ilus elu

hetkel ei saa kurta. kohalikud noormehed on väga abivalmid ja meid see ei sega.

tulime just mäe otsast ja rohkem ei jaksa ...

kohaloleku kontroll

võitleme halltõvega ja oleme muidu tublid. koige hullemast aitas yle saada dr.kivirähu terviseaabits rehepapist. nüüd oleme teinud juba esimese proovitousmise poodiumile ja lihtne see ei olnud.

internetiga on siin hullem kui kamchatkal, sest pole veel internetikoffiku adminniga sobraks saanud. aga pidu on veel ees.

hetkel vaikesed pildimeenutused tanasest trennist,

tsau pakaa.

inglid :)

tippvormis

näib, et treener on mind tõesti tippvormi ajanud, sest miks muidu ma endale reisile minekuks nohu ja haiguseelse tunde haakisin.

veel hommikul ujulas oli megahea olla ja lugesin endale mõttes ette ujumise eeliseid suusatamise ees:
a) ei ole võimalik kukkuda ja sinikat saada
b) pole vaja mingit kordinatsiooni
c) ei ole võimalik kakerdada ja sellega teisi maha niita
d) läheb vaja tunduvalt vähem kola
e) ujumine tuleb mul välja
ainus ujulas valitsev oht on kroolides käsi rajapiirdesse lüüa ja sellega maniküür ära rikkuda.

vahur pani mu haiguse sümptomid reisiärevuse arvele. ma nüüd hoian pöialt, et tal oleks kordki elus õigus. igatahes olen ma hetkel end täis toppinud küüslaugukapsleid ja mingit lahustuvat sodi ja rohelist teed.

ja mille poolest ma siis nüüd targem olen kui novembris? kõige olulisem koolitus oli neljapäeval. treener demonstreeris enda näitel kuidas suusatrenn ei tee soengule liiga. selleks tuli ta otse juuksuritoolist trenni ja tõmbas alaska mütsi pähe. pärast värskeõhuprotseduure oli kõik parem kui varem. tõendusmaterjaliks tegime ka bifoor ja after pildid nagu kosmopolitäänis.

ja ülejäänus loodan taas algaja õnnele ja jumala armule. nats kõhedaks teeb see, et kylli ei ole meiega ja seega pole kedagi kes ütleks, millise saapa külge suusk käib.

homme leffitame teile juba kolmekesi mootsarti juurest ;)

10 päeva stardini

teadvustades endale, kui valuliselt meil käib vajalike asjade võistlustele kaasavõtmine, alustasime seekord varakult. kuna sportliku ettevalmistusega ei anna enam eriti miskit peale hakata siis keskendusime olulisemale ümber. varumis-pakkimisprotsessi lihtsustamiseks lõi helen vajalikud aksessuaarid ja spodivahendid ekselisse ja kruvis sellega reisilemineku ootuse veelgi kõrgemaks. nagu läheks esimest korda elus Päris Välismaale :) tea kuda neil seal tiroolides inglijoogiga seis olla võib ... enivei, tahaks juba hullult teele asuda ja ausalt öeldes üldse ei kurvastaks, kui korraldajatel tuleks plaan rada poole või isegi kolmveerandi võrra lühendada.

loomulikult ei ole eesmärk suusatamisest viilida. värske õhk meeldib meile isegi väga ja harjutatud on ju kõvasti. suuskadel koguni kaks korda sellel nädalal. esmaspäeval nägi treener tiia mind esimest korda elus suuskadel. ei ütleks, et ta mu oskustest vaimustuses oleks olnud. ütles vaid, et siin on ees palju tööd. kõrvalseisev konkurenttreener lisas täpsustavalt juurde, et väga palju tööd ... tiia ei saa aru, et minu pikad jalad pole mõeldud suusatamaiseks, vaid miniseeliku kandmiseks. mu kaastreenijad-kannatajad igatahes ei väljendanud mu maratoonimise suhtes mingit kadedust. pärast 1 km suusatamist oli neil suisa hea meel, et neil sellist ettevõtmist ees pole.

ja veel. kuigi mu kätes on vaid poole orava jõud ja paaristõukeid ma lükata ei jaksa, murdsin ma trennis suusakepi ära.

kahjuks ei päästa kõik need minu poolt läbitud protseduurid helenit-merikest mind rajal järgi ootamast, sest progressist on asi kaugel. ainus vabandus minu ebaeffektiivsele arengule on positiivne emotsioon, mis ma kõigest sellest lõbusas seltskonnas poris tuiamisest saanud olen.

ootan kannatamatult kolmapäeva hommikut

jääkarutamise fiasko

talv, st miinuskraadidega ilm, jõudis kohale taas ootamatult ja tõi kaasa diskussiooni kas -13 C on suusatrenniks külm ilm või mitte. esimese külma päeva olin veetnud tubaselt ja seega ei omanud veel külmetamiskogemust. lalululava lumemöldritel paisitis ka edukas päev olevat. ainukesena toetas otepääle trenniminekuplaani ints, kes kinnitas, et suusatamine ongi talisport. komplekteerisime kylliga volvole ja teele.

ja millega tibid puuse panevad: ikka riietumisega. kaasa oli küll varutud YVlt kingiks saadud pangaröövili peakate ja odlo sekspesu. pentaka kraadiklaas näitas -16 C ja ints ütles, et rada on kõva kui kooljaluu. ikka ei osanud ma miskit karta. vaatamata kõigile pingutustele hakkas esimese 2 mintsaga sõrmedel külm, järgmise kolme mintsaga väga külm, nelja mintasga üliväga külm ja 5 mintsa pärast võtsin sõrmikud käest ja tõmbasin sõrmed varrukasse soojenema. ja nii iga natsa aja tagant. sõrmed olid külmast nii valusad, et andsin aru enda nõrgast jääkaruvormist ja lugesin trenni Täielikuks Ämbriks. suusakilomeetreid kogunes vast 0,5 :)

kylli pusis vapralt suuskadel edasi ja mina otsisin endale ajavõtuputkast jalutuskäigukaaslaseks paavo. vahur ütles, et romantiliseks jalutamiseks on liiga külm ja mitteromantilisele jalutuskäigule pole mõtet minna. nii me siis tegime paavoga lumekahurikontrolli (leidsime 4 isendit), vaatasime suurt vankrit (sest teisi tähtkujusid lihtsalt ei tea) ja võtsime teffandi tõusu. AA oli kuu välja lülitanud ja selle asemele hüppemäe põlema pannud. kah kena kaeda, kuigi kuu oleks võinud ju ka alles jätta.

HUA

kõigile ja Helenile lisaks õnne sünnipäevaks!

praktikal

manakeri on mitmel korral sõnaliselt väljendanud oma skeptilist suhtumist minu kuivamaa maratoniettevalmistuste suhtes. tema arvates võrdub see o tähega algava tegevusega mida tehakse üksi. leppisime tänaseks a'merikaga kodumaa ainukese lumeraja äärde deidi kokku, et aasta lõpus ka üks praktiline tunnike teha. ka see ettevõtmine ei pälvinud heakskiitu. ei mäletagi mis siis seekord valesti oli.

alustuseks jagas manakeri välja legendi, et me keerukas suusamaailmas pead ei kaotaks. paar tundi kuluski nende keerikate tähekombinatsioonide selgekssaamiseks. ja siis suusarajale. vahur saatis meid teele sõnadega: minge ja olge ilusad, sest suusatada te niikuinii ei oska. sütitav kas pole? ma ei ütleks, et see kunst viimasest haanjas käigust minu jaoks lihtsamaks oleks muutunud. merike oli märksa vapram ja laskus isegi mõned korrad staadionile. helen, tuleb meelde esimene tiivatuulutus? sa vist mõistad miks ma selle lõigu vahele jätsin.

igatahes saime kopsud värsket õhku täis ja põsed punaseks. tuju ju ikka ja konstanselt hea.

helen on sotsdemmide juures lumeküllust nautimas ja teeb juba ka kelguteeringuid. ta on meist küll ettevalmistumisega juba püüdmatusse kaugusesse jõudnud aga poodium on loodetavasti meile kõigile siiski turvaliselt käeulatuses :)

PS. treener tiiale õnne ja jõudu tänaseks tordisöömiseks ;)