Monday, June 5, 2017

suveilmaga harjumise laager

svarovskeid pole iialgi liiga palju
Tegelikult ei uskunud ma viimase minutini, et põhjaingel raatsib oma iluaianduse juurest meiega metsa tulla. Aga nagu paljud televaatajad juba ammu olid nõudnud, oli meie saabudes perenaisel rullid peas, ratas pakitud ja stilettokontsad teravaks käiatud.

uued supertiivad


poodiumi pildid tuleb ikka enna starti ära teha...
Päevale lisasid pidulikkust uued ülivinged tiivad, mis talvel said otse svarovskitehasest tellitud. Otsustasime, et kui pussnuge taevast alla ei saja, siis läheb uus hull ilu tuulutamisele. Number suuremad kui need mis eelmised 10 hoaeg kasutusel olid, kuid sellele vaatamata täiesti toomingavõsakindlad. Lisaks sellele jagavad nad blingi igale poole kust me vaid möödume. Põhjaingli maja on nüüd glitteriga kaetud nagu disni printsessi loss ja Lõunaingli spordimassingi pole kehvem. Ka kaasvõitlejad jagasid stardis uutele tiibadele tunnustust, pildusid komplimente, kutsusid sauna ja aftekale ja vaib oli õige.

Iksdriimijate põhikontingent oli end muidugi põhiliselt kaunistanud kaela ümber keritud plastvoolikutega, kuid meile jääb see ilu tabamatuks.


...sest finišisse jõudmise ajaks võib poodium olla kokku rullitud


Hommikuses sahmimises on aastatega tekkinud siiski mingi vilumus, nii et mingite markerite ja pealampidega meid enam endast välja ajada ei õnnestu. Maniküür ja sukad on tuunitud nii bulletpruufiks, et oleks valmisolek ka siledat betoonseina mööda üles ronida. Kuid viimase riietuse versiooni otsustamine on ikka valus mis valus. Eriti selle otsustusvõimetu arktilise aastaajaga mis meil siin aprillist möllab. Helen avas ja sulges autoust lõputuid kordi ja ootas kuni ma oma joru ajasin ja jopet sinna ja tagasi vahetasin.
õuduse algus



Hommikuseks parimaks kohtumiseks oli muidugi pekipere. Neid elukaid nägime viimati vaid mõned suved tagasi kanuumatkal ja nad olid mõlemad siis meetrikese lühemad. Mis seal salata, isa pekk on ikka kuht kämbu sellise võrdlusmaterjali kõrval. Igatahes käitus ta vähemasti eeskujulikult ja lastel oli tore päev nagu hiljem raporteeriti.

jalavann
Elu kestva õppe sektsioonis tegime ka edusamme. Kuna polnud Tintsu kes mu põlved ära teibiks, sai ta varahommikuse kõne ja suutis läbi une vaid õpetuseks pomiseda, et vaata juutuubist. Me siis lõime googel moogeli käima ja asusime mõõtma, et kas mul on hüppaja, jooksja, või mingi muu segane põlv ja kui palju on 25% plaastripingutust ja kui palju on 50%. olime oma kollektiivse lahendusega hullult rahul ja saatsime tintsule pildi. Hinnang oli aus: mina nii ei teeks aga käib kah. Ja üllatavalt käiski. Niisiis, pole asjatult elatud päev, üks oskus jälle juures J Ja Tints sai päev otsa aura basseini äärest meie pärast pabistada.
ja mudavann

Stardist minek oli paljutõotav – me tegime isegi jooksuliigutusi. Sprint ikkagi. Kuni tunneliteni olime kui kalad vees. Aga kui tunnelis see päris vee asi algas, siis olime nagu ühed külmast kangete varvastega inglid ikka – üritasime kuidagi seal saviplögas püsti jääda ja võimalikult kiiresti päikesevalgusesse saada. Stardis panud puugivuss sai kiirelt lahti leotatud. 


urujärts
Algul oli kogu kaader entusiastlik ja lõi laulugi: käime tunneleid mööda, lähme tuhnime mutiaukudes.... Aga siis tuli osa tiime millegipärast hoopis vastu ja see joonistas muidugi õhku suure küsimärgi. Pomiseti midagi klaustrofoobiast aga pikemaid seletusi ei suutnud me välja pinnida. Meie ei tahtnud kuidagi seda pikka solgitoru mööda edasi tagasi jalutada. 




anemoonid
Vees ulpivad dzinnipurgid viitasid muidugi tugevalt kohalikele tavadele. See on see koht kus pärismaalased käivad romantilist piknikku pidamas, sest kuda mudu see taara sinna oleks saanud. Kuna see tunneliforsseerimine oli suht pikk, siis läks meil fantaasia lendama ja versioone eriti romantilistest tunnelideitidest lisandus veel ja veel ja veel. Lõpuks hakkas tunneli lõpus valgus paistma. Kuid see oli petlik värk. Rahvas lihtsalt ootas urust läbipugemise järjekorras. 




siin millegipärast see õhupiiks katuselt ei funganud, tuli parkuurida


kohustuslik sillapilt ei puudu ka seekord

Ega algul ei teadnud mis seal ees ootab, lihtsalt seisime tuimalt ja ootasime mis saama hakkab. See lõpuponnistus asi polnud just liiga meeldiv kuid tehtud ta sai ja nii mõnus oli õue saada. Üldine meeleolu oli siiski positiivne: kellestki üle ei sõidetud, ulatati käsi, hoiti tiibu. Tipp-topp.

bullomuertode rada ei jäta just palju mõtlemisruumi

Õue saades hakkasid silma kohe imeilusad anemooniväljad. Punktid ise olid muidugi kõikvõimalikes kolekohtades. Ja loomulikult pole vaja punkrisse minnes päikseprille eeest võtta vaid tuleb siunata, et miks see lamp enam üldse ei valgusta. Ka kaasvõistlejad olid delikaatsed, jätsid prillidele vihjamata, näitasid suuna kätte ja valgustasid oma prozega teed. Missa jobudega ikka teed. See viimane kraavi punkt oli tiba rohkem sebimist kui esialgu arvasime kuid tehtud ta sai. Ei saa ka kekkamata jätta tunnustust tseeraja poistelt, kes meid omavahel kommenteerisid „need on aarajalt“...

Järgnev rattatiir sujus meil kuni kaardist sai klassikaline kirbusitt, see juhtus pärast 19 punkti. Seal tuli mulle loomekriis peale ja ma hullutasin helenit ja merikest täiega siia-sinna. Kui olime jälle ree peale saanud ja asi taas sujuma hakkas, leidsime end äkki aia tagant. Jälle pea laiali ja ilutiire tegema. Iga kord peab ikka mõne hulluse kirja saama, traditsioone peab austama nei püsib meie ühiskond.

teeme algavaks suusahooajaks imikatrenni
eksju me ei pea siit alla minema
Kui me siis lõpuks enesekindluse taastanuna fotogeenilise mäe juurde jõudsime, saime uue plitaka. Kui vahetusalas istub Urmo, ei tähenda see head. Ignoreerisime ta olemasolu, võtsime head paremat nosimist kaasa ja läksime klassikalist bullomuertode rada kinnistama. Päris kenad vaated olid selle mäe pealt. Et selline mõtlemisvaba kõndimispiknik siis. Aga Urmost polnud meil pääsu. Jagati meile need riistad ja kolud kätte ja seal me siis seisime täiesti nõututena.



juhhuu, jõepurjetusse minek

Loomulikult pani hr U kütet alla, et kõik on ära lahendanud ja see oleks ikka täielik bläkk kui meie hakkama ei saa jne. Teised inglid suutsid end paremini mobiliseerida ja saatsid mu läbi lukuaugu piiluma. No üks mis kindel – maamõõtmises on meil andega kehvasti ja teine mis kindel – Urmo sai hea kõhutäie naerada. No me pole nii klulessid ikka vist kunagi olnud. Vaatamata meie ponnistusele, mille käigus mõõtsime välja 9 meetrit, ei saanud see premeeritud positiivse tulemusega, sest jätsime seal mingite tambovi koefitsentidega kabetamata. No las ta olla.
kanuu on meie ala

Kauaoodatud kanuu polnud ka see, mis meie peas oli ette valmis mõeldud. Meile tavaliselt istub jõekanuu aga mõningatel tingimustel, mis peaks korraldaja poolt olema lihtsalt lahendatavad. Et oleks see ikka hea rahvusvaheline tase siis:
osjapõld
murusupp
- jõekaldad võiksid olla valgest liivast ja soovitavalt purretega igas vajalikus maabumispaigas;
- jõgi peaks olema puhta veega ja meeldiva temperatuuriga, et oleks vajadusel võimalus jalgu-käsi loputada või lonksuke juua;
veel väike rattasuts
- jõgi peaks olema meeldiva vooluga, et ei peaks liigselt mõlatama;
- viisakas oleks etapp teha ringikujulisel jõel, et ei peaks edasi-tagasi sama teed purjetama.

jalutame poisse laagri stiilis
Seekord ootas meid ees mudane haisev supp koos ujuva muruga. Siiski ei saa jätta korraldajaid kiitmata meeldivalt paigutatud punktide eest, et ei pidanud kanuust välja astuma vaid sai kaugjuhtimisel asjad aetud. Ka ei saa me aru, miks rahvas need kanuud nii muda täis oli kandnud, sai ju täiesti kuiva jalaga selle harjutuse tehtud. Pealtvaatajaid, kes seda väärt meelelahutust oli kogunenud nii vipploozidesse kui niisama võrkaia taha, oli rohkesti. Mõni koerast pealtvaataja oli ikka päris segadusse viidud ja ei suutnud enam otsustada, et kuhupoole rohkem haukuda.
tundub, et tee läheb mäest üles

Nats ratast ja varsti hakkas lõpp paistma. Äkki olid ees mingid murule laotatud torud ja kaart oli tühi. Õnneks haukasime selle triki kiirelt läbi, panime punktid punasetriibulisele kaardile ja läksime jalutama. Et lõpuks kõik linnukesed kirja saada oli vaja veel vaid skoda poistele sõitu teha. Polnud teistel bentsu jaoks raha aga sõita tahtsid. Meil läheb ikka liiga kergelt süda haledaks...

Nii hea oli ikka päev terve harjutusega lõpetada, kohe nii nii tore. Ja eriti tore on võtta enda ja sõprade jaoks päevake ja olla blingis seiklusmullis



Pildid: Külli + muu ühislooming

No comments: