näiteks avasin ma kodus paanikaosakonna, kuna kompass oli lootusetult kadunud. minu pahameel sai ebaõiglaselt muidugi liisu kaela välja elatud. pln vbndst. niisiis tuli pärast kubija rulluisutrenni ja bussijaama punase vaiba tseremooniat veel kosele kompassilaenutusse sõita. no ja loomulikult oli mu kompass mul kotis, nagu selgus õhtul kola lahti pakkides ...
no ja siis läksin ma merikese autost õhtul pluusi väel korraks miskit võtma ja tõmbasin turvakodu välisukse sneprisse ja olin sunnitud abi otsides naabertrepikoja rahva uksekelli helistama ning uusi tutvusi sõlmima.
iseseisev elu seisnes aga selles, et nii kylli kui ka manakeri polnud meid turvamas. me siis kindlustasime oma seljatagust nagu oskasime. olime eelmise aasta rogainist midagi õppinud ja teadsime, et jahimeestega peavad sotid selged olema. kohaliku jahmeeste esindajaga sai siis tehtud diil: meie ei puutu ka suurima nälja korral tema notsude maisi ja tema vastutasuks ei lase meid jäneste pähe maha.
voormapp hullumajas ei möödunud sündmustevaeselt (näiteks tutvusime noormehega kellel oli nii eksklusiivne särk, et seda saab ainult tartust). selle tulemusel oli hommik nagu oli. helen sai igatahes riidesse ja ka autosse üles ärkamata ja ta väitis, et merikese hotelli pakutav uni on täiesti ebapiisavalt serveeritult.maanteel tahtis saatus meile vihjata, et võiksime ikka koju jääda ja saatis maanteele ette lambakarja. kangekaelsusega ja allumatusega on meil jätkuvalt kõik hästi ja sofistikeeritult serveeritud vihjed ei ole arusaamiseks. ju need lambad tahtsid vihjata, et täna päike välja ei tule...
kohapeal anti meile kätte pakk kaarte. viis tükki kogunisti. ülipingelise ja mõttemaailma avardava tiimmiitingu käigus sai pandud paika jalutuskäigu strateegia: lähme kuhugi ja siis vaatame mis saab. igaks juhuks käisime vihjeid küsimas ka mari-siimu käest, kellega koos veetsimegi hiljem suurema osa oma teekonnast.
stardis saime jälle pisut targemaks, sest selgus suure kaardipaki saladus - osad neist pidid veekindad olema, aga keegi polnud minu jaoks sinna vastavat rasvases punases kirjas märget teinud. me õigustasime oma kilekotiga kaasaveetavat kaarti kui 2in2 lahendust seenekorjamiseks. ja juba õige varsti tekkisid meil esimesed kukekad kaardi kõrvale kotti ;)
teel tundmatusse saime ka teada miks meil pole vähematki lootust siin lõunaosariikide farmerite aedadest persikuid leida - kliima pidi jahedaks ajama põhja-läti jahedus. niisiis ümberkorrigeerisime oma päevase toiduratsiooni jaotusgraafikut ja pool tundi pärast starti oli seljakott vabanenud pooltest kaastehtud võileibadest. mitte ma aru ei saa, kuda see kõht nii ruttu tühjaks sai - klubist tulles sai ju ometi söödud ...
ka siim sai aru, kui saamatud me omadega oleme ja üritas meid aidata delikaatsete vihjetega. kui me enam temaga sammu ei jaksanud pidada või muidu loodust vaatelema jäime, siis ta tõmbas meile vihjeks tee peale nooled maha. hiljem aitas ta metsa forseerides oksi kinni hoida ja poole päeva pärast kinkis juba ka lilli :)
helen leidis jalutamis hõlbustamiseks kuldnupuga spatsiirtoki ja ei lahkunud sellest ka pärast finišit.
a metsas oli üldiselt tore nagu ikka. oli kukeseeni, oli pohli ja jõffikaid. leidus ka konte. merike arvas muidugi , et sellega on gõudiskavrite kadumise müsteerium nüüd lahendatud.
mingil hetkel keeldusin oma tosse märjaks tegema ja läbisin rajalõigu paljajalu. eks vist tänu sellele jahutusele, mul õhtul veel nii asjalikud tantsujalad olidki ;)
kuigi sel aastal sai tunnike kauem rogainitud, ei kõndinud me finišis seekord robotsammul vaid suutsime viimastel kilomeetritel isegi mõningast tempot arendada. see kiirenduslõik ei olnud tingitud meie sportlikest ambitsioonidest vaid röökivate lõunanaabrite seltskonnast, kes soovis meiega nähtavasti infovahetusse laskuda.
helen sõitis pärast värskeõhuprotseduure tommtaksoga pealinna ispaania poisse vaatama ja meie merikesega hakkasime otsima võru linnas saunatamise võimalusi. mõeldud, bjuutislibitud, veel nats mõeldud suundusime taas hullumajja. pehmendasime konte nagu oskasime ja kui teksad juba niiskusest pikemaks hakkasid venima oli meil selleks korraks tantsudoos täis ka ;) igaks juhuks tegin täna tunnikese salsat otsa, et jalad päris puhkereziimile ei lülituks. meil ju varsti ees obinitsa lumelaager ja ingelspaa esmakülastus :)
PS. seekord on piltide autoriks lõunaingel merike, kes oli selles ametis esmakordselt.
2 comments:
Kuidas te neist lammastest ikkagi mööda saite?
see oli raskete läbirääkimistega saavutatud diplomaatiline võit :)
Post a Comment