kalapäevalootusega kiviõlis

poisid ehitavad, mina targutan, f: külli

peegel siin ja peegel seal, f: külli

laupäeval sai 1.sept puhul tehtud elukoolis mitu õppetükki. esimene ja raskem neist oli rattale sügismantlite selgatõmbamine. olin eelnevalt võtnud kaks teooriatundi, ühe neilt selliselt korüfeelt nagu kalle kirsiaed, ja nüüd siis üritasin teadmisi praktikasse rakendada. et mingitki eksamitunnet tekitada, tegin endale ka ajalise surve, sest uued rehvid pidid alla saama enne 20.sajandi muusikaeksami kontserti. oli see vast pusimine! ise olin muidugi väga rahul aga kui külli hommikul mu ratast auto peale tõstma läks, muutus ta murelikuks. tuli tagasi ja ütles, et mul on ratta asemel katkine lego. umbes nii, et kui ma oleks enda mantli vahetamise käigus nööbid eest lennutanud ja tasku põhja augu teinud. pühapäeval kiviõlis saigi esimeseks lisaülesandeks leida abilised rattalegotajad. tegelikult ei olnudki siin muud keerulist kui et auto õige koha peale parkida. ühes kõrvalekipaazis nägin suurt rattapumpa ja teiselt poolt paistis autost abivalmidusest põlev virgepuu erko. niisiis pani erko oma ilusad punased kindad kätte, otsis kuuskantvõtme välja ja asus katastroofi likvideerima. rattapumba omanik võttis osa tööst oma hoolde. kui aakate stardini oli jäänud 10 mintsa hakkasid erko tiimikaaslased juba mulle pisut viltu vaatama ja minu pilk läks parkla peale rändama, et kas kedagi kasulikku beekatest ka näha on. aga meistrimehele ei andnud hing enne rahu, kui mu ratas korda sai. tänu teile tööks käed!

startiminek, f: külli

teine laupäevane õppetükk oli siis see vinüülist mp3-ni mängitav muusikaeksam, mida tulid kuulama ka merike ja külli, ja mis lõppes minu pool inglite lõunasekstsiooni tiimmiitinguga. kontsert oli ülimõnus ja nii nagu peab. noored laulsid südamest ja pillimehed rokkisid täiega ja liisu oli ka megatubli ja linnapea ülikuul.

saaks kuidagi selle vihmavarju kaasa võtta, f: külli

jalutuskombinaat maare ja viff, f: külli

helen ei tea  siin veel, et rattaetapp ei tähenda rattaga sõitmist, f: külli 

tilgapoiss demmib habet, f: külli

stardis võib korraks joosta ka, f: külli

stardiks valmis, f: maare

tiimmiitingu peamine päevakorrapunkt oli muidugi õues valitsev koerailm. ma olin juba mitu päeva erinevaid ilmasaite mööda kolanud lootuses vihmast pääseda. helen survestas omakorda tommi, et see oma kiviõli tutvusi kasutades ilmavana mõjutaks aga ei midagi ...  võtsime siis jälle interneeduse ette, et parim pakkumine leida. et äkki läheks kiviõli asemel hoopis kanaaridele? aga seal pidi pühapäeval veel hullemini ladistama kui meil, vaid õhk pidi pisut soojem tulema. jäime ilmajaam.ee versiooni juurde, mis lubas kell 9 kraanid kinnipoole keerata. Pakkisime villased sokid kotti, keerasime rullid pähe ja tõmbasime tekid ninani, õndsas teadmatuses, et järgmine hommik kell 10 sajab stardis ikka veel täiega.

targetid, f: külli

peipsi äärne tee on teadagi kelmikate kalasiltidega kaunistatud ja meil hakkasid neist möödasõites süljenäärmed tööle. kahjuks olid kõik kalamehed alles teist külge pööramas ja suitsuahjudele tuli alla tegemata. tekkis Suur Plaan: jõuda koduteele enne, kui viimane putka suletakse. kahjuks jäime seekord siiski ajahätta ja siiani unistan värskest suitsusiiast. aja või autole hääled sisse :)

soojendusringil, f: külli

vaade tipust võistluskeskusele, ja nii 3 x

tõus esimest korda, f: külli

kiviõli minarett

seekord olime kuidagi eriti nobedad riietujad ja juba jupp aega enne starti seisime rattad käe kõrval ja vihmavarjud pea kohal oma aega oodates. oleks miry kaardialuste asemel vihmavarjuhoidjaid laenutatud, oleks me need nüüd külge installeerinud, sest koerailm ei tahtnud taanduda. kõige kõvemad külmavärinad sai lõunaingel sisse mitte kontidesse kippunud niiskusest, vaid tilgapoisi uut habememoodi silmates. kui enne ta lihtsalt lõdises pisut, siis nüüd hakkas vappuma nii, et maapind jalge all värises. viff ja maare olid endale viilimiseks peened vabandused välja mõelnud, fotokad kaela riputanud ja tegid jalutuskombinaati. harjumuse jõud on karm ja nii ei taibanud nad juhust kasutada ja kodus lõunani magada. või ei saanud heiti ise ratast autokatusele ja ajas maare üles. stardialast paistis kätte ka aakate tuhamäevallutushord. ega meilgi sellest pääsu tule, mõtlesime pead kuklas üles vaadates, aga et me seda tuhamäge igast küljest hiljem forsseerima peame, seda ei osanud küll karta.

puhkepaus lugemisnurgakeses

jälle mäe otsas, f: külli

keegi tuleb, keegi läheb, f: külli

kui start oli antud ja me juba kaardile saime piiluda, otsustasime vihmavarjud siiski maha jätta. ka rattaid ei võtnud me krossirajale kaasa. pärast soojendusringi võtsime suisa joped seljast, sest vihm otsustas lõpuks otsa saada ja külmapoisid lasid jalga. ja siis hakkaski see pikemat sorti ronimisharjutus pihta. mul oli tõsiselt hea meel, et seekord olid naeltega sussid lubatud ja et ma nad ka jalga panin. asiksi slikkidega oleks ma pooltes kohtades maa ja taeva vahele kõikuma jäänudki.

lahtiste leekidega x ringil

selliseid koivasirutajaid oli mäetipus hulgi 

juba üsna algusest peale hakkasime ühte sammu astuma leegi tiimiga, kes meile eelmine kord puu otsa tõstmise teenusega hindamatut abi osutas. koos saime osa kiviõli linnaekskursioonist ja tänu neile keerasime enne maxima poodi kõrvale, sest ise oleks me vaatamata sulli puudumisele gastronoomi mustikasiidri järgi läinud. me küll arvutasime välja, et mart oleks meist kasulikum poodi saata, sest tema eest saaks kindlasti rohkem purke kui näiteks lõunaingli eest. no kolm purki kindlasti. kui linnaekskursioon tagasi võsapoole pööras, sattusime ka kiviõli vabaõhu lugemissaali, kus puu alla oli asetatud kaks tooli ja hunnik kasulikku kirjandust. siin ilmnes esimene halb uudis, mu pildikindel pentaks keeldus oma akuga suhtlemast ja karjus mu peale arusaamatus välismaa keeles. niisiis jäi rajal pildistamine seekord lõunaingli telefon-peegelkaamera peale. külli oli oma püssiga staadionil valves.

uus mägi ootab, f: külli

sissejuhatus rattapornosse, f: külli

kui me nüüd juba teist nõlva pidi sama tippu hakkasime võtma, tõusid päevakorda erinevad versioonid, et miks me peaksime nii palju sama mäe otsa ronima. vaade mäe otsast oli ilus, aga kas just nii ilus. helen arvas, et ju korraldajad olid ette näinud nii, et iga kord vaatad alla erinevast küljest. ja oma viga kui juba esimesel korral kõik vaated ära imetlesid. jälle mäest alla, läbi võistluskeskuse ja teist mäge vallutama. nüüd nägime raudteekraavi ühte liikumatut kokkuvolditud tüdrukut. ta oli nii põhjalikult end ära sättinud, et meie ingliabi oli siin jõuetu. õnneks olid proffimad abistajad juba tema poole teel. meie aga rühkisime mäest ikka üles ja üles ja mina ajasin oma küsimustega rattaralli kohta ahtot jõudumööda hulluks. ühes kohas oli läbi võsa nii karm laskumine, et mart kartis, et tema allajõudes on seal temast järel ainult pekikuubikud ja pisut ajupasteeti. mina tundsin end oma tankiroomikutega üllatavalt kindlalt, kuid põlved hakkasid juba vaikselt kriuksuma. arvan, et selle ava jooksuetapiga aeti asi seekord väga jõuspordiks ja ühest tiirust oleks beekatele, küll ja küll olnud. ega me ju siia sporti ei tulnud tegema! nüüdsiis oli asi rohkem aabee raja moodi.

põses komm, üritan merikest jaamaga susata :) f: külli

manakeri vahur ja tema jüngrid, f: külli

ants teeb inglitele üllatust, f: külli

eriti silmas pidades järgnevat rattarallit, mille pidime läbi tegema jupsiva odokaga. ja leegid kadusid ka kuhugi ära. eks neil oli vaja meist väikest puhkust. neljanda ralli pildi juures sai sõita veel kaardiga, kuid edaspidi oli kõik juba puhas improvisatsioon ja kõhutunne. ja meil polnud üldse kahju, kui me kanuualasse jõudsime ilma ühte rattapunkti võtmata. nii kopp oli juba ees sellest mudavannist. nagu vähe kuivem ja kõvem rattalõik vahele tuli, nii hakkas muda lendama nagu näidissovhoosi sõnnikulaotajast. käike sai vahetada ainult siis, kui rattal selleks tuju oli ja pidurid polnud ka just kõige paremas vormis. muda krigises hamba all ja joogipudelid olid nii porised, et peale vaatamine võttis joogijanu ära. pilliroorajal jõudsin vaevalt öelda, et siin pole kukkumine nähtavasti sama valus, kui öises läti metsas, kui ratas mu alt ära vajus ... olen osav, olen. ega saa ju sinikateta koju minna.

ai äm seeeiling, f: külli

lõunaingel teeb joogipudeleid jootmiskõlblikeks, f: külli

audiringide torniharjutus, f: külli

kanuualas ootasid meid manakeri ja ragnis ja üllatus, nagu meid stardis oli hoiatatud. urmo isa oli seekord veel põhjalikumalt valmistunud kui tavaliselt. antsul olid meile varutud pannkoogid ja singivõileivad!!!! kõhud täis läksime metsa jalutama. kuna manakeri polnud meid nõvast saadik näinud, siis tuli ta meiega koos jalutama. lootis vist et me talle metsa alt pohli korjame. aga pohladega oli sel korral kriis. et me rahulikult metsavaatlusega ei saaks tegeleda, tutvustas ta enda versioone kohalikust metsast. meile õpetati selgeks betoonmets (saab määrata metsas leiduvate betoonpostide järgi), suusamets (vajalik element - imikarada), vaatlustornimets, kui-seda-metsa-ees-ei-oleks mets jne. kui ma siis lisaülesandes aruandelehte hakkasin täitma, tegin oma botaanikust vanematele kõvasti häbi. no kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes teaks milline näeb välja paakspuu? kui tuli teade, et kanuuala suletakse 10 mintsa pärast, lõpetasime puude tuletamise ära ja keskendusime spordilotole. kolmanda korraga panime kõik vastused täppi ja tegime selle etapi ainsad jooksuliigutused, et ikka väike purjetamine ka teha.

ahto jälitab, f: külli

the flintstones, f: külli

läbi see lugu, f: külli

peegelkaamera sihipärane kasutamine, f: külli

järve peal oli tuul a la ardu. nii me siis otsutasimegi, et kui tervet harjutust ei jõua, siis teeme kolmandiku. rattatee koju oli pikk, kuid keerukuselt vaid vormistamise küsimus. sellegi poolest jõudis oma maailm nii peale suruda, et märkamatult panime ühest punktist mööda. vaatasin kaardilt, et peame mingite majadeni jõudma ja minu kujutluspilt nendest majadest oli nii teistsugune, et muudkui aga väntasin edasi :) ja audiringide juuurde oli metsa isegi asfalt maha pandud.

lõpetuseks oli väike tiir flintstõunide autoga. lõunaingel kui kogenud traktorist sai rooli hoida ja meie heleniga üritasime seda katapulti käima joosta. autotegijad olid vist kogu papi disaini peale pannud ja hoidsid mootori pealt kokku. tegu tehtud, võiski vaid 7 tunnisele jalutuskäigule joone alla tõmmata. oh küll me oleme ikka tublid :)

tšekk tšekk kassa kassa tšekk tšekk, f: külli

professionaalne poodiumipilt, kiire intekas, spa, massaz ja saimegi maha istuda ja klaasid kokku lüüa. saime ka häid teateid robertakese tervise kohta. pidi teine antsu proua aias jõudsasti vohama ja asjatundmatutelt palju küsimusi tekitama :)

maraton on puhkus

nagu 2 tilka vett: bussijaam ....

no ja hea kombe kohaselt tuleb puhkuse ajal ikka turismusega tegeleda. elu on kuidagi niimoodi läinud, et ei mina ega lõunaingel polnud oma elus veel jalga jõgeva linnas maha saanud ja nüüd siis saigi linnuke kirja. kirjade järgi 6. tartu rulluisumaraton aga meie jaoks kodumaa avastamise tuusik.
ja kuhu siis kolmas ingel jäi? keegi peab ju ikka tööd ka tegema ja nii oli põhjaingel tabiveres rahvast rullidele aitamas.

... ja raudteejaam

hommikune bussisõit stardipaika oli parasjagu nii pikk, et üles ärgata, vedel süsivesik manustada ja end kuulujuttudega kurssi viia - buss ju puha tuttavaid nägusid täis. spordist pikka loba polnud, arutusel olid ikka diipimad teemad nagu näiteks: kas politseimajas peab suvel soe vesi olema., ja 10 viisakat küsimust mida võid küsida tütre boifrendilt ilma, et tütar end vabatahtlikult lastekodusse üle viia paluks. sõber eke oli nimelt käinud tütre sünnipäeval ja jagas värskeid kogemusi. muu hulgas koorus ka välja, et nii mina kui merike oleme juba lapsest saadik tugeva enese alalhoiu instinktiga olnud (mõnede arvates sellised inimesed rulluisutamas ei käi, aga see selleks), sest me mõlemad töötasime nooruses välja oma tehnikad kuidas viilida maal heinateost. merike oli eriti kaval, ta õppis ära traktori juhtimise ja sai seega kohe kõrgelt olukorda kontrollida, sellal kui mina lihtsalt kuuma käes kala-kuival tehnikas õhku ahmisin ja füüsiliselt tõestasin enda sobimatust heinaharjutusteks.

turismust alga!

jõgeval bussist maha ronides hakkas esimese asjana silma 2 tilka vett pilt: ühel pool teed raudteejaam ja teisel bussijaam. kusagilt kostus riho ja kivilomadise hääli ja juba me olimegi otsapidi stardikoridoride juures. turismiatraktsioonidest hakkas silma politseinike kodu ja kultuurimaja ja kaubanduskeskus. lugesime kõik sildid hoolikalt üle ja lasime endast vastastikku pilti teha nagu korralikele turistidele kohane. kõige vaprama teoga sai hakkama kaimz, kes julges mu fotokindla seebika oma pühadesse fotograafikätesse võtta ja sellega pilti ka teha. loodame, et me poissi sellega tuksi ei keeranud. siis käisime veel küllile ja aetile hommikust ütlemas ja aeg muudkui läks ja läks ja tuligi uisud alla panna ja pakid vööri viia.
varustussportlasi pole meist ikka saanud. minul on samad 2005 aasta salomonid ja merike valis retuusi pitsi juurde sobivad rattad pillelt, et oma hobihalli krigisevatele rulluisumaratoni veteranidest isetormajatele puhkust anda. meie viimases grupis olid osadel konkurentidel rattad all nagu jõulukuuseehted.

siit me alustame

Aet oma rohelises kodus

ja läkski lahti. rahvast oli raja ääres kõvasti. nii tore - pühapäeva hommik ja nemad on kõik meid tervitama tulnud! rahvast jätkus kuni tartuni välja: kus vähegi  mõne ehitise või teeotsa näol elumärki oli, seal oli ka rahvast väljas. paljudel taburet või midagi mugavamat tagumiku alla ka varutud. lõunaingel oli turismireisiks kõvasti valmistunud ja taskurahagi kaasa võtnud, et äkki ikka saaks suveniire ka osta. no vaarikaid või herneid näiteks. aga 'nigu ära sõivat', ei mitte kedagi! ju kartsid, et mine seda spordipisiku rahvast tea, äkki hakkab kardulatesse kinni nagu koloraado. aega on, ehk saavad kohalikud järgmiseks aastaks aru, et maksujõulised kliendid olid rajal ja toovad oma kaubad tagasi välja.

üsna pea peale jõgeva linna saime endale esimese seltsilise. üks noormees pidas meie õlgu piisavalt laiaks, et sealt tuulevarju otsida. tal oli selline kell, mis ütles, et me liikuvat suisa 20 km/h. nii kiire meil ometi polnud ja hiljem korrigeerisime oma kiirust kõiksugu asjatoimetustega ingellikumaks. esimene tuttav nägu rajaääres oli kelgukusta, kes ühes ülelõhnastatud kohas meie uisutamist turvas.

turistipilt

üsna pea, vast 5 km pärast starti oli raja ääres esimene katkise uisuga tüüp. natukese aja pärast nägime järgmist ühejalgset lonkajat. see oli suht ootamatu pilt, sest merike oma 5x rulluisumaratoni kogemusega ei mäletanud varasemast sellist asja, et rahvas oleks tehnikaga jännis. nii ei taibanud me esimese hädalise juures kohe pidurit panna. kolmanda kuti juures jäime juba pidama ja üritasime aidata. ega meil muud teha polnud kui meditsiini motikani uisutada ja kuuskanti paluda. no ja siis hääletasime juba järgmist motikat, kuna esimesel vastav varustus puudus. ja lõpuks lahkusime sündmuspaigalt motikameestelt väljapressitud lubadusega, et nad kuti ikka jalule aitavad. ja aitasid, sest hiljem purjetas ta meist rõõmsalt mööda :)

kellel on kõige kõige ....

jälle teele asudes hakkasime mööduma juba tuttavatest selgadest. selleks ajaks olime nende tehnika läbi analüüsinud ja lõunaingel andis tammujamatele ikka näitlikke õppetunde ka. esimeses teepees teostasime põhjaliku menüüga tutvumise. midagi jäi siiski esialgsel vaatlusel puudu aga ega me küsima ei pidanud, joogipunkti boss kalev tormas napsuplaskuga meie poole ilma sissejuhatuseta, ja ütles, et seekord konjakit pole kuid klassikat leidub. ka kalevil oli seekord jootmisest rohkem remonditöid. kuni me seal kurki järasime jõudis kohale üks seitsmerattaline, kes ka abistamisse jäi.

peitepilt: leia pildilt Kaimz

apike, mul on miskit põses

kuidagi kiirelt läksid need kilomeetrid. rongis ei tahtnud eriti sõita, et saaks ikka turismust teha ja vaateid imetleda. need rullidega ja rullideta avarad viljapõllud on hingekosutav vaatepilt. ja sinna juurde need teeäärsed vooremaa järved janiiee. kaareperes ootas lisaatraktsioonina veel klaapsu teepee koos mustikapildiga purgiga. siin võtsime sappa ühe tubli jooksutüdruku, kellest juba mõned korrad olime mööda pannud, ja kellel oli jõu ja tehnika osa balaansist väljas. pidasime kolmekesi joogibreiki ja ühtlasi tegime uisutehnika tundi. kaarepere raudteesillast tulime juba alla korralikus rongis. siin aga juhtus nii, et üks triibuline helikopter maandus merikese põsel ja tegi ta lõualuule paraja tuimestuse. hääletasime rohelise ristiga rahvast ja meie viimane vagun läks oma teed. arstitädi arvas, et ellujäämisvõimalus eksisteerib ja lubas merikesel teekonda jätkata. siin tuligi raja kõige parema kattega lõik, kus sai uisutatud täie mõnuga. kehvematel lõikudel hakkasid mu vanad rattad liiga surisema ja see võttis jala kuidagi naljakalt tuimaks ja tekkis tunne, et kogu kaadervärk on kuidagi juhitamatu. sellest moraal: enne pikemat sutsu võiks varustuse ikka üle vaadata, olgu ta sul nii kuulikindel kui tahes.  

teeninduse poisid tööhoos

no ja siis oligi juba tabivere käes. need rohelised km postid tulid ikka väga kiiresti. vahel tundus, et need teepeede eelsed saja meetri märgid olid palju pikemate vahede tagant :) tabiveres möll käis ja stardikoridorist möödudes sai rahvale patsi lüüa :)) kiire arvutus ütles, et varsti lastakse see rahvas tulema ja siis sõidetakse meid pikali. hullu me panema ei hakanud ja toimetasime vaikselt edasi. tegin ka töötavast kaimzist pilti, sest tema ju ise tavaliselt pildile ei jää. no ega ta seekordki ei jäänud, sest mu pildikindel pentaks ignoreeris teda sajaga, kuigi kaimz poseeris ja flirtis kaameraga nagu motika tagaiste võimaldas. mingit halli kogu võib ju sealt aimata aga on ka paremaid kaadreid tehtud.

Inglirong teel Äksi kirikusse f: T.Haud

lähte tõus oli minu arvates rattaga suurem punnitamine kui uiskudega. olime ülirahul, et lühikese maa eest mäefiniši ära võtsime ja jäime siia seda tsirkust pikemalt vaatama, et kiiremad rongid mööda läheksid ja meie masti suslad tulema hakkaksid. ei olnudki ju juba stardist saadik meiki kohendanud ja huulevärvi värskendanud.

järgmises, tartu terminaali teepees, kulus meil aga veel rohkem aega. toomas teatas, et nendel on menüüs kohalikud kuulsad lihapirukad, mida tuli kindlasti degusteerida. võtsime siis laua juurde possa sisse ja pärast esimest pirukat oli selge, et siia jääme pikemalt. tuttavaid muudkui pani mööda, kuid keegi ei jäänud meie pirukareklaami uskuma. ei ester ega kütikarin saanud pidama. ma ise arvasin ka, et see pirukajutt on jama, kui stardikoridoris mehed teema üles võtsid, ja siin ma nüüd siis olin, põsed punnis. mehed nagu möirapullid panid mööda ja mina mõtlesin, et miks nad küll vaid pool harjutust teevad, kui endal selline pauer sees? mulle meeldis, et siis kui pika distantsi rahvas meil silmist kadus, tekkis teele kaasa lühikese maa seltskond. saime nagu kaks võistlust korraga.

ja natukese aja pärast juba paistiski finiš ja meie kolmetunnine ja 48 km pikkune turismireis oligi otsassa. oli mida vaadata, on mida meenutada ;) maraton ON puhkus. ja põhiküsimus, et kas uus või vana rada? mina ikka selle poolt, et punktist punkti sõit on ikka õigem maraton.

liidu koondise nädal

nii palju sporti kui viimase 8 päeva jooksul, ei ole minuga juba ammu juhtunud. oleks nagu liidu kodukanade koondise profiliige.

algas see kõik viimase iksdriimiga ja jätkus kolmapäeval, kui hommiksöögilaua vestlusest kasvas välja ujumisvõistlus, et kes ikkagi ujub 1500m kiiremini. tõe selgitamiseks leppisime kontrollorganiga kokku võistluse tingimused ja auhinnalaua (bätmani filmi vaatamine tsinnamonis koos jookide ja popkorniga kaotaja kulul) ning kobisime kiirelt basseini, kus üsna pea sain hakata mõtlema vaid võidu diplomaatilisele vormistamisele. suure hurraaga läksin pärast ujumist kohe uute prillide järgi, mis kurmo juures riiulis juba pikalt tolmusid ja mõtlesin, et nii hea, et mõned oskused on kerel rasked ununema. pühapäevane tristar võis minugi poolest tulla.

rongiharjutus

neljapäevaks oli karu Inglimäele avaliku uisutajate kogunemise orgunninud ja nimi kohustas kohale ilmuma. lõunaingel oli see, kes mu jalule ajas ja varustusest koid välja kloppis. uisud olin juba nädalakese eest tolmu alt välja kaevanud, kuid viimasest sõidust oli möödas pea 2 aastat, see juhtus siis kui karuga berliinis uiskudel vihmasadu trotsisime.

kui inglid Inglimäele jõudsid, olid harjutused juba alanud. ka doktor jalast oli laskumisel oma possa sisse võtnud. küsis kohe kiirelt ära: "noh, kas teil haavad eelmisest korrast ära paranenud, et jälle platsis" :) esimeses pundis õpiti rongisõitu. kuulasime teooria ära kuid praktiliste harjutustega saime omal käel hakkama. on ju seda inglirongi aastate jooksul harjutatud ka. ühele poisile pakkusime ka seekord küüti. ta kõhkles ja kahtles ikka päris pikalt, enne kui meil end mäest üles lubas vedada. järgmisel lõigul õpetas hassar nähtavasti kukkumist. ka sinna ei jäänud me pikemalt pidama, sest ka see õppetund on meil mõlemail omal nahal testitud. nii hea oli niisama veereda. kuidas mul küll oli meelest läinud kui väga mulle meeldib uisutada! ja miks ma seda nii kaua pole teinud! ja Inglimägi oli ka kahe aataga kuidagi madalamaks kulunud. rahvas meie ümber vuhkis mõnuga trenni teha ja rullitamise isu muudkui kasvas. nii sündiski plaan, et lähme proovime selle jõgeva-tartu värgi ikka läbi teha. trenni lõpetetuseks sulpsatasime järve ja võisime päeva kordaläinuks lugeda.

meie trennikaaslased

reedel ja laupäeval olid kavas kõikvõimalikud jõuharjutused mustsõstardega ja varustuse test pühapäevaks. lisaülesandeks oli kuidagi oma naiskonnaga ühenduse saamine, sest manaker soss ei pidanud vajalikuks meid enne starti omavahel tuttavaks teha, et teada saada kes tuleb ikka jaht või ei tule.

kui me annikiga laupä õhtul pühaka ääres omaarust tehnikat lihvisime, ilmus kiirelt välja vetelpääste, ja avaldas arvamust, et niimoodi küll ei ujuta ... eks me olimegi rohkem soliiidset uppumist harjutamas kuid samas saime kinnitust, et meie elutahe on piisavalt tugev, et end vee peal hoida. nüüd jäi minu ainukeseks mureks vee temperatuur. nõuded sellele kasvavad iga lisanduva eluaastaga ja meeldivalt ujutav ollus algab +24C alates. pühapäeva hommikul ignoreerisin teadlikult kohti, kus võiks veetemperatuur silma jääda. hiljem selgus et 20 mintsa külmas veel mõjub hävitavalt mu iksdriimil soetatud sinikatele ja õhtuks olid nad juba peaaegu kadunud. võistkonnakaaslased olid mul erinevalt minust sportlikud: margit on nagu päris rattur ja laura korvpallur. laura küsis, et mis meie eesmärk on? eee, ma polnud sellele kunagi mõelnud. no alla 25 mintsa ujuda oleks tore, ütlesin, aga rohkemat ei oska midagi tahta. laura ise oli vaid 3 tundi maganud ja vabandas, et jooksmine vaid hobi. margit oli ilmselgelt meist enim ärevil, sest rattarada oli raske. ja kui sossil olidki mingid eesmärgid meile pandud, siis ta jättis need targu enda teada.

vastikult lainetava järvekalda ääres oli kalipsode paraad - selge, vesi on alla 22 kraadi. ka tiimivõistluse stardis oli 90 prossa rahvast kummiülikonnas, mina, nagu tõeline amatöör ikka trikoos. ain-alar ei jätnud vaatamata bizile hommikule küsimata, et miks tiivad kodus :) vesi on külm, jõudsin kiirelt konstanteerida, kui kõht märjaks sai. teel esimese poini ei suutnud kuidagi hingamist rütmi saada, sest vesi lainetas nagu auras vesiaeroobika trenni ajal ja lõi kõik vussi. lisaks oli kogu aeg tunne, et kohe kohe tuleb kiip jala ümbert ära. peagi olingi täitsa üksi. või nii vähemalt tundus. esimese poi juures möödusin esimesest konkurendist, järgmise juures järgmisest. teel kolmanda poi juurde paistis ees kaks punast pead ja nende kõrval saatepaat. see oli nähtavasti karu, kes oli endale surmahirmus eskordi palganud. neljanda poi juures avastasin, et minu kõrval ujub üks kalipsovend. nüüd tekkis ka mul sportlik hasart, et kui kodukana kalipsovennast kiiremini ujub, siis järelikult pole veel elust maha kantud. randa jõudsime koos, kuid nagu veest püsti tõusin, et jooksuliigutust teha, keeldusid põlved lukustumast, ja nii ta enne mind vahetusalasse lipsas. rahvast oli ergutamas hullult palju ja leidus neidki, kes mind hoolimata ujumismütsist ja prillidest ära tundsid.

päevatöö tehtud läksin koduse suppoorttimiga nuustaku pubisse päeva nautima. mõnus oli sealt mäe otsast vaadata kuidas rahvas jooksuetappi venis. siiski leidus neidki, kes tervitustele vastata ja naeratada suutsid. kurmo nende hulka ei kuulunud, kuid kelgu margus ja tupe ivar olid päris elusad. minu tiim liikus prognoositult ja nii saimegi napilt enne kella nelja finišisse astuda. mingeid tulemusi ma loomulikult vaatama ei hakanud ja kui margit õhtul helistas, et kuule me saime 3nda koha, oli see ikka väga ebareaalne uudis. nüüd siis olen elu esimese karika uhke omanik :) guud dzob, firmaspordi tiim! ma parem ei hakka protokollist vaatama, et mis tulemus veel siis oleks olnud, kui mina ka oleks trenni teinud. ja ujumisega võidetud kinokülastuse võtsin ka pühapäeva lõpetuseks välja.

nüüd siis tartu rulluisumaratoni ootama ;)

raplamaal rabakanatamas

oli ikka lahe päev, kuigi tänaseks on hellad isegi küünarnuki õndlad!!! esmaspäeval tundus, et seekord mu puuduvad lihased ei hakkagi protestima, kuid kiili koondisega tshillipipraid oodates hakkasid käed vaikselt tunda andma ja tesipäeva hommikuks olin puuhobune valmis.

seekord tegin mina ettevalmistust täiesti uut moodi: terve juuni ja pool juulitki molutasin lihtsalt maha ja siis läksin nädalasse mäestikulaagrisse, kus sai palju matkata, magada, päikest võtta, rattaga sõita, veini juua, juustu süüa, muusikat kuulata ja loomulikult mägesid imetleda. sellest ei saa mul vist iial isu täis. kuna ma pole nii osav kui karu, siis alpide kõrgemate tippude vallutamiseks kasutan ikka tehnika saavutusi :) laagri tulemus oli igati positiivne kuna pühapäeval kaerperes tundsin end samamoodi nagu alati e. valmis aarajakatele kõvasti kannale astuma. hiljem saime tõniselt teada, et mitte meie pole aastatega nõrgemaks jäänud, vaid aakatele on viimastel hooaegadel elu lihtsamaks tehtud ja seetõttu pole me ka enam skoorinud. eks peame neile siis kunagi tantsupõrandal väljakutse esitama, kui metsas hakkama ei saa. mõtleb seda asja...

helen otsustas iksdriimimise asemel tippspordiga tegeleda ja andis tiinale võimaluse meiega täisprogramm läbi teha, sest öösel tegime ju vaid pool harjutust. vajalikku kola oli seekord nii kahtlaselt vähe, kuna naaritsakasukad sai koju naftaliini aurudesse puhkama jätta, kuid terve laupäev möödus kui telefonikonverents ja kulutas teiste pereliikmete viimasedki närvirakud. ärevuse põhjustas juhendisse pandud lestavihje. üllatuslikult tuli välja, et mul olid endal kodus lestad olemas. ja lisaks veel ka ninaklamber ja kõrvatropid. ma kahtlustan, et selle ca 10 aasta taguse kingituse autor võis olla helen, kes aimas, et kunagi on mul sellist kraami hädasti tarvis :) viimaseks investeeringuks sai roosa minni-vann, mida vajasime tossude transpordiks. laupäeva öösel merikest oodates vaatasin telekast olümpia ujumisvõistlust ja lihvisin viimast korda tehnikat, et tõmme oleks ikka optimaalne jne., sest mina ei suuda nagu phelps ujuda vett täis prillidega maailmarekordit. lestad teenisid meid autos ka hea võileibade serveerimislauana, nii et tasus sebimist.

teine vihje olid need kaardialused. merike leidis lahenduse jõuvõttega: sixten lubas ta oma kola kallale, et ta võtaks selle aluse, merike aga ei viitsinud kruvimisega vaeva näha ja võttis peremehe äraolekut kasutades kaardialuse koos rattaga :)

hommikune kola kokkupanek venis meil ootamatult pikaks, nii et tints hakkas juba endas kahtlema, et kas tegu pole mitte klassikalise blondipäevaga, ja starti jõudsime väga optimaalselt. vaid mõned minutid jäid puudu lendstartimisest. ka küllile oli see seekord natuke teistmoodi suppoortimine, kuna ta ei pidanudki roolima ja rattaid katusele pungestama.

stardis aeti meid kohe laiali ja see andis motivatsiooni võimalikult kiirelt vändata, et ruttu jälle kokku saada. minu a variant läks libedalt, sest läksin teele "kindlalt ja ringiga" taktikaga. räätsavabrikusse jõudsin tipptunnil. vaatasin ringi ja tõmbasin hinge, sest päike kuumutas kõvasti ja esimese viie rattapunktiga olin esimese värska pudeli sisse hinganud. oleks tahtnud juba vaikselt ehitama hakata, sest seistes hakkas uni silma tikkuma. selleks ajaks kui jõudis merike c missioonilt, oli tekkinud punt kaheliikmelisi seltskondi, kes järjest kahtlustasid, et nende kolmas on tintsuga metsa jalutama jäänud. õnneks kohtunikud halastasid ja meile jagati vineerihunnik koos nöörijupiga kätte. ja kohe jõudis ka tints, kes jalgrattasõbrana oli soojenduseks pisut lisa juurde vändanud. urmo ei allunud mingitele nöörinurumistele ja üldse jättis ta käitumine taas pisut soovida. aga kuna me oleme ta andunud fännid, siis kannatame kõik välja ja teeme nii nagu tema käsib. vaid vasturääkimisest ja isale kaebamisest ei suuda me hoiduda.

kui me olime pisut oma uute katapultidega rabas tatsunud, saime pihta ka asja positiivsele küljele. oli ikka kindlam küll selle pehme löga peal midagi laiemat talla all omada. lõunaingel oli endas kõige kindlam: kuna võru linn on rabasse ehitatud, siis tema on harjunud igapäevaselt räätsadega liikuma. kuna matk oli pikk puhusin minni-vannile elu sisse ja hakkasin vaikselt randa minekuks valmistuma. vann oli ka heaks päikesevarjuks ning lisas kindlustunnet eriti koledates mädakohtades. osa rahvast oli ikka hale vaadata küll - kuidas nad seal neid pakse poisse hulgakesi välja tirisid. ka mina astusin korra nii halvasti, et pidin kahe käega jalga turbast välja harutama.

kogu see sumpamine tõi meiega koostammuvatele noormeestele suule lõbusa lauluviisi  (sõnad Runnelilt), mida mulle laulis minu tudengist lapsehoidja ülle:
mudamere ääres, porikalda peal
oleks tore elu tillukesel seal
hiired seal on hukas, rotid seal on raisus
roosa põrsas magab kanapoja kaisus
keegi seal ei riidle kui su kärss on must
keegi seal ei keela väikest vallatust ...

ujumist ootasime nagu hingeõnnistust. meie ettekujutuses pidime selle käigus raba porist lahti saama jne. nii see päris ei läinud. lestadega ujumine oli tõeline puhkus kruiis. ka heiti oli endale mugava purjetamise teinud, kuid selle puuduseks oli hilisema värskenduse puudumine. esimesse punktini läks kõik libedalt kuid siis algas rabakanatatsumise teine vaatus - läbisime mõttetult edasi-tagasi puuronditakistusega mudakanali. seal järve peal polnud ju halli aimugi, et kus me täpselt asume, niisiis panime hooga teistele järgi. üritasime ka koopereeruda: minu poolt kompass ja ühe teise eksinu poolt kaart, kuid targemaks me ei saanud. lõpuks ronis merike ühele saarele ja spottis ära kohtunku possa. võtsime seda kui vihjet võimalikule õigele suunale ja läbisime kogu mudaravila uuesti. nagu ujumise käigus selgus, polnud ma ainuke kes seda lõiku kui eelseisva tristari ainukest pikemat trenni võtsid. aegajalt tõmbasid minu jalatallad küll krampi ja osa rahvast hingeldas rippudes mätaste küljes, kuid üldiselt oli see üks ütlemata lõbus sulistamine.

ujumise lõpus kohtusime maarega, kelle oli see fotokaga rattajalutamise päevaks, sest tema tiim oli seekord katki. võtsime lestad ära ja üritasime turbamähistest vabaneda. nii imelik oli äkki lestadeta ujuda :) sattusime patsidest muda loputamisega hoogu ja kui lõpuks kaarti vaatasime, hakkas meil kiire, sest 10 mintsa pärast pidi lisaülesanne lukku minema. nüüd tegime ka selle päeva ainukesed jooksusammud ja paar minutit enne deedlaini olime vibuga joonel. see tshingatshkuki asi  oli lihtsam kui esialgu paistis ja juba me keerutasimegi oma kolme postitiiru.

järgmise kohustusliku triki tegin rattaga teel kanuude poole: sõitsin esirattaga rohuga kaetud auku ja tegin lenksuga reiele ilusad sinised laigud ja käele kunstipärased kriimustused. ma vist ei õpi iialgi rattaga sõitma. pisut peale mind sai oma rattahaavad kirja ka tints. sellel rattalõigul avaldasime vist kohalikele meesterahvastele nii haledat muljet, et nad meid ilma küsimata õigele teele suunasid, kui korraks kaarti vaatama jäime. ta olete ju nii palju veava täna juba näinud, ütlesid nad meile hüvastijätuks.

kanuualas ootas meid kõrsikupakiga urmo isa. raporteeris, et roberta kasvab mühinal ja konstateeris, et pojakesega pole enam miskit peale hakata. see kanuuasi oli üks naljakas etapp. tuulevaikus, imeilusad sinised liblikad, mitte kedagi silmapiiril ... oli tunne nagu istuks vannis, sest see kraav oli nii kitsas ja aerud kraapisid tõmbamisel põhja. siiski nägime oma silmaga kuidas ka siin õnnestus osadel kanuuga ümber käia. siinkohal tänan avalikult heikot ja tanelit, kes korralike nelsonlastena meid sealt kraavist kaldale aitasid. kallas oli nii järsk ja tattlibe, et meie poolest oleks see kanuu sinna mädanema jäänudki.

järgmine ägedam atraktsioon ootas meid esimeses jooksupunktis, kus tuli esimest korda puu otsa ronida. leeks õupenid tervitasid meid nii: te olete nagu mingi karma, põgene palju tahad teie eest, ikka te saate meid kätte. ja tunnistasid hiljem ausalt, et meie võitmine on üks nende osalemisprogrammi punktitest, kuigi mitte top kaks prioriteet :) niisiis aitasid nad oma õlgadega oma karma puu otsa ja läksid oma teed. järgmine tiim võttis meid siis puu otsast omakorda alla.

joont mööda kojusõit oli lihtne, sest võssa oli juba asfalt raiutud. kahjuks ei saanud vaarikaraiesmikul pikemalt pugimiseks peatuda, sest samal ajal kui jõudsid ühe vaarika suhu pista, nii pistis sinust suutäie nahka näljane parm. meil tekkis ainult küsimus, et mis nipiga need esimesed selle joone seal võsas üles leidsid. täiesti hoomamatu tundus see rada.

kui lõpp oli juba käeulatuses, pidime läbima veel ühe atraktsiooni: keegi oli välja mõelnud ühed kõrgemat sorti diskokingad, millega pidi olema võimalik ka üle autode hüpata - no kellele seda küll vaja peaks olema? stilettod on meie teema ja seetõttu teadsime, et kui keegi selle värgi stressivabalt ära teeb, siis oleme need meie. niisiis klammerdasime lõunaingli kontste otsa ja oligi see päev peaaegu õhtus.

erilise pingutuse oli teinud maare. ta jäi mulle rõuges sikspäki sisse ja selle asemel, et lihtsalt mingid 6 purki tuua, oli ta terve telgitäie jooke finišisse orgunninud. leidub ikka põhjalikke inimesi! seekord jäime siiski cava ja purgimustikate juurde, kuid maarele suur tänu sellegi poolest.

nii tore päev oli ja kahju kohe, et polegi enam meeles mille üle me seal need 7 ja pool tundi itsitasime. varsti jälle ;)

pildid kyllilt ja merikeselt

katkenud teekond riia loomaaeda

nädal enne ööseiklust võttis heleni vaim keka vabastuse. töökuulutus tõi manakeri lauale hunniku täispikkuses aktifotosid, mille hulgast kiirelt asendusingel leiti. siis me veel ei teadnud, et tiinal on lisaks pikkadele jalgadele ka muid häid omadusi. nimelt teab tema erinevalt meist, et rattale käib mantel jalga :) järgmine kord lubas manakeri kuulutusse lisada igaks juhuks ka lindikava esitamise, et oleks rohkem pinget või nii...

vaba ajaga oli kõigil kergelt öeldes kriis olnud. mina jõudsin viimasel hetkel veel kurmo juures rattale õli nurumas käia ja küüned ära lakkida, kuid rullid jäid pähe keeramata ja uus lõhnaõli valimata (mõned sääse-hugod välja arvatud). merikesel eelnes intensiivsem magamatuse periood ja starti jõudis ta ka otse eksamipingist. ja tiina oli eelnevalt olnud perekonna öövalvur-transpordiülem. stardis polnud manakeri meid piitsutamas ja kogu tiimi faintuuning jäi külli õlule.

valgasse jõudsime vihmasajus, kuigi teel olime näinud ka päikest. olin eelneval paaril päeval hullunult mööda ilmasaite tuhninud, lootes et see lõpetab vihma ja kütab ilma soojemaks. laupäeva lõunaks olid pilvikirsid üle maailma kokku leppinud, et kell 9 keeratakse kraanid kinni ka öö saame mööda saata kuivade tiibadega. siiski ei kippunud me suure hasardiga võitlusse vaid istusime autos ja avasime hoopis finišisse mõeldud cava. ja õigesti tegime, sest finišis oli ainukeseks unistuseks kuum tee ja villased sokid. kuigi olime elo nõuandeid järgides kaasa pakkinud kogu riidekapi sisustuse ja rattakinnastele said alla tõmmatud soojad sõrmikud, oli enamus ajast külm või väga külm. lõpuks hakkas aeg ettevalmistustele nii peale suruma, et olin sunnitud stardi kinni pidama, kuni merike autos olnud kola hulgast ühte rattakinnast otsis. stardis sai kiirelt ka juubilari õnnitletud, kuid torditeemadel ta sõna ei võtnud. ja finišis lubas suisa mulle peksa anda, kuid mis sa seda laipa enam peksmisega mõnitad ...

konvoitamine stardi poole oli minu treeninguvaba elu arvestades liiga pikk ja tee viis meid pea riia alla välja. kaardil oli palju loomanimesid ja võis arvata, et üks etapp ongi riia loomaaeda planeeritud. see konvoitamine oli jälle üks väheseid kordi, kus enne starti oli soojendus ette nähtud. minul hakkasid aga selle käigus hoopis varbad külmetama. siiski oli hea pisut konkurentidega lobiseda ja värskema gossipiga end kurssi viia. näituseks samblavanad otsustasid arealihärrasid seekord üllatada uuue-vana salarelvaga ja meelitasid korbirändi oma punti. rattateeliste hulgast tekkis tiinale eskort, kes kokkuvajuvaid tiibu vajadusel lahti voltis. superseltskond, see iksdriimi rahvas, ei saa kurta :) üks asi veel, nii palju tee ääres   metsapeatuvaid inimesi korraga pole varem kohanud. tundus, et stardipaketiga koos anti võistluskeskusest kaasa ka mingi tõbi, sest pidevalt keeras keegi konvoist niigi rahvast juba tuubil täis olevatesse põõsasse.

esimene metsamale nõudis rooma numbritega arvutamist ja lätikeelne legend kõrval ei tuletanud meelde põhitõdesid, et väiksem number suurema ees muudab kõvasti asja. nii pidimegi esialgse tulemusena  jooksurajal võtma kolmteist punkti kaheksast :) mis rumalasti, see uuesti, tuli arvutamist otsast alata. teekond SF1 rattaalasse tundus pimeduses lõputuna ja täis eluohtlikke lõkse. esimene kord põhjalikult palgi otsa sõites tundus, et siia ma jäängi, minu põlv enam tagasi ei väändu. siiski puhus külm läti tuul elu tagasi sisse ja kobasime     pimeduses edasi. siis käisin korraks teise küljega veelombis jahtumas ja nii ee.

liikusime suht üksi, kuni meile eksles vastu üks naistiim, kellega koos edasi purjetasime. teid ja sihte oli puistatud siia ja sinnapoole kuid kaardiga kokku sobitamiseks tuli interpreteerida. nats edasi-tagasi ja kohal me olimegi. esimesed kolm künkapealset jooksupunkti tulid lihtsalt, kuigi tuld näitavad jaaniussid olid juba enamuses uuesti ratta selga istunud. järgmised kaks punkti olid end põhjalikumalt ära peitnud ja me otsustasime nad sinna peitu jättagi ning hoopis rattasõidule minna. rattaala kohtunikud pakkusid küll, et nad kasvõi sügavad meid, et me pikemalt nende juurde jääksime.

see rattale mineks läks meil aga suure pauguga. just jõudsime imestada, et näe, jälle oleme aa-rajale jõundnud, kui kostis hele plaks. merikese ratta tagumine kumm oli lössis, meil vajalikku parandamiskola ei olnud, ja nii läksime tagasi rattaalasse abi otsima. abi leidsime ülikähku. aakad nr 23 loovutasid kiirelt kummi ja tiina hakkas ratta kallal pusima. siiski läks ühel noormehel meie pusimist vaadates süda haledaks ja ta tuli appi. meil oli vastu pakkuda vaid mõned kummikommid ja sügav tänutunne. siiski polnud remonditööst suurt abi, sest ka pealmine kumm oli katki. siin oligi see koht, kus saime selle mantli-asja teada :) üritasime veel rattaalast mägi-aivarit leida, kuid eimiskit. niisiis tegime uue masterplänni: jalutame tagasi SF0-i, teeme ära mitte-rattaasjad ja siis finiš. 

see ratta tagasijalutamine võttis meie vähesegi hoo maha, adreka alla ja luud kondid külmaks. positiivne oli see, et õues hakkas valgeks minema ja lõpuks nägime, et ümberringi oli väga ilus mets ja puu-poritakistusega läti kergliiklustee. mingist hetkest asendus külm väga külmaga - merike hakkas juba näost sinakaks tõmbuma ja silmaluugid vajusid kinni. ei aidanud enam inglijook ega pauerbaari kommid. tegime otsuse, et ei mingeid atraktsioone enam ja vaja ruttu koju saada. kui hakkasime tsivilisatsioonile lähemale jõudma, tuli külli meile vastu ja pakkis merikese autosse, kust ta enam välja ei tulnudki. meie tintsuga pidime kogu selle konvoi kupatuse uuesti läbi tegema, lihtsalt et polnud ees pakse poisse, kelle selja taha tuulde pugeda. vaatamata päikesetõusule tõmbusid varbad üha enam jäässe ja mõte käis ainult soojade asjade ümber.

tagantjärgi mõeldes käis see katkestamine kuidagi nii lihtsalt ja loogiliselt. kuna varem ei olnud kunagi katkestanud, oli tunne kuidagi imelik, et oh, nii lihtsalt see siis käibki. ja mis kõige imelikum - mittemiski ei jäänud hinge kriipima selle otsuse juures. ainuke, mida oleksin kahetsenud, oleks see, kui oleksin starti minematta jätnud :) ja nii hea oli juba hommikul kell üheksa kodus tekk ninani tõmmata ja unematile külla minna. pärast esimest uinakut lugesin sinikad üle (8 paremal ja 3 vasakul jalal), sõin kõhu täis ja suutsin isegi paar tundi ärkvel olla. pärast teist uinakut suutsin juba pannkooke küpsetada. kogu ärkveloleku aeg pidid ainult lõuad kogu aeg liikuma, et silmad lahti püsiksid.

ürituse käigus üllatasid meid positiivselt läti sääsed, kes selleks ööks olid eestisse suvitama kolinud ja kõik mu investeeringud keemiasse osutusid sama kasutuks nagu kevadel soetatud orienteerumisjalatsidki, mis sel hooajal on salakaubaks kuulutatud. ei tea kas neisse on ka minu teadmata navi seade installeeritud?  

üldiselt peaks hakkama ikka jälle trennis käima ja suusahooaja järgse laiskuse kontidest välja ajama. esimene samm selleks on täna algav bailatino suvekool :)