Sunday, September 7, 2014

hoog maha haapsalus

linnaetapp - see on meie lemmik
teeme ka täna midagi vä?
Nädalavahetuse jooksul võtsid kaasiksdriimerid mitu korda üles meie blogi teema, et loevad ja õpivad. See pani sees kriipima, et äkki peaks ikka pikemalt järgi mõtlema, enne kui mingit pläma publitseerin? Aga kui tarka juttu ikka ajada ei osaka, siis tuleb lepatriinul oma täppide juurde jääda. Päris vaiki ka ei tahaks olla. Kallid lugejad, vaatamata suurele soovile olla asjalikum ja teile ka mingit õpetlkku lugemisvara toota, jätkan nii nagu torust tuleb niisama enda jaoks märkmete tegemist ning ei garanteeri ühtegi a raja võidu salanippi. Kõik, kes soovivad päevapealt parandada oma orienteerumistulemusi, peavad minema ja Eriku käest R tähega kompassi varastama. R märgib kompassil seda suunda, kuhu läheks Randy.
kolmas linnuke kirjas

külamees pakkus häid mehi ja soovis manakerile õnne sünnipäevaks
Niisiis Haapsalu. Väike kena puust linn. Kuna see oli mu esimene põhjalikum visiit siia, siis oli avastamist hulgi. Näiteks see, et õigel majal on veranda ja nurgatorn, ja et viigid ei käi pükstesse vaid järveks, ja et lilled kasvavad siin erakordselt hästi, ja et kongo asub aafrikas. 
eee, a kuhu nüüd?
sünnipäevalaps jõudis meid starti saatma
Meie palusime öömajaks ühte roosat maja ja leidus lahke inimene, kes meile selle ka eraldas. Kuna maailm on suur ja Eesti veel suurem, siis juhtus see täiesti ebataotluslikult olema täpselt meie suurimate abiliste/konkurentde ehk lahtiste leekide staabi kõrvalobjekt. Parkimiskorraldajaks olid nad endale võtnud värske maailmameistri, kes meid kohalejõudes kenast parkima paigutas, rattad maha tõstis ja kaavapokaalid pihku surus. Ka muu eeskava tuli lahkete naabrite poolt.  Meil söödeti kõhud täis, tehti linnaekskursoon ja hoiatati aafrika eest. Ma ei pidanud vastu ja piilusin ikkagi sisse. Oli ikka kole koht küll.





jalutuskäik algas

üleval tornis saab suhkrutalonge
 Nagu teada on tipptulemuse vormistamiseks vaja täielikku keskendumist. Seekord ei tohtinud me eksida, sest võit tuli ju lõpuks ära võtta. Ei ole ju varem sellist kompunnvõistlust olnud kus aakad ja beekad kokku miksitakse. Õhus oli selgelt tunda meie tähetundi. Aarne Üksküla ürgmeheliku häälega deklameeritav Rehepapp oli selgelt parim valik hommikuste toimetuste taustaks.

Väikeseid tagasilööke mentaalses võimekuses siiski esines. Suure orgunni peale peksime naabrid voodist õue, et põhjaingli rattakummid täis lüüa. Kui abilised olid kõik vajalikud katapuldid üles rivistanud, tuli helenil meelde, et kummid on tühjad hoops sellel rattal, mis koju garaazi jäi...
kuda ma siia sattusin?


Spordiga oli lihtne: tuli hakata toimetama nii, et õhtul normaalsel ajal tagasi olla ja viisakalt peole jõuda. No ja poodiumkoht tuli ka ikka ära tuua. Pärast muidugi selgus, et Urmol oli kogu raha länud lossi ostmisele ja poodiumi jaoks enam ei jätkunud. 


ilusate majade linn
 Esimene trügimine läks lihtsalt. Lõunaingel käis ühe seina juures luures ära ja siis astusid juba mingid noormehed abivalmilt meile juurde ja ütlesid selle 8 ära. Trügimine ise oli olnud armutu. Kõik rahvas on pundis koos ja keegi ei ütle teistele, et mis seal seinal kirjas on. Selle asemel tallutakse seljas ja kügeletakse kuda saab. Kui merike ükskord seinani pääses, siis ta kohe hõikas õige vastuse rahvale, et inimesed väärikust kaotamata võiksid edasi minna. Kohe kargas keegi talle noomides ligi, et miks sa õige vastuse välja ütlesid? Kamoon, vööld piis.
merevaade
 Otsustasime teha võimalikult mereteemalise jalutuskäigu. Torni juures tundus mingi järjekordne trügimine, niisiis tegime enne tiiru pesunööride juurde. Tagasitulles oli olukord torni juures jätkuvalt rahvarohke. Võtsime sappa ja läksime vooluga kaasa. Vastutulijad tundsid muret, et teevad meie tiibadele liiga aga putsadega minu sukki rammida polnud neil üldse kahju. Mõni inimene läks täitsa loomaks kätte ja üritas selles kitsas edasi-tagasi voos veel ka mööda trügida nii et olin oma elunatukese pärast kartes sunnitud  teda inimlikkuse säilitamisele kutsuma.

Mere ääres oli ilus. Ja siis äkki maailma lõpus üleni kole maja. No kesse viitsib niimoodi laamendada? Läks vaja teist tiimi, et lõpuks teisele korrusele viiv tee üles leida.  

Merejalutuseks ronisin kõige pealt vette mina, kui kõige pikem. Kui vesi kippus juba üle põlve minema, läksid teised ringiga teist teed otsima ja mina pusisin otse saarele edasi. No aru ma ei saa kuidas need esimesed teeehitajad raja selle punktini leidsid.

Rattaalas oli rohkelt abilisi. Tõnis pakkus end appi meie rattaid üles otsima ja Urmo õnnitles, et oleme rattaalas esimesed. Tegime priske lõunapausi ja olime rahul, et lõpuks ometi oleme kordki ausalt kõige viimased. Ka rongiharjutuses polnud meile vastast. Kindlalt viimased. Kohtunikel oli aega meiega tegeleda: üks võttis mu pildikindla kaamera ja teine hakkas meie järelt linti kokku kerima. Superservis.

Rattavalik läks ka lihtsalt. Ühes kohas läks mul mõte uitama, kuid see oli õnnelik eksimus, sest läheduses oli üks teine planeeritud punkt. Ka lennujaama kiiruskatse läks libedalt. Teeotsas pidas rattaparanduspiknikku üks suurem seltskond, kuhu jätsime abistamise korras maha ühe sisekummi.  Sai selgeks, et viimane koht on vaikselt käest lastud. 

Palgivirn oli vormistamise küsimus ja kanuusõit aina lähenes. Kuna rattaralli pole meile kunagi meeldinud, siis selle jätsime juba alguse rajaplaneerimises välja ega püüdnud üldse teemat nuputama hakata.  

Rattasõidu ajal tekkis mul teatud romanitline ettekujutus eesootavast kanuuetapist: kuidas me istume kanuusse, avame purgid värskendava joogiga, tuuleõhk silitab juukseid, päike paistab ja punktid jooksevad ise sülle.  Põhjaingel üritas mind maapeale suruda ja joonistas kõrvale kaelani mudas ja pilliroos punktide järgi kahlamist. Ma ei jätnud oma. 
kolemajas punktijahil

Kanuualas ootas Manakeri roosa sefiiritordiga, ka Urmo isa lubas üllatust. Kui me hommikul manakerilt sünnipäevapuhul torti küsisime, siis ta oli küll seda meelt et lihtsam on uued inglid võtta kui poodi koogi järele minna. Aga ega see elu nii mustvalge ole ja see võib olla pettekujutelm, et nii laisku nõrku ja allumatuid kohe varnast võtta on.

Merelt tuli ilus kollane Nelsoni kanuu ja võtsime selle endale. Poisid, kes kanuust väljusid, soovitasid minna kahekesi. Hm, proovime. Elu on näidanud, et nõuanded on kuulamiseks. Nii oligi. Jätsime Heleni päevitama ja asusime teele. Nagu ikka võttis üks kanuupuntivahe aega, et kaart ja reaalsus kokku viia ja meil läks aina paremini. Et päev liiga pikaks ei läheks otsustasime kõige kaugema punkti võtmata jätta. Ja hästi tegime. Päris naljakas oli eemalt neid veeskõndijaid vaadata. Meil seda kõndi vaja ei läinud ja saime päris kiiresti tagasi alasse, kus meid oodati pitsaga.
vaip oli abiks :)

kas see ongi spaa?
Ja siis sai teoks meie kauane unistus – rulluisutamine bee rajal, meiepoolseks teostajaks Lõunaingel, kes kaks nädalat tagasi oli lõpetanud juba oma kaheksanda Tartu Rulluisumaratoni. Mina tegin rattaotsa ja Põhjaingel läks jooksma. Oi kui kahju oli vaadata uisutajaid, kes olid valinud a versiooni. Mul hakkasid endal hambad suus plaksuma kui nende uiskude kõrinat kõrvalt kuulsin. Ja uskumatu kuidas nad uisud jalas sinna kõrge puu otsa ronisid, kuhu mina ilma abita tossudegagi ei saanud! Tagasi vahetualasse võtsin sleppi ühe uisutaja, et ta koleelu natukenegi kergendada. Tahtsin ka Merikest aidata, aga rahvas oli end juba nii soodaks võistelnud, et ei suutnud mulle öelda, et kas sellel inglil, kes neile teel vastu tuli olid uisud all.
tõmbame kangi ka

lennurajal kiirendamas, helen tõmbas täpiks

lõunapausitajad

puuhunnikud on piis off keik

kanuujalutamine

meie naabrid kanuurajal

suvitaja

ja sealt ta tuleb! lippadi loppadi aga tuleb!

linnuse kõrgvaatlus
Suusahüppamises oli rohkelt pealtvaatajaid. Merike sai roosad suusad ja läks marumäele hüppama. Ta oli seda kunagi proovinud ja teadis, et kukkumine on hull valus. Siiski võttis kätte ja tegi asja ära. Põlvele sai siiski märgi maha. 

Mina läksin järgmisena köie otsa kõlkuma. Jooksma me ei läinud, sest aeg oli juba nii kaugel, et saun oli avatud. Pealegi tuli nii mõnigi meid hoiatama, et jooksuetapp on täisporno. Hommikune plaan 6 tundi metsas olla oli ka juba kõvasti ületatud. Olime oma 8 purkisaanud hooajaga ülirahul.
hooaeg purgis
Sellest hooajast jäävad meelde legendaarsed loomatapu haaknõelad. Kinnitad stardinumbri seelikule ja tunned, et oled hambuni relvastatud, tulgu vastu kasvõi marutõbine küülik. 

Teiseks hakkab silma jätkuv meeldiv pokuvabadus ja suurem vaheldus radadel. Kas aakaid ja beekaid peaks kokku laskma? Tehke mis tahate, meie võidame niikuinii :) Eile õhtusel aftekal käis Raivo välja teooria, et meie oleme spordi mõõdupuu: kes on finišiprotokollis enne meid, seda tulemust peetakse veel nn sportlikuks; need kes jäävad meist tahapoole, peavad leppima sportlikus mõttes täiesti lootusetute staatusega. Me oleme tõesti pingutanud, et viimaseks jääda, aga kahjuks on pandud vahetusaladele kontrollajad, ja kui me tahame kindlasti kanuusse jõuda, siis peame kahjuks vahele ka paar kiiremat liigutust tegema. Ja seda kuidas me seekord leekidest mööda saime, me tõesti ei tea.

Aga lõpupidu ise oli mõnus, vaatamata sellele, et bändi kidramees vahepeal kõrvu lonti ajavaid soolosid tegi ja trummar takti lüüa ei jaksanud. Meie saime oma tantsutiirud tehtud. Tuli välja, et meie dr.Oja pole osav mitte ainult tütarlaste puu otsa aitamises, vaid on ka väga hea tantsupartner.

Ja armastust oli õhus ja paksult kuumi tundeid. Nii palju omavahel suudlevaid mehi pole ma varem ühelgi peol näinud. Heiti arvas hiljem, et põhjus võis olla selles roll ja ride etapis, kus kahekesi ratta seljas alanud lähedus avas meestel uued tšakrad.

Näeme, siis näeme! 

2 comments:

Anonymous said...

Kõige toredam oli ikkagi lõunainglit ehk Merikest näha!

Epochka said...

Meil on heameel kõigist, kellel on hea meel :)