praktikal

manakeri on mitmel korral sõnaliselt väljendanud oma skeptilist suhtumist minu kuivamaa maratoniettevalmistuste suhtes. tema arvates võrdub see o tähega algava tegevusega mida tehakse üksi. leppisime tänaseks a'merikaga kodumaa ainukese lumeraja äärde deidi kokku, et aasta lõpus ka üks praktiline tunnike teha. ka see ettevõtmine ei pälvinud heakskiitu. ei mäletagi mis siis seekord valesti oli.

alustuseks jagas manakeri välja legendi, et me keerukas suusamaailmas pead ei kaotaks. paar tundi kuluski nende keerikate tähekombinatsioonide selgekssaamiseks. ja siis suusarajale. vahur saatis meid teele sõnadega: minge ja olge ilusad, sest suusatada te niikuinii ei oska. sütitav kas pole? ma ei ütleks, et see kunst viimasest haanjas käigust minu jaoks lihtsamaks oleks muutunud. merike oli märksa vapram ja laskus isegi mõned korrad staadionile. helen, tuleb meelde esimene tiivatuulutus? sa vist mõistad miks ma selle lõigu vahele jätsin.

igatahes saime kopsud värsket õhku täis ja põsed punaseks. tuju ju ikka ja konstanselt hea.

helen on sotsdemmide juures lumeküllust nautimas ja teeb juba ka kelguteeringuid. ta on meist küll ettevalmistumisega juba püüdmatusse kaugusesse jõudnud aga poodium on loodetavasti meile kõigile siiski turvaliselt käeulatuses :)

PS. treener tiiale õnne ja jõudu tänaseks tordisöömiseks ;)

tööpunalipuordeni kavalerid

teisipäevase trenni eest teenis meie pikapäevarühm treenerilt postuumselt välja tööpunalipu ordeni.

süsteem selline. treener oli tõbine ja mõtles välja hakklihamasina taolised jõuharjutused. kuna ta ise kaasa ei teinud siis hindas ta meie saiavorme üle. ja meie lollikesed täitsime vastuvaidlematult, aga vaevaliselt, tema käskusid.

paaristõuget imiteerival trenazööril pidi käed sokkideni lükkama. helen arvas, et ta paneb vasaloppetil parem põlvikud jalga, sest sokkideni lükkamiseks jääb jõudu napiks.

möödus nädalake ja taas oli käes lihaste tekkimisteks eelduste loomine. ja nüüd siis sai tiia aru kui tublid me vaatamata ähkimisele / puhkimisele / virisemisele / ma-enam-ei-jõua-hõikamisele olime olnud. ja tööpunalipu orden tuligi ära ;)

vahurche tööplaan

väljavõte asjaliku inimese märkmikust

vooremäel ei ole enam mustikaid

... ja kaks viimast pohla, mis näppu jäid, rändasid ka minu kõhtu. aga selle eest on seal igast kavalaid radu. ma ei mõtle neid suusaradu mis on berliin-münhen klassist, vaid aabeliherbi poolt sissetallatud imikaradu. helen nähtavasti on neid astunud oma elus mitte ühe korra.

tiia viilis neljabä püssirohu keldri kohalt linnale vaatamisest ja tänaseks oli planeeritud mingi ühine asendustegevus. keskkooli ajal teadsime, et toome mänguväljakul saab asjalikult aega veeta, aga jooksmine küll sinna listi ei kuulunud. siis sai ikka hoopis teistsugu atribuute kaasa tiritud.

kui treener ütleb vooremäe, siis nii jääb. ja kui ta ütleb, et täna tuleb eriti kerge jalutamine, siis on selge, et läheb suuremat sorti jooksmiseks-ronimiseks-hüppamiseks. nii oligi. nagu ta autost pääses, nii hakkas rallima. eksimise vältimiseks tuli vaguralt sappa hoida. no ja siis muidugi veel need kavalamast kavalad, igast võimalikust künkast ja ainult ülespoole viivad teed... kui ma uisutamisega omale antiikklaverijalgu ei ole saanud siis nüüd on küll juba lootust :(

treener otsustas teha kambäki ja pani end vahepeal maratonile kirja. nüüd siis tekib küsimus, et kes keda treenib :D

teadmiste test

laupä toimus Kauaoodatud Väljasõit. heleni ja tommi suuskadele oli see hooaja teine külmaga harjutamine, minu ja kylli suusad olid värskelt nurgast kaasa haaratud.

neljapä tegime tiiaga kõikvõimalikke kalpsamistehnikaid proovides laululava sprindinõlvad jälgi täis ja nüüd siis pidi saabuma tõe hetk. ja tõde kinnitas et telekas näeb see asi palju iizim välja.

metsavahel sibast igast raffast aga minusuguseid kakerdisi küll rohkem ei kohanud. esimesel 2,5 km ringil oli tunne, et tegu saab olema suremistehnika faintuuninguga. jälle tuli meelde kui väga ma kardan murdmasuuskadega mäest alla sõita. ja nagu ikka kombeks, sain põlved valgeks mitte laskumisel, vaid tõusul. mida edasi seda lõbusamalt läks ja õnneks ootas helen mind aeg ajalt järgi ja siis sai koos emotsioneerida, et kas meile meeldib mida me teeme ja kas ikka tasus nii vara ommikul üles tõusta. ja viimasel ringil pääsesid osad laskumised juba minu suuskade sahakündmisest ;) staadionil ootasid kutsuvalt kaks püss,i aga nähes kui keffalt laskesuusatajatel märkidele pihtasaamine õnnestus, ei läinud me ka oma oskustega hüppama. kuigi ikka oleks vist pidanud ...

merikese kurvatuseks jäid küll ära suurvõistlused aga meil oli heameel, et tema känseldamissõnum alles siis meieni jõudis, kui meil juba suusad all olid. vahuri kaval plaan meid pühapäeval poodiumile pushida läks taas vett vedama.

järjekordne plagiaadikeiss

ekstreemsport supilinna moodi

läksime pärast tööpäeva jõe äärde värsket õhku hingama: treener tiia, mina ja kylli. kylli valis meist natuke alternatiivsema trajektoori aga ei arvestanud juba lapepõlves õpitut: supilinnas peab kohalikele koertele ja joodikutele alati väikest meelehead taskus hoidma, mudu läheb karmiks.

niisiis väljavõte kylli ülekuulamisprotokollist:
"mina sain omale emajõe tänaval mingise joodiku sappa kes käis ja ajas, et vägistab kohe ära kui suitsu ei anna. mnjah, seda asja õpetati juba lapsepõlves, et suitsu PEAB olema. a ta oli ikka päris pikalt sabas ja järjekindel. tahtsin jooksma hakata, a ta hoidis nii kõvasti jopevarrukast kinni ... päris irmus oli tegelt ja tagantjärele aint naljakas "

asja moraal võiks olla see, et kui oled nõrk siis osta suitsu ja kui suitsu osta ei taha, siis ei jää muud üle kui trenni teha, et jaksaks eest ära joosta.

pealinnas on ikka elu ilusam. küünetehnik nelkut tõttas ükspä libedal jääl vabatahtlikult abistama noomees, kes selle protseduuri käigus tegelikult ise kõige rohkem abi vajas. aga ei mingit suitsunõudmist ;)

apdeit: fengshui, lumi, kojameeste sõda

on enneaegne arvata, et me oleme pillid kotti pannud. me oleme vahepeal isegi kolmekesi kokku saanud. nimelt sel päeval kui helen indiast saabus oli meil merikesega pealinnas kaardi ja kompassita päikeseloojangu laivesitlusega orienteerumistreening, mille käigus me astusime vähemasti 40 000 sammu (ÜV mõõtkava järgi). helen oli indiast kaks viimast elevanti eestisse kaasa võtnud (need kes olid nähtavasti pakistani rongist maha jäänud). välkkoosoleku kokkuvõtteks võib öelda, et austria pole enam kaugel.

vaatamata sellele hullule ilule, mis vahepeal taevast alla on tulnud, on merike meist ainuke kellel juba kaks suuskadel seismise trenni tehtud. mina olen jätkuvalt vaid mudas mütanud ja helen külastab pirita metsa. üleelmine reede pakkus supoorivt-äktina seltskonda õde tiit. tutvustasin teda tiia trepiatraktsiooniga. vahepeal hakkas jõud raugema aga tartu kiirabi väljakutsumisest poleks vist abi olnud. ameerika filmi stseen oleks olnud järgnev: toomel maandub helikopter, 112, õde andras, dr jalast, ym, õde tiit otsi andmas ja pärast pilku abivajajale, naerust kõver ekipaaz. ma arvan et kiirabi kutsumisega äffardamine mõjus mu treeningkaaslasele taastavalt/innustavalt.

harjutusi pargipingiga tegime nii et oleks feng shui (vaata skeemi). õde tiit hoiatas, et venitusharjutusi tehes võib meditatsiooniga kose alla jõuda aga sealt välja saavad vaid kõige kavalamad. ühesõnaga: olge ettevaatlikud!

no ja siis käisime paar korda jälle tiia juhendamisel jalutamas. viimane kord kästi ka kepid segamiseks kaasa võtta. helen oli lõunaosariikides ja ühines meiega. ilmnes et kütiarvo on tema jaoks liiga kaval mees: ükskõik mis suunas ta arvo disainträkki ei läbinud, niimoodi ei olnud see mõeldud. ta vajab tegelt igalpool lipukestega nööri raja äärde, sest pirita metsas oskab ta ka vaid tänavalaternate järgi joosta ja päevavalges eksib ära. mina ja tiia olime soliidselt pundi viimased. õnneks tulid treeneril iga natsa aja tagant tossupaelad lahti ja see andis mulle natukegi puhkamise aega. seda enam oli taas aega vilosofeerimiseks. a la et natukese kaupa pole mõtet harjutada, et kui juba, siis korralikult. et näiteks kui sa iga päev natuke napsu võtad, siis sa oled tipsutaja, aga kui süsteemselt ja korralikult, siis joodik. ja iga inimene ju teab, et pole kahtlasemat kaadrit kui tipsutajad.

nüüd siis hullu ilu juurde. minule kui harrastuskojamehele on lumasadu alati rõõm olnud. see ei tähenda et ma oma kolleegidesse soosivalt suhtuksin. selles negatiivsuses on peaasjalikult süüdi kooli kojamees kes augustist oktoobrini mu magamistoa akna all hommikul kella kuuest alates oma lehepuhuriga mõnules. see nädal aega kui tal see aparaat katki oli, magasin ma muidugi iga hommik sisse. esimese lumesajuga hakkas ta siis mürgeldades mingi metallist asjandusega asfaldilt lund kraapima. ja ikka traditsioonikohaselt kella kuuest. ja siis saabus minu tasumise tund: kell pool kaheksa algas uus lumesadu! ja kui mina poole üheksa ajal 10 minutiga platsi puhtaks tegin, oli koolitänava kojameeste ühendatud koosseis sunnitud asuma teisele ringile ;) järjekordne tõestus sellest et laiskus ON kasulik!

ja lõpetuseks väike hoiatus: keegi on Suurlinna Tuledega vulgaarselt käitunud. st et otepääle lähenedes paistavad tuled kaks kurvi varem kui peaks ja valgutatud kirikutorni asemel püüab pilku hoopis talispordipedede falloslik atraktsioon: hüppemägi. ühesõnaga enam iialgi pole koju jõudmine enam selline kui varem. selle asemel oleks võind ju hoopis pentaka kardinad ära vahetada.

uued nipid

minu personaalne suusatreener jäi tõbiseks ja nii ma siis vaatasin nädalavahetuseks uue ja kuumema. tegelt oli neid suisa kaks ja nad olid tunduvalt leebemad, kui parditiigitiirutaja tiia. reede õhtul pärast kirjutuslaua taga veedetud tunde + veel autoroolis veedetud tunde ei tahnud jalad üldse liikuda. siis kästi patsid lahti teha ja juustega salsatada ja mu kael tunneb seda siimaani. õnneks ei olnud ma oma murega üksi. hämmastav kui kiiresti laisad-nõrgad leiavad omale igalpool sõbra kelle õlal depreseerida ;) järgmine päev meenutasime leffiga, et kui meil kuu ja tähtede seis õige, siis me oleme ikka kõigist kõige osavamad.
pealinnas jõudsin ka kohalike küünetehnikute korralisele kokkutulekule. arutluse all oli uued kõhnumistrendid. hetkel on popp endal pea paksuks ajada, et siis keha tundub visuaalselt saledam. küünetehnikud kasutavad peapaksendajana mingeid statistika jne koolitusi. eelmisest kokkutulekust, kus oli arutlusel miks mehed on sead ja naised ussid, pidin ma kahjuks viilima. igatahes oli nende seltskond kirgastav ja laupäevane salsa läks tunduvalt libedamalt. ühesõnaga kui salsatad, siis con savor! ;)

videotreening

kuna igast diletandid on viimasel ajal targutama hakanud siis tuli hankida susliktreeneri õpetustele sekond opiinioni. õppida teadagi, tasub teatavasti vaid parimatelt. niisiis vaatasin täna treeningvideot "Rocky".
oi küll oli ikka hea vaatata et temalgi oli esimeses trepijooksu trennis raske. isegi raskem kui minul reedel, sest mina ei hoidnud mäe otsa jõudes kahe käega kõhust kinni. ja ma ei ütleks, et toomemäel on keffemad trepid kui filadelfia raamatukogu ees. aga kätekõverdusi ma parem ei võrdleks, sest minu käed ei kõverdu isegi mitte tiia karmi pilgu all. (muideks reedel saime teada miks tiia, topispall tossuninadel, nii kõrgele suudab hüpata: tal on lissalt suurem motivatsioon, sest ta soovib ka teada mis elu kõrgemal elatakse). aga ma ikka ei suuda uskuda, et ameerika peal on olemas nii koledad dressid nagu rokil trennis.

ja kõige kohhutavam oli muidugi tõdemus, et pässil on õigus: spordimehed joovad hommikul hoopis 4 toorest muna. minu tshaansud Tõeliseks Spordimeheks saada on miinuses ....

lumehelbekese avalöök

maratonile on registreeritud, austria piletid on ostetud ja auto on renditud. ainus pisiasi on see et suusatada ma ikka veel ei oska. kuna helen ja merike on selles vallas osavad siis mina pean ettevalmistustega nats varem pihta hakkama. laupä trügis lumi ka vägisi välja nagu must südametunnistus...

niisiis algas projekt "kahe ja poole kuuga suusatajaks". reedel pärast ujumist läksin tiia juurde keldrikoffikuse ja seal sündis jooksuvaba suusaõpingu projekt. täna toimus tema karmi pilgu all vormi hindamine, külma õhuga harjumine ja sügisgarderoobi katsetus. ükskõik kuda me rabelesime, kannikad külmetasid terve trenni. suslik-treener sundis mind ootamatult ka kätekõverdusi tegema. see mul loomulikult välja ei tulnud ja homme tuleb nähtavasti kohvi juua kõrrega, sest kruusi ma küll ei jaksa enam tõsta.

välismaa invasioon

reedel, samal ajal kui inglid pealinnas kogunesid, saabus lennukasse igast karvaseid-sulelisi suusasõpru kes hakkasid lõuna poole imbuma. osad neist tahtsid targaks saada ja ülejäänud arvasid et meilgi oleks neilt paar trikki õppida.

merike teenis välja usa sugemetega indiaaninime A'merika ja oli peamine läbirääkija järgmise hooaja manaker-vannabiiga. eellepingu tingimused jäid mulle küll vähe segaseks aga eks merike tegutses ikka meie huvides. loodetavasti ... :D

ürituste staabiks oli objekt maailmakuulsa seksonzebridz pressifoto jäädvustamise naabrusest ja nii pidin mõned uudishimulikumad sündmuskohalt läbi jalutama. kahjuks jäi konkreetsete näidete najal tõestamata väide, et pooleskuues saab peksa.

pühapä käisin vapramatega hüppetornijooksu trennis. 165 astet, vist. kollektiivne enesetapp elu lõpuni kestva meeldiva lendamise tundega jäi seekord teostamata. ükskord tuleb vähe tõsisema kaameraga sinna veel üks trett teha, nii vastikult ilus oli sealt alla vaadata ;)

kõik said kokku kribuldis

reedel käisime esmakordselt elus multisportlikul peol vaatamas kuidas mõjub kaasvõistlejate sharmile kompassitaolek ja SI pulga puudumine näpu otsast. olukorra adekvaatne hindamine oli taustamusa killivuse tõttu raskendatud.

üks trend oli küll jälgitav: nagu urmo kinkekaartide jagamine läbi sai, algas suuremat sorti kodu koti poole kütmine. või olid lahkujad teadlikud DJ eelistustest ja oskasid aegsasti põgeneda. st peohõustid olid küll koostanud väga täpse kohale jõudmise kaardi aga samas olid tutkimata jätnud tavapidulistele nii olulise asja nagu musavalik. see oli VEEL süldim kui arnokuke suverullidisko, mille kohta ameerika koolipoisid ütlesid, et usas tuleb sellist asja vaid pedepidudel. kui vaimne vägivalt hakkas haripunkti jõudma kolisime ümber tommi grilli. kahjuks pidime ei ütlema kaasvõistlejate klubivahetusmeelistustele kuna ees oli ootamas PR nädalavahetus.

nüüd kohe ei teagi millal jälle kolmekesi kokku saame, sest helen läheb indiasse elevantse dresseerima ja dzimmi-adzat laulma.

sotsdemmide juures luurekoolis

käisin Päris Välismaal luuramas, et kuidas siis oleks kõige lihtsam viis suusatamine selgeks saada.

nagu selgus on tegu suuremat sorti pettusega. juba leo getz rääkis surmarelva nimelises õppefilmis et zei fakk ju evriveer... (zei fakk ju iiven in draiv inn) ... no ja nüüd siis selgus et suusatamisega sama lugu. et lihtsameelne loodusesõber hakkab omastarust suusatamisega tegelema, et rahus ja vaikuses ja puude vahel ja oravatega kampas suuski sahistada ja tegelt hakatakse sind täiega kottima.

see näeb välja nagu juuresoleval pildil, et pannakse tuppa kinni, juhtmed külge, torud näkku, võetakse verd, pannakse lihastesse raudtorud ja võetakse sealt aeg ajalt tükikesi, kaamerad käivad ja hordid turiste käivad sind veel vahtimas ka. isegi orav rattas näib olevat parem versioon kui suusatrenn.

valvsuse hajutamiseks räägiti veel igast tarka juttu juurde. kaasluuraja lempa ütles, et ainuke asi mida me veel ei tea, on see, et mida teevad rottide neerupealised suguühte kolmadal sekundil. peab vist seda talvehooaja ettevalmistust kuidagi vähe diskreetsemalt ajama, et keegi aru ei saaks et me harjutame...

üldiselt on trend selline: visserid, rottefella sidemed ja swixi segajad. ilma nendeta pole lume poole mõtet piiludagi. frodeestili taustal demmiti ka järgmise hooaja spordijoogitrende. isostari ja pauerbari nende seas igatahes polnud ;)

esimese lume laager

saigi lõpuks teoks kauaoodatud Suppoorttiimi Õueviimise e Inglite Hooajakokkuvõte e Rataste Nurkavirutamise üritus millest sai aga hoopis Lumelaager. põhjaingli spa /tulevane siidritehas/ sai staabiks millest asusime teele setuländi piire kompama.

külma ja tuult otsustasime reguleerida inglijoogiga. ja tagavaraks oli meil igaks juhuks ka väike must kleit, mis teatavasti kuulub iga naisteraffa MUST varustusse. seekord lisas ingliseltskonnale pidulikkust kylli osalus, kes aeg ajalt võttis teemaks volvoga kulgemise eelised.

ja seal ta siis mingi hetk rohule ilmuski, see lumi. oli teine päris valge ja külm nagu kord ja kohus. merike vormistas rattaga väntamisele vaheldust otsides ära ka versiooni inglist puu otsas ja see sai ka videojäädvustatud.

piiri kõrtsi taha linnusesse olid hoolsad käed meile valmis pannud poodiumi, meelde tuletamaks meie Ülimaid Eesmärke ;) praktika mõttes trampisime sealt siis üle, ju nõu, et tunne käest ei kaoks. linnuse tornis tegi Ühendatud Inglikoor ka mäkke tõusmise raskuste teemalise helisalvestise.

koduteel möödus meist üliaromaatne ja pompöösne kolme noormehega mehitatud mehhanism. kuna ekipaazi tuled ei põlenud, siis pidas merike kohustuslikuks draiverit sellest informeerida. pärast põgusat suhtlust tekkis tavotiga tännitud noormeestel soov meid natuke sõidutada. kuna meie kolmekesi keeldusime, asusid nad helenit jälitama, kes oli mõnisada meetrit ettepoole spurtinud. läbirääkimised ei jõudnud tulemusteni. finishisirgel olid nad taas sõprust sobitamas ja kasutusele oli võetud karmim taktika. et meile rohkem muljet avaldada, olid nad heleni elamise kõrval oleva põllu vahepeal ära väetanud...

õhtu jätkus ametliku autasustamisega. kylli oli juba niigi päevaga rahul, sest nägi, et ka meremäel on volvosid. aga meie poolt üle antud päästeauto koos ParimSupoort 2007 nominatsiooniga meeldis talle ka.

hommikul tegime veel kerge ekspisjooni piusa kandis, et omal nahal kogeda kuidas paljandike energia peaks tekitama inimestes mõrvamõtteid. no seal oli ikka sajaga kõikvõimalikku megailu. vaatasime välja ka paar kobedamat talukohta kuhu liisu võiks miniaks saata.

tänks sõberid laheda olemise eest. franz aus östtirol, zürük zvai mal!

PS. meil on gõudikaveritele ka hümn olemas :)

system errorite ravi

mis juhtub pässiga, kellel võetakse ära Internet ja seega inglite mõnitamise võimalus?
1) ta näeb ilmutuslikku unenägu, milles lipuvarrastesse on lippude asemele tõmmatud aknad
2) ta on nõus vaatama õudusfilme nagu Evil Deed
infomüraks nägi ta ka und, kuidas ta vend võtab vannist konni ja loobib neid aknast välja jakuidas hiiglaslikud ämblikud ta vanaemale suhu tahtsid ronida ...

eile tuli siis õelusekott psühholoogiaproffessor kivimaa jutule ja nii olin ka mina äkki punti tõmmatud. esimeseks raviseansiks käskis ta Kashpirovski asemel vaadata hoopis Sanshaini nimelist linateost. sealsed hüdraulikaprobleemid segasid meid asja tuumani jõudmast ja me peame pigem jääma lootma filmidele Sanshain Ritöörns, Sanshain Forever ja Sanshain änd Robin.

proffessorihärral tekkis igavikuline küsimus et; kui venelastel on kosmonaudid ja ameeriklastel astronaudid ja hiinalastel/või japsidel taikonaudid siis kuidas nimetataks eestlast? mõigu kek pakkus välja et ehk maailmaruumijorss?

ütleme nii, et kogu raviseanss läks vett vedama ja ma olen kindel, et me teeme inimkonnale (ja eelkõige talina taksojuhtide ja ehitusmeeste ja kinnisvaraarendajate) heateo lastes pässil kogu oma õeluse meie peale välja õelutseda.

paksus karulaanes, kontrollpunkt ka on hülgehall ...

nii uskumatu kui see ka pole ME EI UNUSTANUD MITTE MIDAGI MAHA!!!

stardis kolis tomm heaga kohe oma tiimi juurde. ju tal oli paha vaadata kuidas tema autost paari hetkega katastroofipiirkond tehti. üllatavalt oli seekord kaasvõistlejate põhiküsimuseks, et kas me tuleme otse klubist. ei tea kas selle tingis SI pulga hoiustamiseks kaasavõetud käekott. igatahes osutus käekoti kaasavõtmine päeva parimaks ideeks. sealt oli palju mugavam moblat ja raffaellosid kätte saada kui seljakotist. ja naisteraffal on ikka kindlam tunne kui käekott on kaasas. ja siis muidugi olid rogainijad mures, et kus meil kolmas ingel on. tuleb välja, et merikesel on kordades rohkem kaasaelajaid kui me eales arvata oskasime. see mure pani kaasaelajaid unustama isegi inglid kespõllul jutu ...

niisiis alustasime oma ringkäiku "mina lähen volvogaaa..." saatel. kindel plaan oli poole päeva peal teha mereäärne piknik. olime üliuhked, et esimese jõeületuse kivilt kivile hüppamisega teostasime filigraanselt.

kyllilt tuli sõnumiga riälititshekk ja ma muidugi jõudsin kekata, et meil päike paistab jne. järgnes kohene karistus vihma näol ja mere äärde jõudes oli juba kõik hülgehall. meri on romantiline ainult laulusalmis. kui kristalselt aus olla siis nägime suht vettinud varesed välja. aga ikka leidus noormehi kes olid meie telefoninumbrist huvitatud.

jätkasime metsaaluse observeerimist, saateks erinevad raffaviisid, mis meie esituses said ajakohasema sõnastuse. aju lükkas blokki üks sett "karulaane jenkat". pärast seda tõrkus meie aparaat pikka aega esitama teisi heliteoseid. ei aidanud ei neksuse ega krokodill geena looming.

tee viis kraavijalutusele ja ei puudunud ka nõgestega kehahooldus. aeg ajalt kohtasime tuttavaid nägusid möödunud iksdriimihooajast. ektreemi omad jalutasid vastu võileivad käes ja gõudiskaveritest oli järgi vaid pool. andre oli kalkuleerinud, et kui ta kogu programmi läbi teeb, siis ta ei jõuaks õhtul meiega sauna tulla, aga kuna see oleks ebaviisakas, siis piirdus ta 4 tunnise rannimisega. tomm ja manakeri hoidusid meist ohutusse kaugusse ja neid me ei kohanud enne finishit.

njah ja siis oli veel see kivi. see oli pigem mägi. me ei suutnud mingeid järeldusi teha ka kaardil olevast nelja meetri vihjest ... maastik oli segu kadakasest karjamaast ja pokuländist ja siis veel sekka mingit imetihnikut.

kui me olime oma kätvooki kõndi mõned tunnid harjutanud hakkasid jalad elama oma elu ehk täpsemalt öeldes meie kõndi lisandus soliidsust. astusime nagu kaks pankuriprouat mõõdetud sammul, liiga raske aktsiaportfell põlvi maa poole surumas. mõtlesime välja koikvõimalikke nöör- (jne.) konstruktsioone, et käte abil koibi maast lahti tõsta jne. ühesõnaga edu vaude ees muudkui vähenes. viimase fotoshuutiga andsime edu täiesti käest :D

finishi kutse oli ürgne ja võimas ja nii hea oli lõpuks tossude asemel kontsad jalga tõmmata. samm muutus momentaalselt ingellikult inimlikuks ;)

hakkasime sõpru ootama. tomm saabus pea sama soliidsel sammul kui meie. aga manakeri ületas meid kõiki. sellist lonkasjooksu ei tee isegi kõige haardkorem reumaatik. siin videoklipina ka stiilinäide.

osooni üledoosi kõrvalmõjud peaksid selguma lähipäevil. minu jalgadega andis täna juba sambat tantsida aga manakeri pakkus ratastooli eest poolt kuningriiki. nii et kui kellelgi peaks sellist kinnisvara objekti vaja olema, siis saatke kadrina poole üks kaherattaline teele.

selleks hooajaks on metsaskäigud läbi ja arengumapp sulgeb ja kompass rändab kuhugi. kust ma teda järgmisel kevadel kindlasti enam üles ei leia...

PS. kas te seda laulu olete kuulnud: " ... ja südames igatsus, siis koivad välja siirutaa, naerataa, naerataaaa..." ? rogaini viimase kilomeetri jaoks ainuvõimalik repertuaar

PPS. nendele kes kanuud mõtetuks sõimavad soovitaks ka sellist sorti jalutuskäiku. me oleks küll viimase kiltsa heameelega kanuuga läbinud :)

metsa seenelee, auu auu

homme ootab meid taas suuremat sorti osoonilaks. seekord oleme metsas küll kahekesi kuid mõttes ikka kolmekesi koos. brait saidi poole peal on seekord ratta koju jätmine. vahurce the manakeri asub samuti laupä jõffikakorv käes jalutama, kuid meie seltskonna põlgas ta Liiga Tormakaks! annab ikka hullemini solvata. nii et siis seekord ei merikest, ei supporttiimi, ei manakeri ... peasponsoriteks taas Algaja Õnn ja Jumala Arm :D

mahaunustatavate asjade hulga minimiseerimiseks koostas helen meile koffril hüppamise listi. võiksime avada avatud mikrofonis enampakkumise asjadele mille puudumist me seekord stardis märkame. kuna tädi päss on jätkuvalt internetita, siis jäävad kõige räigemad pakkumised tegemata ja me saame laupä teele asuda õndas teadmatuses :)

täna õhtul peaksime kõigi eelduste kohaselt saama kogu oma frustratsiooni välja elada konkureeriva tiimi sportlasmanakeri peal. kuigi ma ei imesta, kui andre esineb õhtul vabandusega a la hamster jäi haigeks...

hirmu keofitsendiga laiskust murdmas

ei tea mida ütleb maailmapraktika, et kui pikalt on viisakas oma laisklemist iksdriimil osalemisega välja vabandada? ma ikka lohistasin nädalakese auga täis ;) ja kui rattatreener mart poleks vahele seganud siis ehk oleks veel pikemaltki mõne kobedama kondivaluga esinenud. teisibä käisme kylliga küll ka mammastes tilgapoisi valdusi revideerimas aga seened nõudsid tähelepanust põhiosa ja me ei saanud ju ebaväärikalt neist mööda tormata.

tegelt oli algne plaan nädalavahetusel ingellik enesekiitmise obinitsatuur teha aga pidime hoopis maiste asjadega käsi määrima, st. meil heleniga tulid ette Ületamatud Kodused Takistused. helen väitis, et tal on kodus põlevaid lambipirne vähem kui mittepõlevaid ja olukord nõuab enne talve saabumist otsustavat vahelesekkumist. minu kodus tuletas end meelde kevadel üllatusmomendiga tekkinud aed. seal kasvab kaks õunapuud ... no ja merike läks haanja sajale meie iksdriimieelsel ööl vaevaga hangitud sponsoriga läbirääkima (ja see pole mingi lihtne trikk, see läbirääkimine, ju nõu, vestelda inimesega kelle ema on ka rikas).

ühesõnaga laubä õhtul oli mul juba kiiver peas kui mart hakkas iga natsa aja tagant trenni minekut veerand tunni kaupa hilisemaks lükkama. ma juba lootsin, et tal mingi peenem kohtamine vahele tulnud ja ma lähen hoopis aurasse mullvanni. mart teeskles, et garaaz on kinni (kaasates etendusse ka kusta) ja rattariided kadunud ja püüdis mu kõhtu viinamarjadest punni sööta. treenerid on ju peaaegu sama kavalad loomad kui manakerid. lõpuks haukasin läbi: treener üritas minu argpüksi hinge taas proovile panna ja ootas et trenniks piisavalt pimedaks läheks. ja läkski.

et minu närve rohkem karastada, lõpetasime trenni jänese rada vastupidi sõites. eelmine kord me kaardistasime võimalikud jõkke kukkumise kohad visuaalselt ära, nii et ma olin hinges saltodeks valmis. spuuki. jänese tee oli ööpimedusele vaatamata raffarohkem kui herne poe ümbrus. ja inimeste asukohta sai aimata vaid põlevate konide järgi. spuuki, spuuki.

kõige naljakam et ma pimedas ja hirmuga väntasin tempokmalt kui valges :D treener mart ütles, et pimedas on hirmukoefitsent juures ja treening effektiivsem :DDD

laiskus taandub: täna tegin Uiskude Talvekorterisse Saatmise Sõidu;)

Hooaja kiirkokuvõte

Manakerilt siis kiirkokkuvõte xDreamihooajale

1. Hooaja jooksul kogutud teaduslik materjal testitud nanotehnoloogiliste küünelakkide, higistamisvastaste huulepulkade ja vaatamata_mudas_roomamisele_valgeks_jäävate_tiibade näol päästab inimkonna tõenäoliselt kliima soojenemisest tulenevatest ohtudest. Lisaks päästab see meid ka tulnukate invasiooni, robotite mässu, sõdade ja Fidel Castro käest.
2. Hooaja peamine eesmärk - olla ilus ja innustada sportlasi täideti mitmekordse ülejäägiga. Arvan, et pooled xDreamil osalejad just ingleid vaatamas käivadki.












3. Vaatamata üksikutele blondinismisähvatustele :) (Tagurpidi kanuu...) on inglid üles näidanud erakordset taiplikust ja suutnud alati enne viimased metsast välja tulla.









4. Inglid käitusid sportlikult ja käitlesid spordivahendeid ka võistlusvälises situatsioonis.













5. Meediatähelepanu oli meeletu!













6. Alati jõuti ingliarvestuses poodiumile!












7. Support team on kahtlemata maailmatasemel.


Üldiselt, pole paha, nagu tavatseb järjekordse olümpiavõidu puhul öelda Mati Alaver

Manakeri

hooaja viimane vaatus

nagu karta oligi,vaatamata headele kavatsustele, kõike vajalikku me ei suutnud loomulikult starti kaasa võtta. arvake ära mis siis seekord? ei, SI pulk on vale vastus. ei, huulekas oli kaasas. seekord oli hoopis lootust saada praktiline õppetund anoreksiast. nimelt kõik me hellade kätega valmistatud võileivad ja inglijoogid ja vähem ingellikud joogid jäid meist merikese köögilauale. kontrollpunkti kastiga olid meil küll kaasas finishi turgutusvahendid aga neistki ei taibanud me tarbimisse võtta rohkem kui ühe. ja mida me siis ette võtsime? naerisme nii et see segas sõiduriista väntamist ja taustajõudude ülemjuhataja kylli asus päästma mis päästa annab :D

täiesti arusaamatu on aja kulgemise kiirus stardis. ükskõik kui vara me kohale ei jõua, ikka on lõpuks brauni liikumine.

mis siis metsas uudist? seeni oli palju, seenelisi ka. ühe kännu otsast leidsime ka hüljatud noormehe. kuna me oleme rohkem punamütsikese kui kurja hundi tüüpi, siis nahka me teada ei pistnud, vaid lubasime tal natuke meiega jalutada. helenil õnnestus hiilata Remontimiseks Vajalike Jubinate Teadmisega. nimelt ta teadis, et see asi mida talt küsitakse, oligi tal olemas, olgugi et selle omamine ei ole tal isiklikeks praktiliseteks harjutusteks.

kanuutamises taheti meid sundida veele rohelise! kanuuga, kuigi turul oli ka meie kiivrite ja küünelakiga sünkroonis olevaid isendeid. õnneks said korraldajad lõpuks aru, et tegu oleks olnud vaimse vägivalla aktiga. purjetasime mis me purjetasime, lõpuks visati mind kanuust välja. ma ei julgenud algul teistele rääkidagi sellest kui ilusaid priskeid pohli seal metsa all oli. mmm. vahepeal oli kylli täitnud missiooni ja me saime sisse esimesed inglinektarid. järgnes juba olematu tselluliidi ravi trepijooksu näol ja merikese ronimine taevatrepil. pokuronimise käigus muudeti meie arusaama soosaartest. soosaar on selline saar, mis ei ole üldse saare moodi saar.

varsti viis meid tee jõe äärde. seal oli kari õelaid poisse kes lootsid näha kuda inglid järjest jõkke kukuvad. selle asemel et mõni praktiline vihje anda, võtsid nad hoopis fotokad välja ja jäid positsioonidele. pärast kerget kehakinnitust järgnes päeva tippatraktsioon: Inglite Maniküüri Häving. kui meid selle suure objektiga silmitsi pandi, vaatasime abi otsivalt ringi. metast kargasid välja gõudiskaverid ja tuhisesid nondzentenmenlikult meist mööda. järgmised aaraja omad arvasid, et MEIE peaks porilompi astuma ja neile teed andma. no üldiselt oli protsess füüsiliselt raske aga ebakurb. eelkõige vist pealtvaatajatele. kylli igatahes ütles, et tal oli naermise tõttu pea võimatu korralikult kaameratööd teha :D siin siis väike visuaalne illustratsioon.


viimaseks 900 meetriks leidsime 3 paari abistavaid käsi meid akendest sisse ja välja tirima.

manakeride surmaheitluse tulemuste selgitamine jäi maailmavaateliste erinevuste tõttu lõplikult tegemata. andre kekkas gõudiskaverite kaka värvi medaliga aga vahur hoopis hooaja eesmärkide ületamisega.

vaatamata traktorikummi jälgedele tiibadel ja suuremat sorti sinikale käel ei kavatse ma siiski edaspidistest virgutusvõimlemisvõimalustest loobuda . ka helenit ei suutnud eilne seljavalu moraalselt murda ja rogain jääb päevakorda.

KKK

K: miks on inglite tiivad jätkuvalt valged?
V: sest juba ajast aega on inglitel selline komme olnud. ei rooma riigi langemine ega naftahindade kõikumine pole suutnud seda trendi muuta.

K: miks me oleme rõõmsad?
V: sest me teeme seda mis meile rõõmu teeb.

K: miks me vahepeal ei taha mõnda jõu ja ilunumbrit teha?
V: me muutume ettevaatlikuks kui miski äffardab mõjuda destruktiivselt meie maniküürile.

K: miks me ei jää kõige viimaseks?
V: sellele igavikulisele küsimusele pole me veel suutnud vastust leida.

nagu tavaliselt e komplekteerumine

mingil hetkel kasvas võistluseelse päeva sotsiaalprogramm üle pea ja läks suuremat sorti tormamiseks. tiimi ja varustuse kokkusaamise stsenaariumid muutusid tund tunnilt. lõppkokkuvõttes olime graafikuga sealmaal, et havai poisid olid juba poe kokku pannud aga meil oli tartutiimiga alles üritus pooleli ... viimases hädas loovutas rattatreener mulle oma ratta porilauad ja kogu sellest orgunnist sai järjekordselt üks klassikaline tsirkus, mis loomulikult ei jõudnud soovitud tulemuseni. nii palju oli püssikas peetud pr programmist vähemasti kasu, et järgmise stardi eelseks õhtuks on meil avi nahas olemas itaalia sugemetega pastakokk ;) ühesõnaga, on lootust, et päris välismaa kingitus ei lähe raisku ja samas saab omama ka mingit reaalset väljundit inglite rajal elushoidmises. lõpetanud väärikalt palloraidi vimpli üleandmise pidustused, tegin koffril kerged hüppamisliigutused ja suundusin suppoorttiimi toel lõunaingli residentsi. helen jäi tartusse meie Karmi Konkurenti kontroleerima.

lõunas hakkasid toimuma Pöördelise Sündmused. tarvitseb vaid kellelgi mulle öelda, et on olemas mingi eksklusiivsemat sorti urgas, kui mul tekib lausa füsioloogiline vajadus see järgi kontrollida. poeg tüliõun serveeris legendaarse Bossu negatiivseid väärtusi nii värvikalt, et kesköötunnil ei jäänud midagi muud üle, kui kontsad alla monteerida. inspektsioon lõppes inglite esimese sponsorlepinguga, mille allkirjastas mees, kellel pole oma emast mingit abi, sest tema ema on Ka rikas ....

aa ju redis?

pühabä peaks tulema see päev, mil võime kolmest senitõmmatud ristis ka rasvase joone läbi tõmmata.

vaatamata kahenädalasele treeningpausile, nohule, isa juubelile, nelikürituse lõpetamise, moeikooni juudijuubelile, pensioniea ülempiiri tõusule, heale rukkisaagile jne on meie suurim mure jätkuvalt operatiivmälu. et ehk kuidas meeles pidada need vajalikud vidinad, mis lõunasse kaasa ja hiljem rajale vedada. SI pulga kaasaskandmise jaoks pakkus helen välja apetiitse hõbedase Diori kotikese, mis oleks lihtsalt nii ilus, et seda ei suudaks hetkekski maha unustada.

tuleb välja, et oleme suutnud iksdriimimises nats trendi tõmmata. gõudiskaverid said mingil hetkel aru, et ülemaailmset tuntust manakerita ei saavuta, olgu ta siis milline tahes.
autoritaarse hääletamise käigus praakisid nad enda seast kõige laisema välja ja sundisid manakeriks. ehk järgmiseks hooajaks jõuavad nad ikka ka põhitõdedeni, et manakeriks ei hakata vaid sünnitakse... ja edu alus on õiget värvi küünelakis ja proffesionaalses taustamuusika valikus.

aga kui trendsettimine jätkub siis ma üldse ei imesta, kui moostes on pooled tiimid omale stilettod rattakingade asemel jalga tõmmanud.

vahurtche, bii guud, ja too see raamile kinnitatav lillepott seekord nats varem starti ;)

esmakordselt eestis: ingel koos manakeriga jalutamas

kuna ma olin eile suht mõtetu mees ja hetkel olen kõik oma kirjutamislimiidi ka teise suunda kanaliseerinud siis tuleb leppida sellega, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. loodetavasti teevad merike ja manakeri ise reissripoordi ;)

katastroofi keerises

kole tunnistada, aga vahepeal on asi käest ära läinud. vähe sellest, et pole olnud aega kirjutada laupäevasest merikese kiivri testisõidust ja heleni pulleritsu püüdmise jooksul käigust, ka eneseharimine on soiku jäänud. st et sai maha töötatud nii missivalimised ja kui ka supermodellide seeria järjekordne osa. vat seda võib nimetada juba korralikumat sorti katastroofiks, sest kuda ma mudu oskan moeikoonidega sundimatult vestelda. õnneks on päästis hullemast MSN. missivõistluste parim osa on ju alati need Nelson Mandela vastused. seekordsetest vastustes hailaitisid abistavad käed järgmised mõtteterad:

• mis sa teeksid, kui saaksid olla üks päev nähtamatu? teeksin suure merereisi, et näha kõiki paiku, mida olen näinud ainult kaardi peal.
• minust ei saanud loomaarsti, kuna minu mõttemaailm on avardunud.
• missitiitel mind ei muudaks, aga see annaks mulle rohkem võimalusi head teha.

supermodellide refereerimisega ei läinud nii hästi, sest manakeri ei saanud aru, et ma ei küsinud tema arvamust, vaid vajasin igavikulisi eluga kursis hoidmise tsitaate. tema aga raius nagu rauda, et see tibi ei meeldi talle ja too ei meeldi jne.

no ja nüüd siis selgus tagatipuks et mul ei ole reitikat! mis elu see on, eksole!

aga spordiga on kõik kontrolli all. eelmine laupä tegime YV, merikese ja manakeri pühapäevaseks sportlikuks etteasteks rajad ette. palu tunnel on ka täiesti läbitav;) helen jooksis pühabä veel kümneka otsa, et saaks ikka lõpuks tasuta soome. see niitis ta reaalsustaju ära nii ära et tal on märtsis ühel päeval 8 tundi suusatamist kindlustatud. vahepeal teatas Franz aus Östtirol et ootab mind hullult külla ja see tähendab ju järjekordset inglistarti ;)

ja jube kurb oli täna toas istudes mõelda, et neoonrohelised peapaelad müttavad samal ajal kusagil põlvamaa metsas ja pistavad meie mustikad nahka.

nimepäev

palju õnne meile Inglite nimepäeva puhul ja Manakerile vanaks saamise puhul ka!

iksdriimijad panid täna välja hooajalõpu tiizeri: "... Seekordne seiklus peaks pakkuma maiuspalu nii loodusvaadete nautijatele, väledatele tõusutirijatele, tasakaalukatele murdmaasuusatajatele, nupukatele ratta­orienteerujatele, tugevatele jõujuurikatele, julgetele kõrguskartmatutele ning kavalatele võistlustaktikutele. ..." aga mitte sõnagi sellest, et seekordne rada on eriti sobiv blondi ajuga tiivulistele. ja see tiigi pilt sinna juurde ei olnud ka eriti kutsuv. njah.

no igatahes läksime me kylliga vooremaa metsade mustikasaagikust hindama. tema eelluure ütles, et pole seal halligi. aga oli küll. näpud ja kaart said jälle ilusti siniseplekiliseks.

juba paari punkti järgi oli aru saada. et madis_o pole hullamas käinud. künka punktide otsa polnud keegi täiendavat auku kaevanud jne. ja keegi oli isegi pärlikee moodi tingmärgi legendi joonistanud. saladuskatte all võin öelda, et see tähendas liivavalli.

õnneks ei pidanud me kogu rada jalgsi läbi jalutama, sest leidisme o-raffale sobivas toonis sõiduki. kihhutasime mis me kihhutasime, sõjakooli poisid olid meist ikka kiiremad....

koduteel nägime ühte lennukit meile saba leffitamas.

õhtu kõige keerulisem operatsioon ootas meid alles ees. tuli mõte arbuus osta. leidisime poe ja puha ja arbuusidki sees aga. need sunnikud olid nii suured, et poe kaal keeldus neid kaalumastki...

... ja mardi kavalus läks tühja

mart ei viitsinud eriti trenni minna. mõtles siis et küsib minult, et kas ma tuleksin rattaga sõitma, ja et küllap ma niikuinii ei tule, ja siis tal ongi hea põhjus viilimiseks. aga MSNis vastas ei olnud nii nutikas inimene, kes saaks aru vihjest, et nüüd tuleb isiklik rattatreener kiirelt pikalt saata. ja pealegi nõudis viimane uisutamine rattaga viigistamist.
võtsime ette jänese rajale ja veel kuhugi tundmatusse edasi sõitmise. väntasime mis me väntasime, tee sai otsa. vahepeal olid koerad vabaks lastud, sest ristiinimesed ju sellisel ajal enam õues ei liigu. meie tempole mõjus igatahes sütitavalt kui järjekordne baskervill meie poole sööstis.
minu rattatreener on selline kamikaze sell: kiivrit ei kanna, kindaid ei kanna ja ühtegi helkurit küljes pole, kuigi mõlemal vennal on traumapunktis püsikliendikaart. aga ise ka ei saa aru kuda ta mind õhtul niiviisi kahe sekiga õue sai ...

gigantide heitlus: jet li vs värnik

eile õhtul läbisime heleniga koolituse sellest kuidas peab keskenduma. kuna televaatajad on kurtnud minu lakoonilise kirjaviisi üle, siis üritan seekord kirjutada nii, et ka õde tiit juba esimesel lugemisel aru saaks :D ja kui ikka ei saa, siis tuleb külla tulla ;)

kõik algas sissejuhatava rattasõiduga, millest kujunes jooksumaratoni trassi kontroll, sest rattamaratoni rajaviidad oli keegi oma koju garaaziseina kaunistama viinud. tempomeistriteks olid kaasas loousteadlane rainer, kes tuli jälgima oma psühholoogilise teadustöö objekti (ta uurib nimelt inimeste alateadvuse hämaraid varjukülgi), ja majandusteadlane-maleguru tomm. üldse oli nädal kuidagi multisportlikult möödunud. neljapäevne udernapalu mustikakontroll oli ühtlasi minu saba funktsioonide kontroll. kuna test sai läbitud edukalt, panime reedel alla juba uisud. no ja siis laupäeval juba jalgratas ... ma juba tean mis päss selle kohta ütleks, nii et jäta parem ütlemata :D

palu tunnel jäi meie poolt küll nägemata kuid vähemasti jõudsime kuulihaavadeta tagasi autodeni. trennijärgne analüüs algas balkani köögiga ja viis edasi beerpleissi loengusaali. kuna male on nii iizi värk, et isegi inglid sellega hakkama saavad, siis otsustas tomm hiilata ühe teise kehakultuurse oskusega. nimelt pidavat ta suutma hooga sõrme läbi torgata korraga neljast õllealusest. nii nii. kahe teadustöötaja sellistes situatatsioonides praalimine kasvab teadagi alati demonstratsioonesinemisteks. maleguru teada olevat edu alus õige jalgade asend, looduteadlase teooria järgi aga maailmaga üks olemine. meie heleniga kuulasime eri teooriaid hardas vaikuses suud teadmishimust ammuli. esimesed õllealuste läbistamised kaasnesid vaidlustega, et kas keegi tegi juba enne ette pehmendava mõlgi või mitte. lektorid jõudsid ka isiklike solvanguteni, a la, kes ei saa hakkama see on nõrk nagu värnik jne. ja et tuleb keskenduda nagu jet li (a võibolla isegi nagu brüs li). praktiliste näidete alusel tõestati meile, et kahe aluse üheagseks läbistamiseks ei piisa õigest jalgade asendist, eelnevast aluse ebaedukast toksimisest sõrmega ja vajalik on siiski keskendumine ja tunnetamine, et oled maailmaga üks ...

oli vast üks kasulik päev ;)

nõu komments :D

reaalsusega silmitsi

täna selgus Kohhutav Tõsiasi: meie ettevalmistuses on Tohhutu Puudujääk! meil on küll läbitud capoli ja sandra koolitus sellest kudas peab poodiumil suuski hoidma kuid mitte keegi pole meid instrueerinud cavaga mõtlematult laristama. ja nüüd oligi siis käes! tomm oli meil pärast edukat rulluisumaratoni läbimist cavaga finishis vastas ja poodium rohetas meie ootuses aga - vahujuga ei tulnud üldse välja selline, nagu vormelipoisid seda teevad!!! ainus törts mille pudelist välja suutsin raputada maandus heleni näol ja kõik ...

teenisin välja ka Päeva Kukkuja mädali: kukkusin sabakondile pärast kõike seda vastutuult rassimist finishi järelkoridoris peaaegu seistes. aga kesse ikka muu selliste asjadega hakkama saab kui mitte mõni ingel :D

kolm hurraad teenis seekord välja üv, kes tõi ära auga teenitud karika!

kuna mul hetkel pildimaterjali üleliia pole siis siin vaid paar kylli tehtud plõksu ;)

valmisoleku kontroll

seadistus uisudebüüdiks algas Suure Probleemiga. pühapäevaseks stardiks oli vaja nats võistlusdressiks uusi vidinaid juurde meisterdada. materjaal oli varutud aga mida polnud, oli Vaim, kes juhataks kuidas käärid kangasse lüüa. samal ajal linnas andis helen karisele üle hans grossi sulest ilmunud shedöövri "Klassikaline Suusatamine" . tütarlapsed varusid spordijooki ja tulid padjaklubisse Vaimu tooma. litrid said niuh-näuh paika ja märkamatult transformeerus padjaklubi suusatrenniks. st karis luges: " ...raskuskese tuleb kanda pöidadest seljaalaosasse ..." ja meie heleniga siis muudkui üritasime kõik korralikult kaasa teha. kuna laskumise tehnikat on parem ikka laivis ja mäe peal harjutada, läksime uusi oskusi katsetama kassitoomele. mõndade harjutuste sooritamisel olid abiks pargikiik ja laternapostid. eduka algkoolituse läbimise eest premeerisime end krooksus kanavõileivaga. tundub et oleme homseks redised :D

333 e nominatsioon darwini auhinnale

laubä õhtul kogunes meie pseudosporditiim pealinna. seekord üritasime enda laiskuse - nõrkuse - allumatuse kompensatsiooniks vähemalt õhtul makarontse ja mustikaid süüa, et kuidagigi metsas olemist lihtsustada. heleni valmistatud spordisöök töötas viispluss. küünte lakkimisega lugesime ettevalmistuse lõppenuks.

hommikul avardasime spordiraffa silmaringi kaasaegsest spordiriietusest. külli pidi inglivolvo parkima põlvini heinamaale ja me merikesega otsustasime helenit oodata parkla sissesõidul, et anda korraldajatel aega me auto ümbert hein maha tallata ja ise alustada veresuhkruregulatsiooniga. meie soovitus televaatajatele: pehmemal pinnasel võiks eelistada maastikukontsaga kingi, sest stiletto kontsad võivad kannatada saada. kui komplekt sai kokku, tõime ära numbrid ja hakkasime vaikselt spordipedendusliigutusi tegema. rutiin, ju nõu - meik, patsid, kiivri aksessuaarid, pauerbaar, ool zät sports staff. thule katuseraamidele on väga mugav kõikvõimaliku kujuga peegleid toetada, guud dzoob, thule boiz, guud dzoob!

esimest blondinalja polnud vaja pikalt oodata. esimeses punktis avastasime, et üks tarviline katapult on puudu. helen-merike läksid vigadeparandusse ja mina jäin trahviroodu kirjandusega tutvuma. kui me muidu oleme ikka imestanud, et kuidas meiesugused pole kunagi täiesti viimaseks jäänud, siis seekord tahtsime kindla peale välja minna ja andsime kaasvõistlejatele 20 minutit händikäppi :D mis siis ikka, muudkui edasi. teel teise targeti poole kohtasime poisse, kes tahtsid katkestada, kuna ratas oli viga saanud. agiteerisime neid maja ustele koputama ja ratta remontimisele keskenduma. loodame, et nad meid ikka kuulda võtsid.

kuni me alles oma esimesi liigutusi moodustasime olid bullo muertod juba kõvasti tööd rabanud. jäljekütt tchiuauad võtsid jälje üles ja pääsesid kõikvõimalikest veeatraktsioonidest. vesi on küll elu jne aga me nägime, et selline värskendus võib pea sama sassi ajada, kui meil ta tavaliselt on. nimelt ühed tüübid jõudsid pärast suplust punkti, leppisid kolmekesi kokku, et on edaspidi marurahulikud, ei teinud punktis piuksu ja tormasid edasi...

kohtasime ühes teeristis kohtunikuonu, kes tegi meist pilti. päeva jooksul saime temaga kokku veel kaks korda ja siis ta juba hoidis meie ränkingul silma peal. raffas oli seekord eriti megasuper abivalmis ja sõbralik. ehk on asi ka selles, et kui oled nõrk, siis pead olema veenvalt nõrk, ja siis leidub alati häid inimesi su ümber ja noormehi paju otsa. jube kahju, et a-rada jartazipepud katki sõitsid (loodatavasti nad ikka panid hiljem edasi). nemad on meile ikka ja alati heaks kontrollmehhanismiks olnud.

ürituse käigus toimus veel üks blondide loomkatse. et mis juhtub, kui lollikestele maleülesanne ette panna. ja mis juhtub siis, kui nad selle ülesandega hakkama ka saavad. katse tulemused näitavad, et järgneb totaalne võõrandumine kanuudest. rääkimata sellest, et saaks aru kudapidi see asjandus vette peaks käima. õnneks leidub häid rajameistreid kes sunnivad aega-ajalt maabuma ja kanuud maale vedama. see hetk sai meile igatahes nii valgustuslikuks, et kirjutasime ise omale vaba käega välja nominatsiooni darwini auhinnale. see nominatsioon tegi meie meele homeeriliselt rõõmsaks kuni me öösel kes-kus kustusime.

poolel maal olid täienenud meie supoorttiimi read: ülletusesinejaks oli ÜV, kes oli võtnud sisse loozikoha põhupallil. nüüd olime eriti kindlad, et ka seekord on finishis taastusjoogid õigel temperatuuril.

pärast kuut tundi pepunühkimist sai buliimikuteklubi lõpuks oma võileibade juurde. et need paremini alla vajuksid, tegid merike ja helen mõned löögid jalgpallivärava suunas. suundusime metsa alla jalutama ja sattusime mingi hetk ka mere äärde. ramantika, ramantika .... vahel kohtasime mõnes põõsas ka tuttavaid nägusid. arakul ja gõudiskaveritel näis kogu aeg kuhugi kiire olevat. ja üks a-raja tiim julges meie pudelist isegi lonksu võtta (pidi ikka desperado moment olema, eksju?) ;) metsas oli ka üks megailus jõgi mida mööda jalutades jalad siiski kuivaks jäid.
viimased elegantsed liigutused ja nägimegi juba kollase kaare all vastuvõtukomiteed: külli, ÜV, päss, tomm ootasid meid juba vajaliku inventariga. tänks sõberid ;)

teel taastuma käisime ka produkte hagemas. ja mis summa eest me kaupa kokku ahnitsesime? 333 krooni ja 90 senti. kassapidaja nägu venis ka naerule kui ta vaatas meie kõhu peal olevaid stardinumbreid.

rekreatsioon mullivannis päästis nähtavasti tänasest totaalsest puujalgsusest. analüüs teemal "kas me oleme blondiinid või me oleme blondiinid?" kestis pikalt ja lõbusalt ja ega ma tegelt ei teagi millal külli mu kodutrepist üles tassis.

ah et mis meil siis seekord üürgamisrepertuaaris oli? vanadest lasime ikka edasi enda mäkketõusuhümni ja lähme sõõõidme ja marileenu inglilaulu (mille sõnu me ikka ei tea) ja paradoksi. uueks tulijaks oli kerge sõnalise improvisatsiooniga raffaviis "paju, mu paju" ja rohelises pudrus kanuutades "hiiretips läks putru keetma".

tegelikult käskis mul blogisse selle uue ripoordi üles panna päss (mitte et ma ise oleks tahtnud), sest alpitoa ekspressil pole veel veebiväljaannet ja tal on vaja kohta kus pidevalt mögiseda. ei saa ju inimest hätta jätta ...


pildid kõik ikka külli tehtud ja ilusamad siin:
http://lkylli.blogspot.com/2007/08/inglite-kolmandat-starti-ja-ka-finishit.html