algaja õnned ja õnnetused

saabusin tööle

Kuna ma olen selline koba nagu ma olen tuli jaanuaris kõik sügisel Tiiaga ettevõetu rahuga nulliga võrdsustada ja uuesti pihta hakata. Nagu arstionu ette kirjutas, on lubatud vaid klassika ja keelatud kukkuda, tõusu võtta (nagu ma seda jõuaks) ja laskuda.

Esimene suusalaagerdamise võimalus Itaalias Livignos tuli mööda saata raja kõrval vesistades ja jalga longates. Nüüd Tšehhi tulles pakkisin Aetloppeti kirjadega pika helesinise Madshuse ridiküli ikkagi kaasa, olgu siis kasvõi iluasjaks.

maratoniraja 4 km, kell 9:00

No ja siis jõudisin pisut pärast südaööd objektile, mis asus keset ülimat neljarattavabastusega looduskaunidust. Kuna oli piinlik kolleege nende kiirel tööajal tülitada, otsustasin ise hakkama saada ja oma ametile vastavalt pisut spordivaimu üles näidata. Suusad olin ISE kodus ära määrinud (meil on kodus valida kahe purgi vahelt) ja selle üle hullult uhke. Treener Tiia on mulle õpetanud paraka maha kraapimist  ja mõned on mind näinud määrderuumis veini joomas, kuid mökerdamisest olen suutnud siiani viilida. Kõige hämmastavam oli muidugi tulemus - väljas sadas paksult värsket lund ja minu suusad nii pidasid kui ka libisesid (just nii nagu mulle sobib, et laskumistel tuul kõrvus liigselt vihisema ei hakkaks).

ja teistel mitte eriti

osadel oli kiire

Hommikusöögilauas sain direktsioonid, et kuhupoole kündma hakata, et poole tunni jooksul statkale jõuaks. Peamine, et ära muretse, ütles kohalik, siit läheb kõik tee vaid allamäge. Hotelli kõrvalt jooksis mööda maratonirada, kus käis parasjagu 25 km klassikasõit ja eliiditiimide määrdetest. Npro tiimi poisid sattusid järgmisel teeküsimisel esimesena käpa alla, et küta sinnapoole 4 kiltsa. Ja mina muudkui kütsin ja kütsin ja kütsin. Ja muudkui mõtlesin, et kust see allamäge lõik siis ikkagi hakkab, et pole just  mingi sein aga allamäge ka pole. Ja muudkui lohutasin ennast, et vähemalt hea lihtne koju tagasi tulla. Äkki oli siiski sein ees, st joogipunkt. Vaatasin abitult ringi, et kuhu nüüd. Kõrvale maabusid kaks kohalikku ja panid litaka ära: Bedrichovi statka on hoopis teisele poole, sõida aga tagasi ja siis veel 3 kiltsa. Tänase päeva õppetunniks oli, et alati dabltšeki norrakaid, nad kõik polegi nagu frode estil.  Mis siis ikka, ots ümber. Õnneks oli ümberringi sulnis talvemuinasjutt lumega kaetud kuuskedega ja ilusa lumesajuga. Ainult kohalikud kolleegid olid mind ootates juba häirenuppu vajutamas.

minu hotelli konditsioneer

Kahjuks ei jäänud see suusaseiklus mu selle päeva ainukeseks prohmakaks. Hiljem suutsin korra veel ära kaduda ka Libereci südalinnas, mis peaks mul olema selge nagu viis kopikat. Ju never nõu ...

Siikohal tervitused ka Pässile ja Karule kelleta see küla ei ole see. Ja Jelineki hotellis on ikka tööl sama baarmen kes meie viimase põhjalikuma invasiooni ajal J Lubasin et järgmine kord toon meie ühispildi talle J J J

striptiis tšehhi-itaalia moodi

Võistluspäeval tegin vigadeparandust ja sain suurte sekeldusteta hakkama. Väike suusasõit, super päikesepaiste, pisut rajaäärset ergutamist, natuke tööd jne.  Et spordimürgistus oleks täielik, siis käisin ka Veseci statkal tiimide sprinti vaatamas. Ja päeva olekski võinud rahulikult unustusse lasta kui õhtusöögi käigus poleks itaalia ja tšehhi mehed üksteise võidu hakanud striptiisi tegema ning baarmen poleks matšo pärast oma rinnakarvu põlema pannud ...