Wednesday, September 19, 2012

manakeri abiratastega rattamaratonil

pika maa ratturid teele saadetud, meie oleme valmis!
kui veel kaks nädalat tagasi tundus, et selleks aastaks on võistlustel käimisega kõik ühelpool, siis tegelikult läks nagu tavaliselt, et mingil hetkel oli jälle vaja minna. lõunaingel ütles juba ammu, et ku ta vähegi võru rolleriga ühele poole saab, siis tahaks sammukese rattamaratoni kuldmärgile lähemale astuda. ka manakeril on hõbe käes, kuid kullani veel pisut pingutada. tavaliselt ongi nemad kahekesi rattatamas käinud ja meie põhjaingliga tööd teinud. seekord oli siis helen üksinda rakkesse jäänud. näitasin üles suuremat sorti otsustusvõimetust ja kui reedel siis lõpuks meelde tuli, kuidas eelmine aasta teleka ees rattamaratoni ülekannet vaadates jalatallad sügelema hakkasid ja hing haigeks läks, võtsin julguse kokku ja helistasin aetile maratonikantoorasse. kuna viimase hetke registreerimine on maailma üks ebaviisakamaid tegusid, siis lasin kõrvad lonti ja lubasin teha mis iganes, et oma laiskust ja lollust heastada. õnneks piisas vaid seenepirukast, külmadest murumärgadest antoonovkatest ja stardivärava kohtunikutööst. 

oi kui hea raamat!
ja nii siis olimegi kõik kell hommik statkal valmis pika maa startijaid teele saatmas. minu väravas oli rahva käitumine üli eeskujulik ja nii oligi aega trenditippe silmitseda. näiteks olid ardil üliuhked vahetatavad käetättuud. minu kaasväravaht daniel sai aga ootamatult tööpunalipu preemiaks purgi heinekeni, sest keegi oli väitnud, et ilma maksuta väravast sisse ei lasta :) 

kui staadion oli ratturitevabaks saanud ja hawaii putka juurde vaba ruumi tekkis, otsisime rattad välja. me ei ole oma ratsude vastu just ülihoolitsevad olnud ja nii tahtsimegi, et hawaii poisid neile eksperthinnangu annaksid, et kas on lootust finišisse jõuda. viimasel iksdriimil tegime merikesega oma ratastele survepesuremonti ja mina lasin südametunnistuspiinade vähendamiseks pisut õli ka. manakeril oli vaid õrn aimdus, et ega seal miskit head ole, kuigi ta polnud enda ratast liigselt kulutanud. sel aastal oli ta rattaga vaid korra poes käinud,  seega pidime niigi merikesega talle seekord abirataste eest olema. vembu esialgne hinnang oli karm: kaks kolmest võiksid oma rattad kohe prügikast panna, või siis kõik jubinad peale raami ära vahetada. siiski arvas ta, et kui me vaikselt sõidame siis on lootust lõpetada. meie ja vaikselt!

kes siin siis käinud on?
ja üllatus, üllatus, kes siis seekord kostüümidraama käima tõmbas? ei keegi muu kui meie kallis manakeri. nii see juhtub, kui inimesel on esimest korda elus kahed rattapüksid. ja kui mina üritasin konstruktiivne olla, sain kaela hoopis süüdistuse hoolimatuses ja veel ei tea mis pattudes.

ega me kõike ikka päris saatuse hooleks ei jätnud. kui manakeri läks helenile serketariaati appi, otsustasime meie riske maandada soojendusega ja tegime jalutustiiru gastronoomi, et joogipudelikorve millegi kasulikuga oleks täita. kassapidajad olid spordi poolt ja andsid koos vahetusrahaga ka parimad edusoovid päevaks kaasa.
päeva kõige kuumem kaup ei olnud aga ei pauarbaari kummikommid (mis ka muidugi läbi müüdi enne kui merike jaole sai), popid kiivrid ega banaanid vaid hoopis autojuhid. ei lugenud siin vanus ega säärejooks, kõik mis ripakil, see võeti ära ja tuli puudugi :)

lühikesel maal oli inglite kontrollida viimane värav, manakeril eelviimane. minu põhitööks sai rataste faintuuning - et ikka paar grammi vähem oleks mäkke tirida, lõikusin soovijatel tangidega grippide sabasid ära. seltskond oli täiesti meie masti: korvid piknikukraami täis ja tuju hea. meie asendusingel tints oli ka end kodust välja ajanud, aga kuna tema oli pisut rattasõitu harjutanud, siis läks ta vahuri boksist punnitama, mitte meiega matkama.

poiss, mis teed seal põõsas? hunti kardan.
stardipauk oli juba ammu kõlanud, hümn ära lauldud, linnapea teele saadetud ja paar tantsugi tantsitud kui manakeri 10 mintsa hiljem lonkides kohale jõudis. ja me saime veel peatäie pahandada ka: et mida me kiirustame, et sellepärast me kunagi ei võidagi, et me stardist kohe ajama paneme ja end sellega kohe rihmaks tõmbame  jne. lisaks mulle ja lõunainglile ja manakerile oli meil pundis veel ka lukini luuraja koidu. tema närv ei pidanudki vastu ja ta läks ilma meieta minema. oma töö tegi ta korralikult, kui paar kiltsa oli sõidetud, oli tee korralikult puhas, ei kedagi jalus tolknemas. ainuke asi mis häirima hakkas oli lõpusaan. ja nii tuligi pärast pühaka tee ületamist väike läbirääkimine pidada. meie lubasime, et me pahandust ei tee ja nemad lubasid meil linnulaulu kuulata.

rajaääres kohtasime ka mitmeid hädalisi, ühel neist suisa pisar silmas ja lohutasime neid nagu oskasime. esimeste porimülgaste ja pehmete heinamaalõikude juures aga olime juba isegi hädas. kepsud olid pehmemast pehmed. õnneks läks meil paremini kui nii mõnelgi ja meie tranduletid kündsid pori nagu pohli.
esimesse servispunkti jõudes olime küll kõige viimased, kuid üllatuslikult olime nii mõnelegi kaasvõistlejale juba järele jõudnud.

palju õnne , kalev!
päeva dzäss läks lahti palu punktis, kus oli tõeline pidupäev. lisaks rattapeole peeti töö käigus maha ka punktiülema kalevi sünnipäev.   ja kuna kalev on meie vastu alati väga lahke olnud, nii ei olnud üllatus, kui ta meid oma tagatuppa sünnipäevalauda kutsus ja torti pakkus. selliseks asjaks ei ole meid ju ometigi meelitada vaja :) torte oli suisa mitu ja kingidki olid laual. kalev oli sünnipäevaks saanud klaasist ja kuldsest vedelikust koosneva stringidega tüdruku. enne rattaselga istumist tegi merike sünnipäevalapsega ka väikese tantsutiiru, et lihased jälle liikuma saada.

jälle teele. sõites tulid muudkui vastu juba tuttavad seljad. ja tee ääres oli paksult ilusaid kärbseseeni ja puravikke. ainult pohlad olid nahka pistetud. nii mee siis muudkui pusisime: koidu luurajana mägedes ees ja manakeri laskumistel teed näitamas.

järgmise peatuse tegime hellenurmes, kus vägesid juhatas sünnipäevalapse väikevend lembit. siin käis teise tempoga disko, sest nuppe keeras härra viilu isiklikult. siin  näitas koidu meile kuidas peab rosinakukleid tegelikult sööma: võtad kukli, murrad pooleks, paned peoga kausist rosinaid vahele ja surud pooled tagasi kokku. tõepoolest, palju parem :)
kalev ja kingitus
ja oligi kuidagi märkamatult tee jälle otsa saanud. lõpusirge sõitsime toitlustusalast tulevate tormiliste ovatsioonide saatel. oli ikka tore päev!

abiratastega manakeri

2 comments:

lkylli said...

Nonii, ärga nüüd kunstnikku solvake sedasi ... OI KUI HEA RAAMAT, aga ei taipa seda head raamatut isegi õiget pidi kätte võtta!

Epochka said...

uups :))))