Monday, December 13, 2010
põsed punases
suusatamise mõõdupuuks oli vana deviis: sevodnajshni rekord, eto zavtrashneja norma. järgmine kord veel päris hellenurmeni minema ei pea, aga varsti pole pääsu ;)
lumi on mõnus pehme ja aeglane, see tähendab täiesti kukkumiskõlblik, ja rahvast rajal piisavalt, et putkupannud treenerile väsimuse korral sõna saata.
siiani võtab minul juba esimesel tõusul põsed punasesse ja nina vett jooksma. siis peab jälle elleniga väikese ingveritee pausi tegema ja võibki edasi pusida.
jätkame ...
Thursday, December 9, 2010
masterstvo ne propjosh
Tuesday, November 30, 2010
jälle õues
lubaduste täitmise päev jõudis teadagi kätte kiiremini kui plaane tehes tundus. juba hommikul tosse trennikotti pakkides hakkasid luud-kondid end imelikult tundma. tööle jõudes hakkas juba põlv tuikama ja muutus tundidega järjest valusamaks. ja siis, oh õnne, teatas treener, et täna on ta bizi ja mul on keka vabastus. sellise uudise peale läks põlvevalu kohe kiirelt ära :) paar päeva sai veel mökutatud ja siis saabus päästev valgus. lumi tuli maha. ja nüüd pole vaja enam mingit keelitamist-meelitamist, et mind õue saada.
esimese trenni plaanisime laupäevale ja õigesti tegime. ilm oli megailus. ainult see asjade kokkuotsimine oli kuidagi vaevaline ja õiged kindad jäidki leidmata. suusasaapad tolmused, suusad kriibitud läksime, nagu polekski kaks kuud diivanl lesitud, suusabaasi ja panime triikraua seina. piinlik lugu muidugi, et kõik austajad on kuhugi kadunud ja ma pidin ise parafiini sulatama.
et siis kuhu minna? no nädalavahetusel võiks ikka ju kaugemaid kante avastada. hm, kas te ebaveres olete kunagi käinud? eeeeei. kuna ellenil on ilus välismaa auto siis läksimegi sinna ekskursioonile. ebavere oli ebamaine. tegelikult terve tee vaatasid autoaknast välja, karp lahti, ja vaatsid nagu filmi: nii teistmoodi novembripäike, lumine loodus, kitsepere. suusarajal küttis treener meil kohe pärast esimest telefonifotoshuuti täpiks ja ülejäänud aja sisustasime elleniga kahekesi. nii hea kui on kellegagi samas tempos tõusupeal kinnijooksnud hingamist taastada ja enne laskumisi põlve väristada.
tuli meelde, miks mulle meeldib õues olla ja kui mõnus on suuskadega ringikakerdada.
Tuesday, November 2, 2010
täiesti spordivaba
helenile mõjus ravi muidugi vastupidi: ta on talveks vähemalt viis erinevat motiveerivat piinamismoodust endale välja kirjutanud.
Thursday, October 21, 2010
spordivabaduse unenäod
niisiis. olin sunnitud minema seiklusvõistlusele oma superebasportliku õega, sest teised inglid olid kusagil lennud, kuid just nendepoolne karm korraldus oli rada kindlasti läbida. pusisime me ulfriidega mis me pusisime aga lõpp hakkas paistma. viimane etapp enne finishit oli 500m jooks mööda lintidega piiratud ja ühest küljest kirjutuslaudadega ääristatud koridori, kus aegajalt tuli ka punkte märkida. kontrollpunktid olid lihtsalt augud iga paari kirjutuslaua järel, kuhu tuli si pulk sisse pista. finishisse jõudes tuli välja, et mu õde pole ühtki punkti märkinud. ma siis tegin ettepaneku tagasi minna ja koridor uuesti läbi teha, kuid tema hakkas jonnima. ma küll keelitasin, et misse 500meetrit ikka ära ei ole, kuid tema oli süsi mis süsi, istus maha ja jonnis. lõpuks said punktid ikka märgitud ja võistlus tehtud. finishis selgus,et olime rajal kõik lisaülesanded tegemata jätnud, sest polnud neid legendis märganud, sest nad ei paiknenud ka otseselt rajal. karistuseks sellise ignoreerimise eest saadeti mind järgmisel päeval sillasixteni orienteerumiskommuuni sekretäriks. seal oli palju metsast tuttavaid nägusid koos. ilmusin tööle seelikus ja kõrgetes kingades ja sain kohe järgmise litaka: et mis mõttes sa sellised riided selga panid? me ju lähme kirikut restaureerima!
õnneks tuli ka sellele pikale unenäole lõpuks lõpp :) aga trenni ei lähe!
Sunday, October 3, 2010
metsas on palju punkte, aga sina ei pea mitte neid kõiki ära võtma...
midagi on sel aastal muutunud. ei teagi, et kas on kvalitatiivne pööre või vastupidi, aga me olime 45 mintsa enne starti nii redised kui olla saab. isegi rajaplaneering oli tehtud. see planeerimine võttis meil muidugi oma tubli kaks-kolm mintsa. mingile osast kaardist tõmbasime kohe ramirendi kahemeetrised raudaiad ümber, sest peoeelset jalutusaega oli vaid viie tunni jagu. ja ega meile rohkem vaja ka pole, et oma doos kätte saada ning poodiumikonkurentsis püsida.
seisime
Sunday, September 26, 2010
lehm libedal jääl e saksa tummfilm
ri külastamise loomaaias. Lisaks Knutile nägme seal ka ahvi, kellel oli nägu sissepoole lohkus J Reisoffis oli äge. Oi kus seal on uiskamiseks ruumi! Kuna kintsunahk on kallis vara siis otsustasin, et kui seda riivin, siis ainult võistlusrajal ja jätsin tempelhofi
lennujaama teed erinevalt karust testimata. Päeva tähtsaimaks põntsuks rulluisumaailmale oli see, kui karu teatas, et tartu ei asugi lätis ja kui itaalia võistlejad said tänu meile teada, et joovad alkoholivaba õlut. unelauluks tutvustas karu mind tirooli antoni lauluga.
laupäeva hommikuks olime kõik ilusa sooja suveilma ära raisanud, taevas oli pilves ja vihmast polnud pääsu. minu argpüksihinge hakkas vaevama hirm. Ja mitte mingi hirmupoju vaid ikka korralik hirm. Aega enda üleskütmiseks oli piisavalt, sest start oli alles õhtul. Istusime karuga ühte kohvikusse maha, jõime kakaod ja sõime shokolaadi peale. Vihma kallas järjest kõvemini – ei mingit inglite lennuilma. Tuju parandamiseks panin pitsidega retuusid jalga ja seeliku selga. Joogipudeli vöö, mille hirmuga ostsin, osutus monofunktsionaalseks ja pani mind rakse valiku ette: kas telefon või huulekas? Kuna niikuinii olen saksakeelses keskkonnas nagu tummfilmis, siis olin sunnitud seekord huuleka maha jätma.
Head sõbrad ja muidu spetsid olid enne sõitu õpetanud, et leia võistlusel endale mõni sobiv rong kuhu sappa haakida ja elu on ilus. Niisiis hakkasin pärast starti sobivat paksu poissi otsima kelle seljataha tuule ja vihmavarju jääda. Kandidaadid langesid järjest ära. Enamuses selle pärast, et hakkasid iga väiksema kurvi ja languse puhul pidurdama. Mina ei saanud endale sellist energiaraiskamist lubada. Esimese kümne kiltsaga olid uisud läbimärjad. Asfalt oli kohati nii libe, et uisud tahtsid lükates oma teed minna – klassikaline lehm libedal jääl tehnika. Pikaliviskajaid nägin terve sõidu jooksul 8 korral. Kui keegi maas vedeles, siis hoiatati aktiivselt ja külakuhja ei tehtud.
Ja ikka ei mingeid ronge. Kõik pusisid omaette, kuid rahvast mu ümber jä
tkus, mis andis lootust, et bussituled ei hakka veel seljatagant äffardama. Kuna kilomeetriposte ei märganud, siis ei teadnud ka, et mis seisus olen. Lõpuks sain endale ka seltsilised, neli lillade dressikatega ja k2 celenadega sõitvat münsteri tüdrukut, kes julgesid rongis sõita ja kellega koos olin pea 15 kiltsa. Nende eesmärk ei olnud koos kiiremini edasiliikumine, vaid lihtsalt koos olemine. Mind lubati punti jääda vist ainut tänu sellele, et mul olid töpselt samad uisud mis neil J Mingi hetk tüdinesid ka nemad rongisõidust. Vähemasti täiendasin uues pundis oluliselt oma saksakeele sõnavara: ahtung, links, rehts, buli (see tähendas kanalisatsiooni auku). Nendega koos sõitmine tuletas meelde, kui väärtusetu on minu jaoks sõpradeta rajaleminek. Ja minu lemmikuks rongijuhiks on ja jääb siiski merike.
Kui 30 kilomeetripostist mööda sain ja bussituled ikka veel selga ei soojendanud, julgesin esimest korda mõelda, et äkki tõesti õnnestub. Vihma sadas jätkuvalt ja kaassõitjate uisud hakkasid ümberringi järjest kõvemini valet häält tegema. Õnneks jõudis enne finish kätte kui minu rattad nutma jõudsid hakata.
Finishialas oli kari maani rohelistes kilekottides zombisid, kes riietumistelgis omakorda peata kanadeks muutusid. Karu valvas mu üliaeglast riietumisprotseduuri, sest muidu oleks ma pool kola sinna telki maha jätnud. Diplomilt selgus, et tänu oma hästi rahvusvaheliselt arusaadavale eesnimele oli mind jälle poiste sekka pistetud. Printerioperaator küsis ka minult üle, et kas ma olen ikka kindel, et see on minu nimi ...
Täna käisime karuga siis jooksjate kannatusi vaatamas. Stiilinäiteid oli erinevaid. Meie lemmik oli jaapani minni hiir. Kuna vihma sadas muudkui edasi, siis saitsiingut tegime peamiselt ess baani aknast. Esialgu tegime diili, et kui karu mulle täna poest peokingad leiab, siis ta ei pea täna minuga jooksjate peole tulema. Aga üldine kehakangus on ka mind leebemaks muutunud ja vaatamata ebaõnnestunud shopingule jääme peo asemel pro siibeni seltsi. Ja millegipärast arvatakse siin maal, et erdinger alkoholfrei on hea õlu ja et inimesed pühapäeviti ei tahagi sauna minna.
Sunday, September 5, 2010
sprinterid kullajahil
niisiis jõudsime otsusele, et seekord teeme selle ära ja tuleme lõpuks kullale! juba neli hooaega tehtud aga ikka pole legaalselt poodiumile saanud. ja kuidagi tuli ju ilus päikesepaisteline päevake ära sisustada, sest piduni jäävat aega oli liiga palju. sprint on ju siiski tõlgendamise küsimus.
kõige tõsisemalt võttis asja muidugi helen, kes pärast esimest punkti ütles, ärme jookseme! sellist palsamit meie kõrvadele pole sealt suust kunagi veel tulnud ja muidugi ei vajanud me merikesega mingit teistkordset keelitamist :)
marjadega polnud olukord parem. muudkui kummarada ja kummarda, ja topi põsed punni. kui me mingis rattapunktis jälle avastasime, et olime mitmest tiimist mööda saanud siis valisime kõige pohlarikkama platsi välja istusime maha pugima, et ikka kullagraafikusse jääda. ka amööbid andsid stardis kaasvõistlejatele händikäpi aga tegelt on nad händikäpi
hullud staadionil
Wednesday, September 1, 2010
rattamaratoni hõbemärk
esimese shoortkati tegin ma ise. läksin staadionilt minema mööda asfalti, et las poisid algul kolm kiltsa hullavad, küll nad pärast mind iga künka otsas järgi saavad oodata. panin klapid pähe ja väntasin nagu jaksasin ja ei jaksanud. esimest korda elus võtsin rattatrenni kaasa ka musa, sest olin päeval just uut sügisest inglilaulude miksi koostanud ja tahtsin selle veel kord üle kuulata. otsus osutus väga heaks, sest kui kõrvaklapid on peas, siis ei kuule treppis ja kivistel laskumistel oma hammaste plaginat. ja kohe kardad ka sedavõrra vähem ;)
poistega kohtusime pärast palu punkti järve ääres ja siis üritasin nende moodi trenni teha. viilule oli mingis trennis äraminekuid õpetatud ja nii ta neid siis demmiski. arvan et rattatreeneritele peaks endale mingi koolituse tegema, et nad teaksid kui kurb on maha jääda. nad võiksid lisaks äraminekutele ka nõrgemate järgiootamise trenni teha. kuttide suur kiirustamine viis selleni, et ta sai nina liivaseks ja mina jõudsin kogemata ikka enne auto juurde :)
Thursday, August 26, 2010
uued anded
reis oli meil planeeritud nii kultuursena kui vähegi võis: laevasõit, ermitaaz, katedraalid aga ikka jõudsime märkamatult spordi juurde. nimelt pidasime maha tulise doominoturniiri ja saime aru, et ei ole põhjust male juurde pidama jääda, nii andekad oleme!!! mitte et me varem oleksime oma doominotalendist teadlikud olnud. laske meil vaid nuppe klõbistada ;)
Tuesday, August 10, 2010
spordipäev haiitil
kambäki kambäkk
traditsioon näeb ette, et enne kambäkki minekut peaks aega pisut ka mõne spordivõistlusega sisustama.
nagu varem öeldud, sai triatloniks loodud tiim, kus üks ingel oli sobiva spordiala puudumise tõttu hoopis supoordis. seda positsiooni ei tohiks alahinnata. ingeltiimi kylli ja üüvee teavad, et see amet pole mingi meelakkumine, eriti kui tuleb toetada blondiine.
seekord oli siis tiimitöö uutmoodi. et on nagu tiim aga tegelt pead ikka üksi kannatama. siiski on igal lõigul oma plussid ja miinused.
minu kui ujuja ilmselge eelis oli kola vähesus. starti minekuks oli vaja vaid trikood, prille ja ujumismütsi. igaüks, kes iksdriimiks on asju pakkinud, teab milline õnnistus see on. sossi ujumisprillid olid jälle leitud mingilt spordivarustuse prügimäelt. klaasid olid kinnitatud kokku traatidega nagu moosipurgi kaaned. õiged traitloni prillid on tehtud vist kivivalvur ropka järgi - sihukesed suured ja ümmargused - nii et nendega ei pea pead vee alt väljagi tõstma, et poisid märgata.
järgniseks ujuja plussiks on see, et saab esimesena vaevast lahti ja ainukesena vildikaga tätuu õlale. kuigi allan õpetas enne starti kuidas kaldal konkurentidele küünarnukiga külge peab äsama ja vaikselt jalga ette panema, läksin igaksjuhuks vette kõige viimasena. paar haikala jäi algul ette ja siis olin üksi. ei mingit naabri varbad suus võitlemist. eespool nägin küll vahepeal kollaste peanuppude parve, kuid enda kõrval mitte kedagi. niisiis ujusingi täiesti üksi ja pidin ise välja mõtlema, et kummalt poolt poid ikka minema pidi. ei ole ju merel ka pealtvaatajaid ergutamas, et aru saada, kest see rada läheb. kaldale jõudes väitis ain-alar, et ma polegi viimane. helen, merike ja liisu lõid rajaääres plaksu ja anniki ootas vahetusalas. ja oligi minu lühike tööpäev läbi ja kambäkki minek välja teenitud.
annikile jäi inglite arvates kõige hullem osa - rattasõit. tema pluss oli see, et ta sai meist kõige rohkem kleepekaid ja sellega minu silmis need positiivsed küljed piirduvadki. edasi ainult miinused: kaasa kõige rohkem kola, kõige pikem distants, kõige bõkimad kaasvõistlejad (enamusel need darth vaderi kiivrid peas). kuna tuules sõita pole lubatud, siis jällegi ei mingit tiimitööd. õnneks oli raja ääres palju rahvast ergutamas ja nagu anniki pärast väitis, oleks ta vabalt võinud ühe ringi veel sõita, sest olemine läks vaatamata megakuumusele järjest paremaks.
heleni etapi kõige raskemaks osaks oli kindlasti meie järel ootamine. kui minu ujumine oli 10 min siia-sinna planeeritav, siis anniki rattasõidu kiirusest polnud meil vähimatki aimu. mina olin juba tartus ja merike oma kehadublandiks määranud, kui helen jooksurajale läks.
kui kätte jõudis põhiürituse aeg, vajas kehadublanti anniki, kes oli oma pea päikese käes lootusetult valutama küpsetanud. kamäbäkis oli tõsine revolutsioon. ei tea kas oli see erlendi kätetöö, aga need jubedamatest jubedamad kassetid olid läinud!!! ainult siis, kui erlend korra vetsu läks, suutis arnokukk nõiaelu peale keerata. niisiis vähemasti viimase maeiteamitme aasta lahedaim pidu. kui nii edasi läheb, võib kambäkis jälle tihedamalt kui kaks korda aastas käima hakata.
Friday, August 6, 2010
probleemi ignoraatorid
minu ujumisvõistlustel osalemise kogemus on ilus ümmargune null ja mu kolleegid hakkasid selles juba ka asja positiivset külge nägema: mõtle kui tore kui epukene ära upub - saame uue töötaja konkursi teha ja palju ilusaid tibisid vaibale trikoos jalutama kutsuda!!!
õnneks asun joonele parimatest parimatega nagu aavee ja euroopa meister - on kelle tuulde hoida. seda enam, et euroopa meister päästis alles eile ühe meesterahva kindlast näljasurmast, tuues järvepõhjast välja sinna uppunud kunsthambad.
annikile jääb meelakkumine - rattal 100 kiltsa võidukihutamine jassi ja olliga. iizi. ja siis saab helen nats sörkida ja meile lõpuks tagumise poodiumikoha, mida inglitel seiklusspordis oma klassis ei ole veel õnnestunud saavutada, ära tuua. merike jääb seekord ständbai reziimile, et pühapäevaseks rulluisutamiseks säärejooksu mitte rikkuda.
Tuesday, August 3, 2010
sihitult sihitud sihid
selle ürituse valuutaks oli vaarikamuffinid. korraldajaid oli vist kõvasti näljutatud, sest muffinit pakkudes ei tekkinud vähimaidki tõrkeid, et inimesi oma tööpostil paindlikumaks muuta. viimased eksemplarid hoidis lõunaingel kiivalt urmo isale. pakendiks ei olnud küll voolujooneline seljakott vaid ka kilekotiga lenksu küljes saab võistlusel toidupoolist kaasa vedada, ilma et see meie sportlikke tulemusi mõjutaks.
kanuu oli super: roosa kanuu, merikesel tagapingiks difaan, ei mingit tormi, tuledemäng, kuu nagu juust, suur vanker otse ees, tshiuaua ka meiega aga ... kuidagi läks nii, et navigeerisin inglitele ettekavatsematu shoortkati koos trahviajaga. kuna tagasiminek oleks tagasiminek, siis pusisime hoopis edasi.
ikka kõhe on see üksi metsas olek. eriti kui ei näe mis üllatus sind mõne augu näol laskumisel oodata võib. põdrasambliku laigud nägid öösel välja nagu lumelaigud.
laevapommitamisalas ingleid oodates, hakkas laekuma ka julgustavaid sõnumeid. ei pidanudki küsima, rahvas astus ligi ja andis teada: nad on kohe-kohe kohal. või siis: anna andeks, et ma nad sinna metsa üksi jätsin.
helen ja merike olid oma rattalõigust vaimustuses. välja tulid nad sealt vaid tänu aaraja poiste juhatusele. meelde oli tuletatud ka sillaehitamist. arvata võib, et mööda asfalti see sõit ei käinud ja nad olid ühe kommisöömispausi auga ära teeninud. helen, kes meil tavaliselt nuputamisülesandeid lahendab, keeldus pliiatsit käes hoidmast. nii siis pidin ise maletama. merike aitas mul raamatupidamist kontrollida ja nagu aegajalt lollidega ikka males juhtub, pääsesime siit terve nahaga.
lisaülesanne võimaldas meile staadionil 2 lõõgastavat jooksuringi siledal tartaanil ja siis saime juba tõugata. mulle kohe sobis et tõukekaid pidi ootama, sai rahulikult üüvee toodud soolakurki süüa ja hinge tõmmata. ja jaa, vahepeal olid supoortiimi read täienenud ja lipp vardasse tõmmatud.
ott ja heiti ei saanud ka ülbitsemata jätta ja raporteerisid, et nemad lähevad igatahes juba õlut jooma. täiesti ebasportlik! lüllemäe poe ees ootas efka, jäätis väljasirutatud käes, et meile ampsu anda. väga sportlik käitumine!
viimane mägede võtmise tiir käis rahuliku kui stabiilse tempoga. olgu mägi kui kõrge, kõige hullem näis olevat seisma jäämine. aaraja tiimide jooksmine näis olevat täiesti müstiline tegevus.
kuna urmo lubatud kammitud pokusid ei olnud me veel näinud, siis arvasin, et nüüd tuleb mingi mudatamine ära. õnneks oli vajalikes kohtades seiklusspordi asfalt maas ja vaated ilusad. turvalise laudtee pealt näeb mudapori soo hoopis teistmoodi välja :)