

selle ürituse valuutaks oli vaarikamuffinid. korraldajaid oli vist kõvasti näljutatud, sest muffinit pakkudes ei tekkinud vähimaidki tõrkeid, et inimesi oma tööpostil paindlikumaks muuta. viimased eksemplarid hoidis lõunaingel kiivalt urmo isale. pakendiks ei olnud küll voolujooneline seljakott vaid ka kilekotiga lenksu küljes saab võistlusel toidupoolist kaasa vedada, ilma et see meie sportlikke tulemusi mõjutaks.


kanuu oli super: roosa kanuu, merikesel tagapingiks difaan, ei mingit tormi, tuledemäng, kuu nagu juust, suur vanker otse ees, tshiuaua ka meiega aga ... kuidagi läks nii, et navigeerisin inglitele ettekavatsematu shoortkati koos trahviajaga. kuna tagasiminek oleks tagasiminek, siis pusisime hoopis edasi.
järgmised jalgsipunktide orientiirideks olevad sihid olidki meie lemmikud. sihtisime mis me sihtisime, nemad sihtisid kusagil mujal. et me ikka ärkvel püsiksime tegid metsaelanikud meile aeg ajal närvide kontrolli. kui üks lind merikese jalgade juurest õhku tõusid, siis tõstsime meie tasakaalustuseks, kuid siiski spontaanselt, kisa taevani. ei teagi kes siin rohkem ehmus. punkt 38 tuli kätte ühistööna. aga rataste juurde jõudmiseks pidime ta üles leidma, sest pika tiirutamise peale olid pead sassis juba vähemasti kolmel tiimil. punktileidjat premeerisime vastavalt välitingimuste võimalustele.
rataste juures tabas meid ebameeldiv üllatus: esmakordselt oli keegi meie asju näppinud ja kaardialusele jäetud kaardi ära tõmmanud. tuli nuputada, et kes kuhu. põhja ja lõunaingel läksid siis koos ja mina pusisin üksi aad.
ikka kõhe on see üksi metsas olek. eriti kui ei näe mis üllatus sind mõne augu näol laskumisel oodata võib. põdrasambliku laigud nägid öösel välja nagu lumelaigud.
laevapommitamisalas ingleid oodates, hakkas laekuma ka julgustavaid sõnumeid. ei pidanudki küsima, rahvas astus ligi ja andis teada: nad on kohe-kohe kohal. või siis: anna andeks, et ma nad sinna metsa üksi jätsin.
ikka kõhe on see üksi metsas olek. eriti kui ei näe mis üllatus sind mõne augu näol laskumisel oodata võib. põdrasambliku laigud nägid öösel välja nagu lumelaigud.
laevapommitamisalas ingleid oodates, hakkas laekuma ka julgustavaid sõnumeid. ei pidanudki küsima, rahvas astus ligi ja andis teada: nad on kohe-kohe kohal. või siis: anna andeks, et ma nad sinna metsa üksi jätsin.

helen ja merike olid oma rattalõigust vaimustuses. välja tulid nad sealt vaid tänu aaraja poiste juhatusele. meelde oli tuletatud ka sillaehitamist. arvata võib, et mööda asfalti see sõit ei käinud ja nad olid ühe kommisöömispausi auga ära teeninud. helen, kes meil tavaliselt nuputamisülesandeid lahendab, keeldus pliiatsit käes hoidmast. nii siis pidin ise maletama. merike aitas mul raamatupidamist kontrollida ja nagu aegajalt lollidega ikka males juhtub, pääsesime siit terve nahaga.



lisaülesanne võimaldas meile staadionil 2 lõõgastavat jooksuringi siledal tartaanil ja siis saime juba tõugata. mulle kohe sobis et tõukekaid pidi ootama, sai rahulikult üüvee toodud soolakurki süüa ja hinge tõmmata. ja jaa, vahepeal olid supoortiimi read täienenud ja lipp vardasse tõmmatud.
ott ja heiti ei saanud ka ülbitsemata jätta ja raporteerisid, et nemad lähevad igatahes juba õlut jooma. täiesti ebasportlik!

viimane mägede võtmise tiir käis rahuliku kui stabiilse tempoga. olgu mägi kui kõrge, kõige hullem näis olevat seisma jäämine. aaraja tiimide jooksmine näis olevat täiesti müstiline tegevus.

kuna urmo lubatud kammitud pokusid ei olnud me veel näinud, siis arvasin, et nüüd tuleb mingi mudatamine ära. õnneks oli vajalikes kohtades seiklusspordi asfalt maas ja vaated ilusad. turvalise laudtee pealt näeb mudapori soo hoopis teistmoodi välja :)



5 comments:
RMK-le peaks nende ilusate kaartide eest sääl sügavas karula laanes küll minema ÜKT tunde tegema:) ilma nendeta sõidaksime vist siiani kuskil läti avarustes ringi....
Ma näen päris kobe välja, tahaks veel tirida:)
Ott
See medal annab tõesti Su välimusele oluliselt sära juurde, Ott!
Kui me torniülessande juures kokku jooksime ja mina kartulikrõpse nurusin, siis oli tornist tuleval Inglil küll juba sureja nägu ees.
Vaata jaivar.blogspot.com
:) oi jah. sealt tornitrepist allalaskumine selle ürituse kõige valusam osa,sest millegipärast hakkasid põlved valusalt protestima.
Aivar, krõpse pommisid sa Firmaspordi supoordipealikult Efkalt, kes on tuntud kui maailma kõige lahkem inimene.
Post a Comment