eraldistardist laadapäev

varude täiendamine mustvees

appi, keegi ajab meid taga!

hei, mis me nüüd teeme?

tuhkatriinu on põõsa alla tikkima pandud, meil on lõpuks aega poseerida

jess, seekord lähme hoopis laadale! tuli iksdriimi kantoorast rõõmusõnum. võtsime kõik raha ostudeks väikeste kupüüridena seinast välja, pakkisime kohvritesse, otsisime kenamad säärevarjud selga ja olimegi iisaku etapiks valmis. meeles mõlkusid kõikvõimalikus shopinguteemalised lisaülesanded. nagu kinganumbri äraarvamine 10 meetri kauguselt, või kõige moodsama mustriga poola kitli leidmine, või kõige paremate maasikate tuvastamine, või kurkide soolasuse määramine. aga tegelikult läks laadateemasse vaid alustuse kirvevise.

lahtised leegid kiikavad kahtlustavalt meie poole

põhjaingel oli reedese õhtujooksu tõttu juba kodust ida suunas liikvele saanud ja pidi ise starti hääletama. lõunapoolne inglitiim astus aga arengus kõva hüppe edasi. seekord ei pidanud meist keegi hobust roolima, sest sixten oli nõus transporteerima ja meie rattaid kokku-lahti üles-all pakkima. nii head elu pole küllil juhilubade omamisest saadik olnud.

kirvevise võtab mõtlikuks

lisaväärtusena tegi sixten enne stardipossade võtmist meile ka väikese ekskursiooni oma lapsepõlveradadel, millest hiljem ka praktilist tolku oli, sest nagu alati kulub esimest paar kaapeed selleks, et enda peas olev 3d kaardimeistri kunstitajuga sünkroda. sixten polnud kitsi ka nõudepeatustega, mida tuli ette nii loodusvaatlusteks kui ka proviandi varumiseks, mis on ühe hea autojuhi puhul väga oluline. need peipsi ääre maasikad on ikka täiesti maasika maitsega juba ja malosolnaja on siin loomulikult parimatest parim.

mida siis kroonikas ka kirjutatakse?

hoidke alt!

kuigi pealinnas sprintimist võtsime inglitempos, oli õnnestunud kuidagi tunnike stardiaja pikendust saada. panime sixteni põõsa alla ristpistet harjutama ja tegime väikse tutvumistiiru. nii saime ka pisut maaret veeretatud, kes hoiatas, et lahtised leegid on ärevuses, kuna stardivad enne meid. eks me pidime siis endast maksimumi andma, et nad end rajal liiga mugavalt ei tunneks ja neile võimalusel kuklasse hingama. neid situatsioone tuli päeva jooksul ette päris mitmeid ja seda mitte meie enda pingutuste tõttu :)

see korda see korda see 

see alguse kirvevise oli üks hirmus asi. kööginuga on ainuke külmrelv mida turvaliselt käes hoiame ja sellise raske katapuldiga vehkimine tekitas vaid soovi sellest kiirelt pääseda. õnneks saime me heleniga juba teisel katsel tulema ja merikesel ei läinud ka eriti pikemalt. rattarada viis meid kohe sixteni lapsepõlve kuuseheki äärde ja sealt juba maamõõdubüroosse.

jõelahinguks valmis!

mõõtsime metsa ära, panime mõõdud kirja ja otsustasime, et küll me kodus arvutame. tegime kiire spordiloto ja panime parmude eest minema. kodus tuli välja, et hästi mõõtsime, sest liisu arvutas heleni  jalamõõdu 2d ülesvõtte paari minutiga 29000 ruutmeetri vääriliseks, mis oleks olnud peaaegu õige tulemus. Nii et võime soorituse igati edukaks lugeda :)

aga need kohalikud tiivulised on eriteema. nendega ei saanud kohe mitte rahul olla. ükskõik kui palju me seda sääse-hugot endale peale vussutasime, need tüübid sellest ei heitunud.  muudkui jälle ampsasid käsivarrest tüki ja lendasid puuoksale seda edasijärama.

jahitorni forseerimine

teel kanuude poole saime esimest korda kokku skaania poistega, kes kuni eelviimase punktini meid jupi kaupa järgi ootasid, lahtiste leekidega sünkrooni jõudsid nad küll vaid jooksuetapil. eks neid kiirtormalejaid oli teisigi. 278 (vist?) poistel oli ka pidevalt kiire ja meeletult pauerit mida armutult kapates kõikvõimalikesse kõrvalhaakidesse panna. ikka viuh ja viuh sai neid üle ühe punkti kohatud. ja kui me iisaku tornist alla laskudes nendega trepil jälle kokku panime, siis taastus meie usk eesti meeste ürgsess tugevusse lõplikult. Sest neile järgnesid kohe ka leekide tiim. 

iisaku vaatetornis tuulekest nautimas

kanuude juures sai seekord ära proovitud järjekordne uus võte. põhja- ja lõunaingel viisid minu asemel hoopis ratta kanuuga jalutama. ja kanuutamine oli vanade heade jõelahingute stiilis, mida võis iksdriimidel kohata pikad aastad tagasi või siis iibisviikendite algusaegadel. pärandasin oma hõbedase sukapaela helenile ja saatsin nad teele. see oli mul siis teine etapp järjest, kus kanuusse ei saanud. minu ülesandeks jäi kahe rattaga sõitma õppimine. võtsin katapuldid käe kõrvale ja hakkasin tee poole astuma ning kõrv jõudis urmo repliigist saabujatele fikseerida, et meil jälle vedas - kanuud olid just otsa saanud. 

ja minul vedas topelt. puu alt astus välja vapper rüütel ja pakkus kosutavat jooki, ise häbelikult vabandades, et õlu võib olla pisut liiga jahe minu maitsele. ei suutnud kurta kohe mitte kuidagi ;) lisaks kosutuse pakkumisele aitas rüütel heigo mu ka rattale ja sättis teise ratta ka käe alla ja konstateeris, et ega ma liiga osav küll pole. suutsin viimast repliiki vapralt ignoreerida ja asusin teele. käsi väsis päris kiirelt ära, kuid lõpuks edenesin jõudsalt. gõudiskaverid olid kanuust disklaffinud andre, kes mulle mu reisil seltsi pakkus.

puhkehetk kirikaias

kanuualas elu kees: ott, ragnis ja vahur toimetasid ülihelikiirusel. need vennad said siin kindlasti kõvema koormuse kui ükskõik milline beerajakas terve etapi jooksul.  ei hakanud neid segama, sest teele pargitud rattad tegid seda minu eest ja läksin hoopis leegi ahtoga kokteilile. aegajalt kuulasime ka rindeuudiseid jõelt, mis reeglina oli ropendavas kõneviisis. kanuud olid megaporised ja vett täis ja minul süümekad järjest kasvasid, et mina nii lihtsa otsa sain. tegelikult mulle ju jõelahingud hullult meeldivad. nagu hiljem kaasvõistlejad komplimenteerisid, on jõelahing meie ala. inglid olid selles hulluses optimaalselt liikunud, vajadusel prantsuse poiste abistavaid muskleid kasutanud, leidnud endale jõest neljanda aeru, ning troppide puudumisel sikksakivabalt kulgenud. ka kanuu sisu kergus oli neile kõvasti kasu toonud. ainult ratta lenksude puuokstest harutamine oli tüütu olnud. rattale panime stardis ilusti päästevesti selga, kuid sarvekaitseid ei taibanud küsida.

tervitasin jõelahingulisi kummikommidega ja viisin nad väikesele metsajalutuskäigule. siin oli rahvast palju, kuid bullomuertod polnud siiski omavahel väga kokku leppinud ning rajaleidmiseks oli kasutatud palju eri koolkondi. meie antennid töötasid hästi ning peagi olime jälle ratta seljas.

ärevuses kanuu-ala

siinkohal tervitused iisaku lähiste teemeistritele, kes pole vist suuremat sorti rattasõbrad. kui me merikesega eelmisel sügisel enne rattamaratoni lasime enda rattad korra üle vaadata, siis soovitati need meil peaaegu prügikasti panna. kui ma eelmine nädal enda ratsuga kummiboksis käisin, siis võeti mehaanikute poolt jälle teema üles, et küll see, küll too vajab väljavahetamist. kurmo juurde ei julge ma enam ammu minna. nii siis pidime nüüd sõitma mööda super-hüper loksutusala. oli selge, et kui nüüd need rattad laiali ei lagune, siis on see mehannide jutt olnud ikka rahvaluule. ja nii õnneks oligi. aga koblakas sai sellest teest suht ruttu ja kusagilt sealt kivide vahelt rappus pähe lisaks kumisema ka vanemõe “elu, armastan sind”.

koleda tee ilusam lõik

jooksuetapiks hakkas kõht vaikselt tühjaks minema. merike oli lisaks trennidele ka tänase hommikusöögi vahele jätnud. niisiis tuli see jalutuskäik kiirelt lõpuni viia, et rataste juures lõunat saaks pidada. teejuhtideks tulid roosad poisid, kes olid pidevalt meil päeva jooksul illuminaatorist paistnud. orvandi leidsime päris ise üles ja ninas olid juba kõik tuttavad näod koos. siin leidus nii skaaniaid, roosasid kui lahtiseid leeke. ja siia kusagile jäid nähtavasti ka minu päikeseprillid. kui keegi metsas mu prillid leidis, siis võiks mulle teada anda, olid teised täitsa asjalikud.

lõpuks auga poodiumil, aarajakad alles metsas

lõunapaus enne viimast kolmandikku oli päris mõnus. see oli ka ainuke koht kuhu külli meid vaatama jõudis. ta oli tänu parkimiskeenjustele boksi kinni jäänud ja ei pääsenud tulema.

lebos ...

viimase satsi fotoorienteerumine oli õnneks imelihtne. me kahtlustasime, et lõpus pannakse väsinud peadele mingi eriline litakas, aga tegelikult tuli vaid kiriku juures käia ja tornist vaadet imetleda. kiriku asukoht oli hommikuse ekskursiooni ajal meile kätte näidatud ja nii polnud probleemi sinna jalutada. tornis oli merike kunagi varem käinud ja võsapunktist jalutasime juhuslikult eelnevalt mööda. Aru me ei taipa, et kuda need leegid jälle meist tahapoole jäid, sest staadionilt kirikusse minnes oli maare just teatanud, et seekord jäime hiljaks.

Add caption

Aaraja võit tuli mängleva kergusega, sukad ja maniküür jäid ellu. ja finišis premeeris pekiaadu meid veel pangetäie malosolnajatega. Edukas päev, või mis ? ;) hiiumaale me kahjuks ei lähe, kuna muud kultuura ja haltuura atraktsioonid on ees, kuid kambja kinnitub järjest enam graafikusse.

PS. aga seda ma küll ei tea miks blogger.com kõik pildid valepidi keeras.

kurikaval karjalaskepäev

et kõik ausalt ära rääkida, kuidas me siis ikkagi selle tiiru ära tegime, pean ma alustama tänukirjast.

läheb lahti!

täname:
* kiksi ja tommi, kes usaldasid meile oma rattad ja päästsid meid sellega paljudest sekeldustest. lisaks tegi tomm debüüdi inglite supoordina
* üüveed, kes tegi kammbäki supoorttiimi ja pidi veel lisaks ka kyllit tegema
* noormeest (vist nr 309), kes erinevalt meist teadis mida me otsime :)
* kristelit, kes lõpetas meie rattaralli piinad
* tädi, kes meid rappa saatis


* kaameraga kivivalvurit, kes põhjaingli kondid päästis
* kiirustavat aarajakat, kes kõigest hoolimata leidis paar sekki, et ka mina ja lõunaingel kivivalvuriteks ei jääks

faintuuning on täies hoos

....

* st igasugu rahvast, kes meid blondidel hetkedel pikalt ei saatnud vaid ära kuulasid ja õiges suunas saatsid
* urmo isa, kringlite eest
* kanuutiimi + manakeri, maitsva šašlõki eest
* maaret ja heitit, afterpaarti eest

kodus kotti pakkides tundus kõik kontrolli all olevat: tiivad said lahti pakitud, võrksukad triigitud ja kõrvarõngad läikima löödud. laupä õhtul käisin lõunaingliga ka ühel pealinna padjaklubi istungil liblika laundzis, et ikka kontrollida kas mehed on jätkuvalt sead ja naised ussid ja miks meie ainukesed head-ilusad-arukad oleme. koosolek lõppes motohooaja avamisega veenusklaabis ja piisava unega, et hommikul reipalt alustada.

asi hakkas käest minema juba varakult. alustuseks asus streikima mu telefon. helistajad kuulsid minult vastuseks vaid kummalist mulinat. numbrid ja rattad käes toibusime pisut autos esimesest külmašokist ja vaatasime tuimade nägudega soojaks sörkivat rahvast. siis hakkasid järjest kõik asjad kaduma. kus on patsikummid? kus on kamm? aga kindad? ja hõbedane sukapael? kylli viilimine andis päris hästi tunda. lõpuks tuli üüvee ja päästis mis päästa andis aga minu olek oli end selleks ajaks jõudnud kuidagi pöördumatult peata kanaks ära sättida. viimasel hetkel enne starti minekut suutis kompass end ära peita ja peidetuks jäi ta kuni koduni.

suppoorttiimil käed juba sügelevad töö järele

kes? mis? kus?

kolonniga soojendust tehes õppisime ratastel käike vahetama ja lahendasime esimese ülesande küll ära, kuid see ei seganud mind ingleid totaalselt vales suunas punkti järgi juhatamast. lugesime esimese apsu soojenduse arvele ja pusisime edasi. järgnevad rattapunktid kanuualasse olid lihtsad, suppoorttiim ootas meid lipu lehvides, päike tuli ka välja ja nii see valvsus hajuski. lisaks oli urmo isal meile ka kaks kringlit. saime hakkama suht kummalise mõttekäiguga, või pigem mõttetu käiguga, mis tol hetkel tundus millegipärast superloogiline :) pärast ei suutnud me läbi hammustada, et mis sellise megalühise esile kutsus. ma meie esialgse Suure Plaani detaile ei hakka siinkohal välja käime, sest rattaalast asusime teele suht entusiastlikult :) :) :) ütlen vaid niipalju, et jäises vees purjetamise otsustasime vaatamata tuulevaiksele ilmale jooksuga (st jalutamisega) asendada.

niisiis. olin teevalikus kindel, kuid millegipärast otsustasime vastutulijatele siiski kontrollküsimuse teha. ja siis tuli kirgastus - me oleme totaalsed tumbad!!! meie kaasvõistlejad teadsid paremini, kuhu meil tegelikult oli vaja minna :) me ei hakanud pikalt vastu punnima vaid võtsime suuna vastavalt saadud direktsioonile. õnn oli vähemasti nii palju meie poolt, et meie masterpläni suund klappis juhuslikult suures osas vajalikuga. astudes muudkui süvenes šokk oma vaimse tervise pärast. täielikud pudulojused karjalaskepäeval! nii kolisevasse ämbrisse pole me iial astunud. oli ikka jupp itsitamist ja imestamist enda üle. värske õhk ja pealinnamelu olid ikka mõtlemise mingisse uude dimensiooni viinud. mis seal salata, et õue pole jupp aega sattunud ja selle võistlusega sai avatud nii ratta, orienteerumise, kui ka jooksu hooaeg. kui suurem imestus möödus, saabus lootus, et äkki enam hullemaks ei saa minna. ju me siis vajame käimatõmbamiseks pisut rohkem aega ja kui pool saab läbi, vat siis me alles paneme :)

vesi pole pooltki nii soe kui arvata võiks

ja siis saabuski see kaunis hetk, mil saime teada, et kanuust loobumine ei tähenda seda, et me jäisest veest pääseksime. kivi juurde pääsemiseks tuli paarkümmend meetrit kuni põlvesügavuses vees sumada. kõige hullemad olid need kiirustajad, kes oma plartsutamisega vett kahte lehte pritsisid ja lisamärjutamist tekitasid. kivi ise polnud väike ja mingit kõrvaleasetatud redelit me ka ei näinud. ja meid tavaliselt puude otsa tõstvad lahtised leegid olid ka sel päeval kuhugi kadunud.

teeme kivilihvi

esimesena üritas kivi forsseerida põhjaingel. tegi pisut ämblikmehe pinnalaotust ja hakkas siis alla libisema. katsel kaks toetasin teda pisut talla alt ja hakkasin endale abilist otsima. kaua ei pidanud ootama kui  ka mind ja lõunainglit keegi kivi külge upitas. kui üles sai veel kuidagi hammastega õhust kinni hoides ära ronitud, siis allatulek võttis kõhedaks. all passinud kinomees halastas ja aitas heleni alla. mul läks hirmust korra süda pahaks, sest mitte ei tahtnud sealt näoli-kõhuli-põlvili maha sadada. siis ruttas mööda üks aarajakas, kes otsustasid m
eid merikesega ka kiiresti alla aidata. ma võtsin paar hetke aega kartmiseks enne kui aidata lasin. kogu see kiviprotseduur tegi kivilihvi ka maniküürile ja peopesadele. me ju olime nii hullult asjalikud enne seal rattaalas, et otsustasime kindad rataste juurde jätta. järjekordne hiilgav otsus sel päeval.

käed tööd täis

tagasi rattaalas lükkasime odokad käima ja hakkasime rattarallitama. ega me üleliia entusiastlikud oma rallivõimetes olnud, sest sellega on alati üks paras porno. ja nii ka seekord. juba kolmanda pildi juures ei suutnud me rajalegendi looja ilumeelt tabada. juba ammu on olnud tahtmine viia urmo mõnele rallirajale jalutama, et mõttemaailmu sünkroniseerida.

õnneks ei pidanud me pikalt ootama kui saabus üks tüdrukute tiim kes meid punktini juhatas ja nii võisime viis järgmist pilti sinnapaika jätta ja lihtsalt raudtee äärt mööda üheksandasse punkti sõita. kui tee ääres taas legendi uurisime astus üks kohalik taat juurde ja küsis, et mida te lapsukesed siin küll mängite. me siis seletasime, et meil raske teda mängu võtta, sest siin on igalühel omad mängud. edasi saime nagu ree peale kui saabus järgmine kunstiteos mis meid ei kõnetanud. tuli otsida alternatiive. kaasa korjasime kaks laokile jäetud poissi, kelle kolmas oli sellest õudusest pääsenud tänu ratta purunemisele. vastutulijatelt saime teada, et tuleks jõuda rappa. kohalik tädi ütles meile täpse legendi - üks kilt otse ja paremale. aga meie enesekindlus oli nii palju lööke juba saanud, et kui kutid ütlesid, et nüüd lähme hoopis vasakule, siis läksimegi. tegelik õigus oli siiski tädil. 47 punkti juures võttis kristel meid oma tiimi sappa ja näitas õige koha kätte. muidu me vist olekski sinna metsavahele tiirlema jäänud.

rattaalas haavu lakkumas

järgnenud lihtne jooksuetapp tasakaalustas pisut eelnevat ajuraginat ja andis lootust, et kuna pool on kohe kohe läbi saamas võiks meil hakata lõpuks minema. nii oligi. lisaülesande jooksuringist päästis meid lõinaingel, kes pärast minu ja heleni ebaõnnestunud katset oma sportliku viha koos tennispalliga õiges suunas sihtis.

kanuualas oli laud kaetud. kanuupoisid eesotsas manakeriga ootasid meid šašlõkki sööma. keha kinnitatud ja huuled värvitud läksime rattaga joont tõmbama. olin pisut skeptiline, sest ka selle pintslitõmbe asukoht on tavaliselt kahtlasvõitu. siiski olid bullo muertod seekord oma töö eeskujulikult teinud. vaid ühes kohas pidime endale kindlaks jääma ja oma joont ajama, mitte aarajakatele järgi jooksma, nagu mõndadega juhtus. siin oli kasu ka sellest, et põhjainglil on siinsed metsarajad päris põhjalikult läbi treenitud. saepururaja ehitus käis kähku ja siis hakkas kodu juba vaikselt paistma. rattasõit oli minu ja merikese anatoomiale juba kurnavaks muutunud ning soov sadulast pääseda oli suur. ürituse plusspoolele võib aga kanda selle, et vaatamata kõigele ei kukkunud ma seekord kordagi rattaga uppi ja ei saanud ka mingil muul moel ühtegi sinikat. nii tublit saavutust pole ikka mitu hooaega olnud, kui üldse kunagi.

eelviimane pingutus

rattaalast finišipoole jalutades oli veel lihtsam, sest rada viis suisa heleni endise kodu hoovist läbi. selgus, et keegi sunnik on tomi grilli vahepeal mahagi lammutanud. enne finišipiiksu oli vaja kompenseerida kanuutamisest viilimist ja kilomeetrike niisama kuivalt vuhkida. järgnes poomiharjutus, millest merike ja helen loobusid, sest oli juba piisavalt kõõluda saanud.

kuna kyllit ei olnud ja minu veekindel seebikas on kaputt, siis olime sunnitud tegelema telefonifotograafiaga, mis omakorda läks akunduse nahka. ja nii jäigi poodiumil seekord pildid tegemata. ja ega me seekord aaraja võitu väärt ei olnud ka. üüvee oli enne starti meile tutvustanud motiveerivat finišimenüüd ja kui me lõpuks oma kassatšekid kätte olime saanud, oli aeg prosekko pokaalidele põhjad alla kruvida.

aftekas toimus maare-heiti juures, kus sai kondid üles soojendada ja kõhu heast paremast punni süüa. kui maailma spordi iga pisiasi oli detailideni läbi analüüsitud ja üritasime helenit koju viia, algas päeva järgmine lisaülesanne. mingid kutid olid aaraja lisaülesandest kollase värvi purgid pätsu pannud ja maalisid sellega kalmaja tänavatele uusi jooni maha. võttis kolm tiiru, enne kui õiges suunas minema pääsesime. ja ega heleni juurest tartu poole ka eriti lihtsalt ei läinud, sest üritasime omast arust lõigata. sai ikka mitu korda kaardivaatamisbreike tehtud, enne kui saime lõunasse suunduva tee kätte.

loeme ürituse edukaks, meeskonna arenemisvõimeliseks ja jääme iisakut ootama :)

PS. vastuseks suurele ringile, kes nuputavad, et kuidas me oma tiibu säilitame. tiibade hoiustamiseks on ERMis meile üks boks eraldatud, kus nad siis tolmutõrjet saavad ja iksdriimidevahelist aega ootavad.

hakkab pihta

inglid esimeseks kaheks iksdriimi etapiks kirjas!

õnneks on metsa alla olev lumi heaks vabanduseks, miks trenni ei saa minna :) loodetavasti on urmo nende tobedate ajalimiitidega miskit ette võtnud ja me ei pea jalutamise ajal hakkama kella vaatama nagu eelmisel aastal oli. siis pidime mitu korda suisa sörkima, et nööri otsa keerlema või merelahingusse pääseks.

ja tervitage kevadet minu poolt, kui teda kusagil nägema juhtute.

lõppude lõpp

treener  tiia lehvitab talvele

engadini ilm vorbuse mäel

 siinkohal tahaksin kõiki hoiatada tiiaga suusatrenni minemast. kaks korda olen ma sellel talvel selle ohtliku tee ette võtnud ja kummalgi puhul pole risk end õigustanud: detsembri alguses rebisin temaga trennis põlve küljest mingid jubinad katki ja lonkasin siin mõned kuud, ning nüüd lõppes katse kaks mul uisusuuskade surmaga.

täna hommikul treeneriga vorbuse poole vuhkides oli tunne mega: koorik kandis, päike siras ja tundus, et meil hakkab jälle sujuma. elu oli liigagi ilus. täielik engadini taevas ja päikesepaiste. aga teatavasti on tee vorbuse mäele kraaviületustega takistusrada ja seal ühel kraaviületusel see krõks ära käiski. kraavi ennast nagu eriti polnudki aga surma see suusk sai. seda valu tundsin elus esimest korda ja kuna nendel madshustel oli minu jaoks ka väga suur emotsionaalne väärtus (kingitus kallilt ja siitilmast lahkunud sõbralt), siis tegi seda enam haiget. õnneks oli plastikut piisavalt alla jäänud, et kannatas 5 kiltsa autoni tagasi komberdada.

see see on kui kuidagi suusahooaega ära ei suuda lõpetada. nüüd on siis lõppude lõpp. jään ootama, et mõnel sõbral mõni üksik uisusuusk kusagil garaazinurgas paarilist ootaks, et saaks vähemasti järgmine aasta pisut uisku lonkida.

mahakantavad madshused

sellist pauguga ja planeerimatut hooaja lõppu läksime oma päikesest punetavate  põskedega tähistama aeti renoveeritud kööki, mis vajas juba ammu meie heakskiitu. jäime teeninduse kvaliteedi ka menüüga rahule :)

lõpupeo pidusöök

lunaatikute spordipäev

tartumaratoni rada täiskuuvalguses, kl 23:00

lunaatikud

 viimati sai kuuvalgel suusatatud mõned aastad tagasi koos üüveega maratoni ühistreeningu ajal. eile otsustas sünnipäevalaps guits äkki, et milleks oodata peoga nädalavahetuseni, kui täiskuu on just nüüd ja praegu, ning kutsus ööseks matkama+sauna+teadagi mis, nii nagu see igal aastal märtsi lõpus on olnud. minu keha oli küll haigusest alles ellu ärkamas, kuid mõtlesin tervenemiseks talle väikese šoki pakkuda, seda enam, et selle seltskonnaga polnud mingit spordiohtu.

karu jäljed

õues oli täielik tuulevaikus ja kuu siras nagu prože. üliäge oli olla. mõne ilusama vaatega koga peal jäime vaikides seisma ja lihtsalt võtsime kuud. on ikka omamoodi energiapomm küll. tavaliselt tundub selline külm ja kauge aga hinge laeb mõnusalt rahu täis.

põhupallid

mõttepaus

ühes kohas olid lumel näha ka ühe kadunud karu jäljed. oli teine keset magusat und üles aetud nädal tagasi. siis käis vist korra maratonirajal suusatamas ja väsinud peast jäi siis teedlas auto alla. ohtlik värk ikka see ületreenimine.

pärast jõu ja ilu numbreid sai kondid tünnis ilusti pehmeks leotatud  ja tundub et tervis hakkab tulema ;) btw, kuna tänu sellele ekspisjoonile sai ka aet viimaks sel talvel suuskadele, on lootust, et keerab lõpuks kevadeks.

võtan kuud

rekkameestega venemaal

omade seas

velkam salat

venemaale demino suusamaratonile minekuks olin broneerinud kohakese nelsoni ajavõtubussis. kuna vahuril oli kaasas liiga palju kola siis tollide ja muude asjameeste silmis esines meie seltskond rekkade klassis. pabereid oli kaasas terve patakas ja iga üks eri värvi. 

vaade volgale meie kodusöökla trepilt

kolmapä hommikul jõudsin bussiga rakverre, sain kargost kätte viisaga passi ja istusin ümber rekka peale. nelsonitest olid kaasas veel sixten ja ott, kellel seisis ees esimene idapoolne ekskursioon. üht teist nad elust siiski teadsid. näiteks seda, et mida tähendab balti jaama puzle. et ostad neli tšeburekki ja paned sisust kassi kokku. aga narva poes pirukamüüjaga vene keeles rääkida oli siiski nende jaoks üle mõistuse. 

piiril tunnid muudkui kulusid ja kuludsid. ei osatud vist meie ebastandardse rekkaga miskit peale hakata. katusel oleva metallkonstrui kohta oli manakeril õnneks veenvat pildimaterjali mingilt aetloppetilt. et see pole mingi redel vasiliisade tornist päästmiseks vaid labane ajavõtuvärav. lõpuks meil siiski vedas. paberimajandus sattus tollitöötaja kätte, kes oli käinud suusatamas nii tamsalus kui deminos. pääsesime ka kardetud tollitripist jaroslavlisse. edasi sujus kõik po planu. ainult pärast piiter-murmansk kiirteelt vologda poole ära pöörates tahtis proteesid suust raputada. tagasitulles saime aru, et pimedas tundus see tee hullem kui tegelikult oli. või me lihtsalt panime hooga sellest augupurust üle. 

aasta loodusfoto

 järgmine hommik sain lõpuks ka oma majakaaslase gloriaga kokku, kes oli sinna tulnud itaaliast  tiidiitama. nelsonid elasid meil kõrvalmajas. vaatasime objektid üle ja läksime esimest 14 km ringi suusatama. rada oli super, võrreldes eelmise aastaga oli kõvasti ka laiendustööd tehtud.  järgmine päev võtsime ette juba uue lõigu testimise. meid viidi saaniga metsa ja pandi 30 km posti juures maha. rajatraktorid sõitsid meist mööda ja siis läks lahti. 15 km täiesti rahu ja vaikust ja mitte kedagi rohkem suusarajal. mingi hetk olid kolm suurt peput raja kõrval. me olime gloriaga nii ähmis fototehnika välja kohmitsemisega, et suurepärasest loodusfotost tuli välja ainult peitepilt. et mind rohkem ei narraitataks siis tegin pildil olevale põderile punase ringi ümber :)

meile gloriaga eraldati statkamaja kolmandal korrusel oma kabinet, mida valvasid kaks noormeest sinelis. naabriteks olid taimingupoisid, nii et meil oli hea possa neid narrimas käia. eriti selle suure käraka tabloo pärast, mis nendega suhelda ei tahtnud. see tablootamine oli kohalike üllatus ja vahur ei osanud esialgu muud peale hakata, kui panid läbi häda peale kirja: tabla ne budet. õhtuks oli kiri siiski vaheldunud: tablo pobezdajet zlo.

vaade statkale meie kabinetist

 reissoffisis käis tihe töö. masha ja leena olid vöörldloppei passi ihalejate karmis haardes, kust neid ei vabastatud enne kui pood tühi. nii ei hakanudki leenat rõõbinski ekskursiooniga piinama ja nautisime kergemat graafikut.

rada tormist laastatud metsas

võistluspäeva hommikul seadasin end sisse esimese tõusu alla, tormist alles jäänud ainsa puu varju. lõpuks kogunes mu ümber terve jutustajate seltskond. kuna öösel oli maha sadanud paras port värsket lund ja puhus pärsi mõnus tuuleke, siis ei olnud mingit kahetsusepoegagi, et ise starti ei lähe. minusugustel oli ees ootamas raske päev. viimasest grupist üks raivo rimmi pikkune kuid suurema kõhu ümbermõõduga vend hakkas tõusu all suuski jalast võtma. ma olin krapsti kõrval, et mida häda. tüüp ütles et selliste tõusudega tema seda rada küll läbi ei sõida. ja siis mina, igavene tõusudevihjaka, veensin venna tagasi rajale: et see ainuke tõus ja edaspidi iizi-piizi. ja et kui tahad maha tulla, siis 14 km pärast on statkal joogipunkt. et tee ikka v'ike trennigi, kui muud ei viitsi. tüübil läks lambike põlema: ah et 14 km pärast tagasi statkal? no siis ma ikka lähen :)

reisoffis ootab kliente

lugesin missiooni lõppenuks ja jalutasin statka joogipunkti. siin pidu juba käis, esimesed saabusid ja lõõtsmoonik mängis. mina olin kontideni läbikülmunud, sest vahepeal olin šoortkattides tagumikuni lumme vajunud. ütlesin glooriale, et kui ma nüüd napsu ei saa, siis võib mind maha kanda. tema tegi siis ettepaneku, et võtame pressikeskusest kõigepealt ühe tee ja siis vaatame seda napsuasja. ma olin kõigega nõus, peaasi et tuppa saaks. pressikeskuses näidati laiv veebkasti ja nii me siis sinna end siise seadsimegi. võtsin saapad jalast ja üritasin varvastele sooja saada. paari hetkega oli pressišeff mu kõrval valgete hotellisussidega. ja kui te midagi juua soovite, siis siin on teie noormees, lisati juurde. me jõudsime mhm öelda kui noormees oli juba konjaabliga platsis. tõeline mõtetelugemine djoomino stiilis. niisiis sai eluvaim jälle sisse puhutud.

reissdirektor andrei

 õhtul sai viimaseid päris pikalt koju oodatud. rajalt tuli meile info juhtimiskeskusest essemessidega, milleks anti meile kasutada nuppudega telefon. gloria maadles algul ikka täiega ja tegi ebaõnnestunud svaipimiskatseid ka vahele.


klassikapäeval vaatasime lastesõidud ära ja läksime taas suusarajale ning sealt ma vist oma selle aasta kõvema haiguse üles korjasingi, sest pärast trenni oli järsku roppkülm.

lastesõit käis siin omamoodi. lapsed (ca 150) viidi statkale korraldajate saatel. vanemad jäeti bännerite taha kiibitsema. ja siis pidid lapsed suusad jalga panema ja minema kiltsasele ringile. vaatasin et üks piiga ei saa suuski jalga, siis palus juba järgmine abi ja lõpuks avastasin, et enesele märkamata rooman põlvili laste vahel kõikvõimalikke klambreid kinnitades. finišis rivistati kõik lõpetajad üles ja pandi siis alles medalid kaela. vahepeal olid aga osad lapsevanemad ära kadunud. nii viidigi vanemateta lapsed rajatraktorite garaazi sooja. informaator muudkui teadustas, kelle laps kadunud mingu garaazi :) ja siis tehti lastele äkk pressikas. pressišeff läks garaazi, valis nunnumad välja ja pani pressikonverenti laua taha istuma. väga äge :) meil oleks vist lapsevanemad hirmust otsad andnud.

raja 1 km, enne esimest tõusu, taustaks volga

 kui üritus läbi ostustasin lõpuks ometi sauna teha. esimesed katsed olid aiataha läinud. kui saun juba looma hakkas, tuli naabermajast kutse bõulinguturniirile. mis vaja see vaja. just siis kui meil juba eriti hästi hakkas renni minema, teatas saaliteenindaja, et tal vaja bussile minna ja pani uksed lukku. niisiis tuligi tunnistada, et võitis ott ja edasikaebamisele ei kuulu :)

teepees pidu käis

 järgmine hommik enne teeleasumist tundsin, et pool kaela on seestpoolt üles paistetanud. ja kui lõpuks teisipäeval koju jõudsin läks olemine veel nadimaks. nädalavahetusel oli juba tunne, et nüüd annan otsad. aga täna mõtlen õnneks juba uutele värske õhu protseduuridele.

medalid olid megauhked

elusad matrjoškad tegid enne autasustamist voormappi

 hooaja kokkuvõtteks võiks öelda, et oli ikka väga huvitav aga väga väsitav talv. talvel kui raadios oma tööst rääkisin, siis saatejuht arvas, et tegu on ikka iga suusapede märja unistusega. asja konks ongi tegelt selles, et suusatamiseks endaks tuleb tihtipeale aega väga kompunnida ja need paar päeva nädalas, mis kodus oled, siis küll trenni ei jõua.  ja lennujaamadest on ka täiega mürgistus ees. igal pool rändamise parim osa on alati koju tagasi jõudmine ja tõbemine, et küll on ikka ilus maa see eestimaa.

aga nüüd on õnneks kevad käes ja varsti viiakse punktid metsa :)

sportlik ürituse lõpetamine