treeningrupp Arad & Vigased

maailmas on keerulisi asju arvukalt, kuid minu topp kümnes on kindlasti mardiga koos rattatrenni jõudmine. võiks arvata, et kui sul on noor ja ilus rattatreener, siis muud ei teegi kui ainult väntad, aga ei. teine rattatrenn kogu suve jooksul ei ole just liiga palju, kui arvestada, et pühabä on heleniga koos ees teine rattamaraton.

vähemasti ei hoia me mardiga suurte plaanide koha pealt kokku. ja jätkuvalt oleme piisavalt arad, et üksteise enesehävituslikke illusioone maha laita. no ja kylli pole ka just see, kes oma tahtmist karmilt läbi suruks ja tolkneb vapralt kaasa.
niisiis, projekt Vooremäe Vallutamine sai eile lõpuks teoks, kuigi trennimineku aeg nihkus päeva jooksul veerand tunni kaupa muudkui hilisemaks. aga kuna ma käisin hommikul juuksuris siis pidi see päev õnneks minema ja nii oligi megailus päikeseloojang viimasel 15 kilomeetril meid saatmas.

invaliidsusnähud mis meid vaevavad on samas ka meie ühisosaks. esimene error on tulnud sisse sellesse ajuossa, mis aitab meil asju autokatusele unustada. mina sõitsin turult minema rahakott autokatusel, mart jättis katusele tuulduma läppari ja
kylli pentaksi peegelkaamera. no ja muud errorid on tiimisiseselt klassifaid :)

järgmine treeninggrupi kogunemine on salastatud ka meie endi eest.

tagheueri skoor: kolm lokaali ja kolm järve

viimased kaks nädalavahetust on suvi mind märkamatult lõunaingli auuli kandnud.

esimene kord oli põhjuseid mitu. esiteks toetus kohalikule rulluisuelule ja soov hingata kopsudesse lõuna-eesti ralli tolmu. teiseks tõmbasime joone alla kärstna iksdriimile ja läti seiklusele. mõlema ürituse käigus olime osavad oma varandust ümberpaigutama endale täiesti mittekasulikul moel. kui kärstnas hoiustasime merikese ja heleni spordiriideid, andes merikesele hea vabanduse spoditegemisest viilida, siis lätis kogunes kõikvõimalik lauahõbe kogemata minu valdusesse. võrus sai siis natuke õiglust taas jalule seatud.

uisutamise osa jäi minu kanda, sest lõunaingel oli asjalik ja pani ka kõik teised, kel minust rohkem osavust kätes ja mõistust peas, tööle. ega ma pikalt üksi trennima ei pidanud. sain suht kiirelt tuttavaks kahe noormehega, kes mu ülikiirelt ja turvaliselt lõppu transporteerisid, takistades oma laia seljaga tuult ja mängides võimalusel rongisõitu. ma polnud varem tuule takistamisele mingit tähelepanu pööranud aga tõelised rattamehed pidid isegi tänaval jalutades aerodünaamika eeliseid kasutama. et ühesõnaga, kui keegi tänaval tihkelt su seljataha hoiab, siis ei pruugi see olla taskuvaras ega potensiaalne austaja, vaid tegu on pigem rebaskavala ratturiga.


merike premeeris meid ilusa ilma puhul ookeaniäärse kunstinäituse külastamise ja värskendavate kokteilidega. anni teenis tagheueri avamängu eest suisa kaks mohiitot. keegi ungari poiss oli sinna liivast magava ingli meisterdanud. ja nii juhtuski, et kui me pärast mõisa aidas pugimist lõpuks ralli külastamise päevakorra punkti juurde jõudsime, siis selgus, et me oleme lootusetult hiljaks jäänud. no ja tegelt, kesse rallit ikka tõeliste rallipededeta vaatab. ennem peaks ju ikka rajad testitud olema jne.

nädala sees oli merike oma autot tuuninud ja selle käigus linnavahel ka paraja etenduse andnud. ma oleks hullult tahtnud näha kuidas ta miniseeliku ja kõrgete kontstega, läpakas üle õla, tõukerattaga mööda tänavaid kihutab ...

möödunud nädalavahetusel kolis täienenud mustlaslaager taas lõunaingli hoovile, et suurema seltskonnaga paar partiid tagheuerit mängida: kartuliidud vs kohalikud neegrid. alustasime lõuna eesti ajaarvamisse sisseelamist taas tamula ookeani ja mohiitodega. edasi tuli juba edasijõudnute programm bossvetteris koos Maailma Kõige Piinlikuma Striptiisietendusega. isegi timol hakkas tüdrukust hale, kui ta oma mittekaetud keha vastu bossvetteri kirvega tahutud poste libistas.

laupäeval jõudsime pärast arvutiklõpsimist vaksna järve forsseerima ja siis asusime juba raskema programmi juurde, st testisime ära veel kaks objekti. kylli sai täieliku ekskursiooni ja temale näidati boonusena ka bossu. hullumajas läks muidugi andmiseks.
kohe nii, et merike sai lõua valusaks ja minul on küünarnukilt nahk maas. aga kesse siis viie krooni pärast ei pingutaks ;) pühapäeval tegime veel ühe haanja tiiru ja leotasime oma konte plaani järves. kojuminnes tegid usinad loodusfotograafid veel mõned popid heinapalli ja kurepildid mida on parem kylli blogis vaadata.

tänud veelkord kreutzvaldi hotelli lahkele perenaisele meeldiva seltskonna ja tütarlaste töökasvatuslaagri eest :)

lätis laevahukkumas

seekordne iibis viikend tuli meil ellu jääda lõunanaabrite juures. ka seekord leidus viilijaid (helen+tomm, liisu+krissu) ning ka tõusvaid tähti (timo, salmiakki).



logistikaskeeme täites teenis päeva sprinteri auväärse-mitte-roolitaguse koha vahurce: selline purgiavamiskiirus on kadestusväärne. korraliku polkovniku lesena sain ka mina lõpuks endale soliidse diagnoosi. olen nimelt düsdirektik, st parem ja vasak ei oma minu jaoks mingit vahet.



ekipaazid komplekteeriti peamiselt vastavalt vanadele harjumustele ja annide erisoovile. nad nimelt olid täiesti veendunud, et timo paadis võrdub nende jaoks puhkusega. pühapäevane riäliti pani teiselepoole võrdusmärki hoopis uue iseloomustuse: timo = äkshn.



esimene päev läks õhtusse suht tavapäeraste põkkumiste arvuga ja iibis viikendi traditsioone järgides. punase supi sõime juba enne starti ära, et suurem higi oleks valatud :)



sel korral oli meil tänu insenerihärrale mitmeid uusi tehnilisi lahendusi. elukogemusest teipisime juba enne veele minekut jalapehmendused paadi serva külge kuid ka tagapink vajas tuunimist. esimeseks uueks lahenduseks sai udupeen purgihoidik. hiljem järgnesid kõikvõimalikud pesukuivatuskonstruktsioonid. ka tütarlapsed ei pannud nõrka: yv ja age meisterdasid endale supikulbist piksevarda.



kohalikku raffast oli jõel palju ja neid liikus seal kõikvõimalike katapultidega. palju oli ka parte, mõned rohkem mõned vähem korras närvidega. aga luigepaari kohtasime vaid korra.



menüü oli nagu ikka: gurmee-purgisupp, gurmee-neljaviljapuder, gurmee-turistieine. ja loomulikult hakkavad kõik nagu võluväega vabas looduses moosisaia sööma. rääkimata buliimik-pässist kes üksi paki teekonna komme ära sõi.



toidulaua uueks maskotiks sai salmiakki nime kandev must jook, mis iga kord söögi ajaks raffa hirmuks lauale tõsteti. ka sel joogil jõudis kätte oma tund, kui me mega äikesevihma kätte jäime ja oli vaja hirmuvärinad kuidagi kontrolli alla saada. see rohi maitseb nagu pertussin, millel on suhkur lisamata jäänud. ta on kerge vastand minttule, mis maitseb vastupidi, nagu pertussini suhkur ilma pertussinita.
välgud sähvisid nagu põhjalikuma fotoshuuti ajal, mürises ka parasjagu ja vett muudkui kallas. pidevalt pidi tegelema kanuude tühjendamisega, kui ei tahtnud et nahk lõplikult jalgade küljest lahti liguneks. jaanipäevaaegne vihmasadu oli selle kõrval poisike.



kui me esialgu arvasime, et oleme selle nädalavahetuse teravad elamused kätte saanud, siis tegelikult oli laupäevane äike vaid kerge eelmäng. head soovid peavad ju alati teoks saama ja nii heade inimeste puhul kui meie seltskonnas, seda enam.

annidel oli soov pisut värskust oma halli argipäeva lisada ja pealinna anni ütles selle ka välja, et kindlasti käib kanuu korra ka ümber. hommikusest purjetamisest oli möödas vaid poolteisttundi kui kuulsin oma selja tagant kilkeid. esialgne mõte oli kohe, et tüübid jälle pritsivad teineteist. aga nii see päris ei olnud. mind visati pässi juurde kaldale ja rainer+mati oma propellermõlaga tormasid vastuvoolu päästeaktsioonile.
ja siis tuli mööda jõge soliidselt aeru taga ajades timo, käes sortiment plätusid. õnneks pärast pikemat veenmist osutas abi ka üks kummipaadiomaik ja timo ühines meiega kaldapealse laevahuku vastuvõtukomiteega. timost aga sai minu lemmik-merehädaline :) aet+merike ja ylle+age olid päästmas sündmuspaigal. ühe õlle eest aitasid lõunanaabrid kanuu ümber keerata ja pärast ümberriietumise protseduure jätkasime teekonda.
me jäime kahe kanuuga veel verd parandama ja andsime teistele viis minutit edumaad enne kui teele asusime. sõitnud vaevalt kümme mintsa oli taas kuulda annide kilkeid. ja seal ligi üks neist keset jõge kalda poole jalutamas (ise ta hiljem seletas, et kuna ta ei osanud ujuda, siis ta otsustas hoopis kõndida). meil läks siis üks ekipaaz seda vettinud hääletajat peale korjama. teine anni oli juba kinni püütud pässi+mati poolt. meie raineriga läksime siis vaatama, mida timo ja kylli teevad. kui ükskord taas kõik raffas koos oli ja kahjud üle loetud, mängisime pisut jõud ümebr. kaks laevahukku poole tunni jooksul on vist suht akuraat tulemus ;)

kahjuks oli olnud võimalik teha sellest atraktsioonist fotosüüdistusi, sest vastavad tarbed olid kas hästi ära pakitud või siis hästi ära vettinud. kõigil kes kohal, olid käed jalad pisut hõivatud ka ;)

enne lõunalauda istumist otsustasime, et ujutud on täna juba piisavalt (enamasti küll ebaplaneeritult) ja söögieelse trenni jätame tegemata. ja keset kõige tihedamat pugimist tõi valvas naaber sõnumi, et kellegi jope ujub keset jõge. nii ei pääsenud pässu ka seekord karastavast lõunasuplusest :)

edasipidi lubasime soovide ja arvamustega tagasihoidliumad olla. ka 3400 kroonine ürituse eelarve hakkas laevahuku kadudega täis saama. lõplike kahjude selgitamine alles käib...

üle ühe korra aastas seda hullu/igavat/rutiinset seltskonda välja ei kannata, aga kord aastas nendega koos piinelda, tähendab olla elus :)

kärstna loterii

kärstna loterii pakkus meile nii võite kui kaotusi. üks oli selge: rajameister oli kaardile valanud kõik oma aastatepikkuse maailmavalu ja frustratsiooni, et meil kindlasti oleks sama paha kui temal, või veel parem kui halvemgi. kindel võit oli see, et me kõik kolmekesi koos lõpuni panime ja ei pidanud üle elama sohu kadunud tiimiliikme tundidepikkust ootamist. ja ilmaga läks nii nagu jaanipäeval planeeritud ;)



manakeri saabus ootamatult juba enne starti ja eskortis meid nii numbri järgi kui mõisaekskursioonile. ootamatult sellepärast, et alles reedel oli ta meid pikalt saatnud, ja väitnud, et me pole mingid rohelised enam. ja et saksamaa võitis vaatamata sellele, et treener oli tribüünile saadetud.

ööhelendustega saime tünga. ükskõik kuidas me neid ei keelitanud, helendama nad ei hakanud. manakeri mõtles veel nende jaoks nii peened installatsioonid välja ja puha.
enne starti saabus karis koos maasikadopingu ja finishit motiveeriva prosekkoga. kummikommid panime ka heleni ja merikese eest seifi luku taha.



enne teele minekut avastasin, et mu rattakett on pruuni värvi. õnneks oli parkla abivalmeid käsi täis ja noormeeste kosmeetikakotid kasulikust kraamist pungil.

stardis ootas meid esimene ebameeldivus - me pidime minema eri suundadesse. me pole just erilised vingatsid aga kui me tiimiga välja lähme siis tahaks ikka koos käia. ülesanne ise oli megalihtne ja kuna ma nii aeglaselt sörkisin siis jõudis minust mööda palju raffast, kes kõik hea sõna ütlesid. tagasiteel sain lisaraskuseks tossudele paksu porikihi, st jalahooldus algas seekord varakult. helenile pakkus seltsi jaanionu. üldse tundus, et raffaste sõprus elab täiega, sest paljud olid omale jooksuks paarilise leidnud. merike, kes kompassiga suurem sõber pole, sattus võistlusrajale, kus nalja ei mõistetud.

ma sain juba paar päeva varem aru, et spordimeestega pole mõtet nalja teha. eriti mitte võistluseelsel ajal ja iksdriimi foorumisse, sest siis hakkas tõsiseid a la tammasaare vastulauseid laekuma :)



enne ratta selga istumist võtsime oma mutantkiled seljast ja tuunisime otsmikupikendused hõõguma. merike väitis, et ma kippusin pidevalt rattaga kihutama. ei tea kas see oli kolmenädalasest treeningpausist või siis meie vastupidavuslaagrist, siis teaks kuda järgmine kord tegutseda. juba teel esimesse rattapunkti tegi merike ära ka päeva kukkumise. konstanteerisime, et nüüd on see kohustuslik element ka tehtud, ja kukkumiste pärast me rohkem muretsema ei pea. merike pidi kahjuks ka tagajärgedega a la valutav põlv ja sinikad tegelema. see on seetõttu, et enne starti oli ta jõudnud just kekata, et tal ei ole sinikaid.



öisesse aurakeskusesse oli kogunenud kõige moeteadlikumad biitshitajad: uus aeg nõuab rannariietuseks teatavasti vaid pulsivööd ;) see kinni-lahti riietumine andis võimaluse korrigeerida riietumisvigu, mis esimeste rattakilomeeritega ilmnenud olid. helen tegi oma pepule uutmoodi kosmeetilist hooldust sipelgatega. hiljem rattaga sõites ands see pidevalt tunda. kui teistel hakkas piimhape lihastesse kogunema, siis helenil oli tuharalihates sipelgahape ;)



liisu, kes oli esmakrdselt supoordina õues, tegi rannas vilkuvatest tuledest ka paar lahedat pilti ;)

siis me võtsime oma inglisüdamed rindu ja vaatamata kylli poolt installeritud avatud raja kaarti ümbritsevale elektrikarjusele, sõitsime meelega kaardist välja. üllatusega saime teel kokku manakeriga, kes küsis et kas me sellise lahenduse tõesti oma peaga välja mõtlesime ... et mitte tuju rikkuda, võtsime seda tunnustusena.



kui rattaülesande juurde jõudsime saime taas noomida: miks te nii ees olete, võtke hoogu maha, ega te mingid sportlased ole. et keskmisi sportlasi on kogu eesti täis aga korralikke ingleid on ainult kolm. ja sõnas ära ka meie tulevase jooksuetapi: õnneks jooksuga saate oma tulemust halvemaks korrigeerida.


rattaga lisaülesanne keset rattaetappi oli paras pein. leidus ka kaasvõistlejaid kes arvasid, et ühe ingli tagumikust näpistamine võiks neile sel ülesandel jõudu juurde anda. me suutsime nad õnneks ümber veenda.


no ja jooks oligi siis see koht, kus rajameistri maailmavalu eriti selgesti igast sentimeetrist vastu vaatas ja mille eesmärk oli kõik rajaläbmiseesmärgiga seiklejad end idioodina tundma panna. olles täiesti teadlikud oma nõrkusest, ei olnud kohe kanuude poole suundumine meile mingiks valikuks. me ikka tahtsime näha, et milline see hullus laivis välja näeb. meie katsetused kestsid suht pikalt. vahepeal ühines meiega veel üks naistiim.



lõpuks otsustasime, et meid saab aidata vaid mõni aaraja rattur (neid olime ühel teel kohanud, erinevalt beeraja jalutajatest), kes meid kaardil paika paneks. ja siis, oh seda õnne, nägi helen metsavahel kollsat dressikat ja me tegime päeva kiirenduse. palusime abi ja meid võtsid tuulde 265 ja 294 kes näisid teadvat kuhupole nad lähevad. kuna nende eesmärgid erinesid meie omadest siis otsustasime ühe objekti vahele jätta ja jõuda nendega koos meile arusaadava kaardialani. sõna asimuut kuulub nüüd ihatahes mu ropendamise sõnastikku.



ka neil tekks loominglisi kõhklusi ja nii mõnigi kord tehti tarkade klubi koosolek. lõpuks, ühe legendaarsel raiesmikul (kus vahepeal oma kümmekond tiimi kõikvõimalkke künkaid kammis) panid nad putku aga õnneks olime me kaardil end paika saanud. käes oli taas meie jaoks kõige kriitilisem kellaaeg möödunud korrast, 4:30. kõhud olid megatühjad ja rataste juures ootasid kutsuvalt võleivad ... otsutasime, et meil on rajameistrist erinev arusaam seiklusest ja suundusime kanuutama.



kanuuga meid juba nii lihtsalt ei tapa. eriti kui merike nats kohvi saab. ta oli jõudnud juba tukastada jooksuetapl kõndides ja ka kanuutades võttis alles aega kuni kohvilaks mõjuma hakkas. karm see narkomaani elu :) mis meid aga tappa võib, on vee peal kõndimine. millegipärast tegin teises punktis veel idiootse shoortkati, nii et helen ja merike pidid mind pilliroost peale korjama. oi nad naersid mu üle :)



aga see esimene kanuupunkt pani mingid asjad teise perspektiivi. seal ootas üks tüdruk juba kaks tundi oma tiimikaaslaseid, kellest üks oli läinud päästevestita seda soopunki võtma, kus mina pepuni vette vajusin. me ei osanud muud teha, kui helistasime vahurile. nii hea oli teada, et su sõbrad on sinuga ja selle kõrval tundus kõik muu nii ebaolulisena ... ja veel parem oli saada vahurilt teade, et tüdruku sõbrad on leitud.



lõpetuseks oli meile jäetud korvpall. ja see korv oli kindalti nba vääriline. see võis olla väga elegantne vaatepilt: helen ripub korvirõnga küljes, merike toetab teda alt ja mina päästan muru pealt palli :)))

nagu finishijoon oli ületatud ei olnud meid enam võimalik muru pealt püsti kangutada. vähemati mitte enne, kui kaks kaavat konsumeertud.



ei tea mis pässiga seal türgis tehti, igatahes tuli temalt luuleline essemmess:

keset valget suveööd
toimub rake inglitöö.
kesapõlll on neid parv,
ilus, õrn - kuid oi kui karm!
ei takista neid miski teel
kui punkti jõuda ihkab meel.
alla annab iga singel,
olgu see kuitahes vinge.
ujuvad kui näkid nad,
ka tilkuvana hurmavad.
male neile piis of keik,
kui vaid veatu püsiks meik.
mudas sumpavad kui koidab,
õnneks ingeljook neid toidab.
finishis suppoorditiim,
kel krõmps on kurk ja külm on viin.

:D :D :D

ääremaa katsealused

ääremaad
kaardi pealt
otsima ma ei pea
kinnisilmi võin leida ta sealt

ühel pool keeri järv
teisal ulila sild
nõnda väikene on
ääremaa



nüüd võime kätt südamele pannes öelda, et oleme teinud kõik endast oleneva, et laupäeval tuleks ilus ilm. sest kaks korda järjest ikka sellist pornot olla ei saa, nagu meil nüüd ettevalmistuslaagris taluda tuli. start anti alles siis kui hakkas vihma sadama, ja kui omadega juba sauna juurde hakkasime jõudma, lülitati päike jälle sisse.

õnneks olime tammsaarest isamaaliselt inspireeritud ja vaimult värsked. selle tulemusena sündis seitsme rännutunni kestel mitmeid uusi laule, mille peategelaseks rajameister ääremaa. kultuurimaraton on vist pea täitsa sassi ajanud, sest ajusopist ujusid välja ka kuldse trio parimad ja mille olemasolu oli ammu unustatud. ja siis tuli vist koos vihmaga kaela "viru nurga taga on ärika paradiis...mulle meeldib suudelda, sest anne veski peseb hambaid pomoriniga ..."



orienteerumisülesannetel lõi meil jälle välja madisorase koolkond: et kui punkt, siis peab see kindlasti olema augu sees ja kui pruunid triibud kaardi peal, siis peab kindlasti olema mäkketõus. variant, kus punkt on keset teed, on meile liiga uskumatu ja siis me teeme ise oma elu võimalikult keeruliseks :)

inglijoogi arvestus läks meil seekord metsa. juba poolel rattaetapil oli pudel tühi ja lisa võtta polnud enam loomulikult kusagilt. maasikapõllult ei julgenud soolapüssi hirmus eriti energiat laadida. ka metsmaasikad on valmis saanud ja nemad juba meie käest ei pääsenud. ühe paksu metsa sees kohtusime ka juhtmed-koos-kauboiga. ta seisis õnnetult keset metsalagendikku, hunnik valgeid telgikonstruktsiooni juppe ees ja ainult porises kui temalt lonksukest konjakit küsisime.



rattavahetusalasse jõudsime viimastena. võtsime suppoorttiimilt joped seljast, laulsime videosse ühe laulukese ja sheikisime omale ühe survaivaljoogi. suppoorttiim (liisu + moeikoon) oli sajaga kaval, nad olid meile tilgakese viina ja valget veini teiste shaakalite eest varjul hoidnud. helen valas kõik joodava kokku ja maitsestas purgidzinniga. meie vettinud vareste olek ei lubanud meil purki sülitada.

kanuutamise algul kohtusime ka Karmi Konkurendiga, kes oli lubanud prof. Kivimaa sellest päevast läbi lohistada. hiljem meie teed lahkusid, kuna meil oli bee rada. nagu ulila sillal kanuudest välja ronisime, saime omale saatebussi. shevivännist anti meile jooki ja korjati ka taara ära. ega nad hästi aru ei saanud miks ma mugavale autosõidule sörkimist eelistasime :))))

enne lavale ronimist sooritasime veel meisterlikult lisaülesande ja ujumisringi tegime ära pärast saunalaval soojenemist.

nüüd tuleb jälle oma varustuse listid välja otsida ja hakata laupäevaks kola komplekteerima. vähemasti on meil kärstnasse külmikuga kodumajandusklass buukitud, et finishikaavat õigel temperatuuril hoida. ja rajalt eksimise vältimiseks lubas kylli avatud raja kaardi piiridele elektrikarjuse ümber tõmmata, et siis peaksime aru saama, kui kaardilt väljuma hakkame.

vaimutreening

võistluste vastupidavuse avamäng a la bossvetter on saanud suht tavapäraseks. rutiinimurdmiseks tuli enne öist etappi teha põhjalikum inimkatsete seeria.

kõik algas reedese proloogiga. alustuseks anti helenile paber, kus kirjas, et teoreetilist baasi piisavalt ja nüüd peaks omalkäel inglispaa + siidritehasega käimalükkamisega hakkama saama küll. kylli disainis tulevastele siidripudelitele sildigi valmis ;) merike ja helen võtsid proloogi minust tõsisemalt ja lõpetasid poole viie ajal hommikul.



laupäeva õhtul komplekteerusime tommtaksole. ürituse idee oli kultuuriga tasakaalustada oma füüsilisi vajakajäämisi ja buustida oma sisemist ilu. nädal enne öist etappi oleme tavapärases raffaportlase seisus: trennis pole käinud terve igaviku, tervis on sõu sõu koos kerge angiini äffradusega jne. ühesõnaga loodame vanemuise kandlemängust vaimujõudu saada.

esimene kultuurisüst oli meie meele järgi. helen kattis meile hõrgutistega pikniku ja päikeseloojang pakkus lisavaatemängu. karamellikarva taevast ei näe just tihti.



südaööl algavaks kultuurisüstiks hakkas publik muteeruma. esindatud olid kõikvõimalikud vaasalinna väiketondid, kes oleks nagu teel koos väikevennaga villet ja rullet kummitama. me ei suutnud end lõplikult maskeerida, sest kenneth tundis meid pärast mõningaid segadushetki siiski ära :)
etendus ise oli taas mega. aeg ajalt jõudis küll teadvusse ka reaalsus, et nädalapärast samal ajal ujuda küll ei tahaks....



kell kuus hommikul alanud kolmanda etenduse ajal olime olukorraga täiesti kohanenud. vaheajal kasutasime oma aega tualetis nina puuderamise asemel hoopis külakuhjas magamiseks. leidke pildilt merike :)



homme jätkuvad loomkatsed füüsiliste võimete testiga.

moriere a mora - svenssonite galeeriori

mora on üks väike svenssonite küla, kus ma olen viibinud nüüdseks kolm korda ja iga kord olen saanud uute elamuste osaliseks. juba esmavisiidist tuli välja projekt "surra noorelt mooras" ja mora endaga on seal suht vähe pistmist, sest kõik sõltub ju ikka eelkõige seltskonnast kellega sa seal viibid.

seekord toon morast hunnikute viisi tervitusi inglitiimile, kelle austriavisiit on hakanud võtma legendi mõõtmeid. meie sportlikku esinemist analüüsiti pikalt. igatahes on franz ja astrid omadega hädas, sest kõik austria maratoni korraldajad tahavad 2009 talvel eestisse tulla ... teile leffitavad kõik selles aktsioonis osalenud ja saadavad kuumi suudluseid.

reede õhtul sunniti mind paadiga merele, kusjuures õues müristas ja selline asi mulle ei meeldi. paat ise oli pirakamat sorti.





algul arvasin, et tegu on lõbusõiduga, aga kui meil jalad paadipõhja raudu pandi oli selge, et nüüdsest saavad meist svenssonite galeeriorjad. nii ma siis pidin seal silja mere peal äikesevihmas sõudma. et hirm nahavahele ei tuleks, tegin kiirelt väikese laulukese teemal "ai äm rõuing in ze rein".



rummi minusugusele algajale merekarule ei antud. pidime leppima mingi aftershave maitselise joogiga (ekspertide grupp leidis joogist skuupi ja õuld spaissi noote). kolleeg kanadast ütles, et neil oli omalajal akvavelva nimeline lõuamääre ja see meenutas kangesti seda.