emmemmi tarkuseterad

kaose vabariigi servisjoorid on üksteiseturvamise reisilt tagasi. viimase nädala jooksul edasi-tagasi viie riigi läbimist ja kohapealsetki elu iseloomustab väliselt kõige paremini Karupoeg Puhhi "Külma Ilma Õuelaul", kus muudkui sajab sajab lund ja tidili-pomm ja akna alla hange ja tidili-pomm ja külm on varbast näpistama kange.

lund oli nii palju, et tuli kohalikega integreeruda ja ka ise libereci elanike ülakeha põhiteerningvõtteid kasutada. lisaks veel hulganisti jalutamist värske õhu käes ja kopsude tühjakskarjumist punase võrkaia ääres.

et õppereisilt üleskorjatud tarkuseterasid oli mitu ja nad ajapikku mööda külgi maha ei jookseks, siis meeldetuletuseks siin nendest vaid väike osa:

esiteks oskan ma nüüd oluliselt paremini poola politsei autosid tuvastada (see oli ühtlasi ka ürituse kõige kulukam koolitus, mis aga hiljem korduvalt ära tasus);

teiseks - määrdemeeste elu ON raske (eriti sloveenlastel tundub eriline naistekriis käes olevat);

kolmandaks - kus head kohvi kõige vähem, seal markusšutti büroo kõige lähem;

neljandaks - tšehhi müüjad ei tea ise ka, mis neil poes müügil on (ja eesti naine jõuab sellises olukorras paremini lahenduseni kui vene mees. nimelt aitasime ühel venelasel osta moblale kohalikku kõnekaarti, mis võttis prognoositud viie minuti asemel lõpuks mišn imposibli mõõdu);

viiendaks - hüppemäel on jätkuvalt megakülm ja vere saab varvastesse liikuma jimmilt sokke laenates. radikaalsemad lubavad välbsil endale maksahaagi virutada (see jäi minust proovimata);

kuuendaks - kõige ilusam autfit on uusmeremaa suusatajatel (helen, sul poleks oma suusaoskuse pealt mingit propsi koondisesse saada);

seitsmendaks - taaskord kinnitus fakt, et (suusa)maailm on megaväike;

kaheksandaks - tõeline fänn joob end rajaääres nii täis, et vajub üle rajapiirde suusarajale (jälle üks teadmine mis omandatud vaid teoreetilisel baasil);

üheksandaks - ärge uskuge mida tädi tomtoomas teile orienteerumisest räägib, ainult paber ei peta.

lõputu kadumine

aitab logelemisest, varsti hakkan jälle tubliks. selliseid lubadusi andsin endale pühabäl pärast järjekordse psühhosuidsiidse olukorra lahenemist. pidev üliblondinismidest põhjustatud asjade kadumine ja sellele järgnev omas mahlas praadimine on kergelt ära tüüdanud. isegi ülemus tegi juba vihjeid, et mind peaks veel kinnisemasse asutusse suunama, kui seda on meie offis. kõige müstilisem oli tehnoloogilise vidina libakadumine, kõige rohkem füüsist nõudvaks oli aga ühe auto paarking sevenist otsimine.

hiljem järgnesid veel lugematu hulk kõikvõimalikke kadumisi ja nendele järgnenud otsingud. helen sai hakkama topelt jopekadumis müsteeriumi ülestõmbamise ja ka lahendamisega.

ühesõnaga, enam ei jaksa. niisiis tõmbub juhe homsest seinast. üüvee viib mu tšehhi, meie emmemmidel käimise traditsiooni jätkama, mis sapporo tõttu vahepeal katkes. see näib olevat hetkel ainus lootus pisut aju kapatsiteeti skändiskida ja võimalusel ebavajalikust vabastada. ehk õpib mõne uue kaardilugemise trikigi selgeks ...

tiivulisi esindasid nädalavahetuse spordipeol meie asemel hoopis õed mesimummud, kes ei põlanud finišis ära meiepoolt pakutut kehakosutust ;)

verine reede

kinnise asutuse avalikud naised (barrikadeeritud kastide ja patareidega) - mina, helen, kylli ja väiksem õde tombak -muutusid eile eluohtlikuks lisaks väilsmaailmale ka iseendile. manöövrid algasid seoses rahvapeo pidustuste ettevalmistamisega. alustuseks üritas õde tombak end paar päeva tagasi võitja sepisege ära tappa, tõmmates mitmekilose kolaka kapi pealt omale selga. reedel järgnesid heleni suitsiidsed üritused, mille käigus klammerdas ta endale klambri pöidlasse. mina omalt poolt üritasin kääridega endal veene läbi lõigata. et pisut dramaatilisust lisada tegin punase markeriga sõrmenukid ka punaseks.  no ja kylli ka aitas kaasa nagu oskas - kaie kõrbiga kakeldes jäi teravik puha sõrme sisse kinni! et oli jupp tegemist et seda hullu verevalamist kinni mätsida. päevalõpu frustaratsioonis serveeris helen veini selleks ette nähtud anuma asemel hoopis pliiatsitopsist.

järgnes laupäevane hõum älõun, kus miski ei toiminud nii nagu kujutletud...

miks ma mamma mia maalt tagasi olen

noo kui ausalt ja puhtast ingli südamest öelda, egas polekski tegelt tulnud. aga ju nad siis akkasid kartma, et joon ära kogu nende valge veini ja spumante, söön ära kogu ruccola, tomatid, 11 euri kilo maksva parmesani juustu aasta varu ja 95 sendised anshoovisi tagavarad. lisaks päevitan ära kogu nende päikese ja suusatan ära kogu selle lume.....välja saatsid mu säält irmuga:)

mida mamma mia riik siis seekord õpetas:
1) mitte ainult õigel rattaullul ei pea kuuskantvõti (või kuidas iganes seda kummalist asja, millega saab keerata ka neid asju, kus ristpeakruvikeerajat paljuks jääb, ka nimetatakse) taskus olema vaid ka õigel suusainglil-salomoni pilot klambrid vajavad seda rohkem ja tihedamini kui meie näiteks ingeljooki
2) lisaks piiblis kirjeldatud põrgule on olemas ka neljatärni põrgu koos spordi ja relaxiga (kõlab kui pässi rannitud residence)

3) itaalia keelsest mk etapi ülekandest saab lõdvalt aru-longa, follis, piller cottrer ja mamma mia –pole siin keerulist midagi
4) nii nagu laulis üks tibi bulgaaria superstaari saates mariah carey „without you“ lugu annab laulda: „ken leee tulibu dibu douchoo“
5) õigel maratonil peab numbri peal ikka caviti logo olema!

noortuug sai igatahes tuulutatud, maraton ja ilm oli mega (spessial tänks itaalia poisile, kellele ma küll külla ei jõudnud:)) ja "suusabaasis on tantsupidu" on jätkuvalt popp lugu. vaated olid võrratud, kaaslased vaffad ja eestimaine pastakokk kolhoosi cityst nii tasemel, et restoranidele me seekord raha ei jätnud:)

seletuskiri

kuna viimastel päevadel on sagenenud televaatajate küsimused murega, et miks inglid taliekstriimil ei stardi, siis pean vajalikuks tekkinud olukorda pisut selgitata. valesüüdistused on ju muidu teadagi kiired tekkima.

põhjuseks EI OLE: majandussurutis (jätke see vend juba ükskord rahule), meie laiskus (sellest me ei loobu ka siis, kui me stardime), autfittide puudus (just hiljuti sai ööklubis uusi kostüüme testitud), talveuni.

nüüd siis jõuame ülemaailmse imperialismi järelmõjudeni, mis on , meist endist täiesti sõltumatult, nädalavahetuse sotsiaalse kalendri täis sodinud. imperialismi põhikäsilane on meil teadagi manakeri isiklikult, kuigi hetkel pareerib ta süüdistusi lumele viidates, sest lumi ei saa ju midagi enda kaitseks öelda. ühesõnaga, pühabäl on tamsalus taagheuri gigantide surmaheitlus, millesse on segatud meie supoorttiimi pealik. kyllita metsa minna on sama hea kui endal ise kohe stardis küünelakk ära rikkuda. no ja eks merike tahab ise ka hullult tagheueris skoorida. ja mullegi on sellel turniiril mingi kõrvalosa ette nähtud, et ma mingil juhul pühapäeval kodus diivanil siruli ei oleks. koju diivanile ei saa ma jääda ka seetõttu, et muidu tulevad karu ja marti ja viivad mind punase kuradiga ikkagi metsa. parem siis juba kylli läheduses tagheueris haledalt pähe saada.

see ei ole loomulikult veel meie hädade lõpp. kui meil merikesega poleks halligi teha, ei oleks meil ikka mingit võimalust urmole oma uusi orienteerumisoskusi demmima minna, sest helen on ära. ta sõitis eelmine nädal valdifiemmesse northugi pilti tuulutama ja keeldub nüüd koju tagasi pöördumast. küll on ilm ilus, küll on vein hea, jne...

kevadhooaega vaatame seda positiivsemalt. sain sünnipäevaks roosad maniküürikaitsed ja selline input lisab ettevalmistustesse teadagi uut hingamist.

päeva tegu

õpetasin beele spaider solitääri mängima :)

karukausi kontrolör

nüüd ma siis olen külastanud karukaussi suuskadel nii üht kui teistpidi ja ka harimäelt õnnestus laskuda tasakaalu kaotamata. üleüldse möödus kahtlaselt sportlik nädal, mis saab nüüd järgmise seitsme päeva jooksul kindlasti tasakaalustatud. karukauss oli oluliselt väksem kui ma ette kujutasin vanu tartu maratoni stardipilte vaadates. erinevalt minust ja kyllist ei julgenud kanal kahe telepoiss sealt alla sõita, sest sealt tagasi üles ronimine tundus talle võimatu missioonina. oh kyll me ikka oleme tublid :D doktor j, aavee ja savitomm on muidugi ka tublid, sest ka nemad julgesid meiega samal rajal matkata.

aga vot harimäe draakonitega on lood sandid. neil on seal mingit uut sorti batsill möllanud ja lohemaduvärava draakonile nina otsa seened kasvatanud.

pühabä võtsin ette järjekordse teekonna tundmatusse. kaasas tiia ja ellen suundusime kuutsemäe poole. nagu suusad alla saime, ilmus assar just kui tellitult oma katapuldiga põõsastest välja ja silus meile mäed lamedamaks. vaatamata sellele, et me olime selle rajalõigu ainsad naissuusatajad ja ellen kandis raudteetöölise vesti, ei olnud palloraidil võhma, et tere öelda. nii on vaene poiss end ära piitsutanud.

ma arvan, et veel ainult paar aastat, ja saabki mul see tartu maratoni rada suuskadel läbitud.

sportlik nädalavahetus tegi oma töö. pühapäeval pärast rumbatrenni unustasin, et olin lubanud aeti poole veini jooma minna ja lasin end koju sõidutada. alles kodus tuli meelde, et deem, teised maiustvad hoopis teises linna otsas fondüü kallal. aga minu blondiinsus oli suht haarmless selle kõrval millega tädipäss-õelusekott täna hakkama sai. nagu nägi kena noormeest, läks peast nii sassi, et unustas poodi minnes auto käima. ainus positiivne moment asja juures oli see, et poest tagasi tulles oli auto hea soe ...

nüüd jääb üle vaid helenile itaaliasse guud lakki soovida, et tal oleks ikka põhjust northugi pilti tuulutada ja loota, et hullemad lollused on teised tema eest eestis juba ära teinud :)