suusabalett e. viie tunniga veerpaluks

nagu ikka algab kõik meeltesegasushoost – kuidas ma sinna vasa startlisti sattusin ei oska ma takkajärgi enam tuvastada. igatahes seisin ma nüüd fakti ees, et üle 15 aasta tuleb jälle teha liigutusi, mis võiks sarnaneda klassikalisele suusastiilile. esimesel katsel hävisin täiega-ilusas lumes haanja mägede vahel avastasin, et keski pahalane on mulle mudilastele parajad kepid kätte suranud, suuskadel oli absoluutne tagasikäik ja poolest orvast oli halltõbi teinud veerand orava. sellise tehnika pääle tegi abelierbi hauas ilmselt vähemalt paar tiiru...

katse kaks tegin endale viilimiskindlaks e. koos Suure Konkurendiga amööbide võistkonnast munserdasime end ääde naabrite juurde ühele 50 km-le matkale. nõu vei bäkk! kohale jõudes oli ilm kõike muud kui suusailm. kõik see andis lootust, et ma äkki ei peagi ennast veerpaluks treenima. libisemise määret sai tehtud kohalikus pasta/pizza kohas. musta kissa jätsime seekord siiski karu kambale. kõik see aga ei päästnud mind-start lähenes vääramatu jõuga. esimesel 10km suutsin 2 sekkiga välja pakkuda 5 põhjust miks on uisustiil parem kui klassika:
1) ja kõige olulisem-seda ma lihtsalt valdan kordades paremini
2) ei mingeid bingo ja muid lotosid määrdega- üks õige ingel oskab valida küünelaki värvi mitte määrdetopsikut
3) pole vaja asja, mida nimetatakse vist suusajäljeks
4) mäest ülesse saab suusatada, mitte ei pea jooksma miskit takistavad vidinad jalge otsas tilpnemas
5) uisustiil lihtsalt näeb elegantsem välja

sõbralikud naabrid olid mu treeningprogrammi tõsiselt võtnud-nad ilmselt arvasid, et klassika õppimine suusajäljega rajal oleks liiga iizi minu jaoks ja ma ei saaks piisavat ettevalmistust eesootavateks katsumusteks….seega koristasid nad suusajälje ära ja asendasid selle jää ja lumepudiga. ausalt öeldes sarnanes see tegevus sääl igati kena elegantse (või siiski vähem elegantse) suusaballetiga. võibla päris suusatajad guits ja assar nägid ka midagi mida võis pidada suusajäljeks-aa minu matkagrupi saabumise ajal oli see küll kokku rullitud. viimasel vaalude vahelisel laskumisel suutsin end hetkeks lumelauduriks mõelda ja koheselt sai tõestatud, et lumelaua liigutused tulevad paremini välja ikka koos lumelauaga-kõik see tõi kaasa lendorava stiilis (parem kui jan boklöv) õhulennu koos elegantse kõhuli prantsatamisega. ää, et enne sai huuleka peatus tehtud-sest ka peatpidi lumes peab üks korralik ingel ingellik välja nägema!

egas ma väga ei kurvastanud kui finish tuli-ja mädal…epochkal on õigus-snuupdoggil lööks kadedusest tõesti kepsu värisema. päeva tipphetk saabus loomulikult northugi lehvitades! Kokkuvõtteks võib öelda, et 5h-ga päris veerpaluks veel ei saa-küll aga suutsin oma treeningplaani eeskujulikult täita-ei minutitki kauem ega vähem rajal kui 5h. special tnx 10km-l resideerunud stardi poistele ja samuti ei saa alahinnata ingeljoogi mõju

PS.järjekordselt muidugi tuli tõdeda et inglid pole ikke veel eduks valmis! tagasiteel üritasin oma sonyericssoni krooli ujuma õpetada-ei tahtnud teine aga kuidagi õppust võtta ja kuulutas oopis mulle streigi

schindleri listis

kevad surub vaikselt peale. või õigemini neljas kuu novembrit hakkab täis saama. mis sellele järgneb, näitab aeg. vahurce julmad aga osavad näpud panid meid kirja. ikka sinna laisemate omasse. see tähendab seda, et 27 aprillil on tommi sünnipäev vaid amööbe häirivaks asjaoluks, mitte vabandusi mittevajavaks õllejoomispäevaks.

helen on vapralt talve puudumist ignoreerinud ja eile oli tal taas põhjust lahti lüüa märkmik, mille vahel northugi pildiga roosa järjehoidja, ja saada jenkkikeelne sissekanne. uueks blingivaks vidinaks tema aksessuaaride hulgas peaks olema nüüd ka oma säraga isegi snuupdoggile kadedusepisaraid silmi toov juveelitoode. palju õnne! loodetavasti asjast pikemalt helenilt endalt.

doktor ameerika jättis vahepeal suusatajate eest hoolitsedes oma tervise unarusse ja teeb oma kopsudega loomkatseid. kogu lootus on hetkel pandud vabariigi aastapäeva rukkililledega kaunistatud kiluvõileibade tervendavale mõjule.

õnneks oskasin mina hinnata adekvaatselt meie olukorra tõsidust ja asusin kevadiseks ürituseks ettevalmistustega pihta. esimene samm oli trenniks motiveerimine: läksin poodi ja ostisn omale uue üliilusa käekoti (aga piisavalt suure, et seda südametunnistusepiinadeta trennikotiks nimetada ;) ). teine samm oli juba raskem: lugesin läbi sünnipäevaks saadud pulsikella mänjuali ja panin kella õigeks. vahur igatahes mu pingutusi ei tunnustanud.

kõige raskem osa ettevalmistusest seisab meil alles ees: vaja on kolmekesi kokku saada ja komplekteerida uus hooaja võistlusriietus. õnneks pole me nõudlikud, sest see peaks olema vaid põrutus, kanuutamis, kiriipmis, pori, vee, pimeda, päikesepaiste, herilase ja eksimiskindel.

vastlanädala järelmõjud

kõiges on süüdi vastlanädal. feilisime järjekordsel katsel poodiumile jõuda: selle hooaja iksdriimi esimene lisaülesanne - ajastada õigeaegne registreerimine - osutus meie kohmakatele sõrmekestele teostamatuks. nüüd siis jääme ootama järgmisel nädalal tekkivat sekond shaansu. uueks hooajaks on on korraldajad blondiinemurdvaid trikke välja nuputanud (a la 3 !!!! si pulka) et veelgi minimiseerida meie variante vajaliku varustusega startida. ehk ongi paras aeg mingi muu võistlussari vallutada?

eelmine nädal läks meil järjest untsu 3 katset inglisporti teha. esiteks agiteeris merike meid pikkade linade eest hoolt kandma ja tellis ka vastava keiteringi. lisaboonusena olid tal kaasas kevadmoodide kollektsioon, mida kohalikud staarmodellid ka kätvoogitasid. moedemm venis pikaks ja rahvaste sõpruse suhteid arendades jäigi meil siiski õue minemata. niisiis peame arvestama suht lühilinalise aastaga.

teine start oleks pidanud olema reede õhtul, tähistamaks meie esimest inglistarti. kahjuks oli ürituse peakohtunikul midagi kobisemist meie suusatamisoskuse kohta ja ta kasutas oma tugevama õigust. ma arvan, et ta tahtis anda meid elimineerides oma lemmiksportlasele (kes ka teda ennast võistlema üritas meelitada) suuremad võidulootused. selline kurikavalus tõi aga protezeeritavale bääd lakki. meie leevendasime oma kurvastust nagu vaaremad ennemuiste, st intellikentsete kobrannade seltsis peenemat näputööd tehes ja hiljem jalga keerutades ;)

kolmanda stardi oleksime saanud teha mina ja helen kahkesi pühapäeval. meil oli ka stardinumber olemas, roosa joogipudel kaasas, tiivad klopitud ... aga ... kuna lund oli metsavahele jäänud nii napilt siis hakkas meil tõsistest sportlastest hale ja loobusime nende kasuks lume kulutamisest. seda enam, et hommikul sai kõikvõimalikke võimlemisharjutusi tehtud.

helenil on nüüd varsti ees kaks starti päris välismaal ja nende distantsid peaksid korvama kõik meie luhtaläinud plaanid + valgeobese stardi kolme eest.

miks me viilisime valge obese juurest

ei, me ei jätnud tiibu alpidesse ja jutud meie enneaegsest surmast on samuti põhjendamatud. lissalt olime oma aega oskamatult planeerinud ja selle asemel, et tähistada koos meie esimese inglistardi aastapäeva (meenutuseks lisatud pildikene ;) ), pakkusid kaks meist sportimisvõimalust teistele. ja helenil on iga kalor loetud, sest tal ees kaks suusamaratoni põhjapoolsete naabrite juures. edaspidiste nädalavahetuste vabastamise nimel, viisime läbi ka koolituse, et asendustööjõudu tekitada. koolitustulemused olid paljulubavad ja järgnevad viilimised keerulisemalt põhjendatavad.

ma loodan südamest, et meie konkurendid ei kurvastanud üleliia, et meid ergutamas polnud. kevadel oleme taas platsis ja sama laisad, nõrgad ja allumatud kui tavaliselt ;)

möödunud nädalavahetusele kogunes üldse kuidagi palju asju. äramärkimist väärib kindlasti YV itaaliainvasioon, mis lõppes hiilgava sportliku tulemusega. respect!

PS: norra imbid-ärnid kardavad vaid shampusepudeli korgi pauku ja ühte korralikku rootsi treenerisse mahub 5 liitrit kohvi päevas.

Hip Hip Uraaa

Epochka-hip hipp uraa ja suurimad õnnesoovid eilse sünna puhul!!! Pole kahtlustki, et veetisid oma sünnipäeva ainsal eestis leiduval lumeribal trenni tehes ja kingipakist poodiumi välja pakkides;-)

raffusvaheline ingeldamine

Kolmapä. Viinis kirjutati meile välja suusatreenerite automark renoo megann. Hõbenool viis meid mootsartile külla. Tema majaesised puuviljaletid panid maomahlad tööle. Ja õhtuks jõudsime juba objektile.

Teel töötasime läbi doktor Kivirähu teose halltõve ravist ja kohandasime seda vastavalt vajadusele ja neljapäevaks oli mägrata edusamme :)

Neljapä aknast välja vaadates oli kõikjal hall tatt st tüüpiline eesti suusailm. Alustasime kõige raskemast: tegime piierri ja käisime shoppamas. Siis suundusime järgmise päevakorra punkti juurde ja läksime mäkke kõrgfloori kulutama.

Obertilliahhis sadas laia lund. Öösel oli juba meetrike alla sadanud aga ikka tuli lisa. Metsas oli vaid üks rajatraktor ja meie. Enne trenni üritasime ka poodiumile tõusta ja läbi raskuste see ka õnnestus. Ühesõnaga suusatasime end pilvedesse ja pärast trenni käisime reissoffisis ja regasime end pikale maratonile.

Heleni ja Merikese kummikomminarkomaania on jõudnud haripunkti. Ma kohe pelgan nende pärast, sest suusaraja sillad kannavad vaid 18 tonni raskust.

Reedel imnes, et Epp on siin sama kõva nimi kui Ludwig Sander Pisuhännas, st et seda saab kasutada suusakeskuses maksevahendina. Päike paistis ja lõuna möödus üheülbalist puuviljasuppi, -praadi, -magustoitu luristades ja halltõvega võideldes. Õhtuooteks olid buliimikuteklubil Imbi-Ärni gurmeevõileivad ja jõud muudkui koguneb meie nõtradesse kehadesse.

Varsti läheb suusasprindiks. Sprindirada on otse meie akna all nii, et ei peagi õue külmetama minema.

----------------

Nägime siis selle popi sprindivõistluse ära. Huvitavateks osutusid ainult eelsõidud, sest finaalides ei kukkunud enam keegi. Põhitegija oli kahurihaldur kes üritas meid korduvalt surnuks ehmatada. Võistluse süsteem jäi meile tabamatuks. Tundus, et toimus 2 eelsõitu, siis hunnik poolfinaale ja siis veel midagi. Õnneks ei pidanud me kogu ilu nautimiseks õue minema, sest ekraan ja finishijoon olid meil akna all. Samuti oli kohale jõudnud glükoosilaks itaaliast. Energiaga laadimine läks nii hoogu, et Helen üritas hiljem panna saapad jalga samal ajal treppidest alla joostes.

Laupäev oli Suur Puhkus. Esimene katse stardinummerdatud saada ei õnnestunud ja me olime sunnitud poeringile stressi maandama minema. Pärastlõunal läksime külla Guitsile ja Antile, et hankida luureinfot rajalt. Määrdeinfoga polnud midagi peale hakata sest 1) me ei tea millega me suusad töödeldud on, 2) poisid polnud ka kindlad, et kas pulber on homsetes oludes ikka rakett. Merike on meil nüüd internatsionaalselt tunnustatud arstitädi, sest aitas inglijoogiga elule ühe kustuva atleedi (nähtavasti samuti halltõves) ja esineb nüüd meditsiinilises erialakirjanduses kui Dr.America.

Õhtul sai taaskord kinnitatud, et olen tippvormis. Ma olen nädalaga suutnud oma hellade kätega purustada:

-1- Suusakepi (trennis)

-2- noa käpideme (küpsisetorti lõigates)

-3- küüneviili (saia lõigates)

-4-metsasarve (linnapea ametlikul vastuvõtul orkestriproovi tehes)

Pluss edestasin alsgaardi tormijooksus liftile J

Ja siis jõudis see raffusvahelise stardi osa kätte. Meil õnnestus KÕIK vajalik spordiinventar kadudeta kaasa võtta ja külge installeerida. Kuna looduses peab valitsema tasakaal siis hiljem tuli ka kergeid tagasilööke. Helen arvas et me pole eduks valmis, sest ka maleülesande edukas lahendamine viis meid tippblondinismini ...

Stardiks häälestumiseks kuulasime hittplaati meie lemmiklugudega ja asusime parklast stardi poole teele. See oli üks suuremat sorti fotosessioon ja mis kõige toredam- me leidsime endale Külli aseaine selleks päevaks. Üks abivalmis lõunaeesti noormees toetas ja aitas meid väga. Toppis glükoosi tableti põske ja ulatas isostari jne. Eriti armas, et tal jätkus mõistust ebaaus olla (ta jättis välja ütlemata Suure Saladuse ehk et 7 km enne lõppu tuleb minna üles Lehmatõusust mis on 3x Teffandi tõusu). Suur tänu Sulle!!!

Kõige hullem oli stardi ootamine. Minul olid kepsud all täiesti pehmed. Esimesed seitse kilti möödusid siksakitades hämmastavalt kiiresti. Helen sai kohe algul nii hea hoo sisse, et hakkas Pädit vedama ja hiljem õpetas kaasvõistlejatele mäkketõusu tehnikat. Merike hoidis minul silma peal ja ei teinud terve maratoni jooksul hetkekski nägu et pingutab. Ja kiitis mind iga kord kui ma laskumise või kurvi käpuli käimata läbisin.

Viieteistkümne kildi märki sai ootatud juba pikisilmi . Kümme kilti enne lõppu said minu sisemised süsivesikuvarud otsa aga õnneks oli metsas vajalikul kohal jälle tareke püsti pandud ja servisjoorid lahkelt hädalisi birnenshnapsuga aitamas. Möödusime mingi hetk staadionist ja meie lõunaeesti abimees andis rajalt infot, et Helenit on kümne mintsa pärast finišisse oodata. Aga meil oli Merikesega parim osa alles ees. Mingil hetkel sai mul suuskadega kakerdamisest siiber ja ma võtsin need segavad lauad alt ja tegin vahelduseks kõndi. Aitas J

Meil kõigil oli tõsiselt hea meel et me neljapäevases trennis ei avastanud, et Lehmatõus võib olla osa maratonirajast. Me ei oleks mingi nipiga end siis pikale maale apgreidinud ja jäänud ilma sellest imeilusast jõeäärsest rajaosast. Ja siis algas puhkusereis: 2 km laskumist enne finishit ja pulber OLI rakett J Kuna me olime finishilõigul neljapäeval tiirutanud olid kohad tuttavad ja iga võetav kurv juba teada.

Finishis ootas meid Helen cavitiga + Annette, Gloria, Claude, Angelo, John, Guido, Anti, Paddy, Hillary ja muud austajate hordid. Vastuvõtukomitee oli nii tasemel ja häälekas, et samal ajal toimuv võitjate austasustamistseremoonia kaffatus selle kõrval. Meid ei lastud isegi riideid vahetama ja võitjad oma karikatega aeti kiirelt lavalt ära, et saaks meist poodiumil pilti teha. Angelo korjas kiibid jala küljest, Helen aitas suusad jalast, John kandis suuski, Anti riidekotti, Annette ja Gloria suppoortisid niisama.

Võistluste lõpetuseks võib öelda, et kui sul on nii head sõbrad nagu minul, siis saad kõiksugu asjadega hakkama J Ma ei uskunud, et Merike suudab minu jalgu veenda edasi liikuma aga suutis küll. Ja dolomitenlaufi maraton on ülitore ja proovigu mulle keegi vastu vaielda. Astrid ja Franz nägid vaeva, et meil tore oleks ja arvatavasti oli neil sama tore, et neil natuke teistmoodi külalised seekord olid.

Aga loomulikult ei saanud meie kirju päev veel sellega otsa. Hommikused kordaminekud vajasid tasakaalustamist ja seekord tegime põnevaks oma tagasitee, kus me kohtasime kolme sorti toredaid ja abivalmeid austria noormehi: üks abivalmis hääletatav; kaks politseinikku, kes küsisid, ega me ei arva, et kiirtee ääres on kõige parem parkimiskoht; ja siis vilkuvate hüüumärkidega, aga sooja auto ja õliste kätega, asjalik (kolm ühe hinna eest). Nii et planeeritud pidulik õhtusöök Kafee Tsentraalis asendus Mäkdoonaldsi hamburgeritega pool kaks öösel.

Nüüd on aeg tänada kõiki suusamäärijaid rakettsuuskade eest (kuigi meile ei avaldatud flooripurgi asukohta riiulil); treener Tiiat (kelle õpetussõnu ma rajal meelde tuletasin ja üritasin ka praktiseerida), Tommtaksot, Angelot (panuse eest meie varustuse tagavaradesse) ja kõiki kaasaelajaid kellel oli meisse usku.



Ja ma kohe ei kujuta ette kuda me ilma rehepappi tudeerimata oleksime sel reisil hakkama saanud. Järgmiseks reisiks peame kindlasti krati meisterdama J

ilus elu

hetkel ei saa kurta. kohalikud noormehed on väga abivalmid ja meid see ei sega.

tulime just mäe otsast ja rohkem ei jaksa ...