eelmisel nädalal läksin juba julgemaks. ei viitsinud karule vastuvaidlemisega energiat raisata ja ajasin paki nätsu eest linnasprindil pulsi tumepunaseks. oma asi, ehk liisule-janellele pähetegemine, sai tehtud ja nüüd peaks karu mu hinge selleks aastaks rahule jätma.
niisiis võis autdoori katsetustega jätkata. reedel käisime rattarajal pauerbaar kukeseeni korjamas (küll ilma rattata) - elus. laupäeval metsas seenel - ikka elus. pühapäeval pidi siis selguma ülim tõde, et kas tõesti on needus maas.
manakeril oli vaja kahuriliha uute kummipartide katsetamiseks (ise nimetas ta üritust peenemalt räftinguks). mul oli enivei tarvis pealinna torti sööma minna ja nii saigi siis kogemustega merehukkujad autole pakitud ja mindud. üüvee, kui pirita jõele lähedalseisev isik, võttis enda õlule kummipartide soojendusringid. mina, merike, timo the uppumatu ja rainer olime teise vahetuse katsetajad.
räfting ise on täpselt nagu luksushotelli basseinis kummipardil vedelemine. vihmavarjukesega kokteili asendas fisseri joogipudel. bikiinide asemel oli kõigil sama seksikas pikk must pesu seljas ja kummikingadel polnud kontsi all. merike üritas sellele sõidukile ka teaduslikumalt läheneda ja õppida seda tüürima. üldiselt on kanuuga asi ikka tunduvalt lihtsam. kummipardi ja musta pesu eeliseks on aga see, et siin saavad osad kaasreisijad edasiliikudes teha ka turvaliselt vesiaeroobikat.
autdoori keeld on nüüdseks vist läbi. ei tea kas peaks inglitiimi rattarogainile joonele ajama?
No comments:
Post a Comment