Tuesday, September 22, 2009

berliinis hailed jälitades


võistluseelne keskkonna vahetus oli karm-tundidega pidi harjuma jalgrattaste asemel jooksjaid nägema ning see tõi kaasa ka oma tagajärjed: laubä ommuk tundus hommikusöögilauast teisele korrusele kõndimine võrdne everestile astumisega ning ainus variant inimese moodi olemist taastada näis olevat giljotiin. doktor epp pani kiire diagnoosi-halltõbi ning käskis alustada kiiremas korras kuulsa proffessor kivirähku poolt väljatöötatud raudkindla raviskeemi ellu viimisega. järjekordselt tuli tõdeda, et asi töötas. pühabä võttis mind vastu juba normaalse enesetundega, mida tõestas tavapärane stardihommiku küsimus-mida krt ma siin teen:) 20min pikkune rongkäik-jalutuskäik starti kinnitas teooriat, et hulluks minnakse valdavalt kollektiivselt. stardis oli koos igatsugu sulelisi-nagu ikka: skafandris vend, kes ilmselt pidas 42,195km niisama joosta liiga iiziks ja vanaisa koos pojapojaga (ilmselt)-esimesel seljas särk 100. maraton ja teisel 1. maraton-et kirjad tõesed olid sai veenduda juba 3, km-l... esimesed 20 min kulus jalutuskäiguks stardini-sel ajal oli võimalik teha ajutreeningut ja arvutada, et nooh kui kaugel siis haile juba olla võiks:)

Karm Konkurent leffas mulle 5km-l ja läks kandu välgutades ületama oma Amsderdami aega. järgmine kord chekkasin teda finishis-selja taga... ilmselt on ütlus „tark ei torma“ just jooskumaratonidelt tulnud:) berliinlased on külalislahked ja nii võiski kuulda kogu distantsil muusikapalasid igale maitsele-isiklikud lemmikud olid reggie rütmis trummivennad ja plaksutav pulblik lindenil. aga peteti mind igal juhul-alates 20dast km-st ootasin ma pikisilmi berliinimüüri uuestisündi-aa noo jäi tulemata. hiljemas süvaanalüüsis lugesin süüdlaseks halltõve, kuna tema olemasolu ei andnud julgust hullamiseks ja nii tuligi niisama lonkida. küll aga täitsin eesmärgi, et kõnnin ainult tp-des;)aga see oli lihtne, seda kõndimise mõtet nagu ei tikkunudki pähe.ka jäeti mind ilma kohustuslikust maratonijärgsest „pankurikõnnakust“-õnneks siiski kompenseeris selle järgmine päev miski naljakas valu tallas, nii et võisin ausalt lennukile longata:)aga kokkuvõttes: oli mõnus ja vaffa ning aeg 4:43:13 käikse minu jaoks küll ja küll:)

3 comments:

Epochka said...

halltõve suhtes ei tohi kunagi valvsust kaotada ;) ülitubli oled !

Toomas said...

Alljärgneva pika lingi pealt (klipi lõpuosas) saab Heleni finishit ka video vahendusel jälgida:)

http://mysports.tv/default2.asp?e=BM09M&n=Helen+Virro&r=F7715&l=EN&q=EST&tp_f=m&ct_s1=09:18:56&nt_s1=00:00:00&ct_s2=09:51:56&nt_s2=00:33:01&ct_s3=10:25:20&nt_s3=01:06:26&ct_s4=10:58:40&nt_s4=01:39:45&ct_s5=11:32:04&nt_s5=02:13:10&ct_s6=11:39:16&nt_s6=02:20:21&ct_s7=12:05:51&nt_s7=02:46:56&ct_s8=12:39:38&nt_s8=03:20:43&ct_s9=13:13:41&nt_s9=03:54:46&ct_s10=13:48:42&nt_s10=04:29:47&ct_f=14:02:08&nt_f=04:43:13&k=zoom%20middle

Kaja said...

Minu meelest on see küll lausa superaeg!
Ma ise jooksin oma elu esimese (ja tõenäoliselt ka viimase, aga never say never) maratoni ligilähedaselt sama ajaga ja olen raskelt rahul siiamaani, ehkki see saavutus oli juba ligi kaks aastat tagasi Vana-Aasta ekspromptmaratonil 2007 :)