Sunday, May 18, 2008

rahvaste sõprus rõuge moodi



meie blogi ja ühtlasi rattamaratoonimise karjääri aastapäev sai tähistatud põhjalikult ning sündmusterohkemalt kui ametlik programm esialgu ette nägi :) logistika oli järjekordselt raketiteaduslikult täpse ajagraafikuga, millest sai kinni pidada vaid hea juhuse korral. rahvaste sõprus ilmutas end juba reedeõhtusel varude supplai aktsioonil. vastas kassas teostas oma shoppingut tuttav spordimees. hõikusime üle kassa spodijuttu ja takseerisime üksteise võistluseelseid kaubaeelistusi. neid võrreldes ei oleks küll järeldanud, et järgmine päev peaksime rõuges samal üritusel deitima. selgituseks: minu valikus isostari ei olnud. igatahes sai kirsipuutommist logistikapoole üllatusesineja. tänks veelkord.



hommik läks nagu alati. merike tegi tööd ja meie segasime jõudumööda. lõpuks saadeti meid jalust ära vabandusega, et stardiväravatesse vajatakse kontroleerijaid. no ja siis tuli juba end spordilainele häälestada. tomm arvas, et me oleme aastaga tugevamaks saanud ja jättis rattad ka katuselt alla võtmata. oi me olime üllatunud kui see tegu sai haavatuteta teoks. elu oli ilus. ja siis hakkas vihma ladistama. kallas ja kallas ja üha enam kogunes reisoffisi telgi alla memmekaid kellega koos end haletseda. üha noormehe olukord oli eriti nukker: vähe sellest, et tal manakeri ei ole, tal puudub ka armuke! natuke enne meie starti jõudis telgialune kaeblemine tulemuseni. vihm jäi järgi.



telgi all kügeledes jõudsime ära oodata ka esimese pikalt maalt tulija ja värbasime ta kiirelt endale treeneriks. st lasime tal ära kontroleerida meie trandulettide liikumiskõlblikkuse ja ketti õlitada ja kummi katsuda. ta hindas meid tugevateks, kuna tema nii raske rattaga nagu mul, küll sõita ei jõuaks.

meie tiimisärgid on toonud uue stampküsimuse: et kesse vahur on? ja siis järgmisena pakuvad küsijad välja hoopis enda eesnime mis võiks meie särgil olla. nad ei saa aru millegipärast aru, et vahur pole disainielement. fengshui jaoks on meil logo.


"suusabaasis on tantsupidu" huulil läksimegi teele. atv poisid meid seekord ei jälitanud. ei tea kas olid meie kiusamise eest lahti lastud või miskit. või teadsid, et me oleme neist moraalselt üle.

uus rada oli megailus. jänesekapsasaak on ka sel aastal rõugeraffal üle eesti keskmise. oma singlilaksud saime kätte üsna pea. tutvustasime kaasvõistlejatele ka üks-üks käige eeliseid. üks mägi oli ka selle käigu jaoks triki. see oli lissalt nii tattlibe et mu tossudelgi oli vaid taguspidikäik. ja nagu sellistel puhkudel ikka, ilmutas end taas raffaste sõprus. üks noormees aitas meil rattad mäkke vedada. meie kahjuks vastuteeneks tema käikarit remontida ei osanud. ja see laskumine, millest ratast käekõrval lükates alla tulime, ei olnud ka paljudele pikamaapoistele sõidetav, nagu hiljem selgus.

aga üldiselt on nii, et minu ratas armastab laskumisi ja heleni oma tõuse. peaks nad äkki kuidagi kokku monteerima?


päeva elegantseim põõsassehüppaja oli jälle helen. seekord ei kaotanud ta aga vähemasti prille ära.

aga teepeedega oli meile tünni tehtud. meil oli kindel plaan seekord punktis putru süüa ja lonksuke eelmisel aastal ettetellitud konjakit võtta. no ja muidugist oli see koht meie trajektoorist seekord välja jäetud. aga selle eest käis rada mööda haki spaast ja õhus oli suitsusauna lõhna. pika raja poistel oleks seal kindlasti olnud boksikeeramise kiusatuse koht.



finishitõusul aitasime ekket mäkke lükata. ja varsti oligi merike meid tervitamas.

heameel et soliidsete raffasportlaste read on täienenud. mustades ülikondades lipsustatud noormehed oli meile visuaalselt nauditav seltskond aastapäeva kaava kaaslahendamiseks.



finshis olime ekstralahked ja nõustusime tommi rattaga pesujärjekorras seisma, kuni ta korra hakil käib. kahjuks parandas see liigselt minu, kui spordimehe mainet, mis on pöördvõrdeline ingeldamismainele, kuna tommi ratas kandis pikamaa numbrit. kõikvõimalikud sõberid astusid ligi, et sõidumuljeid kuulata ja õnnitlesid pika raja läbimise puhul ... kennethiga koos sain kaasootajaks mingi selli, kes lubas survepesemisel mind aidata, kui tomm ei peaks tagasi jõudma. abi ei olnud just selline nagu ma ette kujutasin. ta lissalt vaatas pealt ja targutas, et pesemist alustatakse ülevalt ja stardinumbri pesemine ei ole kõige olulisem. ja mis veel hullem. tomm oli ammu tagsi jõudnud ja vaatas vaikides käed puusas pealt kuidas ma tema ratast pesen! ai kui ma seda taipasin ....



saun oli taas tasemel ja konnatiik paraja ujumistemperatuuriga. see, miks kõik edasi läks nagu läks, jääb vist lõpuni selgusetuks. igatahes pakiti tütarlapsed, peaaegu et saunalavalt ja dressides ja rattakindad tagataskus, autole. järgnes kõne merikesele ja mingi hetk jalutasime juba võru hullumaja poole. kui lihased olid lõdvestatud ja aeg kreutsvaldi hostelisse laekuda, ilmnes, et me oleme jäänud võtmeta. mees, kelle ema on ka rikas, tegi meile telefoniabi ja esmakordselt oli lõunainglil põhjust kasutada võru linnas külalistemaja teenust. igatahes suured tänud aigarile, kes oli endale ettenägelikult võtnud külalislahke inimese toa ja aitas hommikul kofeiinilaksu kättesaamisel.

1 comment:

päss said...

Konnichiwa! Kurb näha, et siinsed spordimehed pole mõistust ikka pähe võtnud ja sporti maha jätnud. Ja blogis on suur puudus mölisemisest nagu ma näen. Seda viga saan mina õnneks oma väikeste käekestega parandada. Käin veel korra lõunavabariikides ära ja siis läheb andmiseks!