Monday, March 4, 2013

kas rootsi või poola?

inspektorid asuvad teele
raudselt poola. minu arvates on vasaloppet maailma igavaim suusamaraton, poolas seevastu on särtsu küllaga ;) maare ja heiti kaasarääkimine läks ootamatult kergelt ja pealegi võtsid nad suurema osa projektijuhtimisest ka oma peale. näiteks on neil olemas kodus kaart mis ütleb, et polegi vaja praahasse või vrotslavisse lennata, vaid samahästi võib ka dresdenisse minna.

lund oli vaid puusadeni
numbriga sportlasi oli sel korral kolmest üks. minul on selleks aastaks võistlusnorm täis ja maare veereb niisama. see aga ei vabasta muidugi trennist. reede hommikul vaatasime 10 km stardi ära (1700 startijat !!!!) ja läksime suuskadega metsa. klassikajälgedega oli niglalt ja pidamatus ajas koperdama. heiti, kes on roode topsid asendanud ilusate kollaste liivapaberirullidega, oli aga oma suuskadega rahul ja pani kiirelt ajama. me siis vaatasime kuda saime ja igas võimalikus kohas tegime infotahvlil ka kaarditreeningut. korra ronisin ka vaatlustorni, et näha, kas finiš juba paistab, ja pidin peaaegu lumme ära uppuma. veel nädal tagasi oli siia kahe päevaha kaks meetrit lund sadanud. mõnulesime mis me mõnulesime aga lõpuks ajas õlleisu meidki metsast välja.

mosfilm poola moodi
sklarska poreeba külas käis vilgas elu. mõnusaid söögikohti oli igal sammul. sellisest tavamõõdus kohalikust praest saab kaks eestlast korraliku kõhutäie. ja prae kõrvale pakutakse alati ka kohalikku supernjammat digestiivi. kui minu tööülesanded said ka linnukese taha oli aeg kobida sauna konte soojendama ja järgmiseks päevaks b-vitamiini kuuri tegema. interneedusega pole siinmail eriti laiutada ja seega jäid kõik kiired asjad kuhugi pilve peale paremaid aegu ootama.

mõttepaus spordijoogi leti ees
stardihommikul olime juba targemad. eelmisel päeval oli meile tuusamast tuusam templi ja allkirjaga paber tekitatud, et me auto kuhugi kõndimisulatusse saaksime jätta. sportlane läks starti ja maare aitas mul inspekteerida. vaatasime kõike mis andis. näiteks kohtusime innodega, kes endale perekondliku spordipäeva olid teinud. ja siis läksime metsa kuuski ja lehiseid imetlema. enamus puid olid ühelt poolt härmas ja teiselt poolt rohelised. kahjuks ei ole minus küllit, et seda arusaadavat pildile ka saada. aga igatahes ma mõtlesin tema peale, et kuidas talle see koht meeldiks.

perekond innod valmis kodumaa kaitseks
40 km teeninduspunktis võtsime päikest ja aitasime metsavahtidel menüüd testides sportlasi oodata. metsavahid olid usinamad teenindajad kui enamuses tartu toitlustusasutustes. tulid ilusti hea paremaga raja äärde ja muudkui pakkusid viisakalt. et mitte päris kasutuna tunda, siis korjasin suusajälgedest geelipakke kokku. ilm oli hüpersuper ilus ja suusarada nagu raudtee, eilset pornot ja klassikajäljetust polnud enam miskit meenutamas.

nunnukuused
servisjor maare teel objektile
finišis selgus, et liivapaberdamine polnud soovitud tulemust andnud ja esikümnega dekoreerimisele heitil asja polnud. see aga ei olnud põhjus kurvastamiseks, sest briljandiga medali sai ikka. pärastlõunasel zürii koosolekul leppisime tiidii urošiga kokku, et vaja ikka minna paari kohta veel rajainspektsioonile. kuna ta oli ka siin kahe päevaga oma kuu aja suusakilometraazi duubeldanud, siis aeti välja abivahendid ning kui enamus rahvast oli finišisse jõudnud, asusime pisikese seltskonnaga saanituurile.

lehisemetsas
heiti templijahil

reissdirektor, tiidii ja inspektor puhkehetkel
porgandimets



ainult vääike amps

vaade poola kõige külmemale kohale pelikani kivi juurest

kui jalad ei kanna siis tuleb veereda

maare teeb küllit
otse ees on tšehhi
eriti silmiavav oli see tuur heitile, kellel polnud sõidu ajal aega ringi vaadata. ja meie maarega poleks suuskadel küll sinna pelikani kivi juurde jõudnud pärast sellist päeva minna. no on ikka ilus koht küll! safari käigus tegime peatuse ka selles 40 km teeninduspunktis, kus päeval pikemalt maarega peatunud olime. kuigi stardist oli möödas üle 6 tunni leidus siin ikka kliente, kes auväärselt ja ilma kiirustamata matkasid ja end rahulikult teenindada lasid. üks taat oli suht läbi käbi ja kukkus täiesti sirgel maha. reissdirektor kinga aitas vana püsti ja kloppis lumest puhtaks. vana tänas teda kättpidi, kuid keeldus rajalt maha tulema. heiti ütles, et see on täpselt sama vinske sell nagu maare isa, et küll ta hakkama saab. pärast selgus, et "maare isa" oli olnud viimane lõpetaja. hakkama sai :)

sellest päevast saime täieliku värskeõhumürgituse ja põsed päikesest punaseks. frankfurti lennujaama kohviku ettekandja mõistis maare põsepuna pisut valesti ja pakkus talle tungivalt peaparanduseks šampust :) me ei hakanud detailidesse laskuma ja olime niisama oma nädalavahetusega rahul.

kivi
hotellis tegime poolkülma arve, sest interneedus tuli läks nagu tahtis, kaardimasin ei töötanud ja administraator polnud pangarekvisiitidest liiga teadlik. loodetavasti ei tule poola kandid lähipäevil mulle ukse taha, vaid ootavad ära aja mil ma olen engadini ära sõitnud.
sinise kiviga on heiti medal, roosa kiviga on meie medalid

No comments: