jõudemm saku kõrbes

selle kevade kõige kurvem uudis tuli lõunainglilt -tshiuaua oli end meie eest kuhugi varjupaika end ära peitnud. hiljem muidugi selgus et õieti tegi, sellist tormi poleks ta vaeseke vist üle elanud.

pseudospordiks juurdeviivat põhjalikku ühisüritust seekord ei toimunud, nagu öösel põhjaingli poole jõudsime, nii me ära kustusime. sektsioonides tegevus siiski toimus. merike ajas rahvast rattamatkama, helen tuunis oma uut purjespordikompleksi ja mina käisin karuga numbri-kalle juubelil ribi närimas. seal sain tuttavaks kihnu-virve naabrimehega, kes mulle kohe lahkelt oma poega lubas tutvustada, silmas pidades teoreetilist vastastikust keemiat. kahjuks vedas karu mind kõige põnevama koha pealt koju ja poeg jäigi nägemata.

stardihommik oli nagu ikka. külm ja täis kõhklusi. pidime varustama end ju liimipulga ja pliiatsitega, nagu meil seda kola veel niigi vähe oleks. meie olemist tegi pisut paremaks tomm, kes ohkas sügavamalt ja õnnetumalt kui ei iial varem. tegelt oleks pidanud ma ju hullult rõõmustama, et lõpuks oma sünnilinna jõuan.

objektil läks juba olemine paremaks ja rutiinsed liigutused hakkasid kusagilt lihasmälu soppidest kuju võtma. tuli meelde, et eesmärk on poodium, ja et aaraja võit peab kunagi jälle meile tulema. heameel oli muidugi näha, et taas oli võimalus gõudiskaveritege võistelda, kahjuks istusid nad vist kogu võistluse kusagil põõsas varjul, sest meie neid rajal ei näinud. palju oli ka küsimist, et miks me siis ikkagi oma kostüüme rohe-mustaks ei tuuninud. esiteks ei saanud me piisavalt tagasisidet oma üleskutsele ja teiseks olid londoni maratoni jooksjad meie plaanidest haisu ninna saanud ja kolmandaks ei meeldi meile vendade auklandite vene kasuvennad. seekord andsime hoopis porganditiimile võimaluse oma kostüümidega hiilata. kuna otile uus särk selga ei mahtunud, siis olid heiti ja viivi omale uue oti otsinud, ning oti metsa vinte lugema saatnud. seda rangluujuttu võib ta teistele rääkida ...

manakerist olime sel korral täiesti sõltumatud. urmo oli talle isegi mikrofoni kätte andnud, et ta meid kuidagi segada ei saaks. kui ererohelised siipulga paelad kinnastega sobivate roosade vastu said vahetatud, olimegi valmad.
esmaharjutuseks oli väike pusletamine, mis valmiskujul kuidagi heleni valentino käekotti ei mahtunud ja meist staadionile manakerile mängimiseks jäi.

esimese rattapunktiks oli rahvas end juba sportlikku viha täis ajanud. mossis, mersiless ja ebaviisakas. isegi tüdrukud rammisid halastamatult jalgadesse, kuigi eest astuda ei olnud kuhugi. naeratamine oli vist seekord juhendiga ära keelatud või midagi. kas me siis sellist pühapäeva tahtsime? rõõmsamaid nägusid kohtasime alles kanuutades, kus oleks mossitamine oluliselt arusaadavam olnud.

esimese rattasatsi lõpp oli meile jõukohatu. no ei jaksa me seal liivas rattaid sikutada, sest teed ei leidnud ma seal kõrbes kuidagi üles.

kui kolme ingli jõud kokku panna, saab kokku vast poolteist tugevat oravat või nii, ja seega polnud meil saku merel möllavas tormis midagi erilist demonstreerida. ei teagi kes need lained siis seekord sinna tegi. meie igatahes lainega seekord läbi ei saanud. ei mõistnud, et kas jälle hoiab vetevana meid ühe kohapeal nagu kunagi paides, või siis on kaasvõistlejad veed vahule ajanud. tuul ajas meid siia sinna ja mitte sellesse suunda kuhu püüdlesime. igatahes kulgesime me viimasest punktist tagasi rataste juurde üle poole tunni. ja kuna tshiuauat ei olnud meiega, üürgasime ise laulda mis oskasime. enamus lugusid lõppes muidugi sõnadega taruiraraa ... üüvee vist aimas meie niru seisu, sest finishis kinkis ta meile seltskonnalaulude raamatu kus peal õites õunapuu :)

pärast merelahingut olid käed lödid mis lödid ja mis võiks sellises olukorras parem olla kui pisut üliraskeid liivakotte tassida. nutsime aga ära me selle torni tegime. maniküür pidas hädavaevu sellele jõuproovile vastu. rattasõidu ajal kohtusime ka oma suppoortiimiga, kes järjekordses üksildases kanjonis lippu lehvitas ja lõbustas end kohalike noormeeste auto päästeoperatsioonil osalemisega. tegelt oli ikka jupp harjutamist, et kinniste silmadega rattaga sõita, sest tuul ajas liiv ka prilliklaaside vahelt sisse. hambaalune kriuksus liivast juba ammugi ja ei pauerbaari kommid ega inglijook ei suutnud seda välja loputada.

kaeviku lisaülesande kombineerisime veel omapoolse ülesandega. mööda seda lõputut kraavi astudes suutsime näiteks alumiset riidekihist vabaneda.

jooks oli meile kontimööda, st lühike ja ilusas metsas. sinilillevälud on hetkel ikka supervormis. teel viimasesse punkti kohtasime kaht tüüpi noormehi; ühed kes olid kaardi ära kaotanud ja keda me endale järgnema kutsusime (tulge kui julgete) ja teisi kes olid sada meetrit enne viimast punkti end pikutama sättinud ning väitsid, et nendega on kõik hästi. esimestele noormeestele andsime enne finishit väärikaks lõpetamiseks händikäpi ja jäime huuli värvima, et nad ei peaks meie eest tormama. millegipärast eelistasid nad finishi asemel ikkagi kuhugi võssa sõita. teised noormehed lõpetasid mingi hetk oma pikutamise, sest peagi oli neidki lõpetamas näha.

hooaja esimese põhjalikuma sportliku etteaste eest anti meile supoorttiimi poolt lilletseremoonial üle värsked rabarberid ja kaeti jalgpalliväravasse piknikulaud. me olime suht läbi käbid, kui ega ka konkurentuidel kerge polnud. ka nõmmemarek murdis küüne!

ereroheline on uus must

hooaja esmaürituse eel on kõikidel seiklussportlastel päevakorras loomulikult vaid üks mure - esinduslik ja värske ja moodne ja ebasoodne tiimi autfit. ja eks meie inglisüdameidki painab sama küsimus, et mida siis selga panna, sest kuidagi ei jõudnud valentino moemajja kleidiproovi.
eile, pärast järjekordset komplimenteerimist retropeol kantud rohelise kleidi eest, mis kuulus kunagi teppanitiia emale, hakkas mõte liikuma. see roheline kleit võlus tookord peol ära nii pristise turvamehed, kui jäi meelde ka kaugematele külalistele. alles mõned päevad tagasi petropavlosk-kamtchatskiis meenutati seda rohelist kleiti tunnustavalt, ja avaldati kahetsust, et mul seda peole selga pole panna. nii et legendid väikestest mustadest kleitidest on täiesti aegunud. uus must on raudselt neoonroheline.

aga kuidas siis värsket teadmist ära kasutada? et kui ehitada inglitele selleks hooajaks rohelised seelikud, kas siis hakkaksime välja nägema nagu vendade auklandite õed? vahuri teamekstarpersonell inglid? appi appi, nii vähe on aega jäänud. hüva nõu teretulnud.

bardakimeistrid kamchatkal

ametlikult kutsuti meid seekord vulkaanide maale idanaabrite suusaelule ingliabi andma, mitteametlikult öeldi mulle hiljem, et roosa pluusiga tütarlapsed peavadki teadmatuses olema. ühesõnaga abistamisega me seal üle ei pingutanud ja ka võistlusnumbri selga tõmbamiseks oli olemine niigi liiga hea. ei olnud ju meil seekord artjomi kes kihutuskõnesid oleks pidanud.

teed värske kalamarja juurde sai lühendatud küll soki kudumise, küll norimisvõistluse läbiviimisega mille käigus steiv sisterhuudi sulandati. meie põhitiimi neljas liige - karlssonimaa deivid - liitus meiega alles moskvas.

moskva vastuvõtt kippus seekord vägisi jahedaks jääma – ei kohalikke noormehi lilledega, ei linnaekskursiooni programmi. eks siis tuli ise see lennujaam üles leida. surusime oma kõhklused ja kahtlused maha ja läksime metrooga sõitma. jep, just sinna kus nädal tagasi pommitati. kodus olime just heleniga kokku leppinud, et sõidame bussiga ja metroost hoiame eemale. nii otsustusekindlad olemegi J

steiv päästis usu meessoosse ja kinkis meile roosid, et meil oleks millegiga soliidselt lennukile jalutada. lennujaamas ootas meid hea ja halb uudis – meie lend oli kamchatkal möllutava burgaa tõttu tunde edasi lükatud. hea oli asja juures see, et tänu sellele jõudis deivid lennukile ja meile anti mohiitotshekke. teatavasti vajab 10 tunninre lennusõit oskuslikku hästiajastatud ettevalmistamist, mis on aga keeruline, kui lendu pidevalt edasi lükatakse. piiteri sõpradega teadmata nimega kaardimängus võite noppides ning lennukõlblikuks muutudes kulus muidugi ka muid vedelaid lisamaterjale. nüüd tagantjärgi arvutades ei suuda ka varbaid appi võttes kokku arvata mitme tunniseks see teekond meil venis.

meie esimeseks elupaigaks sai kurcatovo geto ljukskorter. luksus seisnes selles, et korteri kaunistamiseks oli tehtud nii mõnigi pingutus. kui ilusaks tulemus kujunes oleneb juba vaatajate silmadest. köögi valgusti ja seinakell on lisatud väikeseks hoiatuseks. pikalt ei lastud meil muidugi selles luksuses vedelda ja järgmisel päeval trennist koju jõudes selgus, et meid on korterist välja tõstetud. probleemi lahendasime kohalikul moel – läksime tervisevanni ligunema ja teel tagasi linna oligi meil juba uus elamine leitud. et kohalikud ei arvaks, et ma ei oska draamat teha, pigiustasin igaks juhuks ka mõned krokodillipisarad välja. korteriperemees lasi selle peale igatahes jalga. perenaise väitel olime me aga korteris korraldanud bardaki, kuid milles bardakk seisnes, ei tahetud meile seletada. vene poisid lohutasid mind küll, et pole vaja otsida loogikat sealt, kus seda pole, ja et, mis ma arvan, et neil on lihtne venemaal elada :)

kuna eelmine kamchatka lumelaager lõppes meil suure sõjaga lennujaama ametnike küüsis, kes ei tahtnud meid enam mingi registreerimispaberi puudumise tõttu koju lasta, otsustasin seekord olla vähe korralikum aimamata ette, mis see endaga kaasa toob. olin kuulnud, et kohapeal elamise registreerimise saab mitte hotellis elav inimene teha postkontoris. niisiis jalutasime deividiga optimistlikult postimajja ja ostsime algatuseks kaks pastakat. ja siis anti meile täitmiseks pakk ruudukestega pabereid. siit oli kohe näha, et nii lihtsalt see asi ei lähe. ja nii juhtuski, et vaatamata hommikusele mitmetunnisele kirjatööle kirillitsas, sel ajal kui teised maratonil startisid või sellele kaasa elasid, olin mina majaperensaisega postkontoris järjest uusi ja uusi pabereid fabritseerimas. lõppkokkuvõttes ei tahetud sealt meilt vist ainult kolme tilka verd, kõik muud asjad said seal meie arvates koopiamasinast läbi lastud. korteriperenaine näitas üles ülimat kangelaslikkust ja kui mina olin juba despereerumas, suutis ta heleni rongi pileti deividi lennukipileti koopia pähe ära müüa. Larissa oli muidu ka üliarmas naisterahvas, ainult poskontorisse ei lubanud mul pikka kleidimoodi tuunikat teksadega koos selga panna. Nii ei pidavat korrektne olema. tänaseks on selgunud et see lugu pole veel läbi ja korteriperenaine on homseks migratsiooniametisse jälle vaibale kutsutud. see on siis odava korterimajutuse hind.

spordijuttu siis ka. lund oli sel aastal vähevõitu. kui eelmine kord peeti kahemeetrist lumekorda väheseks siis seekord oli lund kohati vaevalt poole meetri jagu. uskumatu aga tõsi, kohe esimene päev tegime kahekümneka läbi ja saime tänu sellele ekstra portsu erinevaid vulkaanivaateid nautida. nagu meil heleniga juba traditsiooniks on saanud, venemaal meie suusad ei libise. ümbermäärimise teema võtsime kiirelt maha kuna see oli heaks põhjuseks niisama matkamisele ja suuskade lõplikule nurkaviskamisele. meie tiimist surusime numbri selga vaid deividile, kes laupäevase päeva lihtsalt maha oli maganud ja ei saanud vastu vaielda, et ma ta kirja panin. steivist sai aga märkamatult maratoni ametlik fotograaf, tema klõpsud on üleval ka siin.

mina lõin suusarajal laineid oma moodsa joogipudeliga. vaid lapik plastmassist konjakipudel mahtus minu dressika seljataskusse ja nii ma ta vett täis paningi. millegipärast tuli hiljem sisu keemilist koostist teistele treenijatele mitu korda tõestada.

maraton oli ise siuke armas jolka-palka nagu alati. ilm oli ilus, rahvas rõõmus, orkestripoisid supernunnud. ainult diplomite väljastamise süsteem oli uus. selle asemel et üks tütarlaps laua peal seistes nimesid hõiguks, kirjutas nüüd üks inimene mitmesajapealisele suustajate karjale üksi käsitsi diplomeid välja. maratoni eelõhtul oli meie pool rahvaste sõpruse söömapidu. deivid küpsetas kalamarja kõrvale bliine, helen keetis makarone ja mina juhatasin russialoppeti juhatuse koosolekut J

juba teisel laagripäeval saime teada, et islandil on üks vulkaan vurtsu teinud ja meil ei pruugi kojujõudmine kõige libedamalt minna. ka kamchatkal tegi mingi poiss natsa vussu, kuid see ei häirinud seal kedagi. kohalikele meeldib, kui neil aeg ajalt jalge all pisut väriseb. olidki teised pisut õnnetud, et meie sealoleku ajal maa ei värisenud – nelja kuni kuue pallist värisemist võetakse seal teretusena. kõige uskumatum on muidugi see, et need majad, mis näevad suht ebaväärtuslikud välja pidid 9 palli vabalt välja kannatama. tänavate ja eriti kõnniteede läbitavus pole seal viimaste aastatega oluliselt muutunud, mis lisas meie lumelaagrile palju seiklusspordiks ettevalmistumisel vajalikke elemente nagu kõikvõimalikud hüpped kraavide ületamiseks jne.

jube mõnus puhkus oli. eriti rahul olen et kohe tallinn-moskva otsa rongiga katta otsustasime ja ei pidanud sheremetjevol rahvusvahelises terminalis rusikavõitlusse asuma. järgmine kord kasutame lisaks ka moskvast itta minekuks vist siberi ekspressi :) tahaks nii väga sinna suvel kalale minna.

avatcha kutse

üks sõber hoiatas juba enne eelmist reisi vulkaanide eest. et neil on märkamatu ja maagilime mõju inimestele, ükskõik kuidas nad seda ka ei üritaks ignoreerida. ei osanud meiegi sellest jutust ise midagi arvata, enne kui aru saime, et need vulkaanid sind silmanurgast kogu aeg jälgivad. ole sa siis suusatamas, teel väävlivanni või hommikul toas kardinaid eest tõmbamas. rääkimata muudest kummalistest asjadest mis sinu ümber toimuma hakkavad.

nüüd tõmbab avatcha meid enda poole tagasi ja mul heleniga ei jää muud üle kui homme teele asuda. õnneks on meil sisseelamiseks väike rongisõit, mille jooksul üritame oma sõprade isanimed meelde tuletada. see ongi vist vene sõprade puhul kõike raskem, see isanimede meeles pidamine. epocka janusovna on ju palju lihtsam meeles pidada kui aleksandrid kõikvõimalikes kombinatsioonides. no see toostide ütlemine on ka muidugi paras pein.

kuigi meil on kohalikus netipunktis käsi sees, ei tähenda see veel seda, et me sealt blogi tuunima pääseme. uued uudised siis nähtavasti kodumaale naastes ;)

tagasi taevaskojas

teispäeval, koos põlva päevakute algusega, sain kirja oma selle kevade esimese eksimise. ei arvanudki et ma päriselt ka kompassist võiksin puudust tunda.

teavaskotta koplekteerumine käis karu ja anniki juhtimise all. mina läksin kaasa vabatahtlikult, sest kui metsa minna, siis põlvasse. lõin kummikud läikima ja valmis ma olingi. janika aeti auto peale jutuga, et lähme metsa jalutama. ta ei aimanud hetkeksi, et tegu võib olla o-päevakuga ja et selliseid asjad üldse eksiteerivad.

hooaja esimene sinililleluure läks nagu ikka, si pulk jäi koju, kompass on kadunud ja ühes kohas eksisin ära. erineval eelmisest aastast, kus kylliga põhjalikuma maadeavastuse tegime, jäin seekord kaardi piiresse :)

metsas tuli ette nii mõnigi tuttav koht ja rada kus inglitega on tiibu käidud tuulutamas. merike ja helen, mäletate seda oja, mida me pidime traatidel kõõludes ületama, ja kus poisid kaldal pilti tegid selle aseme et meid aidata? ja see suur põld kus oli rattaparkla. sellest ma tegin piltigi, sest see auras nii ilusasti.

enamus pooleteisttunni jooksul käidud kohtadest ei olnud muidugi nii lumevabad kui see põld. lund oli küllaga ja see kippus vägisi ka kummikusse. esimene iksdriim saab kindlasti üks suuremat sorti porno olema. no ma ei kujuta ette kuidas nendel jäistel veega kaetud metsateedel rattaga peaks sõita saama. juba seal peal kõndimine oli triki.

metsas nägime ka välismaa printsi kes oli konnaks moondatud. kahjuks ei jõudnud janika teda suudelda, sest tal oli seal lume peal vist tiba külm olla ja ta muudkui rokkis edasi. nii et kahjuks peab veel natsa aega konnana edasi panema, kuni janika järgmine kord end kokku võtab. tal ju nüüd eol kood olemas ja puha.

ise ei teagi millal jälle metsa saab. neljapäeval ihastesse keeldusin ma minemast, sest seal on seda metsavärki vähevõitu ja treener tiia meelitas mind hoopis jõeäärde jalutama. ja järgmisel teisipäeval, siis kui esimesed siipulga piiksud on põlvas tehtud, istume me heleni ja steiviga rongi peal ja liigume moskva suunas.

ps. esimesed sinililled nägime ka ära