see et me oleme laisad pole mingi uudis. aga ilma ilusa põhjuseta starti mitteilmumine oleks inglite spordiimidzile siiski ebaadekvaatne hoop. ühesõnaga. meil heleniga tekkis täna hommikul täiesti autonoomselt mittevõistlemise tuju. mina tegin hommikul riidekapi ees kostüümidraamat ja tõstsin sordisärke kotti ja tagasi välja ja ei osanud kuidagi olla. olukorra lahendamiseks istusin teleka ette diivanile ja hakkasin älfi vaatama. aeg läks märkamatult ja kui rattakandja maja ette anti, oli mul alles hommikumantel seljas.
nii komplekteerumisprotseduuri ajal, kui ka hiljem otepää poole roolides, toetasime üksteist virinaga teemal, et ei ole täna seda võistlustulle minemise tunnet sees. ja optsioon seda meeleolu süsivesikutega reguleerida tundus äärmiselt eemaletõukavana. mitte ei tahtnud massi sisse minna. aga mis vaja, see vaja. ja meile oli vaja eelkõige muidugi soliidset põhjust. (ma loodan, et päss saadab meile mõlemale õnnitluseks suured roosikimbud)
tõime stardinumbrid ära ja jalutasime kõvade poiste starti leffitama. tervitusprodseduuril kutsus malelauaga kõhu peale löödute peatreener meid appi kaarti lugema ja joogipurke ulatama. mõeldud mõeldud. sekk hiljem olime jõudnud arusaamiseni, et see just oligi see mida vaja. et kui rattamaratonidel osalemine on muutunud rutiiniks, siis järelikul tuleb seda murdma hakata ja leida tegevusele uus lähenemine. kuna me polnud varem kunagi jootmas käinud ja tõnissaar vajab ju ka endale mantlipärijat, otsustasime inimest vin-vin situatsioonis aidata.
uutmoodi rattamaratoni läbimine ei jooksnud meil mööda külgi maha. nüüd me teame, et asfalditõusul tuleb amordid välja lülitada. ja kui grupiga jooksikule järgi jõuad, siis tuleb teda sõbralikult pepule patsutada, tänada ja õelalt naeratada.
millegipärast ei peetud ka meie ergutushüüdeid ratturitele sobivaiks ja äffardati, et varsti hakkavad võistlejad meid rämedalt sõimama. aga ei juletud meile miskit halba öelda. me ju palusime neil kõigest naeratada ja jalad kõhu alt välja tõmmata ja mitte parkida keset teed. ja üleüldse toetasime sel päeval kõvasti rattasporti, sest kurke sõime ainult ühes teepees. jube head kurgid olid ;)
kui raske päevatöö tehtud ja ruuduliste boss kenasti teffandi statkale tagasi juhatatud asusime päevakorra järgmise punkti juurde, milleks oli enda premeerimine oti pubis ja ideekonkurss Mida Teha Ratastega.
heleni ettepanekul läksime bankokki ja kruvisime katapuldid maha. läbi sai sõidetud bankoki rattamaratoni esimene versioon. nii mõnigi kord oleksime rattasõidul toonekurega pihta saanud aga kui ma tahtsin neist pilti teha, siis panid nad alati putku. meie teekond läbis ka sipelgate uuselamurajooni ning sisaldas kiirenduslõike kurjade koerte haukumist kuuldes.
kaks tundi värskes õhus vajas uut preemiat. heleni emal kasvavad bankokis anaboolsete steroididega ülespushitud mutantvaarikad, mis on ideaalsed spordipreemiaks kuna sisaldavad ka proteiini :) proteiinide ja puuviljade kasulikut kooslusest oli meid päeval eliiti jälitades haritud ning nii me saime rakendada oma uued teadmised kohe ka praktikasse.
uskumatu, et hommikul suure virisemisega alanud päev nii võib minna. kutsume heleniga siinkohal kõiki üles nutma ja halama, ehk tuleb teil sama lõbus päev kui meil ;) nii hea on olla, kui tunned et, tahad, jood kiselli, tahad, kuulad transistorit.
4 comments:
Need vaarikad pole päris!!!!!
Alguses mul isegi käis see rooside mõte peast läbi, aga kahjuks postituse lõpuni jõudes ei olnud sellest midagi järel!
Nõrk, äärmiselt nõrk esitus!!!
sa mart siin mõnitad meid tegelt aint sellepärast, et nüüd ei ole sul oma poodiumile mittejõudmist kuidagi võimalik põhjendada:)muidu oleks ju hea olnud kõik inglite kaela ajada:)
Post a Comment