Thursday, March 10, 2011

emmemmi toetamas

holmenkolleni emmemm oli minu neljas. alati on mulle seltsiks olnud üüvee ja krissu, seekord aga lisaks neile veel igast spordisõbralikke. näiteks treener tiia ja kaaskannataja suusaradadelt ellen. siis veel suusaliidu kiks ja välismaa massaator õnne. termostega seljakotti aitas vedada rainer. aeg ajalt ühines meiega ka age, kes oli tarkust koguma tulnud. spordilaagri pinda jagasid meiega veel kahevõistluste posid, keda aeg ajalt kuritarvitasime ka taksojuhtidena. elasime poolsaarel kus kunn karjatas oma hobeseid, katusekivid olid glasuuritud ja frammile oli maja ümber ehitatud.
suusafänni ettevalmistused võistluspäevaks ei jää alla määrdemeeste omadele. kui peab olema millimeetri pealt paigas, muidu on kogu partii rikutud. ja eriti veel norras. sul peab olema ülekülluses isamaalisi atribuute, et kuidagigi ellu jääda. õnneks saime pisut lisakoolitust härra mättalt, kes on fänniks olemisest välja arendanud omaette kunsti. tema tasemele me ei üritanudki jõuda. meie proffesionaalsus kasvas oma vigadest õppimise teel ja lõpuks meist enam üle ei rullitud.
esimestel päevadel tekkis kohe kahtlus, et norrakad jõid hüppemäe ehituseks antud raha maha ja ostsid siis viimases hädas udumasina, et valskus välja ei tuleks. isegi paarikümne meetri kauguselt ei olnud suurest mäest näha rohkem kui vähe tumedam udukogu.

naiste suusahüppevõistlusel ronisime kogemata kohtunike torni ja et mitte kasututena näida, siis vähemalt õppisime kuidas kaugust näidata. et üks käsi tuleb meetri lapakale panna ja kui veel pool meetrit peale raatsid anda, siis tõstad teise käe üles. järgmistel hüppevõistlustel enam teise poole maanudmisnõlva numbreid silm ei seletanud.
raja ääres olid meil hääled tööd täis. raineri lemmissportlaseks sai oma ilusa musta habeme tõttu villarubla. keset emmemmi jäi ta habet pidi vist kuhugi vahele ja see muutus kollaseks. hiljem kontrollisime ikka sportlastelt tagasisidet ka, et kui musikaalsed me ikka oleme.

kohe üsna spordilaagri alguspäevil, kui otsisime ringiliikumise otseteid, sattusime kogemata meediaalasse. kohalik turva eriti aru ei saanud, et kes kuhu ja mis kaelakaardiga minema peab ja eks me oskame enesekindlat pilku ka hoida. ühesõnaga sattusime peale sellele, kui telejaamad järjekorras värsket kuldjopelist maailmameistrit intekatele ootasid. me jäime ka pisut uudistama ja et enda kohalolu meediainimestena õigustada, kraamisime ka oma seebikarbid välja. et kui küsima tullakse, siis hea öelda, et tartu oma telejaam - alo tv - teeb tööd. kogematta saime ka maailmameistri pildile.
esimene autasustamistseremoonia teatriväljakul oli ellujäämiskursus. isegi kohalikel polnud mingit respekti ooperimaja roosipõõsatse vastu ja need tallati ribadeks. ainuke mõistlik mõte oli hard rock kafeesse mick dzägeriga õlut jooma minna. järgmisel päeval oli üüvee meiega ja nii saime juba oma positsioone parandada. meil läks suisa nii hästi, et saime morgensterni ja karja teiste hüppajatega patsi lüüa ja käte pesemine ei ole siimaani kõne alla tulnud.

et peale keha ka muud kultuurat peale saada, tegime endale ka ühe muuseumi päeva. munchi muuseumisse polnud vaja minna, sest tema piltide järgi tehtud skulptuurid olid otse meie nina alla ehitatud. niisiis vaatasime hoopis frammi, raad ja kon-tikit.

tagasi holmenkolleni otsas sai end järjest kindlamini tuntud. ja nii vist saigi nrk haisu ninna, et alo tv kolleegidel on miskit teoksil ja nad pistsid meile tiiaga mikri nina alla. ega meil siis kahju polnud end natuke kiita.

õhtuti enne unerahu tegime ka ise pisut kiiremaid liigutusi. nimelt käis meil halastamatu turaka mäng, mis esimestel päevade tahtis vägisi tiia sooloks kujuneda. vahepal aitas ellen tiia ülbitsemise vastu ning lõpuks tõi kiks ja õnne maailma tasakaalu tagasi.

viimastel päevadel olime juba nii kohalikud, et hüppemäele enam jalgsi ei läinud vaid kasutasime tõstukit. nurmsalu karla suure mäe hüpped jäid kõik meie eest udusse varju. see eest oli ta nii pikalt hüpete liider, et jõudis ära harjuda meie kisakooriga ja aeg ajalt piilus liidriboksist välja ja lehvitas meile. meie omakorda saatsime talle termosega boksi meega ingveriteed, mille ta ka vastu võttis.

viimane etteaste enne kojusõitu oli sprinditeade. hea vaatamiskoha otsingul jõudsime kuidagi tehnikakontrolli boksi. pakkusime neile kommi ja nad ei osanud aimatagi millised kisakõrid me oleme.

kuna sportlasi tilkus harva udust välja siis andisme krissuga endast parima, et kõik väikse pushi saaksid. leedukatele karjusime "zal-gi-ris, zal-gi-ris", autraallastele "ei-si-di-si, ei-si-di-si", ingalstele "rol-ling-stõnus, rol-ling-stõuns" jne. pärast unustasime ainult tagasisidet küsida.

mitte just kergete killast elu, nagu aru võite saada :)










2 comments:

Anonymous said...

parim aruanne nendest kolleni päevadest! Epochka 12 points!!! ÜV

Tartu said...

järgmine kord jälle! val di fiemmes on meil õnneks rajad sisse käidud, seal peaks vähe lihtsam olema :)