Sunday, September 6, 2015

horošoo guljajem e. pingevabalt paldiskis


ilusalong
 ette rutates kiitkem end pisut: üle aastate saime finišis ühegi küsimärgita kassatšekid. juba  ammu pole ühestki etapist sellist rõõmu tundnud, alati jääb midagi täisharjutusest puudu, kas on mingi ajalimiit meie teel ees või nõuab liiga pikk rattaetapp ratsimist. manakeri väidab muidugi, et see tuleb meie liikumiskiirusest, mis sarnaneb tigudele liimipaberil.

kui võrrelda kolme-nelja aastatagust aega, siis tänaseks oleme jäänud vist ainsaks jalutustiimiks rajal. muidu oli ikka meie ümber kümmekond loodusvaatkuskamandat, ülejäänud tuiskavad pohladest kergejalgselt mööda. niisiis, meile meeldis ja eilne 7 pool tundi kaardiga kavlifitseerub kvaliteetajaks, seega kiitkem ka korraldustiimi.


ilmateade on meie sõber

lahinguvalmis
toimekas varahommik seljataga,  avasime ingliautos ilusalongi, et pikka autosõitu efektiivselt kasutada. tartus ladistas mis kole aga lõunaingli pilvikirsi väitis, et nii need asjad ei jää. naaritsakasukad + kalamehesäärikud võime pagassi jätta ja starti kannatab minna uute tiimisärkidega. kostüümi apteidi tellimus oli juba mitmele moekunstnikule ammuilma sisse antud, kuid nende tarneajad meile ei sobinud ja lõpuks pidin ikka ise husqvarna kuumaks ajama.
rattaäss teeb sooja
sügisepoolsemaks ilmaks lülitasime oma võistlusvarustusse taas varrukad, mis meid jõelähtme öös nii mõnestki kriimustusest päästsid. ja mis see motti ikka paremini tõstab, kui mitte uued hilbud ja vidinad.
mereäärne jalutus vol 1
ega me päris külmalt ka starti peale ei läinud. esimene lisaülesanne ootas meid mäos - kuidas suruda kolm ratast rattaraamile ilma maniküüri kahjustamata. õnneks jätkus nii targutajaid kui tegijaid ja männa kiks jäi jälle rattast ilma. teine lisaülesanne oli tintsu pabistamise norm enne starti kuidagi ära täita, et tal vibra maha läheks. tippsportlasele lähedalseisval isikul on ümberlülitumine ingelspordile alati paras ajulühis. ikka kipuvad peale hirmud, et äkki me sunnime teda jooksma või teeme ihunuhtlust, kui ta mõne punktiga hakkama ei saa. õnneks on tee tartust paldiskisse piisavalt pikk, et pseudospordi põhitõed taas üle käia. õige ingli pulsikell on seieritega. 
meile läheneb rahvamatk

kaardiga läks nagu ikka. esimene punktivahe läks kaardiga kohanemisele ja nii sattusime me beekate rahvamatka vastassuunda. esimesed merevaated said vaadatud ja ees ootas majapunktide õnnemäng,

merikesel tekkis loominguline segadus kui ma sundisin teda halli majja roosa maja punkte otsima. et mis kord see on, kui on öeldud, et roosa maja, siis olgu roosa. ja sinine olgu sinine, mitte roosa.

punktilotoga läks enamvähem. mõnega õnnestus libedalt, mõnega mitte eriti, aga kõik mis vaja saime kätte. eriti hoolas oli tints, sest tal oli tartust see šahtipunkt hästi meeles, nii et teda enam nende nurgataguste trikkidega tibuks ei tõmmanud.

majast tuli punkte nagu pohli
majade uksed olid hästi peidetud. aknast sisse minna tundus ok, aga kui järgmises kohas aiaauku silmapiiril polnud ja tints tegi ettepaneku aia alt läbi pugeda, siis me merikesega kukkusime vastu puksima. no aga kaua sa puksid kui väravat pole. vaatasime skeptiliselt tintsu aiamulgu läbimise koolitust  ja läksime järgi ja otse punkti otsa.


kui ust ei leia, tuleb minna aknast

kui väravat ei leia, siis ronime aia alt





sinise roosa majaga

majad ise näisid kellegi jaoks vist täiesti kasutuses olevat. igatahes leidus nii mõneski neis vägagi elumärke. nagu näiteks paat ja korralikult rippus saunavihad.

saunapäevaks on kõik valmis
pärast majaharjutust rattaalasse jõudes olime kindlalt poodiumil. peale meie rataste ootas seal lisaks veel vaid üks komplekt. ilm hakkas omadega metsa kiskuma aga selleks ajaks kui me mahutit valvava urmo juurde jõudsime, oli päike jälle taevas. 
inspekteerime ilumaju
rattaalas kindlalt poodiumil
kanuuharjutuseni jõudsime viimastena ja mott oli laes. nii ammu polnud purjetamist teha saanud. seekord ei äffardanud veel ajalimiit ega rahvusvaheline imperialism. no ja muidugi oli meie supoordiarmaada kõik täies koosseisus kohal: külli, manakeri, raks, urmo isa jne jne. ja lisaks 
ah selline siis ongi üks mahuti...
muidugi ka nelsoni parim rakettkanuu. kuna rahvas imbus kaldale muudkui kahekaupa ja kolmekesi võetavaid punkte polnud, siis otsustasime saabujate eeskuju järgida ja jätsime tintsu päevitama. ja õigesti tegime. vesi oli madal ja seal kus teised ukerdasid, saime meie vabalt kanuuga läbi. kibivitsapõõsast läksin otsima kõhutunde ja kaasvõistlejate segaste vihjete kombo peale. au nendele, kes põõsa juurde selles kõrges pilliroos tee sisse ajasid. mina oleks võinud seda seal elu lõpuni otsida.

kaardil märgitud lahesopp, tegelikult sopalaht
edasi läks eriti libedalt. vastuvoolu andis küll punnida ja osa rahvast harrastab ikka seda siksakk kanuutamist, mis terve jõe laiuse vahel kinni blokib, aga tagsitee oli merikesel vaid tüürimise vaev. puu punkti otsimise tehnikaid olime jõele minnes piisavalt vaadelnud, et sellest aritmeetiline keskmine võtta. kaldal ukerdavaid ja muidu kadunud kolmandaid tiimiliikmeid nähes, õnnitlesime end veelkord targa otsuse eest kahekesi veele minna. ka manakeri tõdes, et olime kanuusõidul oma poodiumikoha maha mänginud ja oma viimasest kohast pikalt ilma.

leia pilliroost kibuvitsapõõsas

ingel jalutab kanuud




kuni ma viimast kanuupunkti võtmas käisin viis lõunaingel kanuu väikesele jalutuskäigule. nautigu ka elu või nii.

kaldal käis vaatamata hingematvale vetikamäda haisule allveelaevapiknik. nagu näkineiud meelitasid nad saabuvaid kanuusid kõige hullemasse mülkasse. õnneks anti meile paar vihjet ja pääsesime maale kuiva jalaga. meiesugustele maarottidele on see mereromantika ikka mõistetamatu. lisaks haisule ei julenud seal mere ääres õieti hingatagi, sest kohe tahtis mingi parv satikaid kopsu ära blokeerida.

a raja selfi
kerge kehakinnitus tehtud, läksime järgmisele rattaharjutusele ja sattusime aa-rajale. nagu erko tiim väitis, olime me nüüd liidrid, sest nemad olid oma katkise rehvi tõttu mängust väljas. seda õnnelikku olukorda tähistasime meie esimese rajaselfiga. tehnika sajand ruulib, uued telefonid on ikka taeva õnnistus. pakkusime muidugi ka võileiba, šokolaadi, jõujooki ja huulepulka, kuid nad eelistasid oma jõuga hakkama saada. esimene kiire oli neil juba nagunii möödas, sest see ei olnud neil sel päeval mitte esimene rattaremondipeatus.
kivijahil
järgmine spordiloto voor läks ka suhteliselt valutult ja siis saime juba jälle merevaateid nautima. siin polnud selliseid lõhnaatraktsioone nagu kanuualas ja metsaalune kubises ka marjadest. pohlad on praegu eriti priskeks läinud ja mustikad olid ka nagu steroide saanud. ja kivisid nägime muidugi ka. küll suuri küll väikeseid.
valikut on
see metsas olev pank oli üks paras pein. peaaegu oleks sinna oma maniküürid jätnud. aga ei jätnud. leidsime vajalikud trepid ja toomingaoksad ja muud juurikad ja jalad jäid ka välja väänamata. ümberkaudne loodus meenutas pisut vihmametsa ja pakkus ohtralt komistamise ja kaelamurdmisvariante.
pakri vihmamets

kivi inglid

viimane kivi

rannajalutus
oleme teinud tiigrihüppe ka multitaskimises, kui vanasti tähendas mustikasöömine raudset kaardierrorit, siis seekord saime pohlapeatused tehtud ilma lisaringideta. aga et loodus oleks siiski tasakaalus, siis unustasime esialgu vahetusala punkti võtta. kosmost juba ei peta.
maiküürimõrv

laskumise test
kohustuslik puuronimine
tuulikuralli võttis pildi esmapilgul sassi, sest kaart oli nagu oli, kuid läks oodatust libedamalt. igatahes oli päris huvitav neid imeloomi nii lähedalt näha. 

inglitiib vs tuulikutiib
 seekorde ronimine jäi lõunaingli teha. kõik läks libedalt, kuni ta juukseidpidi köitesse kinni jäi. ja nii kapitaalselt, et jäigi maa ja taeva vahele kõlkuma. meie ootame, kaelad õieli ja kaamerad valmis, ja ei mingit merikest ja siis langeb alla punt oranze juukseid ... vaat mis on seiklusspordi hind, jää või soengust ilma! igatahes teavitasin kohapeal korraldajaid, et võib järgneda kahjunõue juuksuriarve näol. tõnis tundus olevat arusaaja mees ja noogutas mõistvalt. kuna me pikka viha ei pea, siis andsin talle lohutuseks tüki šokolaadi, ega see arve siis nii hull ka pole, paari sotiga saab juba imesid teha.

lõunaingel läheb vaadet imetlema

laskumine
järgnev pildiülesanne oli muidugi meie teema. kui me midagi oskame, siis see on kaameraga töötamine. klõps ja valmis.
9. hooaeg purgis
sel ajal kui meie läbi paldiski rattaala poole sõitsime, oli anne veski juba ammu ära koju läinud, kuid linnavahel võttis praazdnik alles tuure üles. rahvas oli piduriided selga ajanud ja majade trepikodade ees käis mingi kogunemine. mõned tütarlapsed olid kleidid suisa lambivarjudega asendanud. igatahes oli hea kodune tunne see finišipoole sõit. leidus ju härrasid, kes olid terve päeva samal pingil jõmisedes mööda saatnud ja nüüd meid taas tervitasid.

spordijärgset ihu pehmendavat ja taastavat nuhtlust jagati maare-heiti keldris ja täna on hämmastavalt inimlik olla. ja ei ühtegi sinikat!

9.hooaeg sai purgistatud. kui järgmisel aastal samasuguseid etappe lubataks nagu see paldiski seiklus, siis võiks isegi jätkamisele mõelda. pikad rattarallid a la kambja ja viimane tartu pole kindlasti meie teema.  lõunaingel ja manakeri on igatahes spordilainele saanud ja nendega kohtun juba tartu rattamaratonil. ja tints tundub ka selles osas veel äraräägitav. põhjaingel on ooteliinil ja alles ootab oma uut spordilainet ning tegeleb selle asemel käelise tegevuse arendamisega.

3 comments:

Kaur Virunurm said...

Seieritega activity tracker on täiesti olemas:
http://www2.withings.com/uk/en/products/activite-pop/

hea kajastus ja imelised pildid!
ainult see +27 vesi, +22 õhk on puudu!

Epochka said...

Udupeen, tänud vihje eest ;)

Tarvo Jõeste said...

See kivist inglipilt on ikka supertase! No lugu ka muidugi - aaa tulge ikka järgmine aasta ka :-)