spordipäev haiitil

kui me kõik varahommikul rullipeo võistluskeskuses oma esimesi higipiisku otsa eest pühkides pingipeale vajusime, ütles õde andras: "nüüd teate kuidas mul haiitil oli. peaaegu." tema väitel jäi päris haiitist veel pisut kuuma ja niisket vajaka. mulle ühest pühapäevast aitas, et haiiti kunagi mu reisiplaanidesse ei satuks. päeva päästsid heleni kingitud lehvikud ja kontrollpostikastis olevad külmakomponendid, mida sai vajadusel ülekuumenenud kohtadele suruda.

nagu inglite tööjaotus ette nägi, meie heleniga looderdasime (või õigemini üritasime lihtsalt ellu jääda varjulisi kohti otsides) ja lõunaingel tegi sporti kõigi kolme eest. triatlonist oli vaid annikil nii hea hoog sees, et pani ka pühapäeval rullid alla. kui ma enne starti eliitgrupile lehvikuga tuult tegin, kahetsesin ka et spordi kasuks ei otsustanud. aga kes seda teab, võibolla oleks juba esimesel inglimäetõusul pidanud hoopis motika peale istuma.

merike võttis meie eest uisutamist väga tõsiselt: kõigepealt alustas rulluisukoolis tehnika lihvimisega, siis tegi soojendusvõimlemist ja viimased kaks lihvi tegi lastesõitudel. õnneks sabiine hoidis teda käest kinni :)

rajal sai merike korduvalt ingliabi osutada ja lõpuks korjas endale 4 väsinut inglirongi. kõige suurem oht olid usinad veepritsijad, kes ei arvestanud, et märjad tiivad pole sama mugav, kui vett tiishööt ööklubis. ester sai koguni nii hästi veemärjutatud, et finishini meenutasid uisud pigem kalamehekummikuid. samas võibolla ainult tänu neile abistavatele kätele see finish nii edukalt kätte jõudiski ja merikest hõbemärgigraafikus hoiab. igatahes premeeriti merikest inglite uisukooli loomiseks vajaliku algkapitaliga.

omaette ajalugu tegi soss, kes ei vajanudki maratoniklubi üritusel med abi. see on tõsine muutus tema tavalises osalusstatistikas.

edukat rullimist lõpetava aiapeo pidime maha pidama minu aias. kuigi batuut ei lennanudki tormiga naaberaeda otsustasime siiski tuppa jääda ja ilutulestiku asemel vaatasid külalised rõdul äikese sähvimist.