kuda küll see super saiavorm nii kiire tulema on? mitte et ma kunagi eriline muskliline käbesell oleksin olnud aga mõned tunnid metsas mütata ikka jaksasin. tänaseks on aga kadunud ka viimane lihase alge ja jäänud vaid ähmased mälestused.
viimane spordimoodi asi juhtus minuga veebruaris, kui suusatasin saksamaal maratoni. sellele järgnes kodune standbai reziim, sest diivanil raamatut lugeda tundus kehale palju õigem. nüüd on siis juba mõned nädalad kehakultuurile lähemaleviivaks tegevuseks olnud lehtede riisumine ja inglitita käru veeratamine. juba esimesel jalutuskäigul ilmnes, et keha tahaks kiiremini edasi liikuda kui mu töntsid jalad astuda suudavad. ja vaatamata igapäevasele toomemäe forsseerimisele ei ole võhma ega lihaste taastekkimisvõimalusest mingit märku. aga nii tahaks ju talvel jaksata mõne kildi suusatada.
sel nädalal võtsin jalad lõpuks kõhu alt välja ja läksin sinna, kus inimesed päris trenni teevad. ametlikult olin anni saatjadaamiks aga tegin nägu, et ma ise ka ikka jaksan. no aga ega tegelikultei jaksanud mitte halligi. lükkasin masinal kohe alguses koormuse nulli ja õigesti tegin. 10 minutit spinningut ja jõud lõppes. treener juhtis tähelepanu, et nii kuidas mina teen, seda asja ei tehta. ise olin rahul, et üldse mingit liikumist toimub ja ainult naeratasin talle vabandavalt.
tänu minu alalhoidlikule käitumisele ja lihaste puudumisele ei surnud järgmisel päeval järelvaludesse. ja kuna ma siiani surnud pole, siis peaks vist uuele katsele minema?
Friday, November 25, 2011
Wednesday, June 8, 2011
küsida võib kõike

suitsusauna lisaatraktsiooniks sai päikeseloojangupüüdjate võilillejahtijate fotograafide ehk gigantide surmaheitluse jälgimine, kes sauna taga põllu peal saatuslikku klõpsu püüdsid teha. külli on oma šotid jugenud juba avalikkuse ette tuua ja sellega meile juba silmailu pakkunud, kuid paavol on vist fotošop veel alles pooleli.

enne veel kui helen kohale jõudis, läksime merikesega stardinumbreid välja võtma. ei leidunud meile kohta ei aa ega bee rajale. olime nõus ka aabee positiivsega, kuid meie paindlikkus ei pehmendanud kuidagi reissoffisit. nii nagu ma

kui me siis enne starti kolmekesi kurvalt maha istusime, astus ligi nii mõnigi lohutaja (kel mõttes muidugi heameel, et üks konkurent vähem).
mis siis ikka. küsisime korraldajatelt, et kus me kõige rohkem saaksime jalus olla, ning meid komandeeriti haanjasse. tõnisega oli vist eelnev pikk öö oma töö teinud, sest tema väitel pidid aakad 40 mintsa pärast starti sinna suusatama jõudma.
niisiis otsustasime teha haanja staadionil, mis ühtlasi lõunaingli talvesuvilaks, restorani "küsida võib kõike". rõuge poest ostsime kaasa ilusa punase laudlinagi. standardmenüüsse said: kiluvõileivad, rabarberikook, värsked rabarberid, leib, marineeritud kurgid, veinimarinaadis küüslaugud, õllesigarid, kummikommid, geel, snikers, valge vein, borzomm, sass ja jõhvika dzinntoonik. kuna ooteaeg kujunes kolme tunniseks said kummikommid, õllesigarid ja valge vein enne esimeste võistlejate tulekut otsa.
no ja ega need esimesed meid ära tunda tahtnudki. mõni ei julenud meie laua poolegi vaadatagi, rääkimata veel sellest, et küsiks midagi. ju olid vallamäe kooreüraskid neile psüühilise trauma teinud. esimene julge võistleja, kes meid mürgitamises ei kahtlustanud, oli elo. ühe bläkiga sain ka ise hakkama: kallasin kurkidelt vedeliku pealt, et oleks neid parem purgist taldrikule kallata. hiljem selgus, et see vedelik oleks pidanud olema eraldi topsist serveerituna ka saadaval, sest purki järelejäänud kurgid joodi kuivale :)
üldiselt võib seiklussportlaste toitumisharjumustest teha kokkuvõtte, et pole mõtet teha eraldi kiluvõileiba ja rabarberikooki vaid võib teha kilu-rabarberi koogi, sest nii mõnigi tegi hamburgeri surudes koogitüki kahe kiluleiva vahele...
sassi suhtuti samuti väga erinevalt: mõnel oli hea meel, mõni piilus arglikult enne joogi vastuvõtmist tiimikaaslaste poole (osadel keelasid tiimikaaslased soovitud jooki ka meie käest vastu võtmast!) ja nii mõnigi kurtis, et eelmisel päeval joodud viin ei kannata veel praegu õllelonksu pealevõtmist. meie võtsime sassi menüüsse kui bee vitamiini allika. ja jooki ning vitamiine vajas nii mõnigi. näiteks sõber soss ilmus meie juurde kooma vabariigist. hetkeks tundus isegi, et selle venna on vist tulnukad välja vahetanud, sest sealtpoolt ei tulnud piiksugi ja pilk valges näos seisis. paar topsi jooki ja suusatiiru tegemiseks kätte surutud müslibatoon tõi poisi elule ning tekkis lootus, et teda võib ka finišis kohata. top 2 koomikute hulka sai sellel üritusel ka korbirandy, kelle pilk samuti ei fokusseerinud ega suust tervituseks sõnagi ei poetanud. jooksuetapil olime tunnistajaks ka hetkele, kus ta põlvili ojas allikajumalalt jõudu juurde palus :)
kui meie metsarestoran tühjaks söödi oli aeg minna laipu lugema ja aaraja võitu vormistama. ei ütleks, et see võit lihtsalt tuli, kuid kindlalt siiski ;)
mis siis ikka. küsisime korraldajatelt, et kus me kõige rohkem saaksime jalus olla, ning meid komandeeriti haanjasse. tõnisega oli vist eelnev pikk öö oma töö teinud, sest tema väitel pidid aakad 40 mintsa pärast starti sinna suusatama jõudma.

no ja ega need esimesed meid ära tunda tahtnudki. mõni ei julenud meie laua poolegi vaadatagi, rääkimata veel sellest, et küsiks midagi. ju olid vallamäe kooreüraskid neile psüühilise trauma teinud. esimene julge võistleja, kes meid mürgitamises ei kahtlustanud, oli elo. ühe bläkiga sain ka ise hakkama: kallasin kurkidelt vedeliku pealt, et oleks neid parem purgist taldrikule kallata. hiljem selgus, et see vedelik oleks pidanud olema eraldi topsist serveerituna ka saadaval, sest purki järelejäänud kurgid joodi kuivale :)

sassi suhtuti samuti väga erinevalt: mõnel oli hea meel, mõni piilus arglikult enne joogi vastuvõtmist tiimikaaslaste poole (osadel keelasid tiimikaaslased soovitud jooki ka meie käest vastu võtmast!) ja nii mõnigi kurtis, et eelmisel päeval joodud viin ei kannata veel praegu õllelonksu pealevõtmist. meie võtsime sassi menüüsse kui bee vitamiini allika. ja jooki ning vitamiine vajas nii mõnigi. näiteks sõber soss ilmus meie juurde kooma vabariigist. hetkeks tundus isegi, et selle venna on vist tulnukad välja vahetanud, sest sealtpoolt ei tulnud piiksugi ja pilk valges näos seisis. paar topsi jooki ja suusatiiru tegemiseks kätte surutud müslibatoon tõi poisi elule ning tekkis lootus, et teda võib ka finišis kohata. top 2 koomikute hulka sai sellel üritusel ka korbirandy, kelle pilk samuti ei fokusseerinud ega suust tervituseks sõnagi ei poetanud. jooksuetapil olime tunnistajaks ka hetkele, kus ta põlvili ojas allikajumalalt jõudu juurde palus :)
kui meie metsarestoran tühjaks söödi oli aeg minna laipu lugema ja aaraja võitu vormistama. ei ütleks, et see võit lihtsalt tuli, kuid kindlalt siiski ;)
kõige parem uudis tuli muidogi urmo isalt, kes teatas, et roberta on hea elu ja tervise juures ega ole veel kompostihunnikusse rännanud.
pilte tegid kylli ja maare
Wednesday, April 20, 2011
kevad IN, üks ingel OUT
sel esmaspäeval pidanuks ma iksdriimi kodukalt juhendit lugema ja heleniga kaasavõetavate asjade listi üle arutama. kui see oleks olnud tavaline kevad. kahjuks jääb sel iksdriimi hooajal minu si pulk kosmeetikakotti ja tiivad koide toiduks, sest toss on totaalselt väljas ja pauer off.
talv sujus plaanipäraselt. winter iksdriim oli konfliktis muu sotsiaalse kalendriga, kuid selle eest sai tiim endale uue nimisponsori ja uue hooaja kalender paistis liiga hea et olla tõsi. avalöögiks pidi olema ju puhas stiletojooks tallinna vanalinnas. ei mingit poriohtu jne. tundsime, et lõpuks ometi on ka meile mõtlema hakatud. no ja siis veel öö saarel - ramantika, ramantika ...
aga siis hakkasin mina pidurdama. pärast saksa maratoni tuli sisse pooleteistkuuline spordipaus. märtsi lõpus üritasin korra suusatada ja sellest sai paras disaaster. esimesed 7 kiltsa suusatasin aru andmata, et kuidagi tuleb tagasi ka saada. see tagasikäigu graafik sai olema mitte eriti edasiviiv: 500 meetrit suusatamist, 2 minutit kohapeal hingeldamist, veel 500 m suusatamist ja 2 minutit kohapeal hingeldamist.
viimane sportimise üritus järgnes paar nädalat hiljem. kui naabrilapsed ühel päeval ujulasse hakkasid sättima, haakisin end kaasa mõtledes, et ujumine mul ikka pole meelest läinud. ei midagi ilusat: 700 meetrit ja 30 minutit ja terve järgmine päev peavaluga pikali. no kesse sellist kanuupunkte võtma saadab!
nüüd on aeg juba niipalju edasi läinud, et standbai reziimi tõttu ei lähe enam tiimiriidedki selga vaid on kõik kõhu pealt punnis. loodetavasti leiavad helen ja merike ikka tee metsa ja võibolla aitavad mõnes tiimis asendusliikmena malet mängida.
edukat hooaega konkurentidele ja korraldajatele! loodan, et te oskate inglite puudumisest tuleneva eelise ära kasutada. aa rajakad ja eriti porgandid saavad vabamalt hingata ja ei pea enam kiirustama, suurest hirmust, et meie juba finišis ees ootame. korraldajad saavad jumala rahus kogunenud koledad randmepaelad ära kasutada ja pokud metsa tagasi viia. fotopeded ei pea kartma, et meist pilti tehakse. ja spordimehed rõõmustavad, et keegi enam iksdriimil pseudosportlikku pisikut ei levita ja seega nende meeleheitlikku kaklust kohtadele 120-140 ei naeruväärista. võib olla ainult urmo isa tunneb uutest inglilaulu plaatidest puudust. küll me siis järgmisel hooajal kõik tasa teeme ;)
jäneseid ja mune pühapäevaks kõigile!
talv sujus plaanipäraselt. winter iksdriim oli konfliktis muu sotsiaalse kalendriga, kuid selle eest sai tiim endale uue nimisponsori ja uue hooaja kalender paistis liiga hea et olla tõsi. avalöögiks pidi olema ju puhas stiletojooks tallinna vanalinnas. ei mingit poriohtu jne. tundsime, et lõpuks ometi on ka meile mõtlema hakatud. no ja siis veel öö saarel - ramantika, ramantika ...
aga siis hakkasin mina pidurdama. pärast saksa maratoni tuli sisse pooleteistkuuline spordipaus. märtsi lõpus üritasin korra suusatada ja sellest sai paras disaaster. esimesed 7 kiltsa suusatasin aru andmata, et kuidagi tuleb tagasi ka saada. see tagasikäigu graafik sai olema mitte eriti edasiviiv: 500 meetrit suusatamist, 2 minutit kohapeal hingeldamist, veel 500 m suusatamist ja 2 minutit kohapeal hingeldamist.
viimane sportimise üritus järgnes paar nädalat hiljem. kui naabrilapsed ühel päeval ujulasse hakkasid sättima, haakisin end kaasa mõtledes, et ujumine mul ikka pole meelest läinud. ei midagi ilusat: 700 meetrit ja 30 minutit ja terve järgmine päev peavaluga pikali. no kesse sellist kanuupunkte võtma saadab!
nüüd on aeg juba niipalju edasi läinud, et standbai reziimi tõttu ei lähe enam tiimiriidedki selga vaid on kõik kõhu pealt punnis. loodetavasti leiavad helen ja merike ikka tee metsa ja võibolla aitavad mõnes tiimis asendusliikmena malet mängida.
edukat hooaega konkurentidele ja korraldajatele! loodan, et te oskate inglite puudumisest tuleneva eelise ära kasutada. aa rajakad ja eriti porgandid saavad vabamalt hingata ja ei pea enam kiirustama, suurest hirmust, et meie juba finišis ees ootame. korraldajad saavad jumala rahus kogunenud koledad randmepaelad ära kasutada ja pokud metsa tagasi viia. fotopeded ei pea kartma, et meist pilti tehakse. ja spordimehed rõõmustavad, et keegi enam iksdriimil pseudosportlikku pisikut ei levita ja seega nende meeleheitlikku kaklust kohtadele 120-140 ei naeruväärista. võib olla ainult urmo isa tunneb uutest inglilaulu plaatidest puudust. küll me siis järgmisel hooajal kõik tasa teeme ;)
jäneseid ja mune pühapäevaks kõigile!
Thursday, March 10, 2011
emmemmi toetamas

naiste suusahüppevõistlusel ronisime kogemata kohtunike torni ja et mitte kasututena näida, siis vähemalt õppisime kuidas kaugust näidata. et üks käsi tuleb meetri lapakale panna ja kui veel pool meetrit peale raatsid anda, siis tõstad teise käe üles. järgmistel hüppevõistlustel enam teise poole maanudmisnõlva
numbreid silm ei seletanud.
raja ääres olid meil hääled tööd täis. raineri lemmissportlaseks sai oma ilusa musta habeme tõttu villarubla. keset emmemmi jäi ta habet pidi vist kuhugi vahele ja see muutus kollaseks. hiljem kontrollisime ikka sportlastelt tagasisidet ka, et kui musikaalsed me ikka oleme.
kohe üsna spordilaagri alguspäevil, kui otsisime ringiliikumise otseteid, sattusime kogemata meediaalasse. kohalik turva eriti aru ei saanud, et kes kuhu ja mis kaelakaardiga minema peab ja eks me oskame enesekindlat pilku ka hoida.
ühesõnaga sattusime peale sellele, kui telejaamad järjekorras värsket kuldjopelist maailmameistrit intekatele ootasid. me jäime ka pisut uudistama ja et enda kohalolu meediainimestena õigustada, kraamisime ka oma seebikarbid välja. et kui küsima tullakse, siis hea öelda, et tartu oma telejaam - alo tv - teeb tööd. kogematta saime ka maailmameistri pildile.
kohe üsna spordilaagri alguspäevil, kui otsisime ringiliikumise otseteid, sattusime kogemata meediaalasse. kohalik turva eriti aru ei saanud, et kes kuhu ja mis kaelakaardiga minema peab ja eks me oskame enesekindlat pilku ka hoida.

esimene autasustamistseremoonia teatriväljakul oli ellujäämiskursus. isegi kohalikel polnud mingit respekti ooperimaja roosipõõsatse vastu ja need tallati ribadeks. ainuke mõistlik mõte oli hard rock kafeesse mick dzägeriga õlut jooma minna. järgmisel päeval oli üüvee meiega ja nii saime juba oma positsioone parandada. meil läks suisa nii hästi, et saime morgensterni ja karja teiste hüppajatega patsi lüüa ja käte pesemine ei ole siimaani kõne alla tulnud.
et peale keha ka muud kultuurat peale saada, tegime endale ka ühe muuseumi päeva. munchi muuseumisse polnud vaja minna, sest tema piltide järgi tehtud skulptuurid olid otse meie nina alla ehitatud. niisiis vaatasime hoopis frammi, raad ja kon-tikit.
tagasi holmenkolleni otsas sai end järjest kindlamini tuntud. ja nii vist saigi nrk haisu ninna, et alo tv kolleegidel on miskit teoksil ja nad pistsid meile tiiaga mikri nina alla. ega meil siis kahju polnud end natuke kiita.
õhtuti enne unerahu tegime ka ise pisut kiiremaid liigutusi. nimelt käis meil halastamatu turaka mäng, mis esimestel päevade tahtis vägisi tiia sooloks kujuneda. vahepal aitas ellen tiia ülbitsemise vastu ning lõpuks tõi kiks ja õnne maailma tasakaalu tagasi.
et peale keha ka muud kultuurat peale saada, tegime endale ka ühe muuseumi päeva. munchi muuseumisse polnud vaja minna, sest tema piltide järgi tehtud skulptuurid olid otse meie nina alla ehitatud. niisiis vaatasime hoopis frammi, raad ja kon-tikit.
õhtuti enne unerahu tegime ka ise pisut kiiremaid liigutusi. nimelt käis meil halastamatu turaka mäng, mis esimestel päevade tahtis vägisi tiia sooloks kujuneda. vahepal aitas ellen tiia ülbitsemise vastu ning lõpuks tõi kiks ja õnne maailma tasakaalu tagasi.
viimastel päevadel olime juba nii kohalikud, et hüppemäele enam jalgsi ei läinud vaid kasutasime tõstukit. nurmsalu karla suure mäe hüpped jäid kõik meie eest udusse varju. see eest oli ta nii pikalt hüpete liider, et jõudis ära harjuda meie kisakooriga ja aeg ajalt piilus liidriboksist välja ja lehvitas meile. meie omakorda saatsime talle termosega boksi meega ingveriteed, mille ta ka vastu võttis.

viimane etteaste enne kojusõitu oli sprinditeade. hea vaatamiskoha otsingul jõudsime kuidagi tehnikakontrolli boksi. pakkusime neile kommi ja nad ei osanud aimatagi millised kisakõrid me oleme.
kuna sportlasi tilkus harva udust välja siis andisme krissuga endast parima, et kõik väikse pushi saaksid. leedukatele karjusime "zal-gi-ris, zal-gi-ris", autraallastele "ei-si-di-si, ei-si-di-si", ingalstele "rol-ling-stõnus, rol-ling-stõuns" jne. pärast unustasime ainult tagasisidet küsida.
mitte just kergete killast elu, nagu aru võite saada :)
Wednesday, March 9, 2011
lumepuudus oberammergaus

veebruari algul sai tehtud kiirvisiit oberammergausse, et seal soojas päikesepaistes 50 km suusatada. nagu juba 5 viimast aastat järjest, ning sõltumata lumeoludest, viidi maraton läbi varurajal, st kahel 21 km ringil. ega ma ausalt öeldes väga ei kurvastanud, et ma vähem sõitma pean, aga kahe ringi asjad lihtsalt ei istu mulle, sest pärast esimest ringi tekib affatlus boksi keerata. üritasime siis erinevate korraldajate käest välja pigistada, et mis siis seekord juhtus, kuid lõplikku saladust ei avaldatud ka fisi tiidiile.
profesionaalse kretinismi korras käisin ka kohalikku reissoffisit väisamas ja kinkusid viimas. offisiks oli maalähedane puukuur, mis oli dekoreeritud rohkete linnumajadega. peremeheks, nagu aastast 68 kombeks, ikka ainult saksa keelt rääkiv hans.
kohalejõudmise päeval viidi mind kohe trenni ja jäeti muidugi ka kohe üksi radadele ekslema. ei teagi kus ma ära käisin, aga selge oli see, et midagi keerulist mind järgmine päev ei oota. siuke sile uisutamine nagu mulle kõige rohkem istub.
hommikul pidime heleniga stardis kokku saama, kuid kohtasime üksteist alles suusarajal, kui esimeste tõusude suurem sagin seljataha jäi. teades minu ebakiireid liigutusi polnud tal muidugi põhjust minuga pikalt sammu pidada ja nii pidin omale uued seltsilised leidma. nagu metsavahelt päikese kätte sain, muutusid mu suusad minu jaoks isegi liiga kiireks ja oli tegu, et neile järgi jõuda.
pikemalt jutule sain mingi soome taatide seltskonnaga aga need keerasid lühikese distantsi finišisse ja kõik algas otsast peale. kuigi endalegi tuli siis korraks vässa sisse, nendega kaasa minek ei tulnud teemaks.

teeninduspunktides sigines loomulikult rohkesti sõpru ja teisel ringil oodati mind juba valmis pandud kaamerate ja parimate paladega.
kuna ka eliidi vennad olid trenni tunud, pakkus teisel ringil mulle oma seltsi jerry ahrlin, kellega sai paar kiltsa koos spordijuttu aetud. siis hakkas tal vist vaatamata +12 c ja päikesepaistele minguga koos suusatades jahedavõitu ja ta läks viisakalt oma teed. kui järgmine päev jerry võitis, siis kirjutasin selle muidugi oma arvele, et küll ma ikka olin hea sparringupartner :)
õhtul elasin üle ka ühe piinliku õhtusöögi, mille käigus korraldajad ühele külalisele minu kirjutatud raamatu kinkisid, serveerides seda oma töö pähe ... ja kuulsin hulgaliselt korraldajate põhjendusi, et miks raja lühendamine ikka hea mõte oli ja noogutasin neile viisakalt kaasa.
järgmisel päeval lonkisime heleniga staadionil ringi, päevitasime nina ja püüdsime aru saada, et miks peaks sai sooja vorstiga hea olema. seda ma teadsin varemgi, et selliste toitude põhiomaduseks on sinepi tilkumine pükstele. olime ka tunnistajateks meie peaministri teise worldloppeti tiitli täitumisele.
pealalõunase bjuutisliibi tegin 1684 m kõrguse Laberi mäe otsas, kuni köögitädid lõpetama hakkasid ja meid välja kupatati. teel mäest alla juhtusime kokku ühe kõrguse kartliku eesti päritolu nato mehega. ma loodan, et ta muid asju siis vähemasti ei karda. muidu on tõesti meie nato vihmavarjul augud sees.
Monday, January 24, 2011
apua, matu ukraadina !


asusime siis matu poole teele. muudkui suusatame ja suusatame ja suusatame ja suusatame aga mida ei tule on matu. maratonikogemusega üüveele ei visanud ka ette, et kus

õues oli päris hämaraks läinud ja meil kahel pimekanal oli jupp tegemist, et üksteist mitte rajal pikali sõita. ja seda mitte suure hoo tõttu. vahel tuli seljatagant ka valgustavaid jaaniussikesi. üllekale mõjusid need tuled tihti veel segavamalt kui lihtsalt pimedus. suuskadega oli tal ka nagu oli. kuna hooldemehed said aru, et tal on suuski alles vaja kella kuueks õhtul siis trenni alguseks oli koondise boksit valmismäärituna talle pakkuda vaid peatreeneri laudu. libisemisele ja pidamisele ei olnud välbs õnneks kulutanud ning seetõttu ei suutnud üllekas mul eest ka putkata.

kahe tunni pärast otepääle jõudes olime mõlemad päris läbi käbid, kuigi mina olin ju uisutanud.
ma ei teadnud, et pimedas suusatamine nii äge võib olla. tähistaevasel ööl olin ma seda varem proovinud kuid pilves ilmaga mitte. kõige ilusam oli see hämar aeg, kui raja kohal oli kohati lisaks ka udupilvi.
trennile järgnes lõdvestus vähendatud koosseisuga kultuuriosakonna uues (ja samas vanas) lemmikkohas otepää kultuurimajas. kõige raskem oli jälle kostüümi leidmine. õnneks oli merikesel üht teist võru koondise kraami säilinud ;)


pilte tegid haua ja kaimz
Monday, January 17, 2011
elumärk
jutud inglite surmast on liialdatud - seekord oli taliiksdriimiks ilm lihtsalt liiga soe!
uue hooaja tiimmiitingu ühitasime aastavahetuse, põhjaingli sünnipäeva ja soolaleivapeoga. jätkamise otsus sündis kellegi käsi väänamata. peamiseks argumendiks aprillis si pulk jälle käekotti panna on muidugi linnaetapp. ja mitte mingi feik linnaetapp, kus lähed kohale ja juba järgmine hetk oled asfaldilt kesapõllul, vaid pealinna munakivid ja puha. no ja 5 hooaega tundub selline ilus ümmargune arv olema, et võiks veel mõned korrad maniküüri surmaga riskida küll.
talvist ettevalmistusmetoodikat pole mina muutnud. käin ikka aeg ajalt progressivabalt ja ebaefektiivselt suusatamas. minu põhilised treeningkaaslased õnneks ei nõua ka mingit ühist sammupidamist. nii mõnigi neist teenib vaikselt hauasambale lisakirjaks "see organismus ütles üles spordi ja alkoholi ebavõrdses võitluses". ühe komplimendi ütles mu treener paar päeva tagasi siiski, enam ei pidanud ta mu taga suusatades päris ära külmuma. aga sõna "paaristõuge" peale hakkab mul jätkuvalt kõht valutama.
uue hooaja tiimmiitingu ühitasime aastavahetuse, põhjaingli sünnipäeva ja soolaleivapeoga. jätkamise otsus sündis kellegi käsi väänamata. peamiseks argumendiks aprillis si pulk jälle käekotti panna on muidugi linnaetapp. ja mitte mingi feik linnaetapp, kus lähed kohale ja juba järgmine hetk oled asfaldilt kesapõllul, vaid pealinna munakivid ja puha. no ja 5 hooaega tundub selline ilus ümmargune arv olema, et võiks veel mõned korrad maniküüri surmaga riskida küll.
talvist ettevalmistusmetoodikat pole mina muutnud. käin ikka aeg ajalt progressivabalt ja ebaefektiivselt suusatamas. minu põhilised treeningkaaslased õnneks ei nõua ka mingit ühist sammupidamist. nii mõnigi neist teenib vaikselt hauasambale lisakirjaks "see organismus ütles üles spordi ja alkoholi ebavõrdses võitluses". ühe komplimendi ütles mu treener paar päeva tagasi siiski, enam ei pidanud ta mu taga suusatades päris ära külmuma. aga sõna "paaristõuge" peale hakkab mul jätkuvalt kõht valutama.
väikse sammu spordipedenduse teel tegin vahepeal siiski. nimelt kippusid mu sellest lumehooajast alates varbad juba kerge miinusega suusasaapas jäässe tõmbama. lisasokid saapasse ei mahtunud ja nii pakkusid naised saunas välja probleemilahenduse pingerea: muretse saabastele peal bahillid; proovi enne õue minekut varbad soojenduskreemiga kokku teha, osta uued saapad. ja kuidas ma siis hüva nõu kuulda võtsin? saapakatted olin kunagi suusaklubilt kingiks saanud aga neid ei viitsinud välja otsida. spordikreemiga ei julgenud ka mässata, sest üks testgrupp olla kord võitud jalgadega suusatamise asemel hoopis lumehanges seisnud, sest doseerimisega ei läinud täkke. niisiis otsustasin hoopis teha pärast 1999 aasta sügist esimese investeeringu oma suusavarustusse ja ostsin uued saapad. õnneks kultuurkapital otsustas parasjagu minusugust lootustandvat sporditähte toetada.
esimene vähendatud koosseisuga inglistart ootabki meid paari nädala pärast saksamaa suusarajal, kus naljatilgad korraldajad on mulle numbri andnud järgmisse gruppi pärast eliiti. aga järgmine tiimmiiting saab toimuma juba sel nädalavahetusel otepääl, kus me kavatseme kultuurimajas regati järgi paar lõdvestavat liigutust teha.
Subscribe to:
Posts (Atom)