Sunday, September 5, 2010

sprinterid kullajahil

eilse võistluse tempo ja muud valikud said paika loomulikult eelneval õhtul: helen käis jalkat vaatamas ja pealinna uusi klubisid tshekkimas ning meie merikese ja külliga käisime roostal srilanka poiste tantsuõhtul.
niisiis jõudsime otsusele, et seekord teeme selle ära ja tuleme lõpuks kullale! juba neli hooaega tehtud aga ikka pole legaalselt poodiumile saanud. ja kuidagi tuli ju ilus päikesepaisteline päevake ära sisustada, sest piduni jäävat aega oli liiga palju. sprint on ju siiski tõlgendamise küsimus.
kõige tõsisemalt võttis asja muidugi helen, kes pärast esimest punkti ütles, ärme jookseme! sellist palsamit meie kõrvadele pole sealt suust kunagi veel tulnud ja muidugi ei vajanud me merikesega mingit teistkordset keelitamist :)
roosta metsad olid superilusad. need seenehordid, mis metsa all kasvasid olid muidugi äärmiselt tirriteerivad ja vahel tuli kaarti silmaklappidena kasutada. tasus mul vaid korraks kiiver peast võtta kui helen ja merike tahtsid selle seenekorvina kasutusele võtta. ma pean end seentest vägisi eemale hoidma, sest alles eelmisel nädalal sai neid 30sse purki topitud.

marjadega polnud olukord parem. muudkui kummarada ja kummarda, ja topi põsed punni. kui me mingis rattapunktis jälle avastasime, et olime mitmest tiimist mööda saanud siis valisime kõige pohlarikkama platsi välja istusime maha pugima, et ikka kullagraafikusse jääda. ka amööbid andsid stardis kaasvõistlejatele händikäpi aga tegelt on nad händikäpi







andmises meie kõrval ikka poisikesed. üldiselt olime enamus ajast metsas üksinda või siis pigem aaraja vastasuunas ja beekatega eriti kokku ei puutunud. aarajakad aga tervitasid meid kõik viisakalt ja tvisteri tibid ilmusid mingi hetk nagu tellimuse peale meie loomingulise segaduse hetkel välja.
navigeerimisega oli mul seekord nagu rajan eeril, kus teine piloot on koondatud. vahel oli vist ka esimene piloot lahti lastud ja stjuuardessid olid sunnitud juhtimise üle võtma. aga ega me peamegi ju orienteerujatele ka ikka vahel võimaluse andma.

kõige kindlamalt pidi meile kulla kindlustama kanuu, sest teadagi oleme me tuulistes merelahingutes nagu ühed inglid olema peavad, st tuulte kontrollida. enne kanuusse minekut tegime jalad kaks korda märjaks sest seekord olid teemaks mitte künka tipud vaid kivid. pikema merelise kiviekskursjooni jaoks võtsime üksteisel käest kinni, et kui käime ninuli siis solidaarselt. seal rannas oli ka see koht, kus me oma ammu surnuks peetud manakeri üle kuude kohtasime. tal oli ka vist ebahalb meel meiega kohtuda, sest ta ootas meid lilledega! ma ei usu, et ta mulle kunagi isegi sünnipäevaks oleks lilli kinkinud.

kanuualas ootas veel sõpru: ragnis, kes valvas diivaniga roosat kanuud, ja urmo isa, kes lihtsalt alati seal ootab ja hea sõnaga toetab. eriti hea uudis oli see, et me ühe kanuupunkti võtmata tohtisime jätta. esimesse kanuupunkti jõudsime selles kividehunnikus tänu skaipidele. seal oli ka ainus koht kus oli suht hea väljavaade kummuli pöörduda, sest jäime kivile kinni ja laineid tuli nii palju, et meie tsiuauagi sai saba märjaks. ümberminemine oli sel päeval vist suht inn olnud. üldiselt oli see kardetud purjetamine päris äge ja ei meenutanud millegiga ardut.


tegelt oli terve see etapp üle kere äge, või oli see nendest pohlades, igatahes nii lõbusat olemist pole juba jupp aega olnud. nüüd ei tulegi meelde, miks tuli päevakorda spordist lahutamise küsimus. igatahes lubasime, et kui spordist ära lahutame hakkame laulusõnu kirjutama. esimene spordilaul tuleb raudselt pohladest, sest me ei suutnud ühtegi laulu meelde tuletada, mida neile laulda oleks sobinud. kui keegi teab, andke teada.



pärast sprintimist selgus, et vaatamata meie püüdlustele jäime kullast ikka ilma. ei tea siis kus viga sisse tuli. helen oleks pidanud vist golfis veel pidurdama. porgandid aga said jälle medalid kaela ja tuli neid inglijoogiga premeerida. esimese võistlusanalüüsi tegime oma tuksi kodus koos efka ja tema mädamunakaksikute tiimiga. tõsisemad spordijutud aeti muidugi hiljem peol. et kas pidu oli lahe? peost ei ole muidugi viisakas rääkida aga pisut siiski. näiteks mulle jäid peost 2 murdunud küünt, sinine põlv ja mahakandmisele minevad kingad...

No comments: