ma arvan küll, et see võis olla mu viies kord rattamaratoni lühikest rada läbi sõita. ise ka ei uskunud, et näitasin ise initsiatiivi üles, et mind ka rattasõidule kaasa võetaks. ju olid ööetapi rattakilomeetrid ununenud. kuna tiimis olid jälle karu ja viilu ja efka, siis oli loota, et programmist võib tulla kõrvalekaldeid.
esimese shoortkati tegin ma ise. läksin staadionilt minema mööda asfalti, et las poisid algul kolm kiltsa hullavad, küll nad pärast mind iga künka otsas järgi saavad oodata. panin klapid pähe ja väntasin nagu jaksasin ja ei jaksanud. esimest korda elus võtsin rattatrenni kaasa ka musa, sest olin päeval just uut sügisest inglilaulude miksi koostanud ja tahtsin selle veel kord üle kuulata. otsus osutus väga heaks, sest kui kõrvaklapid on peas, siis ei kuule treppis ja kivistel laskumistel oma hammaste plaginat. ja kohe kardad ka sedavõrra vähem ;)
poistega kohtusime pärast palu punkti järve ääres ja siis üritasin nende moodi trenni teha. viilule oli mingis trennis äraminekuid õpetatud ja nii ta neid siis demmiski. arvan et rattatreeneritele peaks endale mingi koolituse tegema, et nad teaksid kui kurb on maha jääda. nad võiksid lisaks äraminekutele ka nõrgemate järgiootamise trenni teha. kuttide suur kiirustamine viis selleni, et ta sai nina liivaseks ja mina jõudsin kogemata ikka enne auto juurde :)
1 comment:
kas hõbemärke rattastele ka antakse:) mu oma peaks siis järgmine aasta saama;)
Post a Comment