödas, kuid lõpubussi eest põgenemine oli ikka hästi meeles. ja nii oligi minu põhiesmärgiks seekord bussisõidust pääsemine. ja kuigi eesmärgid olid suured, ei teinud ma suurt midagi, mis mind õnnestumisele kaasa aitaks. väike kodune testisõit ei olnud eriti lootustandev. ainuke õige tegu oli pillelt uiskude laenamine, sest teadagi on varustus see, mis rajal tegusid teeb. uisud olid nii head, et kui jalutamiset varba alla vill tuli, siis uiskudes ei olnud seda tundagi. karu rihtis minustki kõrgemale, oli omale migi aja välja nuputanud, ja temaga paarissõit oli välistatud. Juurdeviivaks ürituseks valisime kohaliku staa

ri külastamise loomaaias. Lisaks Knutile nägme seal ka ahvi, kellel oli nägu sissepoole lohkus J Reisoffis oli äge. Oi kus seal on uiskamiseks ruumi! Kuna kintsunahk on kallis vara siis otsustasin, et kui seda riivin, siis ainult võistlusrajal ja jätsin tempelhofi

lennujaama teed erinevalt karust testimata. Päeva tähtsaimaks põntsuks rulluisumaailmale oli see, kui karu teatas, et tartu ei asugi lätis ja kui itaalia võistlejad said tänu meile teada, et joovad alkoholivaba õlut. unelauluks tutvustas karu mind tirooli antoni lauluga.

laupäeva hommikuks olime kõik ilusa sooja suveilma ära raisanud, taevas oli pilves ja vihmast polnud pääsu. minu argpüksihinge hakkas vaevama hirm. Ja mitte mingi hirmupoju vaid ikka korralik hirm. Aega enda üleskütmiseks oli piisavalt, sest start oli alles õhtul. Istusime karuga ühte kohvikusse maha, jõime kakaod ja sõime shokolaadi peale. Vihma kallas järjest kõvemini – ei mingit inglite lennuilma. Tuju parandamiseks panin pitsidega retuusid jalga ja seeliku selga. Joogipudeli vöö, mille hirmuga ostsin, osutus monofunktsionaalseks ja pani mind rakse valiku ette: kas telefon või huulekas? Kuna niikuinii olen saksakeelses keskkonnas nagu tummfilmis, siis olin sunnitud seekord huuleka maha jätma.

Head sõbrad ja muidu spetsid olid enne sõitu õpetanud, et leia võistlusel endale mõni sobiv rong kuhu sappa haakida ja elu on ilus. Niisiis hakkasin pärast starti sobivat paksu poissi otsima kelle seljataha tuule ja vihmavarju jääda. Kandidaadid langesid järjest ära. Enamuses selle pärast, et hakkasid iga väiksema kurvi ja languse puhul pidurdama. Mina ei saanud endale sellist energiaraiskamist lubada. Esimese kümne kiltsaga olid uisud läbimärjad. Asfalt oli kohati nii libe, et uisud tahtsid lükates oma teed minna – klassikaline lehm libedal jääl tehnika. Pikaliviskajaid nägin terve sõidu jooksul 8 korral. Kui keegi maas vedeles, siis hoiatati aktiivselt ja külakuhja ei tehtud.

Ja ikka ei mingeid ronge. Kõik pusisid omaette, kuid rahvast mu ümber jä

tkus, mis andis lootust, et bussituled ei hakka veel seljatagant äffardama. Kuna kilomeetriposte ei märganud, siis ei teadnud ka, et mis seisus olen. Lõpuks sain endale ka seltsilised, neli lillade dressikatega ja k2 celenadega sõitvat münsteri tüdrukut, kes julgesid rongis sõita ja kellega koos olin pea 15 kiltsa. Nende eesmärk ei olnud koos kiiremini edasiliikumine, vaid lihtsalt koos olemine. Mind lubati punti jääda vist ainut tänu sellele, et mul olid töpselt samad uisud mis neil J Mingi hetk tüdinesid ka nemad rongisõidust. Vähemasti täiendasin uues pundis oluliselt oma saksakeele sõnavara: ahtung, links, rehts, buli (see tähendas kanalisatsiooni auku). Nendega koos sõitmine tuletas meelde, kui väärtusetu on minu jaoks sõpradeta rajaleminek. Ja minu lemmikuks rongijuhiks on ja jääb siiski merike.

Kui 30 kilomeetripostist mööda sain ja bussituled ikka veel selga ei soojendanud, julgesin esimest korda mõelda, et äkki tõesti õnnestub. Vihma sadas jätkuvalt ja kaassõitjate uisud hakkasid ümberringi järjest kõvemini valet häält tegema. Õnneks jõudis enne finish kätte kui minu rattad nutma jõudsid hakata.

Finishialas oli kari maani rohelistes kilekottides zombisid, kes riietumistelgis omakorda peata kanadeks muutusid. Karu valvas mu üliaeglast riietumisprotseduuri, sest muidu oleks ma pool kola sinna telki maha jätnud. Diplomilt selgus, et tänu oma hästi rahvusvaheliselt arusaadavale eesnimele oli mind jälle poiste sekka pistetud. Printerioperaator küsis ka minult üle, et kas ma olen ikka kindel, et see on minu nimi ...

Täna käisime karuga siis jooksjate kannatusi vaatamas. Stiilinäiteid oli erinevaid. Meie lemmik oli jaapani minni hiir. Kuna vihma sadas muudkui edasi, siis saitsiingut tegime peamiselt ess baani aknast. Esialgu tegime diili, et kui karu mulle täna poest peokingad leiab, siis ta ei pea täna minuga jooksjate peole tulema. Aga üldine kehakangus on ka mind leebemaks muutunud ja vaatamata ebaõnnestunud shopingule jääme peo asemel pro siibeni seltsi. Ja millegipärast arvatakse siin maal, et erdinger alkoholfrei on hea õlu ja et inimesed pühapäeviti ei tahagi sauna minna.

Sunday, September 5, 2010

sprinterid kullajahil

eilse võistluse tempo ja muud valikud said paika loomulikult eelneval õhtul: helen käis jalkat vaatamas ja pealinna uusi klubisid tshekkimas ning meie merikese ja külliga käisime roostal srilanka poiste tantsuõhtul.
niisiis jõudsime otsusele, et seekord teeme selle ära ja tuleme lõpuks kullale! juba neli hooaega tehtud aga ikka pole legaalselt poodiumile saanud. ja kuidagi tuli ju ilus päikesepaisteline päevake ära sisustada, sest piduni jäävat aega oli liiga palju. sprint on ju siiski tõlgendamise küsimus.
kõige tõsisemalt võttis asja muidugi helen, kes pärast esimest punkti ütles, ärme jookseme! sellist palsamit meie kõrvadele pole sealt suust kunagi veel tulnud ja muidugi ei vajanud me merikesega mingit teistkordset keelitamist :)
roosta metsad olid superilusad. need seenehordid, mis metsa all kasvasid olid muidugi äärmiselt tirriteerivad ja vahel tuli kaarti silmaklappidena kasutada. tasus mul vaid korraks kiiver peast võtta kui helen ja merike tahtsid selle seenekorvina kasutusele võtta. ma pean end seentest vägisi eemale hoidma, sest alles eelmisel nädalal sai neid 30sse purki topitud.

marjadega polnud olukord parem. muudkui kummarada ja kummarda, ja topi põsed punni. kui me mingis rattapunktis jälle avastasime, et olime mitmest tiimist mööda saanud siis valisime kõige pohlarikkama platsi välja istusime maha pugima, et ikka kullagraafikusse jääda. ka amööbid andsid stardis kaasvõistlejatele händikäpi aga tegelt on nad händikäpi







andmises meie kõrval ikka poisikesed. üldiselt olime enamus ajast metsas üksinda või siis pigem aaraja vastasuunas ja beekatega eriti kokku ei puutunud. aarajakad aga tervitasid meid kõik viisakalt ja tvisteri tibid ilmusid mingi hetk nagu tellimuse peale meie loomingulise segaduse hetkel välja.
navigeerimisega oli mul seekord nagu rajan eeril, kus teine piloot on koondatud. vahel oli vist ka esimene piloot lahti lastud ja stjuuardessid olid sunnitud juhtimise üle võtma. aga ega me peamegi ju orienteerujatele ka ikka vahel võimaluse andma.

kõige kindlamalt pidi meile kulla kindlustama kanuu, sest teadagi oleme me tuulistes merelahingutes nagu ühed inglid olema peavad, st tuulte kontrollida. enne kanuusse minekut tegime jalad kaks korda märjaks sest seekord olid teemaks mitte künka tipud vaid kivid. pikema merelise kiviekskursjooni jaoks võtsime üksteisel käest kinni, et kui käime ninuli siis solidaarselt. seal rannas oli ka see koht, kus me oma ammu surnuks peetud manakeri üle kuude kohtasime. tal oli ka vist ebahalb meel meiega kohtuda, sest ta ootas meid lilledega! ma ei usu, et ta mulle kunagi isegi sünnipäevaks oleks lilli kinkinud.

kanuualas ootas veel sõpru: ragnis, kes valvas diivaniga roosat kanuud, ja urmo isa, kes lihtsalt alati seal ootab ja hea sõnaga toetab. eriti hea uudis oli see, et me ühe kanuupunkti võtmata tohtisime jätta. esimesse kanuupunkti jõudsime selles kividehunnikus tänu skaipidele. seal oli ka ainus koht kus oli suht hea väljavaade kummuli pöörduda, sest jäime kivile kinni ja laineid tuli nii palju, et meie tsiuauagi sai saba märjaks. ümberminemine oli sel päeval vist suht inn olnud. üldiselt oli see kardetud purjetamine päris äge ja ei meenutanud millegiga ardut.


tegelt oli terve see etapp üle kere äge, või oli see nendest pohlades, igatahes nii lõbusat olemist pole juba jupp aega olnud. nüüd ei tulegi meelde, miks tuli päevakorda spordist lahutamise küsimus. igatahes lubasime, et kui spordist ära lahutame hakkame laulusõnu kirjutama. esimene spordilaul tuleb raudselt pohladest, sest me ei suutnud ühtegi laulu meelde tuletada, mida neile laulda oleks sobinud. kui keegi teab, andke teada.



pärast sprintimist selgus, et vaatamata meie püüdlustele jäime kullast ikka ilma. ei tea siis kus viga sisse tuli. helen oleks pidanud vist golfis veel pidurdama. porgandid aga said jälle medalid kaela ja tuli neid inglijoogiga premeerida. esimese võistlusanalüüsi tegime oma tuksi kodus koos efka ja tema mädamunakaksikute tiimiga. tõsisemad spordijutud aeti muidugi hiljem peol. et kas pidu oli lahe? peost ei ole muidugi viisakas rääkida aga pisut siiski. näiteks mulle jäid peost 2 murdunud küünt, sinine põlv ja mahakandmisele minevad kingad...

hullud staadionil

nädala keskel, kui hakkasin vaikselt inglilaulude sügisplaati kokku miksima, tuli pisut sõprade fonoteeke tuulata. oma rumaluses sirutasin käe ka sossi plaadiriiulile ja võtsin kaasa hu2. pikalt ei lasnud karistus oodata. juba järgmisel päeval helistas soss ja tuletas meelde, et ma olevat talle nüüd ühe teene sees. tunnistasin fakti õigeks ja see oli mu järgmine viga. vastuteeneks sobis vaid see, et teen kaasa firmaspordi seitsmevõistluses. valikuvabadust sain vaid niipalju, et neljast halvast pidin enda karistamiseks välja valima kaks: a kukutada endale kuul varbale, b torgata odaga silma, c hüpata kaugushüppes liivakastist mööda või d hüpata kõrgushüppes latt pooleks. kõik muu kama jäi stella kaela, kes on nüüd firmaspordi uus neeger.
klassikud laulavad nii:
mina viskasin kord oda
mida otsin siiani
olla lätis nähtud toda
olla lennand riiani
sellega mu suuremad teadmised odaviskest piirdusid. näinud olin seda riistapuud vaid telekast. ka kuuli ei ole ma kunagi katsunud. kõrguse ja kauguse hüppamised olid viimati nähtavasti keskkoolis. ka minu kaasohver anniki ei osanud sellest valikust midagi eelistada. niisiis jäi nii, et mina sain proovida kaugust hüpata ja oda visata.

statkal oli korralik koerailm. millest siis pihta hakata? anniki suunamisel alustasime sellest, et ma suudaksin ikka pakule pihta saada ja maanduks vähemasti liiva sisse. edasi järgnes suur osa kudemist ja ootamist ja vahepeal mõned meeleheitlikud spordikatsed. maailmarekordid jäid meist seekord purustamata, kuid see eest püstitati hulganisti isiklikke ja vähemasti ei saanud me kusagil nulli ja napilt saime odaviskes ikka rohkem meetreid kui kuulitõukes. odaviskes ei tulnud mul see värniku karjatus ka välja, nii et kui oli minu kord, siis soss tegi minu asemel karjatust
taustaks.

kõrgushüppe maandumismatt oli tegelikult üks vett täis käsn ja nii juhtuski, et külm hakkas vägisi kontidesse mitte ainult annikile. hakati otsima vabatahtlikke apteegikülastajaid. üks mees astus juurde, et tema on vahur ja kuna mina olen tema ingel, siis pean teda aitama. vahuri inglite tiimi jope oli piisavaks garantiiks, et mulle oma krediitkaart apteeki kaasa anda. võtsin oma ingelmissiooni tõsiselt ja peagi oli halltõbi seitsmevõistlejatest eemale tõrjutud.
kergejõustiku juures on kõige tüütumaks see pidev ootamine aga silmaringi laiendamiseks võib heas seltskonnas ikka aega veeta. ja halva ilmaga tehtud trenn läheb ju alati topeltsaavutusena kirja ;) omaette etendus on muidugi kergejõustiku kohtunikud. seda tragikomöödiat peate laivis nägema, sest neid nüansse on raske kirjeldada.

Wednesday, September 1, 2010

rattamaratoni hõbemärk

ma arvan küll, et see võis olla mu viies kord rattamaratoni lühikest rada läbi sõita. ise ka ei uskunud, et näitasin ise initsiatiivi üles, et mind ka rattasõidule kaasa võetaks. ju olid ööetapi rattakilomeetrid ununenud. kuna tiimis olid jälle karu ja viilu ja efka, siis oli loota, et programmist võib tulla kõrvalekaldeid.

esimese shoortkati tegin ma ise. läksin staadionilt minema mööda asfalti, et las poisid algul kolm kiltsa hullavad, küll nad pärast mind iga künka otsas järgi saavad oodata. panin klapid pähe ja väntasin nagu jaksasin ja ei jaksanud. esimest korda elus võtsin rattatrenni kaasa ka musa, sest olin päeval just uut sügisest inglilaulude miksi koostanud ja tahtsin selle veel kord üle kuulata. otsus osutus väga heaks, sest kui kõrvaklapid on peas, siis ei kuule treppis ja kivistel laskumistel oma hammaste plaginat. ja kohe kardad ka sedavõrra vähem ;)

poistega kohtusime pärast palu punkti järve ääres ja siis üritasin nende moodi trenni teha. viilule oli mingis trennis äraminekuid õpetatud ja nii ta neid siis demmiski. arvan et rattatreeneritele peaks endale mingi koolituse tegema, et nad teaksid kui kurb on maha jääda. nad võiksid lisaks äraminekutele ka nõrgemate järgiootamise trenni teha. kuttide suur kiirustamine viis selleni, et ta sai nina liivaseks ja mina jõudsin kogemata ikka enne auto juurde :)

Thursday, August 26, 2010

uued anded

ühel kenal suvepäeval juhtusime heleniga piiterisse. kujutage ette, lähed metroosse ja sul ei ole ühtegi suusakotti ega spordikotti mis sinna väravatesse kinni jääks! saad rahulikult imetleda metroojaamade lühtreid ja marmorseinu, ega pea muretsema, et kas ma jõuan enne trepi lõppu kotirihma omale uuesti õlale vinnata või mitte.

reis oli meil planeeritud nii kultuursena kui vähegi võis: laevasõit, ermitaaz, katedraalid aga ikka jõudsime märkamatult spordi juurde. nimelt pidasime maha tulise doominoturniiri ja saime aru, et ei ole põhjust male juurde pidama jääda, nii andekad oleme!!! mitte et me varem oleksime oma doominotalendist teadlikud olnud. laske meil vaid nuppe klõbistada ;)

Tuesday, August 10, 2010

spordipäev haiitil

kui me kõik varahommikul rullipeo võistluskeskuses oma esimesi higipiisku otsa eest pühkides pingipeale vajusime, ütles õde andras: "nüüd teate kuidas mul haiitil oli. peaaegu." tema väitel jäi päris haiitist veel pisut kuuma ja niisket vajaka. mulle ühest pühapäevast aitas, et haiiti kunagi mu reisiplaanidesse ei satuks. päeva päästsid heleni kingitud lehvikud ja kontrollpostikastis olevad külmakomponendid, mida sai vajadusel ülekuumenenud kohtadele suruda.

nagu inglite tööjaotus ette nägi, meie heleniga looderdasime (või õigemini üritasime lihtsalt ellu jääda varjulisi kohti otsides) ja lõunaingel tegi sporti kõigi kolme eest. triatlonist oli vaid annikil nii hea hoog sees, et pani ka pühapäeval rullid alla. kui ma enne starti eliitgrupile lehvikuga tuult tegin, kahetsesin ka et spordi kasuks ei otsustanud. aga kes seda teab, võibolla oleks juba esimesel inglimäetõusul pidanud hoopis motika peale istuma.

merike võttis meie eest uisutamist väga tõsiselt: kõigepealt alustas rulluisukoolis tehnika lihvimisega, siis tegi soojendusvõimlemist ja viimased kaks lihvi tegi lastesõitudel. õnneks sabiine hoidis teda käest kinni :)
rajal sai merike korduvalt ingliabi osutada ja lõpuks korjas endale 4 väsinut inglirongi. kõige suurem oht olid usinad veepritsijad, kes ei arvestanud, et märjad tiivad pole sama mugav, kui vett tiishööt ööklubis. ester sai koguni nii hästi veemärjutatud, et finishini meenutasid uisud pigem kalamehekummikuid. samas võibolla ainult tänu neile abistavatele kätele see finish nii edukalt kätte jõudiski ja merikest hõbemärgigraafikus hoiab. igatahes premeeriti merikest inglite uisukooli loomiseks vajaliku algkapitaliga.

omaette ajalugu tegi soss, kes ei vajanudki maratoniklubi üritusel med abi. see on tõsine muutus tema tavalises osalusstatistikas.

edukat rullimist lõpetava aiapeo pidime maha pidama minu aias. kuigi batuut ei lennanudki tormiga naaberaeda otsustasime siiski tuppa jääda ja ilutulestiku asemel vaatasid külalised rõdul äikese sähvimist.

kambäki kambäkk

selle päeva põhiürituseks pidi teadagi saama õhtune pidu kambäkis, mis igal aastal augustis vähemalt ühel korral ette võtta tuleb. ja nii juba 11 aastat.


traditsioon näeb ette, et enne kambäkki minekut peaks aega pisut ka mõne spordivõistlusega sisustama.
nagu varem öeldud, sai triatloniks loodud tiim, kus üks ingel oli sobiva spordiala puudumise tõttu hoopis supoordis. seda positsiooni ei tohiks alahinnata. ingeltiimi kylli ja üüvee teavad, et see amet pole mingi meelakkumine, eriti kui tuleb toetada blondiine.
seekord oli siis tiimitöö uutmoodi. et on nagu tiim aga tegelt pead ikka üksi kannatama. siiski on igal lõigul oma plussid ja miinused.

minu kui ujuja ilmselge eelis oli kola vähesus. starti minekuks oli vaja vaid trikood, prille ja ujumismütsi. igaüks, kes iksdriimiks on asju pakkinud, teab milline õnnistus see on. sossi ujumisprillid olid jälle leitud mingilt spordivarustuse prügimäelt. klaasid olid kinnitatud kokku traatidega nagu moosipurgi kaaned. õiged traitloni prillid on tehtud vist kivivalvur ropka järgi - sihukesed suured ja ümmargused - nii et nendega ei pea pead vee alt väljagi tõstma, et poisid märgata.
järgniseks ujuja plussiks on see, et saab esimesena vaevast lahti ja ainukesena vildikaga tätuu õlale. kuigi allan õpetas enne starti kuidas kaldal konkurentidele küünarnukiga külge peab äsama ja vaikselt jalga ette panema, läksin igaksjuhuks vette kõige viimasena. paar haikala jäi algul ette ja siis olin üksi. ei mingit naabri varbad suus võitlemist. eespool nägin küll vahepeal kollaste peanuppude parve, kuid enda kõrval mitte kedagi. niisiis ujusingi täiesti üksi ja pidin ise välja mõtlema, et kummalt poolt poid ikka minema pidi. ei ole ju merel ka pealtvaatajaid ergutamas, et aru saada, kest see rada läheb. kaldale jõudes väitis ain-alar, et ma polegi viimane. helen, merike ja liisu lõid rajaääres plaksu ja anniki ootas vahetusalas. ja oligi minu lühike tööpäev läbi ja kambäkki minek välja teenitud.

annikile jäi inglite arvates kõige hullem osa - rattasõit. tema pluss oli see, et ta sai meist kõige rohkem kleepekaid ja sellega minu silmis need positiivsed küljed piirduvadki. edasi ainult miinused: kaasa kõige rohkem kola, kõige pikem distants, kõige bõkimad kaasvõistlejad (enamusel need darth vaderi kiivrid peas). kuna tuules sõita pole lubatud, siis jällegi ei mingit tiimitööd. õnneks oli raja ääres palju rahvast ergutamas ja nagu anniki pärast väitis, oleks ta vabalt võinud ühe ringi veel sõita, sest olemine läks vaatamata megakuumusele järjest paremaks.
heleni etapi kõige raskemaks osaks oli kindlasti meie järel ootamine. kui minu ujumine oli 10 min siia-sinna planeeritav, siis anniki rattasõidu kiirusest polnud meil vähimatki aimu. mina olin juba tartus ja merike oma kehadublandiks määranud, kui helen jooksurajale läks.
tema ei pidanud selles põrgukuumuses üksi kannatama, vaid leidis endale peagi sõbra kellega koos ka käsikäes lõpetas.
autasustamistseremoonia, mille käigus sain dolomitenlaufi medalile võrdse bling asja, viidi läbi hiljem minu offisis.

kui kätte jõudis põhiürituse aeg, vajas kehadublanti anniki, kes oli oma pea päikese käes lootusetult valutama küpsetanud. kamäbäkis oli tõsine revolutsioon. ei tea kas oli see erlendi kätetöö, aga need jubedamatest jubedamad kassetid olid läinud!!! ainult siis, kui erlend korra vetsu läks, suutis arnokukk nõiaelu peale keerata. niisiis vähemasti viimase maeiteamitme aasta lahedaim pidu. kui nii edasi läheb, võib kambäkis jälle tihedamalt kui kaks korda aastas käima hakata.

Friday, August 6, 2010

probleemi ignoraatorid

mingi aeg tagasi sündis mõte, mille tulemusel asub homme triatlonil starti vahuri inglite ja suusahullude naiste koondvõistkond nimetusega "probleemi ignoraatorid". tiimi nimi võtab kokku tänase võistluseelse päeva, kus kõik on sujunud isevoolu teed ja mitte anniki ilusate plaanide järgi. loodame, et sellest on homseks kasu ja ka võistluse käigus suudame kõiki ettetulevaid takistusi ignoorida. lisaks oleme me endale hankinud popid uued ametid: helen juhib põllumajandusettevõtet, anniki on spinningutreener ja mina uppumisõpetaja.

minu ujumisvõistlustel osalemise kogemus on ilus ümmargune null ja mu kolleegid hakkasid selles juba ka asja positiivset külge nägema: mõtle kui tore kui epukene ära upub - saame uue töötaja konkursi teha ja palju ilusaid tibisid vaibale trikoos jalutama kutsuda!!!
õnneks asun joonele parimatest parimatega nagu aavee ja euroopa meister - on kelle tuulde hoida. seda enam, et euroopa meister päästis alles eile ühe meesterahva kindlast näljasurmast, tuues järvepõhjast välja sinna uppunud kunsthambad.

annikile jääb meelakkumine - rattal 100 kiltsa võidukihutamine jassi ja olliga. iizi. ja siis saab helen nats sörkida ja meile lõpuks tagumise poodiumikoha, mida inglitel seiklusspordis oma klassis ei ole veel õnnestunud saavutada, ära tuua. merike jääb seekord ständbai reziimile, et pühapäevaseks rulluisutamiseks säärejooksu mitte rikkuda.

Tuesday, August 3, 2010

sihitult sihitud sihid

metsas jälle käidud nagu niuhti ja nüüd saab vist jälle paar ööd magada ilma spordiunenägudeta. reede öösel nägin unes, et pärast paari esimese punkti võtmist läksime külla minu õele ja jäime seal magama. ärkasime kell 7 hommikul ja ma olin kindel, et nüüd meid kanuusse enam ei lasta. nagu õudukate puhul ikka, aitas ka seekord ärkamine. parema filmi stsenaristiks oli aga kärt, kes teise kanuuetapi ajal lasi silma looja ja nägi unes, et jäi ratta seljas magama ja kukkus maha. võistluse ajal meid õnneks uni ei vaevanud. kohvinarkarist lõunaingel võttis ainukesena vastu hommikut ühe kofeiinitablaka. konkurentide lõuguragistavat haigutamist kuuldus aga päikesetõusuajal ohtralt.

selle ürituse valuutaks oli vaarikamuffinid. korraldajaid oli vist kõvasti näljutatud, sest muffinit pakkudes ei tekkinud vähimaidki tõrkeid, et inimesi oma tööpostil paindlikumaks muuta. viimased eksemplarid hoidis lõunaingel kiivalt urmo isale. pakendiks ei olnud küll voolujooneline seljakott vaid ka kilekotiga lenksu küljes saab võistlusel toidupoolist kaasa vedada, ilma et see meie sportlikke tulemusi mõjutaks.

eesmärgid olid meil taas selged. võitja aeg x 2 oli suppoordile antud ajagraafik kaava jahutamiseks. aaraja võiduga ei viitsinud me jamama hakata - las porgandid ja nõmmepoisid säravad.

kuni kanuuni me suuremate lollustega hakkama ei saanud. esimene punkt oli kõige naljakam. kõigepealt see äge tuledemeri mis ees punaselt plinkis ja siis si jaamaga puu, mille ümber käis tihe andmine, mis siis, et mõned meetrid pärast seda puud olid reas ootavaid si jaamu küllalt.

kanuu oli super: roosa kanuu, merikesel tagapingiks difaan, ei mingit tormi, tuledemäng, kuu nagu juust, suur vanker otse ees, tshiuaua ka meiega aga ... kuidagi läks nii, et navigeerisin inglitele ettekavatsematu shoortkati koos trahviajaga. kuna tagasiminek oleks tagasiminek, siis pusisime hoopis edasi.

järgmised jalgsipunktide orientiirideks olevad sihid olidki meie lemmikud. sihtisime mis me sihtisime, nemad sihtisid kusagil mujal. et me ikka ärkvel püsiksime tegid metsaelanikud meile aeg ajal närvide kontrolli. kui üks lind merikese jalgade juurest õhku tõusid, siis tõstsime meie tasakaalustuseks, kuid siiski spontaanselt, kisa taevani. ei teagi kes siin rohkem ehmus. punkt 38 tuli kätte ühistööna. aga rataste juurde jõudmiseks pidime ta üles leidma, sest pika tiirutamise peale olid pead sassis juba vähemasti kolmel tiimil. punktileidjat premeerisime vastavalt välitingimuste võimalustele.
rataste juures tabas meid ebameeldiv üllatus: esmakordselt oli keegi meie asju näppinud ja kaardialusele jäetud kaardi ära tõmmanud. tuli nuputada, et kes kuhu. põhja ja lõunaingel läksid siis koos ja mina pusisin üksi aad.

ikka kõhe on see üksi metsas olek. eriti kui ei näe mis üllatus sind mõne augu näol laskumisel oodata võib. põdrasambliku laigud nägid öösel välja nagu lumelaigud.
laevapommitamisalas ingleid oodates, hakkas laekuma ka julgustavaid sõnumeid. ei pidanudki küsima, rahvas astus ligi ja andis teada: nad on kohe-kohe kohal. või siis: anna andeks, et ma nad sinna metsa üksi jätsin.
tegin aega parajaks instruktsiooni lugemisega ja lõkke ääres konte soojendades. trahviring paistis kutsuvalt, teadsin, et niikuinii sinna minek. eriti kui malemaja staardidest karmid konkurendid nöörirajale suunati. maare käest sain ka noomida, et meil on kombed alla käinud, sest ei jaksanud rajal nende tervitusele rohkem kui "jaaaa" vastata, ja üritasin inglijoogiga oma käitumist kompenseerida.

helen ja merike olid oma rattalõigust vaimustuses. välja tulid nad sealt vaid tänu aaraja poiste juhatusele. meelde oli tuletatud ka sillaehitamist. arvata võib, et mööda asfalti see sõit ei käinud ja nad olid ühe kommisöömispausi auga ära teeninud. helen, kes meil tavaliselt nuputamisülesandeid lahendab, keeldus pliiatsit käes hoidmast. nii siis pidin ise maletama. merike aitas mul raamatupidamist kontrollida ja nagu aegajalt lollidega ikka males juhtub, pääsesime siit terve nahaga.


õnneks oli väljas valgeks läinud ja nüüd nägi juba mustikaid süüa. ja neid siin jätkus. ka pohlad nägid jube nunnud välja. siin hakkasid end ilmutama ka karula künkad. järjest kõrgemad ja kõrgemad nad tundusid. vähemasti oli neid hea lihtne leida.

järgnes rattaporno, mille käigus õnnestus meil tänu oma aeglusele 10 pilti shoortkatti teha, kuid ikkagi ütles keha juba üsna pea, et rattasõidust on tänaseks küll. kõige hullem, et ma ei saanud üldse aru kus kohas me oleme, sest kindlasti oleks selle 4 tunnise rattamatka asemel olnud mõistlikum kohe staadionile sõita. õnneks oli RMK raja äärde mõned piirkonna kaardid välja riputanud ja kolskist edasi ei pidanud neid joonistusi enam vaatama. kõik meile jagatud kaardid oli urmo ju kustukummiga hoolega üle käinud ja vajalikud lõigud valgeks teinud.




rattatamise juures oli vähemalt üks tore asi - saime endale kuni võistluse lõpuni toredad kaaslased numbriga 360, kes vaatamata kiiremale rattaväntamisele meid ikka järele ootasid.

lisaülesanne võimaldas meile staadionil 2 lõõgastavat jooksuringi siledal tartaanil ja siis saime juba tõugata. mulle kohe sobis et tõukekaid pidi ootama, sai rahulikult üüvee toodud soolakurki süüa ja hinge tõmmata. ja jaa, vahepeal olid supoortiimi read täienenud ja lipp vardasse tõmmatud.

ott ja heiti ei saanud ka ülbitsemata jätta ja raporteerisid, et nemad lähevad igatahes juba õlut jooma. täiesti ebasportlik! lüllemäe poe ees ootas efka, jäätis väljasirutatud käes, et meile ampsu anda. väga sportlik käitumine!

viimane mägede võtmise tiir käis rahuliku kui stabiilse tempoga. olgu mägi kui kõrge, kõige hullem näis olevat seisma jäämine. aaraja tiimide jooksmine näis olevat täiesti müstiline tegevus.




kuna urmo lubatud kammitud pokusid ei olnud me veel näinud, siis arvasin, et nüüd tuleb mingi mudatamine ära. õnneks oli vajalikes kohtades seiklusspordi asfalt maas ja vaated ilusad. turvalise laudtee pealt näeb mudapori soo hoopis teistmoodi välja :)














see torni ronimine oli meie koibadele tuu matsh. õnneks aitas kõige hullematest põlvevaludest üle inglijoogi valuvaigistav toime. lahe oli muidugi sealt ülevalt tornist neid maas vedelevaid laipu vaadata. efka ootas tornijuures oma mädamunakaksikuid ja tal oli kartulikrõpsupakk nähtavalt enda kõrval. oi neid haledaid surmaeelseid korinad, mis soolavaevas kutid suutsid kuuldavale tuua. efka emasüda läks muidugi kohe haledaks.



üle me selleöö elasime, kuigi vahel tundus et valgeks ei lähegi. ja finišijärgset ärakukkumist ka ei toimunud. marti ja karu söestusid momentaalselt. marti üritas oma jõuvarusid taastada heleni varbaid nuusutades.
porgandid olid vahepael õlut manustades sõbralikumaks muutunud ja näitasid meile oma kuldmedaleid, kuigi oti rattatulipi eet oli neil vist rohkem mädal soolas olnud.
üldiselt on selle võistluse juures kõige parem osa ikka murul kaava joomine ja mittemidagi tegemine. vist selle pärast et seda me oskame kõige paremini ja suht vigadeta :)