Sunday, December 2, 2007

apdeit: fengshui, lumi, kojameeste sõda

on enneaegne arvata, et me oleme pillid kotti pannud. me oleme vahepeal isegi kolmekesi kokku saanud. nimelt sel päeval kui helen indiast saabus oli meil merikesega pealinnas kaardi ja kompassita päikeseloojangu laivesitlusega orienteerumistreening, mille käigus me astusime vähemasti 40 000 sammu (ÜV mõõtkava järgi). helen oli indiast kaks viimast elevanti eestisse kaasa võtnud (need kes olid nähtavasti pakistani rongist maha jäänud). välkkoosoleku kokkuvõtteks võib öelda, et austria pole enam kaugel.

vaatamata sellele hullule ilule, mis vahepeal taevast alla on tulnud, on merike meist ainuke kellel juba kaks suuskadel seismise trenni tehtud. mina olen jätkuvalt vaid mudas mütanud ja helen külastab pirita metsa. üleelmine reede pakkus supoorivt-äktina seltskonda õde tiit. tutvustasin teda tiia trepiatraktsiooniga. vahepeal hakkas jõud raugema aga tartu kiirabi väljakutsumisest poleks vist abi olnud. ameerika filmi stseen oleks olnud järgnev: toomel maandub helikopter, 112, õde andras, dr jalast, ym, õde tiit otsi andmas ja pärast pilku abivajajale, naerust kõver ekipaaz. ma arvan et kiirabi kutsumisega äffardamine mõjus mu treeningkaaslasele taastavalt/innustavalt.

harjutusi pargipingiga tegime nii et oleks feng shui (vaata skeemi). õde tiit hoiatas, et venitusharjutusi tehes võib meditatsiooniga kose alla jõuda aga sealt välja saavad vaid kõige kavalamad. ühesõnaga: olge ettevaatlikud!

no ja siis käisime paar korda jälle tiia juhendamisel jalutamas. viimane kord kästi ka kepid segamiseks kaasa võtta. helen oli lõunaosariikides ja ühines meiega. ilmnes et kütiarvo on tema jaoks liiga kaval mees: ükskõik mis suunas ta arvo disainträkki ei läbinud, niimoodi ei olnud see mõeldud. ta vajab tegelt igalpool lipukestega nööri raja äärde, sest pirita metsas oskab ta ka vaid tänavalaternate järgi joosta ja päevavalges eksib ära. mina ja tiia olime soliidselt pundi viimased. õnneks tulid treeneril iga natsa aja tagant tossupaelad lahti ja see andis mulle natukegi puhkamise aega. seda enam oli taas aega vilosofeerimiseks. a la et natukese kaupa pole mõtet harjutada, et kui juba, siis korralikult. et näiteks kui sa iga päev natuke napsu võtad, siis sa oled tipsutaja, aga kui süsteemselt ja korralikult, siis joodik. ja iga inimene ju teab, et pole kahtlasemat kaadrit kui tipsutajad.

nüüd siis hullu ilu juurde. minule kui harrastuskojamehele on lumasadu alati rõõm olnud. see ei tähenda et ma oma kolleegidesse soosivalt suhtuksin. selles negatiivsuses on peaasjalikult süüdi kooli kojamees kes augustist oktoobrini mu magamistoa akna all hommikul kella kuuest alates oma lehepuhuriga mõnules. see nädal aega kui tal see aparaat katki oli, magasin ma muidugi iga hommik sisse. esimese lumesajuga hakkas ta siis mürgeldades mingi metallist asjandusega asfaldilt lund kraapima. ja ikka traditsioonikohaselt kella kuuest. ja siis saabus minu tasumise tund: kell pool kaheksa algas uus lumesadu! ja kui mina poole üheksa ajal 10 minutiga platsi puhtaks tegin, oli koolitänava kojameeste ühendatud koosseis sunnitud asuma teisele ringile ;) järjekordne tõestus sellest et laiskus ON kasulik!

ja lõpetuseks väike hoiatus: keegi on Suurlinna Tuledega vulgaarselt käitunud. st et otepääle lähenedes paistavad tuled kaks kurvi varem kui peaks ja valgutatud kirikutorni asemel püüab pilku hoopis talispordipedede falloslik atraktsioon: hüppemägi. ühesõnaga enam iialgi pole koju jõudmine enam selline kui varem. selle asemel oleks võind ju hoopis pentaka kardinad ära vahetada.

1 comment:

päss said...

Seda ma imestan õhtupimeduses - mingi vormelit meenutav viuh! käib akna alt mööda pidevalt. Aga nüüd ma siis tean, et see on Helen jooksutrennis!