eelmisel reedel sattusin otse vaenlase tagalasse: elistvere loomapargi külastamise kattevarju all tungisin firmaspordi tiimi hooaja lõpu tiimbildingule. loomapark oli aus ja peaaegu kõigi sugulased olid esindatud. isegi soosaar leidis seaaedikust ühe soosaare, kui üritas sigadel kuldrenette nina alt ära näpata.
mis siis vaenlase tagalas kuulukse? kõik läks ettearvatavat rada. nii hooga kui nad ka oma õhulosside ehitamist ei alustanud, kuigi kaugele järgmise hooaja planeerimisega siiski ei jõutud. komistuskiviks sai ratsatriatlon, millest marti saaremaal kuulnud oli. hobesega koos ujuda tundus okei, ka hobesega koos jooksmine on arusaadav, aga kuidas hobune ratta selga panna, seda nad välja ei nuputanudki. nii ja naasuguseid hobusepiinamisvõtteid kaaludes nad oma tiimbildingu aja ära kulutasidki ... nädalavahetuse rattarogainist mina loobun. kuna maare avalikustas hiljuti välise iluga edu saavutamise võtted, mis oli tavaliselt meie leib, siis tuli pisut nuputada. nii ma siis otsustasingi lasta pisut sisemist ilu kohendada. see ju pidigi inimese juures olulisem olema ;)
2 comments:
Kohe näha, et petsime su ära. Sa ei mõistnud, et hobuse all mõeldi kedagi teist jne. Ega vaenalse tagalas pole nii lihtne kui B rajal :)
Tegelt on epochka käinud stirlizi juures kursustel ja teab kuis teid tibuks tõmmata:)
Müller imestas väga, kui märkas oma kabinetti sisenedes seifi kõrval seisvat Stirlitzit.
„Kurat võtaks, mida teie siin teete?“ küsis ta rangelt.
„Trammi ootan,“ vastas Stirlitz häirimatult.
Müller väljus ja läks mööda koridori edasi. Korraga kargas talle pähe:
„Neetud, mis trammi saab olla minu kabinetis?!“
Ta pöördus tagasi. Stirlitzit kabinetis enam polnud.
„Vist sõitis minema,“ mõtles Müller.
Post a Comment