viimane liff

eile suundusid kolm mustikakombaini kerenumbritega 10340, 10316, 10208 välgi metsa. helen oli neli päeva eriti rangel dieedil olnud, et mustikad eriti hästi maitseksid. juba aljoonushka ja ivaanushka vene muinasjutus tõestasid: marjade korjamise käigus ära eksida pole mingi kunst. kuna teel teise targeti poole kohtasime eriti priskeid isendeid, siis oli suht loomulik, et mingil hetkel ei teadnud me oma kohta kosmoses. vahepeal üritasime kõhu täissöömise tehnikat, et ehk siis suudame nats aega mustikate-pohlade pugimiseta edasi liikuda aga seegi ei töötanud. ikka pidime peatuma, sest hale hakkas neid sinna põõsa külge jätta seda enam, et keegi usin oli juba lehed varre küljest ära võtnud. heasüdamlikud ja kaastundlikud nagu me oleme.
aga et mis siis kui pühabä ka sellised punetavad pohlaväljad teele ette jäävad? otsustasime et käime hommikul turult läbi, sööme kõhu marju täis ja üritame end veenda, et ega see ikka süüa kõlba.
helen tegi ka loomkatseid orienteerujatega, st pani omale selga särgi a la amsterdam. ja see töötas: üks kogenum neoonroheline peapael pidi ta peaaegu pikali jooksma.
pärast välgit suundusime saadjärve äärde oma järjekordseid nõgesekõrvetusi jahutama ja lülitusime Totaalsele Puhkereziimile.

merike on jätkuvalt sportlik paberil ja on koormuse tõstmiseks laupäevaks orgunninud omale võru rattaralli tsheerliideri ameti ning esmaspäeva hommikuks hiiumaa ekskursjooni.

laki baastard

ma kohe ei saanud jätta oma õnnega kekkamata. täna ON mu õnnepäev!

punkt 1. üks vene noormees andis mulle täna oma visiitkaardi, mis on tehtud valgest kartongist ja tihedalt kuldtähtedega kaetud, mmmm

punkt 2. kamchatkalt raskustega kohaleveetud kunstiteos sai lõpuks uue raami

ja heeringaks võileiva peal e punkt 3. lõpuks ometi viidi ära aprillist saadik minu kabinetis vedelenud kolejope! olin juba hakanud arvama, et selle riideeseme omanik on vaid manakeri fiktsioon, sest eelnevalt oli see pikka aega vedelenud merikese offisis.

tehke järgi, kui suudate! ;)

vastupidavuslaager

laagri kava oli traditsiooniline:
* neljabä: kohanemine kõrgusega ehk päev baaslaagris, ajakirjanduse lugemisega kõhulihaste trenn ja seekord lisandus ka matk tundmatusse, ujumine ning hääleharjutused
* reede: ennelõunane säärjejooksu kontroll, pärastlõunane jooksutrenn, öine ületuuning
*laubä: kükid-hüpped-lõigud, faintuuning, vastupidavuse pikem lõik
*pühapä: koiduaegne kofe-tsai idanaabritest proffesionaalide assisteerimise saatel, rekreatsioon bankokis

iga ingel võttis osa temale ajakavaliselt sobinud osadest, sest meil jäänud vaid nädal stardini ja iga liigutus rangelt kaalutletud. kõik laagris viibijad olid heal raffusvahelisel tasemel tegijad: st RO oma esinduskoosseisus + manakeri, poodz, poja, õde t, karupoiss, tt, tp, kullerkupp ja teised arno poisid jne.

neljabä teenis osavaima tiitli välja alpitoa ekspressi peatoimetaja, kes seljatas puusanõksuga karu ;) päeval tegime ära ka poodiumilseismise proovi, et olulisel momendil mitte feilida. hääleseade ja üürgamistreening möödus õde andrase dirigeerimisel. öise (kepikõnni 10 aastapäeval pühendatud) matka edukusest räägib fakt, et öörahule läksime kadudeta.

reede möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi, kui oligi juba aeg ringtreeninguks jõusaalis. kuna põhitreeningvahend e koopiamasin otsustas streikida, said neegrid varem tantsutrenni ja ülejäänud elasid välja oma tehnika ja remondikirge.

laupä ommik oli teoreetiline trenn, st jälgisime õigeid hommikujooksu tehnikaid zenja ja dimabilani näitel. ei ütleks et me sellest liiga õiged järeldused suutsime teha, sest zenja jooksmist vaadates olime kindlad, et nii küll võitudeni ei jõuta ... vaatamata koopiamasinaharjutustele ja päevale vet-tiishört-tiimis ei olnud motivatsiooni probleeme laagri raskeima osa kallale asumiseks. /meie laagerdamise teema väliselt lisan siia vahele ka kolm hurraad jmmy auks/
õhtuses teroorialoengus vaatasime üle maslovi vajaduste püramiidi teooria ja isegi meie autojuht oli meiega 100% nõus. faintuuningus tulid käibesse ka uued mõisted nagu "helenit tegema", "eppu tegema", "pässi tegema" ja "aeti tegema". programmiväliselt toimus õhtul aeti juhendamisel RO baarmenide koolitus, mille 1 isik lõpetas ka sertifikaadiga. vastupidavuse etappi alustasime alpitoatiimiga järve ääres mediteerimisega, ajasime striktili biznissit JC-ga, sattusme pekitiidu sünnipäevale ja lõpetasime asfaldi pediküüriga. ei tea kas asi oli minu tibukollase subaru luukis ja peatoimetaja karmis olekus, igatahes olid kaastreenijad seekord meeldivalt galantsed ja said ilma tagumikust näpistamiseta hakkama.

pühabäse kofe-tsai käigus toimus doktor sarajevi sporditeoori loeng:
"devuska, võ ne zanimajetes sportam a s fiskulturoi. raznitsa v tom shto fiskultura eta kagda zabotjatsa a svajom zdarovje...... eeeeee ....... prastite, ja bil ne prav, vi zanimajetes sportam..."

soovide päev e 700 m nõgestega kehahooldust

helen oli andnud lubaduse karisele metsast kolm seent tuua. kablutasime mis me kablutasime mööd kaiu metsaalust, ilusaid seeni polnud. see-eest kehtis reegel: mida karmim mäenõlv, seda pirakamad mustikad. mäe nõlvast üles ronisimegi nagu mustikakombainid. eelviimase targeti juures õhkasin, et näe, siin metsas kukeseeni polegi, ja järgmine hetk olin neile peale astumas. täpselt kolm neid oligi ja seega sai peamine eesmärk täidetud.
mingi hetk valisime edasiseks liikumisteeks ühe sihi. siht on tavaliselt midagi raudteerööbaste või berliin-münchen maantee sarnast ja seega meile hea eksimisvaba trajektoor. keegi hooletu lendur oli kogu selle sihi ulatuses ülipikad nõgesed installeerinud. nendest viis küll läbi bullo muertode jälg aga kõrvetamisest ja uutest jalatätuudest me siiski ei pääsenud.
samal ajal kui me metsast amsterdami särke otsisime olid külli ja moeikoon reitikaid tegemas. teatavasti pole agent 10555 just eriti pika kannatusega ja tuli kaasa vaid seetõttu, et suundusime okastega metsa. üsna pea nõudis küllilt juba koju teleka ette saamist. ja soovid, soovid, soovid- lalaa ... järgmise puu all ootaski teda telekas, ainult pult oli puudu :)

kompassi roostekõrvaldus jalutuskäik

eile sai testitud kuidas mõjuvad kaardiga o-jalutamisele kõrvalised faktorid ja kui palju seeni mahub ühe ilvese jope kapuutsi.
kompassist ja kaardist said 3 tunnise retke kõige segavamad elemendid. vaja oli ju mustikaid, maasikaid, vaarikaid süüa ja kukeseeni korjata. kukeseene kollane muutis tavapärast amsterdami särkidele suunatud värvitaju. kylli ikka küsis vahel igavikulist maapeale toovat küsimust, et kus me oleme. no ja mina siis arvasin et tema oli kaarti vaadanud, sest mina olin ju järjekordselt peadpidi samblas seeni jahtimas, ja küsisin midagi samasugust vastu. me ei saa aru kuda saab nii nunnudest kukekatest oma putsadega külmalt üle joosta! ja ega meil siis sellepärast punktid võtmata jäänud ;) jätkuvalt lollid aga lõbusad ja järjekindlad ...

üks üks

et varsti tuleb taas halastamatusse poodiumivõitlusse asuda peaks vähemalt korra rattasõitu harjutama. mõeldud mõeldud. otepää rattamaraton tundus olevat selleks sobiv koht. merike on juba pool nädalat aafrikat vallutamas ja seega omas taas veenvat vabandust viilimiseks. helen otsustas koormuse tõstmiseks eelmisel õhtul pulma minna. läti rattur maimu kinnitusel kaovad peo jääknähud ca 100 km rattasõidu läbimisel, helenile piisas õnneks 15 kildist ;)

koduauuli jõudmine on alati meeldiv. tegime kõigepealt kohustusliku shoppingtuuri kodupoes ja sealt statkale. kelgumargusele tekitatud moraalse kahju korvamiseks tõin talle stardinumbri auto juurde. mölin jätkus sellele vaatamata. SR VK olid esindatud soliidselt : tilk, kelk, pekk, veiks, arno, TT ja meie kaks; KK st veel ka silva.

nagu parklas tiivad selga tõmbasime hakkasid kommentaarid käima. "näe, inglid jälle platsis" ja "tulite seekord niisama vaatama, jah?" ja "nemad panidki viimane kord meie shampa nahka" ja muid alusetuid süüdistusi. pentaka trepil olid reas vanad head "kofe tsai deevushkam" sõbrad e vitjok ja zenja dementjev, kes olid meie seltskonnast huvitatud aga rattaga sõitma ei soovinud siiski tulla.

aksessuaaride paigaldamiseks oli pisut vidinaid puudu ja nii me siis kelgumarguse poole pöördusimegi. oi mida tal küll seal oli! kuna ma nime neile asjadele ei oska anda siis mainin vaid ära, et seda kraami oli mitu koffritäit ja lisan illustratsiooni.

porke, porke, porke ... küsisime endalt, kui pika maa start oli läinud ja jõudis kätte aeg end staadioni treppidelt päevitamast püsti ajada. esimene ring pauerbaari sai täis ja oligi aeg minna. seekord pidime end äärmiselt kokku võtma, sest polnud tommi kes rattaketti õlitaks ja aparaadid katuselt alla võtaks. mul olid hommikust peale ärevust soosivad halvad ended: tiimi särgid olid eestmaa peal laiali, telefon jäi koju, tiibadega oli kerge sos ja miskit mida ma enam ei mäleta oli veel ...

stardis ühinesid meiega arno, veiko ja silva. veiko üritas meile õpetada käikude optimaalset kasutamist. õnneks me ei allunud tema üks/üks provokatsioonile. seda enam, et ega nad palju kiiremini mäkke ei jõudnud kui meie ratast käekõrval lükates. ja nii hea oli aegajalt selle katapuldi otsast maha saada ja koivakesi sirutada. meie üks/üks käik oli üks parem jalg ja üks vasak jalg. operaator kõps oli veiks. ta sai hakkama mitme oskari kandidaadiga kiirelt mööduvast teest helindatud tema äkimisega, kuid mitte üleliia paljude piltidega. esimese korra kohta pole hullu ;)

finishis olid jalad süldid mis süldid. 30 km uisutamist on ikka palju iizim värk.

statkalt lahkudes hõikas üks tüdruk meile: "hei singli-inglid, tuli meelde mis singel on ;) ?"

tuli jah :)

kaiffff

risustan siinkohal ingellikku spordiblogi ja tänan samas ka kyllit+vaiket...

tegelikult polnud mul eile mingit kavatsust kontserdile minna sest igatsus roma zveri järgi ja stiiven taileri superhaltuura on jube valivaks teinud. aga päev venis pikaks ja äkki ma olingi juba seismas lava ees ja ultima thule rokkis sajaga ja mäx laulis nii et külmajudinad käisid üle keha. zis iz vat ai kool rokenroll, jeah ...

kes vähegi tahab head rokilaksu saada võiks sellel juubelikontserdil ära käia. megaelamus ja multifilm 88 aastast garantiid ;)