Monday, April 6, 2009

nato nuhid põhjamängudel



eile teel kodu poole selgus, et laagrist polnud meie musklite kasvule mingit positiivset mõju. kui minnes tundusid meie kotid megarasked, siis tagasitulles, paljust kolast vabamana, olid nad veel megaraskemad. küll aga ei saa kekkamatta jätta, et kõik orienteerumisülesanded said lahendatud mängleva kergusega, nii et päevakutele taldu+kompassi kulutama pole vist mõtet minnagi.
teekond oli meil juba läbiproovitud variandis: tln-lenska ratastel ja lenska-murmansk 1400 km rongiga vagunis nr 11.

puuduolevat ihu ja ajurammu kogusime
spetsialistide silma all, kõrgemas
spordimeisterlikkuse koolis. laagri graafik oli
suht lihtsakoeline: trenn, sellele järgnev süvaanalüüs, siis banketikene ja öörahu. staadioni riietusruumi (muus funktsioonis ka zürii koosoleku ja banketisaali) jagasime
saatusekaaslastega dubna suusasektsioonist, kes meid virisemata oma kampa võtsid.
seekord elasime meile senitundmatus sidetänava getos vaatega merele. meie karate ja muu jaapanipärasusega kaunistatud hotelli ees vohas luksusliku kirsipuuga jaapani aed. pilt aiast tema ööilus on ka allapoole üles laetud.
esimene trenn oli nagu alati megaraske ja megailusa ilmaga. niisiis tuli minna ja
endale ikka numbrid välja kirjutada. oh seda
imestust mis kohalikke tabas - ei ole ei mastera sporta ega ka bõvshje liznicõ aga ikka regavad end maratonile. sealmaal ei ole nimelt sportlik osalemisfan mõistusele vastuvõetav.
reedel täitus minu ammune unistus jõuda murmanskis mere äärde, sest trennijärgne analüüs viidi läbi meresöökide kohas ja sellele järgnes aurutus kohalikus auras. treener tiiale oleks seal vaatamist küllaga :)

söögist veel. reisi algul tegin piiteri vaksali poest oma sajandi megaostu. läksin meile rongisõiduks varusid hankima ja mulle jäid silma punased
banaanid. kuna need maksid kollastest kolmkend rutsi kilo peale rohkem, pidi tegu olema väärt kraamiga. hiljem muidugi selgus midagi muud. meie eest võttis testimise kõrge riski endale üks vapper karjala helikopterijuht ja ühtlasi oli ta ka meie reisi kinomehaanikuks :) ma kohe ei oskagi kirjeldada mis maitsega need asjad on. mul on
neljast banaanist veel kolm alles, nii et kui soovijaid on, palun, astuge ligi.
laupäeval sai selgeks, et vaatamata aatee poiste headele kavatsustele, meie suusad keelduvad murmanski lume peal libisemast. niisiis ajasime kõik liiga külma ilma süüks ja optimismisime edasi. et kuda me laseme siin kohalikel kollidel ümbermäärida kui aatee poisid on nii palju vaeva
näinud. siis me veel ei teadnud, et ka pühapäevaks ei muuda suusad oma meelt ...
kuna me sel päeval suusatamiseks motivatsiooni enam ei leidnud, viidi meid trepijooksutrenni aatomijäälõhkujale. sellele käigule eelnes pikk taustauuring, meie, kui nato riigi kodanike ja vene riigisaladuste teemal. kandsime ju korralike jaapani turistide kohaselt hoolega kaamerat kaasas ja nägime seetõttu eriti ohtlikud välja. lõpuks ikkagi halastati, kuid meie nato tausta tuletati siiski igal sammul ja iga pildiklõpsu juures meelde. jäälõhkuja ise ja see puur kus seda parasjagu hoiti, nägid välja nagu üks paras vanarauahunnik. ühele pildile on jäänud
jäälõhkuja esiots, kui sellest fotost midagi eesti katsejõududele kasu on :))))) seestpoolt polnud sel kolakal nagu vigagi. kaptenisilla roolimadruseks ma muidugi ei sobi, sest minu jalgu ei olnud võimalik sinna kuidagi sinna tooli ja rooli vahele ära voltida ilma, et töökaitse sekkuks. ja ega need kajutite voodidki olid mõeldud rohkem lasteaialastele.

loomulikult käis ka meie laagri toitumine range reziimi alusel. kuna zosja oli kunagi töötanud otdel snabzenijes ja hetkel juhtis restorani, siis jätakas ta ka siin varustajarolli ja nälga me ei kannatanud. võistluseelsete spagettide asemel kirjutati meile heleniga välja kalamari, kamchatka krabi ja sai. spordipoisid ise läksid muidugi spagette sööma. muus osas oli kala kala ja kala, zosja lihapirukad, küüslaugukana ja timuri poe assortiment.
maratonihommikul oli segane seis ja vägisi tekkis tahtmine otepää rattamaraton vol 2 teha. õli lisas tulle gera peata kana olek, kes tormas mööda kabinetti ringi hilimullid otsa ees. pool tundi enne starti ilmus välja vana rahu artjom, kes siis meile väikese motivatsioonisüsti tegi ja saatis meid
teele, et me mõtleksime vaid ilusale ilmale. no ja kuna me juba sellised sõnakuulelikud oleme, siis saigi mindud.
pärast stardisaginat kadusime kiirelt üksteisel silmist ja algas võitlus iseendaga, millest tegime heleniga autonoomselt samad järeldused. st et meie suusad ei ole mõeldud liigse koormuse talumiseks ja et ühest ringist on ilmanautimiseks just parasjagu, et jaksaks õhtul ka kultuuras osaleda. minul läks rajal pisut kauem kui helenil, kuid see eest osutati 2 km enne statkale jõudmist mulle eksklusiivset konjaki serveerimise teenust. pitsiks oli joogijogurti tops ja alla kolme kolme toosti mind sealt minema ei lastud...

toostidega on sealmail üleüldse ebakoonerdamine ja seda asja tehakse seal põhjalikult. nii olin minagi sunnitud laagri käigus oma kolm isamaalist kõnet maha pidama :)

dubna poiste kokkuvõte suusamaratonile oli umbes selline:
vse kto nacinajut zanimatsja lõznimi gonkami - sumashedshije; vse kta uze zanimajutsja liznimi gonkami - gordites! ja et kui minna hulluks siis parem kollektiivselt ja veel parem kui kui heas kollektiivis. nii on.

1 comment:

päss said...

Dubna kutid on kah doktor Sarajevi (või mis ta nimi nüüd oligi) koolkonnast :)