Monday, October 6, 2008

lõppvaatus leppojal

oleme järjekordselt suuremate kaotusteta metsast koju tagasi jõudnud. merikese haanjast äravarastamise usaldasime kõige kogenumale ninjale, st merikesele endale.

stardi eelõhtul ootas meid teadagi sveedbanki tagune pastarestoran-inglihotell-ilusalong oma tuntud headuses. hommikune äratuskell polnud suurem sõber. me olime nii unised, et ei suutnud isegi korralikku kostüümidraamat käima tõmmata.


esialgne plaan dziibiga metsa minna ei leidnud kylli poolt ovatsioonidega vastuvõttu. ta lähenes asjale liiga praktiliselt, sest dziibi katus on oluliselt kõrgem ratastepaigalduskoht kui ta tavapäraselt harjunud on. ja abistavat taburetikest polnud ka käepärast. olukord lahenes ettearvatult: vajalikul hetkel leidus alati mõni kraanakasvu noormees, kes parasjagu autost mööda jalutas. tänu teile töökad käed!

rattaparkla juures võttis meid vastu urmo isiklikult. olime just oma käepaelad kätte saanud ja saime koheselt juhtida ta tähelepanu värvivaliku puudujääkidele. õppimisvõimega on sellel poisil halvasti, sest eelmine kord sai ju kõik puust ja punaselt ette näidatud. aga kuna me oleme loomult lahked siis on tal kevadeni aega end parandada. samas pidime ka praktilise näite varal talle tõestama, et meie kostüümid on rattasõiduks ülisobilikud. kahjuks oli meis kõhklejaid teisigi. teel parklast diskateekasse ja tagasi kuuldus kõikvõimalikke ebasportlikke ja ülisportlikke kommentaare meie kohta. ühed poisid olid omaette suisa kurjustanud, et need blondid teevad meile alati ära ...
leppojale jõudes otsisime kohe kiirelt manakeri üles, et enne starti karma balanksu saada. mädal üle antud, kablutasime tagasi parklasse faintuuningusse.

no ja siis läks madin lahti. start meenutas dolomitenlaufi suusamaratoni kus sai siksaksuustamist tehtud. mina ja merike pole teadagi mingid jooksugurud (nagu näha ka lisatud klipist) ja tosserdasime nagu oskasime. osadele kaasvõistlejatele meenutasime ka igaksjuhuks, et rõõmus meel ei ole sellel üritusel keelatud.



kanuualas oli meie saabumiseks reha tehtud ja nii me siis võtsime esimese, mis vähegi meie küünelakiga sobiks. ilmnes, et see pole üldsegist mitte kõige kindlam aparaat. me muudkui libisesime mööda pinki edasi tagasi ja hädaldasime, et kann on liiga prink, sest vähe vedelam ollus oleks ehk ühtlasemalt mööda pinki laiali valgunud :)

õnneks olid suuremad träffikdzämmid selleks ajaks lahenenud ja me saime ikka liikuma. esimeses kahes punktis ootas mind ees karastav jõeületus, sest kanuud punkti juurde navigeerida oli mõtetu. tuli nats jalutada kanuudest moodustatud pontoonsillakest mööda kaldale ja siis leida sõber kelle käest kinni võta, et oleks julgem vette astuda ja tegu teha. kuna ma sain niivõrd eksklusiivse lõigu enda kanda jäi ka inglijoogi pudel esialgu minu kontrolli alla.
jõekaldal leidus aegaajalt kodanikke, kes tegelesid kanuude veest tühjaks kallamisega või niisama vees tshillimisega.

ühes kanuupunktis leidsid meiesugused pimekanad tera - manööverdasime kogemata otse punktile pihta, seda ise märkamata. ma hakkasin juba kanuust välja ronima kui avastasime, et piiksutamise asi ripub helenil näo ees :))))









igatahes oli seekord päris lõbus purjetamine. randumispaigas oli taas nagu tellitult üks noormees abis meid kaldale aitama ja kanuud järsakust üles tõmbama. sellist initsiatiivi ei saanud me ju ometi pärssima hakata ;) tänks, noormees, kiip gõuing!

pärast kanuutamist läks jälle meie trumpalaks st maleks. nagu tööjaotus sellistel puhkudel ette näeb - helen ja merike mõõtsid ja kaalusid ja mina kirjutasin.

tulemus oli liigagi suurepärane, sest vaevalt jõudsime meiki korrastada kui meid juba trahviringist minema aeti. küll see heleni randmepael on ikka väärt kraam. see on suisa nii väärt kraam, et selle olemasolu võttis meil pisut harjumisaega. vaatamata eksklusiivsele atribuudile kippusime esialgu ikka huuli värvima päikeseprilli klaasidega peegeldades :)

rattasõit oli ilus ja päikesepaisteline. vahepeal saime ka pisut hüppenööriga hüpata ja järvemõõtmisel silmamõõtu arendada. hiljem kuulsime, et leidus raffast, kes lõid oma matemaatikavalemite tagavara lauale ja arvutasid küll järve ümbermõõte küll järve suurust kuupmeetrites!!!!!! meil ei tulnud selline variant hetkeksi kaalumisele. selle asemel kasutasime tavapärast meetodit: kõhutunde ja kõrvalt kuuldud kommentaaride segu. järvejooksul kohtasime ka arajakaid, kes olid kogemata memmekate rajale eksinud. vaatamata meie teavitustööle ei mõelnudki nad tagasi pöörata vaid kihutasid meist mööda. viisakamad muidugi vabandasid sellise barbaarsuse pärast.
hilisemal rattatiirul kohtasime suisa punase raamatu väärilisi meessoost kaasvõistlejaid. selle asemel, et paluda meil tiivad kokku voltida, et meist mööda kihutada, ütlesid nad et, sõitke te ees - meil pole kuhugi kiiret ....
metsatulekahjust põlenud mets oli päris nukker vaatepilt, see eest järveäärne matkarada oli väga lõbus ja meenutas "velkam tu ze singel" üritust. sellel lõigul leidus ka vapraid kes julgesid meie rajaleidmisoskusi usaldada.

mingil hetkel oli kõht juba päris tühi ja kogu meie toidutagavara koosnes vaid kummikommidest, mida mina tavaliselt ei söö. igaüks sai 3 kommi ja nende najal me siis tiksusime. üks poiss küll arvas, et me ei peaks niimoodi toiduga liialdama, et kes neid kaloreid küll ära jõuab põleteda, aga me ikka riskisime.














finishis ootas meid teadagi kontrollpostikast ja kaava serveerimiseks paidest ostetud roosad pokaalid. premeerisime ennast ja buliimitsesime nagu oskasime. eriti hästi läksid peale heleni tehtud võileivad, mis pärast kanuutamist tundusid liigsetena. kommikommimaffia andis muidugi koolaussidele tuld. õnneks jäi meil neid pisut järgi, et tasuda vapratele rattapesijatele.













kondilõdvestus kolhoosi teel toimus nii ees- kui järelkavaga. rattapesu oli sinna juurde veel ekstra ekstra boonuseks.
kõigepealt esines meile vertarretamapanev tont, siis spaidermän ja hiljem kohalik akrobaatidetrupp.
seekordse rattapesu eripäraks oli see, et rattaid ei hakatud autokatuselt allagi võtma :)

selle üritusega sai veelkord tõestatud iksdriimi äärmine ohtlikkus: helen kaotas juukseklambri ja mina oleks äärepealt kõrvarõngast ilma jäänud.

3 comments:

päss said...

Käisin raamatupoes otsimas eneseabiraamatut teemal "Kuidas mõnitada inimest, kes Eesti Vabariigis oktoobrikuus jõkke hüppab", aga ei leidnud - oli läbi müüdud! Meditsiinikäsiraamatus oli kirjas, et sellised tuleb rahule jätta, et need lollid pidid sellest ainult innustust saama, kui nende tegevusele tähelepanu pöörata. Reaktsioon olevat umbes sama kui väita, et "Ega te tibid selles autfitis küll rattaga sõita ei saa". Jätan siis seekord mõnitamata ja tunnen lihtsalt kaasa.

Epochka said...

siin on vist tegemist pealoogiaga ja pealoogia vastu ei saa. ma arvan, et abi vajavad siiski eelkõige need, kes pildi järgi hakkavad järve suurust kuupmeetrites mõõtma...

helen said...

...ja eelkõige härrasmees nimega neeme, kes vaadates tema sõnavõtte xdreami foorumis läbib etappe püstol seljal ja kes eeldab, et juhendid on koostanud vähemalt Tark&Co juristid...