tinarasked känguruhüpped

kuuraburrad on lihtsalt nunnud

Kängurute juurde hoppima saabusime väikese saitsiing tuuriga, mille käigus nägime nii ookeani, vihmametsa, Murry jõge kui ka kuukaburrasid. Loodetud hüperkompensatsioon kolmest kiivide juures tehtud treeningpäevast jäi  nädalaga tulemata ja elu esimene haamer oli käeulatuses. Ju vist ei andnud vahemere dieet ikka soovitud tulemusi.

kängurud valvavad niivat

kängud turiste valvamas

Ka Viktooria osariigis oli käsil midagi meie varajase aprillikuu taolist. Rohi oli roheline ja lilled õitsesid aga liiga palav ei olnud. Jälle tõrkus aju seda suusateemat vastu võtmast. Maratonipaigas olid meid ees ootamas head prantsuse sõbrad Annette ja Daniel. Päev enne võistlust oli plaan teha ühine suuskade jalutamine. Peatusime Mount Beauti külas, kus asub ka reiss offis ja mis on stardist 40 minutise autoga mäkketõusu kaugusel Falls Creekis. Trikk on see, et sinna suusakuurortisse viib ainult üks tee.

talvelilled

Esimene küsimus võistluste juhatajale Allanile oli, et kuhu ta küll kõik kängurud peitnud on? Ise ta ju oli mulle lubanud, et kui tulen, on kängud rivis fotografeerimist ootamas. Nädalane tuuritamine mööda looduskauneid, känguru hoiatussiltidega teid, polnud tulemust toonud. Allan reageeris kiiresti ja sõidutas meid enda maja juurde. Ja seal nad olidki, kõik meie ootel, osadel isegi väiksed jumbud taskust tolgendamas. Pidid tema aias edukalt muruniitja aset täitma. Jube naljakas oli ikka puu otsast apelsine ja sidruneid võtta ja samal ajal kängurusid imetleda.

Kui kõige pakilisem päevakorra punkt sai läbitud, hakkasime trenniks valmistuma. Vaja rentida suusad, autole ketid jne jne. Suusarendi onul isa oli eestlane ja see kajastus oluliselt ka õe mäevarustuse rendihinnas J Ketitamisega tulid appi sõbrad A & D, kes lubasid meid sõidutada. Rainer oli kiivide juures ühe ketitamisüuduse üle elanud ja ei tahtnud seda enam proovida.

siia teelõigule veeresid eile kivimürakad

stiilne prantsuse mees läheb starti kohvriga,
stiilne eesti mees tartu maratoni pakikotiga

reissdirektor Allanil on enne starti aega pisut lõõtsamängu kuulata

Trenni me siiski ei jõudnud, sest teel mäkke oli toimunud maalihe, mis kattis tee autokõrguste kivirahnudega. Niisiis oli liiklus kahe küla vahel ära lõigatud. Et tee puhtaks saada, tuli tuua kohale spets tehnika, mis kõigepealt saeks maha tummised kummipuud, mis järgmisena teele äffardasid sadada jne. Ühesõnaga kuulutati välja, et järgmised neli tundi ei juhtu midagi. Hiljem pikendati seda aega hommikul seitsmeni. Rahvas, kes oli hommikul usinalt trenni läinud, jäi mäkke lõksu. Need jälle, kes pidid Falls Creeki ööbima jääma, ei pääsenud ka kotile. Segadust kui palju, kui hommikuks oli suudetud üks sõidurada ära puhastada.. Korraldajad ütlesid, et sellist trikki pole neid varem maratoni ajal olnud. Vahel on siiski laiskusest kasu J Meie hotellist jäi 5 toatäit rahvast sinna üles mäkke kinni. Hommikul jõudsid nad ikka stardiks vajaliku järel ära käia ja lõpetasid ka.

Ajatäiteks käisime veel kängusid jälitamas, kohalikke söögikohti testimas ja soojas vees konte pehmendamas. Ära sai proovitud ka super maitsev kängupraad ja kohaliku oru punast veinigi.

Stonehami reklaamitüdrukud:
eesti ingel ja ameerika deemon

Hommikul oli toimetamist pisut rohkem, sest seekord oli ka Rainer starti tulemas ja Ulf läks üksi siinseid mäesuusanõlvu nühkima. Logistika osas oli asi lihtsam, kuna mõlemad suusavariandid asuvad samas kohas. Ka ühe autoga mineku variant oli hea, sest parki sisenemisel on näomaksu punkt kus küsitakse 40 doltsi ekipaazi pealt.

Siinne stardiala nägi täitsa võistluse moodi välja võrreldes meriinode musterdamisega. Päike küttis takka ja kostüümeerimine tuli täiesti ümber mõelda. See maratonipäev oli kindlasti kõige soojem, neist austraalias oldud päevadest. Hommikul olin ettehoiatuse peale näo 50 kaitsefaktoriga üle töödelnud, kuid kuna dressikas läks pealt ära, jäi kael katmata, ja seda ju ei taibanud enam kreemitama hakata. Õhtuks oli tulemus päevitamise tulemus päris huvitav J

stardisagin

Sel aastal juhtusid Tartu Rulluisumaraton ja Kangaroo Hoppet ühele nädalavahetusele ning seetõttu jäi mul osalemata oma kodumaisel lemmikul, kus me lõunaingliga ikka rongi käime tegemas. Niisiis otsustasin Merikesega teist moodi solidaarne olla ja teha temaga samal ajal kaugjuhtimise teel üks inglisõit. Nagu tiivad selga said tuli eesti keeles kommentaar, et näe, Vahuri Inglid oma pikad käed ka teisele poole maakera ajanud!  Njaa, meist pole pääsu J

harjutused sabale

Stardikorraldus oli väga lihtne. Igaüks pani oma pakid vööri selle põõsa alla, mis talle kõige enam meeldis. Kunagi olid korraldajad pakkunud ka pakikotte ja pakihoiu ala aga kuna seda keegi ei kasutanud, siis ei viitsitud sellega enam jännata. Raineril oli kogenud maratoonarina kaasas Tartu Maratoni suur kollane pakikott. Mina kaevasin Annettile finišikingituseks mõeldud vahuveini esimesse lumehange ja toetasin seljakoti sinnasamma. Nimelt oli sõbrants lõpetamas oma Vöörldloppeti passi 10 sõitu ja sellise sündmuse tähistamisega ei tohi pärast lõpetamist venitada. Pisut sagimist ja olimegi valmis Legkovi ja Tšernoussovit jälitama.

rajal

väike tiir slommimägede juures

Entusiastlikku sammu jagus esimeseks kümneks kiltsaks. Elu oli ilus, suusk lippas, päike paistis. Veehoidla äärne rajaosa oli mõnusalt lihtne. Slommimägede juurest kulgeva tiiru juures oli ka päris palju vaatajaid. Ka Ulf oli meie punnitamist suusaliftilt jälginud. Aga siis jõudis kätte aeg, kui tuli hakata Paralaizeri tõusu võtma. Nagu Rainer ütles, et see ei olnud lihtsalt aus. Et muudkui ronid ja ronid ja kurvi tagant tõus jätkub ja ka järgmise kurvi tagant ei ole paremaid uudiseid jne jne jne. Oleks võitlus sina versus mägi, siis teaks millega silmitsi seeisad, aga niimoodi on see üks alatu lõputu piin. Ma ei olnud ainuke kes siin ära halvati. Siit sain omale kolm sõpra kellega koos erinevates punktides kivistunult seisma ja hinge tõmbama jäime. Ühe japsiga panime pea lõpuni üheskoos. Pärast ta rääkis, et tal on tüüp üks diabeet ja tal oli ikka hirm nahas sellel tõusul, et ega haigus endast märku hakka andma. Ja siis oli veel paar paksu poissi ja legend Hannes.

paralaizeri tõusul

Esimese 20 kiltsase ringi lõpuks olin seega küpse. Uurisin Hanneselt, et mis siis järgmisel ringil toimuma hakkab aga ta ütles, et sellele tõusule enam ei pea tulema. Kuna suusad lippasid mäest alla super hästi ja finišiala läbimisest tuli hetkeks mingi positiivne laks sisse, siis otsustasin ikka edasi panna. Natukese aja pärast sain aru, et oleks vist ikka pidanud boksi keerama. Kere oli kuidagi naljakalt kange ja valutas igalt poolt. Vaatasin muudkui ringi, et istuks õige maha. Kuna diivaneid ei pakutud, siis surusin järjekordse pauerbaari kummikomm põske ja vaatasin niisama loodust. Iga tõusu peal jõudis Hannes mulle järgi ja igal laskumisel ma libisesin tal eest ära. Ei ei, ärge arvake, et ma Hannesega võistlesin. Mul pole midagi 82 aastasele suusahundile vastu panna. Laskumisi võtsin võimalikult kiiresti vaid selle pärast et sellest piinast lõpuks pääseda.

veehoidlal on tõusmas pärastlõunane udu

leia udust siil

Veehoidlalt tõusis tihe udu ja loodusvaatlemise ninh päikesepaiste enegriaeffekt kadus. 10 kiltsa finisini olevas joogipunktis olin valmis maha istuma ja suuski jalast võtma aga kuna neil toole polnud siis rippusin lihtsalt nagu märg pesu keppide küljes ja jõin ühe topsi jooki teise järel, et ainult oleks põhjus veel pisut puhata. Kuna ainus tee tagasi stakale oli mööda rada, siis pääsu polnud. Kere oli igalt poolt valus. Selg kangemast kangem. Teenindajad, kes olid muide paar aastat tagasi Tartus maratonil käinud, meenutasid heldimusega meie mustikasuppi ja lohutasid, et rada pole tegelikult 42 vaid 39 km pikk. Ja see aitas. Kuidagi tundus jälle mõtet sellel edasi rühkimisel. Ma tõesti pole varem iial ühelgi spordiüritusel niimoodi ära väsinud. Kui esimesed 30 kiltsa suusatasin alla 3 tunni siis viimast 10 kiltsa peale läks tund ja veerand. Vahepeal lonkisin lihtsalt jalg jala ette ja tahtsin lihtsalt koju. Õnneks oli mul tänu inglikostüümile rajal pidevalt ergutajaid. Ja ka teised minusuguseid surijaid olid omamoodi abiks, et polegi üksi ja teistelgi on raske.

Ja kui siis ühel tõusul keegi pealtvaataja ütles, et nüüd on viimane tõus, siis olin piisavalt tark, et teda mitte uskuda. Loomulikult polnud see viimane ja see minu kavalus andis jälle positiivse laksaka: olgugi ma nõrk, vähemasti ei lasknud ennast lollitada J Ühesõnaga igast väikesest asjast oli abi.

10 km finišini, toss väljas

lõpuks ometi finišis

Loomulikult ei olnud ma aprillist saadik trenni teinud, mitte kedagi polnud süüdistada. Juulis võtsin end kokku ja uisutasin paarsada kiltsa maha aga mingit effekti sellel polnud. Nüüd siis sain omade vitstega litaki ja lataki. Aga suusamaraton peaks ju olema puhas fan, et kui ei jõua siis lähed vaikselt ja naudid niisama olemist. Täna see aga ei töötanud absoluutselt, lihtsalt nii valus oli olla. Ja siis kilts enne lõppu tuli pauer tagasi. See oli vist nendest kaugelt kostvastest staadioni helidest J Oi ma siis vajutasin ja ainult mõtlesin sellele lumme kaevatud Uus-Meremaa šampusele J

tehniline delegaat hindas tulemuse reeglitepäraseks

Finišis olid kõik sõbrad juba ootamas. Annette oli edukalt oma passi kümnende templiga täitnud ning ka Rainer ja Daniel olid linnukesed kirja saanud. Ka fissi tiidii Annmari oli joonel ja teadis kohe mis tiimist ma pärit olen, aa jou ä vahurs eindl? Tema oli üks nendest kes eelmise öö olid siin kivilaviinivangis olnud.

Tuli välja, et ma ei olnud ainuke kes vaevelnud oli. Annette väitis ka selle enda kõige raskema maratoni olevat. Daniel, kes on olnud kõrgema kategooria mäesuusainstruktor ja tavaliselt maratone ei suusata, imestas üldse, et kuidas ta nõustus selle avantüüriga ja oli seda rajal endalt ikka uuesti ja uuesti küsinud. Premeerisime end kuidas oskaime ja järgmise päeva lihasevaludest päästis vist maratonijärgne soe mullivann.

värskeõhu mürgitus suurest spordipäevast

Õhtune aftekas oli küla kutuurimajas ehk kantriklaabis. Kuna bändi peale ei tulnud, et tantsu keerutada, siis näitasime näo ära, pugisime niisama kõhud täis ja kobisime kotile.

See kängurude maraton on üks väga lahe üritus ilusas kohas ja toredate inimeste keskel. Väike kõrgusega harjumine ja saiavormist pisut parem füüsiline vorm teevad ürituse kindlasti eriti nauditavaks. Üldkokkuvõttes, nõu vorries, laav. 

kohaliku kantriklaabi dresskood