neljapäeval algas kõik nagu tavaliselt: kokkulepitud rattatrenn hakkas kella kuuelt vaikselt järjest hilisemaks nihkuma. efka, kelle olin päästnud kaimsi küüsist ja meelitanud tervistavale tunniajasele rattatiirule, hakkas juba nihelema. tuleb jaht või ei tule.
meil käis mardiga tavapärane positsioonimäng: "kes annab esimesena alla ja ütleb välja, et tegelikult tahaks rattatrenni asemel koju magama?" vabatahtlikke vastajaid ei leidunud ja kell 8 olime kelgu kusta aia taga varustust kontrollimas. rattatreener ise oli päeval juba ühe tiiru teinud rattamaratoni lühikesel rajal profileeri siirdunud kristiga. meie efkaga olime niisiis pikapäevarühm, mis juba kooliajal koosnes mitte liiga andekatest õpilastest.
marsruudist oli visioon ainult mardil. algatuseks veeresime jänesele. jänes oli vahepeal poole lühemaks nülitud ja see võimaldas kohe treeningut jõuharjutustega mitmekesistada. sealt edasi algas improvisatsioon teemal "keerame sinna kus ei ole koeri". üks teevalik läks ka minu kraesse, kuna mardi väitel olin ma raudteeäärset rada vaadanud sellise näoga, et teistel polnud muud valikut kui järgneda. tegelikult sai otsustavaks siiski sünergia. head sellest midagi ei tulnud ja nii me sattusimegi pahatigudele. üle aasta(kümne)te käisin raksus. vana kunst oli nii rooste lastud, et juba esimese pihutäie vaarikate juures läks adrekas üles ja sundis alustatu kiirelt pooleli jätma.
kuriteopaigalt viis meid tee järjest edasi ja edasi ja vahel sai otsagi ja lõpuks olid nii siin kui sealpool viljapõllud. loojuv päikeseproze paistis silmaauku ja ei võimaldanud pikalt ette vaadata. küll leidus ümberrringi hullu viljapõlluilu. aegajalt peatusime ja jäime kuulatama, et ega kusagilt mingit suurema maantee häält kõrvu ei ulatu, aga ei miskit. efka oli teemaks võtnud, et tal esimene rattatrenn ja neil austrias nii ei tehta, aga treener ei halastanud - vaja kõik teed ikka läbi sõita. proze laskus muudkui madalamale ja pimestas sama intensiivselt ja kojujõudmislootused hakkasid vähenema. igal ristmikul jäime peatuma ja vaatasime kuspool võiksid potensiaalsed kurjade koertega talud olla ja suundusime siis vastassuunas. lõpuks õnnestus meil siiski tsivilisatsiooni murda ja leida suunav tartu 11 km silt. väike rekkadega koos tsiksimine andis õhtule ilusa punkti. efka kurtis pärast, et tal hakkas mardi ratta tagakummi ja kannikate imetlemisest suisa pea ringi käima ... nüüd ta siis teab miks ma nii harva mardi juhendsamisel rattaga sõitmas käin :)
rattatrenn oli tubliks hakkamise programmi avalöök. nüüd tuleb veel paar uisutiiru teha ja siis võib pühapäeval merikesega rulluisutamises joonele asuda. isegi järve jüri lubas teiba nurka panna ja veeremises kampa lüüa. kasvõi krampideni ;)
No comments:
Post a Comment