Sunday, September 6, 2015

horošoo guljajem e. pingevabalt paldiskis


ilusalong
 ette rutates kiitkem end pisut: üle aastate saime finišis ühegi küsimärgita kassatšekid. juba  ammu pole ühestki etapist sellist rõõmu tundnud, alati jääb midagi täisharjutusest puudu, kas on mingi ajalimiit meie teel ees või nõuab liiga pikk rattaetapp ratsimist. manakeri väidab muidugi, et see tuleb meie liikumiskiirusest, mis sarnaneb tigudele liimipaberil.

kui võrrelda kolme-nelja aastatagust aega, siis tänaseks oleme jäänud vist ainsaks jalutustiimiks rajal. muidu oli ikka meie ümber kümmekond loodusvaatkuskamandat, ülejäänud tuiskavad pohladest kergejalgselt mööda. niisiis, meile meeldis ja eilne 7 pool tundi kaardiga kavlifitseerub kvaliteetajaks, seega kiitkem ka korraldustiimi.


ilmateade on meie sõber

lahinguvalmis
toimekas varahommik seljataga,  avasime ingliautos ilusalongi, et pikka autosõitu efektiivselt kasutada. tartus ladistas mis kole aga lõunaingli pilvikirsi väitis, et nii need asjad ei jää. naaritsakasukad + kalamehesäärikud võime pagassi jätta ja starti kannatab minna uute tiimisärkidega. kostüümi apteidi tellimus oli juba mitmele moekunstnikule ammuilma sisse antud, kuid nende tarneajad meile ei sobinud ja lõpuks pidin ikka ise husqvarna kuumaks ajama.
rattaäss teeb sooja
sügisepoolsemaks ilmaks lülitasime oma võistlusvarustusse taas varrukad, mis meid jõelähtme öös nii mõnestki kriimustusest päästsid. ja mis see motti ikka paremini tõstab, kui mitte uued hilbud ja vidinad.
mereäärne jalutus vol 1
ega me päris külmalt ka starti peale ei läinud. esimene lisaülesanne ootas meid mäos - kuidas suruda kolm ratast rattaraamile ilma maniküüri kahjustamata. õnneks jätkus nii targutajaid kui tegijaid ja männa kiks jäi jälle rattast ilma. teine lisaülesanne oli tintsu pabistamise norm enne starti kuidagi ära täita, et tal vibra maha läheks. tippsportlasele lähedalseisval isikul on ümberlülitumine ingelspordile alati paras ajulühis. ikka kipuvad peale hirmud, et äkki me sunnime teda jooksma või teeme ihunuhtlust, kui ta mõne punktiga hakkama ei saa. õnneks on tee tartust paldiskisse piisavalt pikk, et pseudospordi põhitõed taas üle käia. õige ingli pulsikell on seieritega. 
meile läheneb rahvamatk

kaardiga läks nagu ikka. esimene punktivahe läks kaardiga kohanemisele ja nii sattusime me beekate rahvamatka vastassuunda. esimesed merevaated said vaadatud ja ees ootas majapunktide õnnemäng,

merikesel tekkis loominguline segadus kui ma sundisin teda halli majja roosa maja punkte otsima. et mis kord see on, kui on öeldud, et roosa maja, siis olgu roosa. ja sinine olgu sinine, mitte roosa.

punktilotoga läks enamvähem. mõnega õnnestus libedalt, mõnega mitte eriti, aga kõik mis vaja saime kätte. eriti hoolas oli tints, sest tal oli tartust see šahtipunkt hästi meeles, nii et teda enam nende nurgataguste trikkidega tibuks ei tõmmanud.

majast tuli punkte nagu pohli
majade uksed olid hästi peidetud. aknast sisse minna tundus ok, aga kui järgmises kohas aiaauku silmapiiril polnud ja tints tegi ettepaneku aia alt läbi pugeda, siis me merikesega kukkusime vastu puksima. no aga kaua sa puksid kui väravat pole. vaatasime skeptiliselt tintsu aiamulgu läbimise koolitust  ja läksime järgi ja otse punkti otsa.


kui ust ei leia, tuleb minna aknast

kui väravat ei leia, siis ronime aia alt





sinise roosa majaga

majad ise näisid kellegi jaoks vist täiesti kasutuses olevat. igatahes leidus nii mõneski neis vägagi elumärke. nagu näiteks paat ja korralikult rippus saunavihad.

saunapäevaks on kõik valmis
pärast majaharjutust rattaalasse jõudes olime kindlalt poodiumil. peale meie rataste ootas seal lisaks veel vaid üks komplekt. ilm hakkas omadega metsa kiskuma aga selleks ajaks kui me mahutit valvava urmo juurde jõudsime, oli päike jälle taevas. 
inspekteerime ilumaju
rattaalas kindlalt poodiumil
kanuuharjutuseni jõudsime viimastena ja mott oli laes. nii ammu polnud purjetamist teha saanud. seekord ei äffardanud veel ajalimiit ega rahvusvaheline imperialism. no ja muidugi oli meie supoordiarmaada kõik täies koosseisus kohal: külli, manakeri, raks, urmo isa jne jne. ja lisaks 
ah selline siis ongi üks mahuti...
muidugi ka nelsoni parim rakettkanuu. kuna rahvas imbus kaldale muudkui kahekaupa ja kolmekesi võetavaid punkte polnud, siis otsustasime saabujate eeskuju järgida ja jätsime tintsu päevitama. ja õigesti tegime. vesi oli madal ja seal kus teised ukerdasid, saime meie vabalt kanuuga läbi. kibivitsapõõsast läksin otsima kõhutunde ja kaasvõistlejate segaste vihjete kombo peale. au nendele, kes põõsa juurde selles kõrges pilliroos tee sisse ajasid. mina oleks võinud seda seal elu lõpuni otsida.

kaardil märgitud lahesopp, tegelikult sopalaht
edasi läks eriti libedalt. vastuvoolu andis küll punnida ja osa rahvast harrastab ikka seda siksakk kanuutamist, mis terve jõe laiuse vahel kinni blokib, aga tagsitee oli merikesel vaid tüürimise vaev. puu punkti otsimise tehnikaid olime jõele minnes piisavalt vaadelnud, et sellest aritmeetiline keskmine võtta. kaldal ukerdavaid ja muidu kadunud kolmandaid tiimiliikmeid nähes, õnnitlesime end veelkord targa otsuse eest kahekesi veele minna. ka manakeri tõdes, et olime kanuusõidul oma poodiumikoha maha mänginud ja oma viimasest kohast pikalt ilma.

leia pilliroost kibuvitsapõõsas

ingel jalutab kanuud




kuni ma viimast kanuupunkti võtmas käisin viis lõunaingel kanuu väikesele jalutuskäigule. nautigu ka elu või nii.

kaldal käis vaatamata hingematvale vetikamäda haisule allveelaevapiknik. nagu näkineiud meelitasid nad saabuvaid kanuusid kõige hullemasse mülkasse. õnneks anti meile paar vihjet ja pääsesime maale kuiva jalaga. meiesugustele maarottidele on see mereromantika ikka mõistetamatu. lisaks haisule ei julenud seal mere ääres õieti hingatagi, sest kohe tahtis mingi parv satikaid kopsu ära blokeerida.

a raja selfi
kerge kehakinnitus tehtud, läksime järgmisele rattaharjutusele ja sattusime aa-rajale. nagu erko tiim väitis, olime me nüüd liidrid, sest nemad olid oma katkise rehvi tõttu mängust väljas. seda õnnelikku olukorda tähistasime meie esimese rajaselfiga. tehnika sajand ruulib, uued telefonid on ikka taeva õnnistus. pakkusime muidugi ka võileiba, šokolaadi, jõujooki ja huulepulka, kuid nad eelistasid oma jõuga hakkama saada. esimene kiire oli neil juba nagunii möödas, sest see ei olnud neil sel päeval mitte esimene rattaremondipeatus.
kivijahil
järgmine spordiloto voor läks ka suhteliselt valutult ja siis saime juba jälle merevaateid nautima. siin polnud selliseid lõhnaatraktsioone nagu kanuualas ja metsaalune kubises ka marjadest. pohlad on praegu eriti priskeks läinud ja mustikad olid ka nagu steroide saanud. ja kivisid nägime muidugi ka. küll suuri küll väikeseid.
valikut on
see metsas olev pank oli üks paras pein. peaaegu oleks sinna oma maniküürid jätnud. aga ei jätnud. leidsime vajalikud trepid ja toomingaoksad ja muud juurikad ja jalad jäid ka välja väänamata. ümberkaudne loodus meenutas pisut vihmametsa ja pakkus ohtralt komistamise ja kaelamurdmisvariante.
pakri vihmamets

kivi inglid

viimane kivi

rannajalutus
oleme teinud tiigrihüppe ka multitaskimises, kui vanasti tähendas mustikasöömine raudset kaardierrorit, siis seekord saime pohlapeatused tehtud ilma lisaringideta. aga et loodus oleks siiski tasakaalus, siis unustasime esialgu vahetusala punkti võtta. kosmost juba ei peta.
maiküürimõrv

laskumise test
kohustuslik puuronimine
tuulikuralli võttis pildi esmapilgul sassi, sest kaart oli nagu oli, kuid läks oodatust libedamalt. igatahes oli päris huvitav neid imeloomi nii lähedalt näha. 

inglitiib vs tuulikutiib
 seekorde ronimine jäi lõunaingli teha. kõik läks libedalt, kuni ta juukseidpidi köitesse kinni jäi. ja nii kapitaalselt, et jäigi maa ja taeva vahele kõlkuma. meie ootame, kaelad õieli ja kaamerad valmis, ja ei mingit merikest ja siis langeb alla punt oranze juukseid ... vaat mis on seiklusspordi hind, jää või soengust ilma! igatahes teavitasin kohapeal korraldajaid, et võib järgneda kahjunõue juuksuriarve näol. tõnis tundus olevat arusaaja mees ja noogutas mõistvalt. kuna me pikka viha ei pea, siis andsin talle lohutuseks tüki šokolaadi, ega see arve siis nii hull ka pole, paari sotiga saab juba imesid teha.

lõunaingel läheb vaadet imetlema

laskumine
järgnev pildiülesanne oli muidugi meie teema. kui me midagi oskame, siis see on kaameraga töötamine. klõps ja valmis.
9. hooaeg purgis
sel ajal kui meie läbi paldiski rattaala poole sõitsime, oli anne veski juba ammu ära koju läinud, kuid linnavahel võttis praazdnik alles tuure üles. rahvas oli piduriided selga ajanud ja majade trepikodade ees käis mingi kogunemine. mõned tütarlapsed olid kleidid suisa lambivarjudega asendanud. igatahes oli hea kodune tunne see finišipoole sõit. leidus ju härrasid, kes olid terve päeva samal pingil jõmisedes mööda saatnud ja nüüd meid taas tervitasid.

spordijärgset ihu pehmendavat ja taastavat nuhtlust jagati maare-heiti keldris ja täna on hämmastavalt inimlik olla. ja ei ühtegi sinikat!

9.hooaeg sai purgistatud. kui järgmisel aastal samasuguseid etappe lubataks nagu see paldiski seiklus, siis võiks isegi jätkamisele mõelda. pikad rattarallid a la kambja ja viimane tartu pole kindlasti meie teema.  lõunaingel ja manakeri on igatahes spordilainele saanud ja nendega kohtun juba tartu rattamaratonil. ja tints tundub ka selles osas veel äraräägitav. põhjaingel on ooteliinil ja alles ootab oma uut spordilainet ning tegeleb selle asemel käelise tegevuse arendamisega.

Saturday, September 5, 2015

logo apdeit














Paari nädala tagusel Tartu Rulluisumaratonil toimus Vahuri Inglite logo apdeidi esmaesitlus, millest jäi kõrvale vaid logo autor Külli. Põhjaingel viibis küll pidulikul tseremoonial kuid rajale tuleku asemel jäi minu hõbemärki valvama. Homme näme ;)



Monday, June 8, 2015

brünettide eri ehk turniir järelkasvukoondisele

printsess hobesel
inglitega taevasse
kõik kontrolli alla: stardime
Viimsi spaa järgselt tehtud õhulossid kokkusid kokku mai algul, sest Helen ja Merike lasid end maha kanda - tahaks väga aga pole aega. Kodulinna kutse oli nii ürgne, et tuli tegutseda käepäraste vahenditega ehk siis kohaliku materjaliga. Tintsu ei pidanud pikalt veenma, et ta Põlva laulupeo iksdriimi vastu vahetaks. Kuna ingleid maas ei vedele tegin ettepaneku hoopis printsess Liisule, et tulgu kaema kuda üks rüütliturniir seestpidi välja näeb. Rüütlite imetlemise vastu ei saa ükski printsessa ja kui Kelgumardilt talle hobese ka välja kauplesime, polnud enam tagasiteed. Kelgumart ei teinud tema elu muidugi liiga lihtsaks, sest rattal olid pedaalide asemel küljes vaid klippide jaoks mõeldud köndid. Kuna Liisu on herneteradega testitud, siis ei saanud ta puuduvatest pedaalidest arugi.
maniküüri kontroll
tints valib endale suvilat
Meie noor ja roheline oli nii energiat täis, et suutis meid esimesse punkti minekul sörgile ärgitada ja garaaziuste lugemiseks võttis endale iseseisvalt kohe pikema tiiru.

Oli õpetlik teada saada kuidas kaaslinlased oma pühapäevi prügihunniku kõrval päevitades veedavad. Ermi taga metsas majas punkti võttes oli lõpuni selge, et tänane päev lähebki linnalähedaste prügiobjektide imetlemisele. Koleilu balaansseerisid ainult täisõites sirelihekid.
Kruusakarjääris tegime oma esimese omast lollusest tehtud lisaülesande, kuna kaart ei kõnetanud meid vajalikul määral. Edasi kuni rattarallini saime juba tähed selgeks.
liisu hoiab silda püsti
küngas künka taga
Rattaralli üle võin ma lõputult halada ja viriseda ning tahaks ikka kunagi selle asja rajameistri käekõrval läbi jalutada. Näituseks: algusest 2,02 km, sõita vaja 0,71 km edasi ja järgmises punktis peaks algusest olema 2,28 km. Minu mata ei võta neid asju, aru ma ei taipa mis kosmiline kell neid kilte kokku peaks arvama? Niisiis panime nii nagu bullod ees olid läinud ja üritasime interpreteerida kunstniku loomingut inglipeale vastuvõetavaks. 

Esimene punkt tuli õnneks lihtsalt, sest kraav on kraav. Edasi kärssasid juhtmed juba täiega ja varsti olime omadega igaüks eri pildil. Vahel oli Tints ees ja siis mina taga ja siis vastupidi. Liisu aga üritas ikka oma matemaatikaga asjast läbi murda. Lõpuks meenus mulle vanadest rattaralli piinapinkidest üht-teist kasulikku ja järgmise punktile panin kogemata pihta Tintsu kodu juurest bussipeatusest.

Kuna nendest pildikestest oli koblakas siis üritasime ratsida kohaliku teadmise pealt, sest Tints on ju ümberkaudsed teed kõik rattaga läbi sõitnud. Aga nagu ütles onu Remus: rebaseonu kavalus läks tühja. Tegime pikemat sorti rattatrenni, millest ma seekord pikemalt ei räägi, sest Tints põdes seda liigutust päeva lõpuni :)
rattaralli mõttepaus

rattarada
tints on kaardil
Kuni selle edel-ida-loode ülesandeni läks kõik ludinal. Seal üritasime olla korralikud ja kõik ise teha, aga ei õnnestunud. Kuna päeva eesmärgiks oli läbida täisprogramm, siis võtsime need trahvipunktid vastu raske südamega. Pole ju hea toon Liisule kohe esimene kord käegalöömise eeskuju näidata.

selle maja me võtame, siin on ruumi ka mullivannile
Üldiselt oli neid rattapunkte liigagi palju, kuigi mulle meeldis, et nad ei olnud kõik teeäärsete elektripostide külge pandud, vaid ikka oli põhjust natuke kõndida ka. Hakkasin vaikselt otsast kanuussejõudmist igatsema ja muudkui mõtlesin omaette, et põhjaingel paneks siinkohal juba rattamüügi kuulutust netti üles ja ka lõunaingel mõtleks ka ainult kanuusse saamisest. Kõhud lõid ka juba pilli ja Suur Plaan nägi ette, et kanuus teeme ühe mõnusa söömaaja. Lisaks sahistas juustes selline mõnus tuuleõhk, et Liisu hõikas vahepeal, et hakkab vaikselt kraavi kalduma.


tammepuu all
Kanuualas oli kõik kontrolli all: Raks näitas ära, et roosa vihmauss on läikima löödud ja ootab meid stardivalmilt; Urmo isa tegi poku Roberta elust fotoülevaate, jne jne. Kuid enne paadiga merele minemist oli meil ette nähtud ka üks jooksuring. 
tervet tammepuud ei õnnestunud pildile suruda

snäkid ootavad ridikülis, varsti on lõuna
Paras porno see oli, kuid tiibu ei murdnud. Ainus helge hetk oli see suur tammepuu keset kolemetsa. Viimases punktis tahtis muda vägisi kossid endale võtta ja Liisu tõmbas suisa sabapidi kinni, kuid ära me sealt pääsesime. 

No ja siis tuligi see päeva litakas ära – kanuuala lukus. Ilma kanuuta on minu jaoks see üritus poolik ja ratas jäigi ülidomineerima. Teiseks muidugi see kahju, et ei saanud tervet harjutust teha. 

Kvissentali jõudes oli meil ka paar helget hetke, kui me teiste jälgedes rattaid mäe otsa ei jätnud ja poolsaarele õigetpidi lähenesime. Viimasel rattaotsal kohtasime ka selle päeva parimaid ergutajaid: üks väike tüdruk seisis teeääres käes suus plakat GO! GO! Polnud  pääsu, tuli viisakalt edasi vändata.

mudavannid
Laevaronimisest linnapoole sõites hakkasime vaikselt nuputama, et kes siis mida seal kaarsillal tegema hakkab. Kuna Tintsu keha on seestpoolt metalliga toestatud, siis ei saa teda vette lasta – läheb veel äkki rooste. Liisu valis traadisõidu ja mulle jäi jälle redelil kõlkumine. Urmol oli ekstra õel naeratus ja eriti märg vest juba minu jaoks valmis. Kogu selle vee kohal kõlkumise ajal pidin veel kaldal kaasaelavale koolitatud fotograafile õpetama kuidas telefoniga pilti saab teha :) Vesi oli üllatavalt ebakülm, kuid sellegi poolest väga märg. 


kuhu nüüd
Finišipoole jalutades oli Liisu hammaste külmaplagin juba kõrvulukustav. Teadsime, et ees on veel mingi torniharjutus. Mina veel praalisin, et mina kõrgust ei karda ja et tegelt ma olen piisavalt väsinud, et üldse midagi karta. Ja üldiselt lubas Tints järgmise ülesande enda peale võtta. 


purjetame
Ronime üles ja mida asja! vaja jälle nööri otsas kõlkuda!!! Vaatsime seda asja seal ja esimene mõte oli, et nõu vei, see asi tuleb vahele jätta. 

Tints pidi jälle kahjuks ei ütlema, sest ei ole tal seda haaramise kätt. No ja mina, pole ju elus ever ühtki lõuatõmmet suutnud teha, mida mina sinna kõlkumisse lähen? Nii et asi polnud seekord hirmus, vaid teadmises, et see käib üle minu saiavormi. 

kiigun
Ülesande juhendaja tüdruk oli hullult kannatlik ja põhjalik. Tänu tema hoogsale õpetamisele vist ainult läksimegi üritama. Tema väitel oli seni vaid üks naistetiim loobunud ja mõned üksikud ka küie otsast pudenenud. 

Kuni Liisu ronis olin mina hirmust tema pärast kange ja ei julenud ise proovida. Ja kui Liisu oli hakkama saanud, siis polnud mul enam viisakas proovimata ära tulla. Viimased liigutused seal rippudes olid veel hullemad kui seal öösel traadi küljes kõlkudes. Seda atraktsiooni jäävad mulle nüüd mõneks nädalaks meenutama mõnusalt prisked sinikad kätel ja jalgadel. Lisaks olin suutnud endale päikesekaitsekreemi vaid poolele käele määrida, nii et pool kätt on tänaseks hõõguvalt tulipunane.
väike suplus

Finišis võtsid meid vastu Maare Anniga, ülejäänud rahvas oli ammu juba koju koti peale komandeerunud. Andsin Maarega edasi ka tervitused Lahtistele Leekidele, kes sel hooajal nõrka panevad. Me tunneme teist puudust! 

Viimastel hooaegadel on iksdriim nii hullult spordiks ära läinud, et meiesugustele jalutajatele pole enam varsti kohta. Ju siis pole meie eeskuju eriti nakkav olnud. Ei olegi variantigi, et poes jäätisepausi teeks. Seekord puudus selliseks shoppamiseks ka vajalikke asutusi, kuigi raha oli paksu patakaga kaasas. Mingil rattalõigul võttis keegi noormees külma õlle teema üles ja siis oleks küll heameelega mõnda poodi sisse astunud.
eelviimane pingutus

Seekordne 48 punni andis varasema ööetapi pikkuse välja ja ma eit taha ettegi kujutada mis siis veel ööseks planeeritud on. Kui meid kuri kuningatütar poleks täna tagant piitsutanud, siis tavatempoga oleks meil see päev veel vähemalt tunnikese poolteist pikemalt läinud.
konkurendid aitavad laibad veest välja
Päeva kokkuvõtteks siis, et oma lollused tegime ikka ära, vahel vedas vahel mitte. Kuidas edasi, seda vaatame jooksvalt. Ööseks vajaks siiski väikest motivatsioonilaksu. Hetkel on konkretiseerimata tahtlus. Nagu näiteks siis kui tahad lihtsalt midagi head aga ei tea mis see konkreetselt on. Kui täna oli variant kas minna orienteeruma või sambat tantsima, siis valisin kõhklematult viimase.



puhtad tüdrukud

liisu jõu ja ilu numbrid

jälle kõlkumas

liisu esimene poodium

rattaralli mu arm

tossupuhastus

Tuesday, May 19, 2015

imede ime

Kuigi keegi nagunii ei usu aga ma kekkan siiski: täna päevakul küsis hardkore o-autfitis noormees mult teed!!!! Asi võis muidugi olla Annikilt laenatud kompassis, no aga kesse ikka end võõraste sulgedega ehib kui mitte ise.
Kauaoodatud Tartu iksdriimiga on lood kehvad, sest nii Helen kui ka Merike on muude asjadega hõivatud. Pean vist üksi metsa minema.