esmakordselt eestis: ingel koos manakeriga jalutamas
kuna ma olin eile suht mõtetu mees ja hetkel olen kõik oma kirjutamislimiidi ka teise suunda kanaliseerinud siis tuleb leppida sellega, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. loodetavasti teevad merike ja manakeri ise reissripoordi ;)
Lugu sellest, kuidas Tartu Rattamaratoni lühikesel maal jalutuskäigul käisime.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama sellest, et kuna Türklaste himu meie ajavõtu vastu ei olnud piisav meie sinna meelitamiseks ja TRM tulemas sai otsustatud see va marafuun ikkagi läbi kulgeda. Kuna 87 km on selle aasta intensiivse mittetreenimise tõttu ilmselt õde Andras ja co'le selgelt liiga koormavaks muutunud (kaua sa ikka ühte manakeri elustad) siis oli ainumõtestatud valik 40 km. Kuna Võrumaa spordiingel oli juba treeningülesannete jagamisel kohustatud see tühine jupike läbida ja kuna ülejäänud inglid selle sama raja nädal varem lõhnamärkidega rajatähistamise käigus läbisid, siis oli Manakeril au ingliga koos rada läbida.
Kui kõik ausalt ja algusest rääkida, siis selgus reedel, et mul tegelikult oma ratast ikkagi ei ole - laps oli selle oma targa äranägemise järgi kuhugi toimetanud. Nimelt ta oma ratas miskite horrorlike trikiratta treeninghüpete käigus murtud raamikõrvaga kurvalt seismas. Raamikõrva kodumaalt saada ei olnud ja see sai miski 3 nädalat tagasi USAst tellitud. Enne minekut sai saatuse (või siis inglite) poolt orgunnitud raamikõrv postkastist kaasa haaratud (no ei ole ju võimalik, et see sinna just laupäeval saabub) ja lapse ratas bussi tõstetud ning Tartu poole minema kimatud.
Hommikune ilm oli ilmselt meeldiv talisuplejatele ja termomasohistidele. Tuul ja niiskus olid jäkid. Hommikupuder oli kosutav, aga napp uneaeg andis tunda :)
Teekond rajal kulges rahuliku jalutusena ja Võrumaa Spordiinglile langev tähelepanu langes ka osaliselt Manakerile. Lausa hingekosutav tunne. Ja teate, kui ma nii umbes 127 korda kuulsin lauset "Inglid Kesapõllul" siis oleksin tahtnud kedagi jalaga lüüa... :D nii sõbralikult... hambutuks :D Pakk piima tervistkahjustava inglitöö eest igatahes inglitele, nemad peavad seda iga ingeldamine kuulma :D
Aga jah, seekord selga väga märjaks ei saanud, Rohkem nagu Tõnissaare tegemine...
(Kes ei tea, mis on Tõnissaare tegemine, siis - Allar Tõnissaar, kes vanemate ättide mälestust mööda olla kunagi ka kõva rattamees olnud, kes aga nüüd Pro jalgrattaklubi ja Elion Estonian Cupi juhib ja kelle kohta võib öelda, et keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes mäletaks teda ratta seljas tõmbas Elioni kandidaatmaratoni puhuks rattariided selga ja istus rattale!!!! - selleks et anda kommentaare telepildi jaoks :D )
Aga mina tänan Kyllit ja tema heatahtlikku isa, kes aegajalt mu 3-nädalataguse inglistardi järel ulapeale jäetud rattasõiduks tarvilikke vahendeid, nagu kiiver ja jalgratas värsket õhku hingama toimetasid. Kiiver nimelt käis juba nädal enne rajal jalutamas ja jalgrataski olla igapäev "linnaloa" garaazi ette saanud. Siinkohal kisub ikka nii,et anna kuradile sõrm,võtab käe: toimetasin ratta taaskord Kylli hoovi:) Retk ise algas juubeliõnnitluste üleandmisega reede õhtul Raekoja telgis koos mustikakoogi,ibise ja päevateemalise postkaardiga.Jätkus tavapäraselt ingli ilutoimetustega ja inglijoogi šeikimisega, loomulikult supernoovalik soojendustants ja "maasikas" see magus mari.Kusjuures pean märkima,et "soojendamine" oli kogu Inglitiimil ühine tegu.Ja siis tuligi pühapäev,see tore päev, kus pooled inglid olid asjalikud ja pooled (võtame Manakeri ka kampa) jalutasid rattarajal.
Mina teen blogijatele ettepaneku manakeri muljed päris blogisse tõsta!
Ja Võruinglile mu isa eileõhtused sõnad: "Kas see ratas jääb jälle siia või?!" Aga ise oli pühapäeva õhtul sõiduriista isegi puhtaks pesnud ja inglitiivad ning kroonitud kiivri ilusti kilekotiga kappi pannud :D
Mittesportlik Ingel tunnistab väga ausalt, et oli kadedustest siniroheline-kui nägi ratta selga istuvaid tiibu ja maitses tuttavat Ingeljooki /see päästis ommiku-sest vahepeal oli tõesti tunne, et MINA olengi see pakibussi viitadega post:-):-)/
Nüüd on küll viimsepäeva laupäev käes, päästku end, kes saab!!! Vähe sellest, et manakeri, va laiskvorst, on rajale kupatatud - ta on siia ka niiiiii pika ripoodi kirjutanud! Kuhu küll maailm sõidab? Nägin kunagi filmi seitsmest märgist, mis ennustavad maailma lõppu. See toimub praegu!!! Esimene märk oli see, kui käisin ilusalongis ja ooteruumis olid laua peal ainult AutoBildid. Ja nüüd see!
8 comments:
Tundub, et isegi kiibid on õiges kohas olnud! Tubli!
Lugu sellest, kuidas Tartu Rattamaratoni lühikesel maal jalutuskäigul käisime.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama sellest, et kuna Türklaste himu meie ajavõtu vastu ei olnud piisav meie sinna meelitamiseks ja TRM tulemas sai otsustatud see va marafuun ikkagi läbi kulgeda. Kuna 87 km on selle aasta intensiivse mittetreenimise tõttu ilmselt õde Andras ja co'le selgelt liiga koormavaks muutunud (kaua sa ikka ühte manakeri elustad) siis oli ainumõtestatud valik 40 km.
Kuna Võrumaa spordiingel oli juba treeningülesannete jagamisel kohustatud see tühine jupike läbida ja kuna ülejäänud inglid selle sama raja nädal varem lõhnamärkidega rajatähistamise käigus läbisid, siis oli Manakeril au ingliga koos rada läbida.
Kui kõik ausalt ja algusest rääkida, siis selgus reedel, et mul tegelikult oma ratast ikkagi ei ole - laps oli selle oma targa äranägemise järgi kuhugi toimetanud. Nimelt ta oma ratas miskite horrorlike trikiratta treeninghüpete käigus murtud raamikõrvaga kurvalt seismas. Raamikõrva kodumaalt saada ei olnud ja see sai miski 3 nädalat tagasi USAst tellitud. Enne minekut sai saatuse (või siis inglite) poolt orgunnitud raamikõrv postkastist kaasa haaratud (no ei ole ju võimalik, et see sinna just laupäeval saabub) ja lapse ratas bussi tõstetud ning Tartu poole minema kimatud.
Hommikune ilm oli ilmselt meeldiv talisuplejatele ja termomasohistidele. Tuul ja niiskus olid jäkid.
Hommikupuder oli kosutav, aga napp uneaeg andis tunda :)
Teekond rajal kulges rahuliku jalutusena ja Võrumaa Spordiinglile langev tähelepanu langes ka osaliselt Manakerile. Lausa hingekosutav tunne.
Ja teate, kui ma nii umbes 127 korda kuulsin lauset "Inglid Kesapõllul" siis oleksin tahtnud kedagi jalaga lüüa... :D nii sõbralikult... hambutuks :D
Pakk piima tervistkahjustava inglitöö eest igatahes inglitele, nemad peavad seda iga ingeldamine kuulma :D
Aga jah, seekord selga väga märjaks ei saanud, Rohkem nagu Tõnissaare tegemine...
(Kes ei tea, mis on Tõnissaare tegemine, siis - Allar Tõnissaar, kes vanemate ättide mälestust mööda olla kunagi ka kõva rattamees olnud, kes aga nüüd Pro jalgrattaklubi ja Elion Estonian Cupi juhib ja kelle kohta võib öelda, et keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes mäletaks teda ratta seljas tõmbas Elioni kandidaatmaratoni puhuks rattariided selga ja istus rattale!!!! - selleks et anda kommentaare telepildi jaoks :D )
Aga mina tänan Kyllit ja tema heatahtlikku isa, kes aegajalt mu 3-nädalataguse inglistardi järel ulapeale jäetud rattasõiduks tarvilikke vahendeid, nagu kiiver ja jalgratas värsket õhku hingama toimetasid. Kiiver nimelt käis juba nädal enne rajal jalutamas ja jalgrataski olla igapäev "linnaloa" garaazi ette saanud. Siinkohal kisub ikka nii,et anna kuradile sõrm,võtab käe: toimetasin ratta taaskord Kylli hoovi:)
Retk ise algas juubeliõnnitluste üleandmisega reede õhtul Raekoja telgis koos mustikakoogi,ibise ja päevateemalise postkaardiga.Jätkus tavapäraselt ingli ilutoimetustega ja inglijoogi šeikimisega, loomulikult supernoovalik soojendustants ja "maasikas" see magus mari.Kusjuures pean märkima,et "soojendamine" oli kogu Inglitiimil ühine tegu.Ja siis tuligi pühapäev,see tore päev, kus pooled inglid olid asjalikud ja pooled (võtame Manakeri ka kampa) jalutasid rattarajal.
Mina teen blogijatele ettepaneku manakeri muljed päris blogisse tõsta!
Ja Võruinglile mu isa eileõhtused sõnad: "Kas see ratas jääb jälle siia või?!" Aga ise oli pühapäeva õhtul sõiduriista isegi puhtaks pesnud ja inglitiivad ning kroonitud kiivri ilusti kilekotiga kappi pannud :D
Mittesportlik Ingel tunnistab väga ausalt, et oli kadedustest siniroheline-kui nägi ratta selga istuvaid tiibu ja maitses tuttavat Ingeljooki /see päästis ommiku-sest vahepeal oli tõesti tunne, et MINA olengi see pakibussi viitadega post:-):-)/
Nüüd on küll viimsepäeva laupäev käes, päästku end, kes saab!!! Vähe sellest, et manakeri, va laiskvorst, on rajale kupatatud - ta on siia ka niiiiii pika ripoodi kirjutanud! Kuhu küll maailm sõidab? Nägin kunagi filmi seitsmest märgist, mis ennustavad maailma lõppu. See toimub praegu!!! Esimene märk oli see, kui käisin ilusalongis ja ooteruumis olid laua peal ainult AutoBildid. Ja nüüd see!
Et kui meid haiglasliku allakäigu ja oranzite särkide ihalusega enam ei hirmuta-hakkab Pässu siin maailma lõpuga äffardama...
Ma pean tunnistama, et minu arsenal on haletsusväärselt kokku kuivanud :))))))))))
Post a Comment