viimati sai trenni moodi trennis käidud 27. novembril. eile üritasin siis kambäkki teha.
treener oli suht nõutu: ei mingit jälge sellest, et sügisel sai regulaarselt õues lubja treppe loendatud. üritas ta kurjaga ja veel kurjemaga ja lisas sekka pisut aroonijaidki aga mind liikuma ei saanud ta kuidagi. see et mu vasak käsi on kui lastud varesel, ei olnud muidugi mingi uudis. ainus variant oleks olnud mulle vist mingi mootor külge kruvida.
kõik oleks veel enam vähem olnud ja positiivse laengu oleks saanud juba ainuüksi värskest õhustki, kui ma poleks pidevalt jalgu jäänud empaatiavõimatutele väikese JT treeninghulludele. neile oli vist käsukorras mingeid tigeduse tabalakaid kamaluga sisse söödetud või niisama orasid pehmetesse kohtadesse taotud, et niigi end daario kolonjadeks treenitud bõkid nõrgemate üle veel tigetseda ka jaksaksid. kui mina omast arust mõõdukal sammul liuglesin, siis nende arvates ma seisin rajal. leidsid kelle kallal norida, eksole. minust aeglasem treenija ei ole spordipargis igapäevane nähtus. peab neile kahjuks siinkohal väikes pettumuse valmistama, see kui keegi minust paremini suusatab, ei tee see temast veel raulollet. selleks et raulolleks saada peab eelkõige hea süda olema. pekitiit lohutas mind, et kui need hullud ka ükskord 23 saavad, siis alles mõistavad mis vanusega kaasneb ...
no ja muidugi ei saanud ma hakkama ka paari popima sinika üleskorjamiseta. üks tekkis kui siledal maal jalad ei tea kuhu kadusid. ja teise kaetas ära peatreener kivil. nagu ta jõudis küsida, et kas ma laskuda kardan, ja mina vastata, et ei karda, järgnes dzustiina kovaltšiku sprindi stiilis uperpall. kui kõrval lumehange poleks olnud, siis oleks üle rajaserva ka veerenud. miniseelik on hold.
täna on õnneks kurk jälle haige ja järgmise trenni võib vabalt veebruarisse lükata. karu küll üritab siin väita, et pühapäevasest matkast vabastab vaid luumurd ...
No comments:
Post a Comment