pokuporno ja teised piiksud

küsi ja sulle antakse. meie palve sääskede ja nõgeste osas rahuldati täielikult. urmo oli kõik sääsed maare kallale ajanud ja nõgesed olid kiiremad beerajakad maha tallanud.

veksisilla diskosaal näeb jüri homenjata pisut tühi välja. et oleks nagu tuttavas kohas, aga midagi olulist on puudu ...

spordiprogramm nägi soojenduseks ette pisut laevatamist. meie starteegia oli lihtne - leida kanuu ja hoida nahka ja lasta rabelejatel minema rabelda. raffal oli nii kiire, et suures rüsinas oli kohe stardi juurde meie lemmik roosa sisuga kannu jäetud. selleks ajaks kui meie tshiuaua lauluma saime ja vaikselt liikuma hakkasime, olid nii mõnedki endal karastava suplusega pealetükkivat und minema peletanud.

jõel toimus meeletu energiaraiskamine. tüübid olid end nii härjaks treeninud, et kusagil pidi seda ka demmima. meie vaevaks jäi siis ainult neil sikk-sakitavatel kaldarammijatel teelt eest kaduda. navigeerimine toimis suurepäraselt: helen oli eelinfo ja merike navigeerimis-reageerimisüksus ja mina üritasin leida kohti kus piiksu teha. kanuuetapi lõpupoole uhkeldati selliste skooridega nagu 4 ümberkäimist jne. üldiselt on jõelahingud meie spetsialiteet :) üks põõsas võttis küll merikese halo endale, aga seegi päästeti hiljem ja ausad leidjad toimetasid selle nelsoni välibüroosse. urmo isale jätsime kanuualasse kingiks eelmise kahe hooaja inglite best off lugude plaadi, sest ta kurtis, et kavadplaat on juba ribadeks kuulatud.

pärast mõnusat soojendust aeti meid jalgadele. et minge ja jalutage pisut. silmaharjutuseks oli punkt suht osavalt maskeeritud: keset mudasoga vett paistis 10 senti veest üks jaam, mida ümbruskonnas oli jahtimas õige mitu seltskonda. helenil jätkus õnneks silmateravust, et esimene jalapiiks kirja saada. sealt edasi alagaski pokuporno. mõelda polnud midagi: astu aga mööda sissetallatud rada, sest ükskõik kuhu ta ka viib, kõrvale astuda tundus täielik enesetapp. rajaga oli aga see väike props, et keset teed olid end sättinud kõikvõimalikud pokud. oli väiksemad ja tagasihoidlikumaid, kes hoidsid rohkem raja kõrvale; oli peteka-pokusid, kes peale astudes jala alt minma kaduseid; ja oli ka alfa isaseid pokusid, kes jõudemmiks olid end eriti suureks ajanud ja täpselt keset teed sättinud. ühes kohas õnnestus mul nautuke uppumist imiteerida: hakkasin just pilti tegema kui maa jalge alt kadus. edaspidiseks pakkisime fotoka akvapäkki ümber aga kahjuks nii, et vesi sai ikkagi ligi ja pildid rajalt on nüüd vaid blondi mällu talletatud. enamus neist piltidest on päris porised :) veehuku käigus andis saba ka merikese telefon. huulekas oli õnneks pisut veekindlam ja pidas ürituse lõpuni vastu. pokumõnna ajal üritas üks meestiim haneravis astudes meiega seltskondlillu vestlust arendada ja küsis huuleläiget. kui helen käe randmepeegli+huulekaga välja sirutas, tegid poisid kiirendust ja kadusid jooksujalul võssa...

mõnikord on ikka blondidel eeliseid küll. näiteks oli reedel rattapoes "lollide blondiinide abistamise päev". kuna mu rattarehvid jäid rattarallist kadunuks, siis leidis kalle kirsiaed selle pidiliku päeva raames mu rattale tasuta uued traktorikummid.

tuiasime mis me tuiasime, enne 12 punkti polnud põhjaust kaardile piiludagi. särtsuva elektriaia läbisime tänu eelhoiatusele puhtalt. pimedas türi linnas vaatasid pimeda grossi toidukaupade poe riiulil nii kutsuvalt kuldsed pudelid. esimene lisaülesanne oli ujumine. sest ujuda olime me selleks ajaks saanud ainult napid 6 korda. ujudest tulles kiljatas äkki merike, et apike, tal on mingid ussid selja peal. ussid olid olfeni plaastrid, mis ujudes olid end vett täis imenud, seljalt lahti ligunenud ja nägid välja suht võigaste valgete nälkjatena....
kahju natsa, et meil tornist hüpata ei lastud, ma oleks nii väga tahtnud proovida.

rataste juurde jõudes oli juba valge. õnneks olime joped ujudes kuivad hoidnud ja eelmistest öövõistlustest meenuv öine värisemine seekord ei kordunud. rattasõit on meie jaoks väga klassikaline ala. kui taas mingi poriväli meie ees avanes otsustasime rattavedamisele jalutamist. kuna etapivahed olid pikad, ja kerge koblakas hakkas juba ette tulema, siis hakkasime lugema piikse lõpuni. 8 to gõu. pidevalt panid meist mööda ühed ja samad tiimid, kellega pärast jälle punktis kohtusime. on ikka raffal jõudu :) isegi kiudma tarts tahtis mind tögades oma tuju üleval hoida, ja tegi siis kohe valest teeotsast metsapöörde :)))

puudelugemises tegime tööjaotuse: helen luges lindiga puud ja meie kumbki iseseisvalt seesolevad. teenisime 2 trahviringi ja lugesime missiooni õnnestunuks, sest just meie ees sai üks tiim 15 ringi trahvi.

aaraja võit tuli seekord eriti veenvalt ja täiesti terve maniküüriga! jalad on kahjuks pisut kriibitud. finishis oli aega positsioon sisse võtta, mõned turgutavad lonksud mullijooki juua ja möödujatega lobiseda enne kui kärt-tom-erki kohale jõudsid. arvi oli manakeri kanuule augu sisse teinud. suusaliidu kiks sai 4 nädalaks käe kipsi. leivo spatseeris ringi rattaga ja käis omasid aegajalt fotokaga piitsutamas. kadarbiku raffas näitas meile aakate poppi rabakaarti ja pekitiit presenteeris oma paistes jalga. kuna sõprade ootamine võttis pisut aega hakkas urmo juba kahtlustama, et äkki me ei kavatsegi koju minna ja käis meid aegajalt kontroleerimas. lõpuks söötsime tõnise kofeiinitablakaid täis ja lahkusime kompleksselt sündmuskohalt.

pärast õhtusööki sämmi grillis jäin kylli autosse magama ja teadvusele tulin täna päeval kell pool kaksteist :)