Tuesday, February 21, 2012

teik mi daun to ze Päradais Siti

maraton tehtud, süda rahul, lihased valusad. kõik nii nagu planeeritud. teist päeva on kodus puuhobuste võiduajamine, et kes on kerest kangem, kas mina või rainer. lihaste ja kontide valu uitab mööda kere ringi ning ei mõtlegi taanduda. peab vist täna end ikka lõpuks suuskadele ajama, sest eilne lumeviskamine ei aidanud.




niisiis. kolmapäeva õhtul jõudsin maratoniettevalmistustega niikaugele, et lõpuks ka klassikatehnika kiirkursus läbida. kuna oma treener on mul kogu aeg bizi, siis tuli appi anniki, kes näitas ette harjutusi, mida lubasin pühapäeval 63 km jooksul kinnistada. korra üritasin ka lõunainglit merikest maratonile punti meelitada, kuid tal ikka ei õnnestunud end oma kohustuste kuhja alt vabaks kaevata. helenil oli aga vaja teele saata lühikese maa starti kogunenud. neljapäeval käisin maratonis kaste tõstmas, reedel lükkasin anna vankrit poolteist tundi toomemäe nõlvadel ja oligi aeg hakata hüperkompesatsiooni külla ootama. ootasin reede, ootasin tüki laupäevagi, aga ei midagi. ju tal võtab siis tulek aega ja ehk jõuab siis aprilli lõpuks kohale, kui vaja pealinnas inglitega iksdriimi stilettojooks teha.

vaatamata sõprade-tuttavate-määrdemeistri korduvatele kahtlevatele küsimustele, eksju sa lähed ju lühikest sõitma? keeldusin ise närveerimast ja laupäeva õhtul kell 9 magama jääda polnud mingi probleem. ka kõige tõsisem mure, ehk siis ingliriietus, oli lõpuks kontrolli alla saadud. nimelt oli üks härra, kellega merike mulle inglistaffi saatis, halo endale jätnud. järgmiseks kulleriks valis ta sixteni, kellele luges sõnad peale, et ära sa inglihalo pähe pane, muidu ei raatsigi seda enam epule anda. nibin nabin sain selle tal enne starti peast kangutatud.


hommikuseks üleskütmiseks pani rainer mängima G'N'Ri ja elvast läbi sõites jõudis just kätte Päradais Siti aeg. kes peaks elvat paradiisilinnaks? aga just selline tunne tekib hommikul 7 ajal, kui mõtled, et tagasi siia saab vaid Otepäält ja suuskadel. seda laulukest ümisesingi omaette kuni kuutse teepee diidzei mulle uue hiti pähe keerlema istutas: olen tõutäkk, igas linnas on mul näkk, või paar või paar või paar või paar ...



õige fiiling tuli sisse osavõtjate bussiga otepää poole sõites pinginaabriga spordijuttu ajades. no ja siis see riietustelgi melu ja lasketiiru seina ääres halastuslasu ootamine. ekskolleege tööd tegemas nähes ei tundnud ise kahetsust ja oli heameel olla seekord just selle etenduse teisel pool. no ja algul kuluski kogu võhm ahhetamisele, et nii äge! ma ju olen seda kõikidelt nendelt ilusatelt fotodelt näinud ja siis oled äkki ise selle pildi osa. äge! et sõidad natuke ja siis viskab jälle ette, et ah see pilt oli siis siin tehtud! ja muidugi kõik need tuttavad ja mitte nii tuttavad näod, kes nimepidi sind teretavad. näiteks sain kokku kennetiga, kellega kohtusin viimati 5 aastat tagasi, ja kes oli starti tulnud samade suuskadega, millega läbis 2008 aastal ärajäänud maratoni raja. kõige pilkupüüdvam oli muidugi paavo oma udupeene käsitööšedöövriga.


esimeste kilomeetrite laskumisi ei saanud täiel rinnal nautida, sest jäljed olid minama sahatatud, kuid tundsin rõõmu selleski, et karult laenatud suusakepid akrobaatika käigus ellu jäid. paar kiltsa enne matut olin saanud endale esimese sõbra. see oli üks tšehhi taat, kellest igal laskumisel mööda libisesin ja kes minust tõusul jälle mööda rühkis. iga kord ta noogutas ja ütles heakskiitvalt: guud skiis! ise olin ka kurmo pandud segu seitsmega rahul. eriti hästi lippasid mu suusad veel värskel lumel, mis on tuisuilmaga eriline rõõm. pidamise pärast ei osanud ma põdeda, sest mäest üles minna ei jaksa ma niikuinii.



matule jõudes oli aega kulunud poolteist tundi. nii siis nii, väga graafikus ei olnud, kuid mõttes oli endale pandud enesetunde kontrolliks ja lapsehoidmisse essemessi saatmiseks kuutse punkt, nii et ette muretseda polnud põhjust. siit algas ka see hullumeelne söömine. mitte et ma palju oleksin söönud, aga see segu vist ei klappinud kuidagi omavahel ja paar kilti pärast igat tankimist hakkasid soolikad igaüks isepoole kiskuma. et hapukurgile pole vist mõtet mustikasuppi peale lonksata ja rosinasai ei taha puljongiga läbi saada, või midagi sellist. see kõik muidugi ei takistanud järgmises punktis kõike uuesti läbisegi proovimast ...

neljaga algavaid kilomeetri poste oli assar kuidagi heldelt raja äärde laotanud ja pärast harimäge tulevad laskumised oli täielik kuurort: rahvast oli ümberringi väheks jäänud, jälg oli nagu raudtee ja prillid takistasid lumehelvestel silma minna. omaette klassist vend on muidugi fotograaf jarek. kogu selle kaadrevärgiga mida ta kaasas kannab, viskab pikali, püsti, suusatab sust mööda, teeb jälle igas asendis pilte, jälle suusatab mööda, nagu ei olekski tal vaja samamoodi tuulega võidelda ja tõuse võtta. ja tema pildid tulevad veel nii kuulid. eelmise aasta maratonist tegi tema kindlasti kõige lahedama fotoülevaate. ma ei hakanud rajal oma seebikat üldse välja võtmagi, sest teadsin, et lumesajuga on see puhas vaimu närimine. andele jõudes oli selge, et liigume raineriga 9 tunni graafikus. mingid kõlakad käisid, et lõuna ajal tuul vaibub ja seda hetke ma ootama asusingi. tegelikult aga läks tuul hoopis kõvemaks, kuid hakkas puhuma selja tagant ja kui tiivad olid ilusasti laiali, siis oli kohe tunda, kuidas lükkab selja tagant. see vist esimene kord pseudospordi karjääris, kus tiibadest ka edasiliikumiseks mingit tolku oli.

ande ja kuutse vahel hakkasid kilomeetri postid juba vähe harvemini käima. minu kõrval suusatas üks poiss, kellel eelmine aasta oli kulunud 7.20 ja kui tema minust maha jäi, siis tekkis lootus, et äkki ikka jõuab valges paradiisilinna. optimismi hakkas alla kiskuma vaid valutav varvas. härra ulvangi kootud roosade sokkide õmblus jäi kuidagi väikese varba alla ja muudkui piinas. kui ma siis kõva häälega omaette arutasin, et kas võtta jalg lahti või mitte, siis tuli kõrvalt kohe soovitus, et ära jama, pool ju veel minna, vaata ikka järgi. polnud hullu midagi, kuid härra ulvangile tuleb üks sokikudumise tund välja kirjutada. kuni ma kuutses oma saabast ära kiskusin jõudis informaator mind kuutsele elama kutsuda (nende külla kuluks sellised tüdrukud ära), hoiatas kõiki palul möllava tormi eest ja lasi seda tõutäku laulu, mis mind kummitama hakkas.



kuutselt edasi kadusid suusarajad ja hakkas tekkima kerge vässa. mõte käis ainult selles suunas, et nüüd ju pool tehtud ja rada peaks kergemaks minema, ning pärast palut algab päästev mets. imelik oli see, et väsimus jäigi lõpuni ühesuguseks: ta oli olemas aga ei viinud moraali alla ega viinud mõtteid katkestamise suunas. hoopis kahtlustavamalt suhtusin ma rajal saaniga patseerivatesse meedikutesse. kogu aeg oli selline tunne, et nüüd nad tulid minu järele, sest ajalimiiti on tormi tõttu muudetud või ma olen lihtsalt elule jalgu jäänud või on õde andras mõne õela vihje andnud. hetkeks tabas ka hüpohondria hoog, kus tundus, et siit vist natsa valutab ja sealt annab tunda ja karv on lahti ja saba pole enam hoopiski. rahvast oli rajale jälle juurde tekkinud, sest nüüd lisandusid seltskonda lühikese maa viimased. ja mida rohkem, seda ikka uhkem.


peebul olin raudkindel, nüüd ma end siit rajalt enam ära korjata ei lase, tehku nad mida iganes, ja hakkasin ootama seda pikka laskumist palule. tuul nullis siin küll mu suuskade rallihoogu, kuid külmatunnet ei olnud. punktis võtsin kiirelt paar banaanijäätist ja panin edasi, et vaid lagedalt minema saaks. ega seal punktis ka enam kellelgi peale informaatori erilist jututuju ei olnud, sest pikk tööpäev oli juba selja taga.




paluveski juures leidsin lõpuks endale sobiva mölamaffia, kellega koos ka lõpetasin. rainer keeldus ju minuga lobisemast ja laulmise keelas hoopis ära. nende väitel läks mul samm hoopis erksamaks, kui ma punti võtsin. rainerit hakkas aga jälitama üks itaalia vanamees, kes kasutas teda vist tuuletakistusena ja püsis kuni lõpuni kandadel. siin metsavahel oli taas ka suusajälgi ja hellenurme jõudis kätte märkamatult. pets laulis, et vaata vaata vaata mind ja mul toimus peas uus plaadivahetus. siit edasi teadsin igat kurvi ja finiš oli vaid vormistamise küsimus. alles vana kohvipunkti tõusul hakkasid tõsisemad lõpetamise mõtted käima, et kas mul on juba tänaseks suusatamisest siiber või mitte? et natuke nagu juba oli suusatatud küll, aga polnud veel põhjust suuskadest lõket hakata tegema.


kohvipunktis jõin üle kahe aasta kohvi. mitte et mul isutas, vaid kuna madis nii ilusasti pakkus ja niikuinii oleks pidanud huulte värvimiseks peatuma. madise hea kodune loba, olenemata selle sisust, sest kes seda ikka jälgida jõuab, mõjus kuidagi toniseerivalt. küll ikka tehakse siin ilmas ilusaid asju, oli esimene mõte, kui viimase km bännerit nägin. mammutite juures vaatasime kella, jess, mahumegi 8 tunni sisse!




finišis sai kõvasti kallistusi ja võis lõpuks kogu seda värki nüüd teistmoodi nautida, teadmisega, et hakkama sain. ja kuigi esimene maratonijärgne öö möödus varbaid valutades, ei kavatse ma klassikasuuski naelaga seina külge lüüa.

tartu poole sõites arutasime heleniga, et lühikese maa starti poleks küll täna tahtnud minna. ta oli seal tormivõitlust pidanud ja lendavate asjade püüdmisega tegelenud, mida oli näha ka reporteris. rajal olles ei pannud aga seda koerailma tähelegi ja kõik tundus ok. teine mõte liikus nende suunas, kes meist veel pimedasse rajale jäid.


marti kasutas eile mu eufooriat ära ja pani mu tristarile kirja ujumisvahetust tegema ning peagi see iksdriimgi ei alga.

No comments: