volber unikülas

meie oleme valmis

volber ilma luua peal lendamata on kindlasti dengi na veter, kuid inglielu nõuab oma.

vooremäe suusakeskuse künkad on ühtepidi väga tuttavad, sest olen siin käinud nii seenel, tiiaga trennis, päevakul jne, kuid teistpidi on need rajad ka parasjagu segadusse ajavad. ka tints on siin omalajal kõvasti ratast piinanud. täna sai siis objektiga vähe süsteemsemalt tutvutud. loomulikult ei lootunud me sossi moodi kodukoha eelisele, kuid rajameistri lubadus, et seekord ei pea keegi ajalimiiti jääma, lisas indu juurde, et teha päev trahvivabalt.

kiiver läikima löödud

algus oli paljutõotav, isegi päike oli aeg-ajalt väljas. pärast laupäevast üle-eestimaalist pussnugade sadu ja jääaega oli ebausutavalt inimlik õues olla. kui parklasse jõudes tibutama hakkas, siis küll tuli korraks tahtmine autosse jäädagi. aga siis jõudis lõunaingli spordimassin kohale ja läks sujuvalt toimetamiseks.

hoogsal sammul starti

vooremäe rattahajutuse jagasime omavahel spordilotoga: tints A, merike B ja mina C. need uutmoodi piiksumasinad olid selle etapi rasvaseks plussiks. pidid vaid randme korraks kõrva juurde tõstma, et aru saada, kas ikka piiksub ja ei mingeid trügimishunnikud punktide lähistel.

hakkame otsast pusima

masterplän

navigaatoril käed tööd täis

kuni tints oma kokkuaetud juhet vooremäel tiirutades lahti harutas, oli mul tekkinud masterplän, mille käigus ümbrikust leitud kunstjuustukänakast tegin sinihallitusjuustu. parklas lonkiv pärnikujürka kiitis plaani heaks. siiski et võtnud me teama soovitust kuulda ja jätsime rattad maha, sest tintsu pepu vajas rattast väikest pausi.

hüpe 1

3a punktist sai meie 3d maailma naba. ülesane osutus ooatust lihtsamaks. ma olin juba mõttes valmis sinna metsa jäämagi. aga kuna teised inglid olid nõus mulle igale poole küsimata järgnema, siis nii me läksime ja punktid muudkui tulid. viimase lohu leidmist kiirendasid eensaare-poisid. nii et kui me oleksime randykorbi tütred, siis ta oleks põhjust olnud meie üle uhked olla.

hüpe 2

tagasi rataste juures selgus ka punase noole müsteerium. olime enne merikesega legendi lugedes püüdnud nii ja naa aru saada, et mida me voltima peame. nüüd siis selgus, et voltimisharjutus oli eraldi väljas. käsitööga meil probleeme pole, nii et volitimine ja noolega punkt oli vormistamise küsimus.

käsitööminutid

järgnevad rattapunktid läksid kohati rattajalutuseks. ühesõnaga liikusime oma tavapärases tempos. viimase joonepunktiga saime kottida. arvasin, et 10 hooajaga olen juba kõike näinud, aga ei. olin kindel et kui joonorienteerumises on veel hullult piika pauna sisaldav lõik ees, siis kindlasti on viimane punkt seal. aga ei. just siis kui veensin teised ära, et nüüd lõikame, panime punktist mööda. õnneks leidus õigel ajal õiges kohas õigeid inimesi. tegin trahviringi ise j akokkuvüttes pidin kindlasti vähem ronima, kui need kes õiget teed mööda läksid.

voldime ja kleebime

metsajalutus, ehk noolega punkt

mööda joont

kindlalt rohelise joone peal

sinililleilu oli igal sammul

panime rattad mändi toetama ja tegime mustikasupi pausi. ideaalmaailmas oleks lõunaingel teinud kohvipausi, sest spordimassinas oli kõik vajalik aparatuur selleks olemas. aga meid ootasid ees hoopis kollased lipukesed. kaart ei olnud jällegi lihtsate killast, kuid hoolega näpuga järge ajades püsisime pildil ja mingeid eksirännakuid ei korraldanud. küll aga jätsime korralikult ülesande läbi lugemata ja lõpukoridore valides tegime spordilotot.

merevaade

jalg hakkab töntsiks jääma

jõuame rataste juurde ja ennäe - rattad lukus. järjekordne müsteerium lahendatud, et mis soga seal legendis mingist lukust aeti. tuli jälle mõistus teravaks ajada. kuna 40 oli suurim arv siis alustasime lahendamist sellest, merike näppis sel ajal niisama koodlukku. lahenduseni jõudsime samal ajal kui merike luku niisamagi lahti muukis. väga lahe ülesanne.

huulekapeatus kasesalus

ajuragin ja lukuragin

järgmine rattaots viskas juba koblaka ette, sest toimus samal maatikul kui see kollaste lippude tiir. mäkkeronimisest hakkas jalg töntsikd jääma. ja mismõttes tartumaal üldse sellised mäed on.

rattaromantika

rattaronamtika jätkub

kodukaunistus kriimani moodi

rattaralli kiituseks peab ütlema seda, et esiteks oli see lühike ja teiseks kattus see esmakordselt arusaadavalt legendiga. kui tavaliselt on juhendis nõue odoka kohta see mis rattaralli kohta vihjet annab, siis seekord pidime lihtsalt fakti tunnistama, et nüüd on see siis käes.

teel olnud kolemaja ülesandeks olime ka valmis, sest puude küljes olnud vihjed pildistasime igaks juhuks üles.

rattaralli lõppedes jõudsime võistluskeskusesse ja kuna mina ei olnud enne päeva jooksul kella vaadanud, siis tuli välja, et oleme jamas. vaid 30 mintsa finišini ja meil 16 punni võtmata. ja mis kõige hullem, kanuusse pole lootustki saada. oi kui pettunud ma sel hetkel olin.

roosad ja inglid finišijoonel

tegime halva mämgu juures head nägu ja sõitsime ratastega kanuualasse sõpradele vähemasti tere ütlema. urmo andis meile lohutuseks õuna ja käskis fiišisse kiirustada. nii kahju oli. meie suured ja väikesed fännid olid meid päev otsa truult kanuuaalas oodanud. täielik petekas.

finišjoonel elu üle järele mõeldes saime vähemasti kokku a raja roosadega, kes olid teadlikult 18 punkti päevakavast maha ratsinud.

linnuke  ja värskeõhupäev sai kirja. plussiks seekord uued piiksuvad siipulgad, kuivad tossud, puhtad riided, puhas ratas, terve maniküür ja huvitavad lisaülesanded. need viimase aja köieharjutused on olnud karmivõitu.

näha oli, et rajameister oli kogu hingest pingutanud, et kõik oma huvitavad ideed ära teostada aga seda kõike kokku sai lihtsalt liiga palju. 13 punkti ei jätaks me võtmata isegi mitte öisel etapil. loomulikult pole me mingid kiirtormajad, kuid me ei teinud seekord midagi teistmoodi kui tavaliselt, et viiendikust rajast ilma jääda. võib ju öelda, et kui hakkama ei saa, siis kobige tsee rajale. me võime jälle sama hästi vastu öelda, et kui teile bee rajal muidu väheks jääb, siis kobige aa rajale. kuna ma pole mingi vihapidja elukas ja üle eesti keskmise positivne, siis oli eilse päevaga ikka midagi mädasti kui mul veel tänagi pettumus hinges on.

kuigi tulemusi pole veel üleval, siis seekord oleme oma poodiumikohas kindlad. ehk on laagri sprint ikka sprindi mõõtu, muidu tuleb kohvrid kokku pakkida.

seekord kindlalt poodiumil

PS: pärast meid lõpetas veel 37 !!!!! tiimi, koos trahvidega olime tagant poolt 17-ndad. ma ei viitsi vaadatagi, et mille eest me trahvi saime. kosmos...