Sunday, January 24, 2010

kubujuss-malviinade kokkutulek



Jaa jaa nii tore see, et on jälle pühapäev
Jaa jaa nii tore see, et on jälle pühapäev

Kauem hommikul magada saab
ei mul und miski silmist vii
Päev on nii pikk, aega küll siis käes
pole kiiret mul kuhugi

Jaa jaa nii tore see, et on jälle pühapäev
Jaa jaa nii tore see, et on jälle pühapäev...

selline lugu sai vastmiksitud inglite talveplaadilt tiimisiseseks hitiks ja saatis meid rahule jätmata terve päeva.

selle ürituse kõige raskemad lisaülesanded ei langenud mitte meile vaid hoopis urmole, kes meid laupäeva õhtul vuhajees posti najal 6 tundi ootas, et inglilaulude uut riliissi kuulda. tema kannatus sai tasutud meiepoolsete uute lisaülesannetega ja nii saigi tehtud edukas sissejuhatus pühapäevaseks jääkarulikuks termoregulatsiooniks.

hommikul tõusime mitte just liigse ajavaruga ja äkki avastasime, et meil on vist kiire. toppisime kõik majapidamises leiduvad riidehilbud selga ja tormasime statkale. ja nii juhtuski imidzit rikkuv piinlik lugu, et olime stardis ainukesena tõnise kommenterimist kuulamas, samas kui ülejäänud kaasvõistlejad veel viimaseid sooja ruumi hetki nautisid. vat mis juhtub, kui võistluspaus pikaks venib.

enne starti saime juba loetleda mõningad võidud. nõmmeandre otsis endale sündsa vabanduse kojujäämiseks, et ei peaks taluma meile allajäämist. ka vastloodud firmaspordi naistiim, keda marti ja karu olid nädal otsa hoolsalt anaboosete steroididega söötnud, ei ilmunud kohale. vaid sisseostetud asendusliige anniki oli platsis. kuid isegi tema võimete juures on kolme inimest asendada raske. anniki võttis endale siis hoopis kaaslaseteks suusad ja fotoka. tema tehtud raba ja urmo jälgedega pildid ongi siin üleval. teised pildid tegi ikka kylli.

... jaa, jaa, nii tore see, et on jälle pühapäev ...

hooaja avasime trahviringiga ja siis suundusime lõunasse sooja otsima. starteegia osutus nii heaks, et päeva lõpuks tuli ära ka poodiumikoht. metsas oli hulk kubujussistunud malviina meigiga kaasmatkajaid, kellele siis isekeskis ilupunkte jagasime. päeva kokkuvõtteks võib vist öelda, et kõige ilusama meigi omanikku kohtasime 43 punktist kodu poole jalutades. nime unustasime küsida aga sooja jooki ja doktor amerika arstipauna kergendasime küll.

lõunaingel, rahvusvaheliselt rahvaspordiringkondades tuntud kui doktor amerika, oli osanud endale nuustakult tiisikuse hankida ja tema kõlavad köhahood äratasid laubä õhtul tiimisiseselt muidugi väikestviisi diskussiooni, et kas ta peaks üldse väliüritust proovima. pühabä hommikul läks aga nii kiireks, et sellistele pisiasjadele polnud enam mahti mõelda. seda enam, et doktor amerika suust tuli artikuleeritud kõne asemel vaid vaevalist sosinat. õues selgus, et lõunaingli tiisikus oli vägagi külmatundlik ja miinus 29 kraadi käes pühapäeva laulu ümisedes taastus nii hääl, kui kadus ka köha. helen arvas, et merike on lihtsalt unustanud enda mänuali läbi lugeda ja ei tea veel kuda ta süsteem töötab.

testisime pisut ka eesti keele ilu. 49 punkti juures pidasime väikest pausi ja koorisime termose välja ja pakkusime ka kõrvalseisvale seltskonnale teed. vastuseks tuli, et soovitks hoopis midagi teravat. ma siis pakkusin oma arust teravat aga see polnud hoopis see mida mina arvasin... kui nugadega sokke opereerima hakati, lasime kibedalt jalga.

toidupause tuli ette veelgi. toimisid ka kõikvõimalikud meeleolukad naturaalmajanduslikud bartertehingud. külmunud porgandid jätsime siiski testimata.

raba lähedal metsas õnnestus põhjainglil ka jalg valgeks saada. mina astusin ees ja jõudsin veel hoiatada, et ees on kraav, kuid kommunikatsiooni bittid ja baidid ei jõudnud motoorsetele refleksidele järele ja helen astus põlveni vette. amputatsioonist päästid seekord bahillid ja ülejäänud kraaviületused toimusid juba kõrgendatud valve all. päikesepaisteline raba oli muidugi superilus.

jääkeegilis jäime pisut hätta, sest esiteks polnud sinna platisle keegi mingeid jalapkke pannud, et oleks võimalik natukegi hoogu võtta. ja teiseks ei lubatud meid merikesega jääle harjapoisteks, et oleksime teinud nagu telekas tehakse, kui see kivikamakas õigesse kohta libiseda ei taha.

... jaa, jaa, nii tore see, et on jälle pühapäev ... superpäev, superlõbus, supersõbrad, supertulemused

ja sööklas küsiti meilt, et kas me oleme teatrist :)

3 comments:

L�unaingel said...

Kes õpetaks viipekeelt, sest tiizikus nüüdseks on taas hääle võtnud! Tundub, et töötangi madalatel temperatuuridel :-)))

helen said...

Anniki ikka nii kenasti urmo jalajäljed pildile saanud!Ja tegelt oligi tõeline talvemuinasjutt ja ei tuunitud siin ühtegi pilti:)PS. mäletage seda...sest järgmised 30 aastat elame sellest mäletusest:)

Jana said...

olete ikka kõvad naised! Mul offissist üks mees sai jalgadele külmakahjustused ja teine loobus juba reede õhtul :D...nii et hiigelaplaus teile...kallimusid kaaa ;)