avastamata turud ja lolli harimine

ikka ja jälle saab xdreami foorumist lugeda, et vajatakse naist, keegi otsib meest või tahaks naist-aa kärab mees kah. aga vot monacos ja barcas võib kogemustega tegijaid kimpudena leida. vanusegrupp on küll juba pensioniealine-aga kui terve etapp neil miskit nänni a la võtmehoijaid nina ees hoida-liiguvad nad nagu turbo jänesed. lõuna euroopas tour de france raames toimunud sportlikud katsed tõestasid igati nende võimekust. tarvitses vaid caravani nänniautol miskit välja loopida kui näidati üles selliseid stardikiirendusi, et usain kaffatuks selle kõrval. hüpped üle seisvate inimeste annavad märku, et kraavide ületamisel neil sildu küll vaja ei ole ning see kuidas nad cofidise nänni himus rahvasummast sekkiga läbi imbusid näitab et tipporienteeruja liikumistehnika on neil korralikult omandatud.
eile lükati ka käima minu koolitamise projekt. õde otustas mu keskajast ja vaimupimedusest välja tuua ning viis mind opium mari nimelisse kluubi väga poppi plaadilihvijat tiestot vaatama. tuli poiss lavale ja koheselt tormas saalitäis hullunuid fänne lava poole amokki jooksma. mina jäin oma vaimupimeduses neile juhmi näoga järgi vaatama. ollgu-noo kaks lugu tulid isegi tuttavad aga ülejäänud muusika oli nagu ühel kuulsal ullumajas käigul, kui sai koos Lõunaingli ja ÜV-ga uuest vaipade kloppimise tehnikast mõeldud. kuigi oli väga lõbus läks õe koolitund siiski sajaga vett vedama-jään oma vaimupimeduses siiski arvamusele et U2 on kõvem tegija kui U2 töötlev tegelane. aga võibla ma lihtsalt olen nii sügaval pimeduses, et ei saa üldse aru, mis need tegelased seal susserdavad...

klassiekskursioon

kui eelmine aasta tegime endale suvise sporti tasakaalustava kultuurilaksu inglitega diip-tammsaare-päeval siis seekord käisin balaanksu otsimas pealinnas segasema seltskonnaga. tartu anni nimetas kogu aktsiooni klassiekskursiooniks ja õpetas vastavat käitumist ka ulfridile.

et mitte ühekülgseks jääda, ja omada ka mingit võrdlusmomenti, oli kultuura programm kompunn uuessaa ja eesti asjast. alustasime lihtsamast ja käisime jäääega vaatmas. see teenis mitut eesmärki: aa) me KÕIK tahtsime seda näha; bee) päss oli tallinna annile kolmeaasta tagusel kanuumatkal lubanud ta kinno viia, ja kuna anni nüüd paari nädala pärast usasse kolib, oli võlad vaja klaariks saada; tsee) mõned meist polnud varem limonaadikinos käinud, dee) see on mast sii enivei.
ma nüüd ei teagi mida ma selle seansi ajal rohkem naerisn, kas sidi või seda nelja aastast poissi kes mu kõrval istus ja igale naljale südamest kaasa elas. filmis oli mingi koht, kus tüübid mingi linnu sejlas mööda kanjoneid rallit teevad. järgnes naabripoisi asjalik küsimus oma emale: "Emme, eksju see on lennuki pealt filmitud?" lasime ulfiga nonstop naeru veel jupp aega pärast filmi lõppemist.

kui me kinno läksime siis tundsime kergeid süümekaid, et kohe algab rongkäik aga meie lähme kinno. kinost tulles oli aga rongkäik täies ilus ja see linnuke sai ka kirja.

kuna tansupeopiletitest olime ilma ja laulud ei olnud päris selged, siis kobisime teleka ette ja tegime voormapi pühapäevaks. tegevuse käigus selgus ka, miks ma tean itaaliakeelset punalipu laulu peast - kunagi oli laste laulupeo kohustuslikus kavas. päss mäletas. minust sai kunagi itaalia kolleegide tsirkusetola, kui nad said teda, et ma seda laulu oskan. miks ma seda teadsin, oli mu mälust kustunud. tihti tutvustati mind itaallaste seltskonnas, et see on eesti tüdruk, kes oskab bandiera rossat laulda ...

laulupeol olles hakkas massis laulupeo tunne ära kaduma. nägemine ja kuulmine oli blokeeritud nina eest edasi-tagasi sõeluvate inimestega, pea hakkas kergelt ringi käima, et mis tegelikult toimub? kobisin siis pingiridade seljataha seisma, nii et keegi näo ette ei jäänud ja sai vabamalt hingata. laulupidu tuli minu juurde tagasi.
kõige ägedam oli kindlasti liisul ja naabri epul kes said laval käia.

järgmine suurüritus lubasin rahvatantsupaar ulf + keegi publikuks olla.

spordi eest ei põgene

ega selle spordi eest nii lihtsalt ikka pakku ei pääse! ei päästa siin kodust välja hiilime ega sihtpunktide nii salajaseks tegemine, et ise ka ei tea kuhu satud. sajaga lootusetu ettevõtmine. arvasin, et monaco on kena ilus rahulik rikkurite linn. noo ainus spordiga seotud sõna on seal monaco GP- aga ei miskit-Suur Sport tour de france näol sai mu ikka kätte. tuleb välja, et kuna ma ei lase lihtsatest vihjetest rattatrenni osas end häirida, siis tuleb panna käiku karmimad eeskujud lance ja cavendishi näol. kuid nii nagu kunagi verona mm-i ajal, oli ka siinset eraldistarti vaadataes mul ikka ainult üks mõte-vot saaks mõne eriti uhke ja kuldse ratta omale koju seina äärde seisma. mitte et ma sellega nüüd trenni tegema läheks...ilu pärast ikka.tour de france teeb teise katse mind motiveerida nüüd sel nädalavahetusel, kus mulle demmitakse grupisõidu stardioskusi ja finishijala olemasolu vajalikust. eriti esimesest võiks ju ometi miskit kasu olla, kuna tõenäosus protsent peaks meile järgmiseks elva metsateede tuulamiseks ennustama avaetapina just nimelt rattast ning teatavasti b-rajal armu ei anta

mees wanted

inspireerituna tantsupeost on skaipluss nähtavasti samasisulistest kuulutustest umbes, seetõttu lubasin õele alternatiivset teavituspinda. telekast nägime, et ka liisi koikson oli sama asja mõelnud mis mu õdegi: tahaks hullult järgmine kord tantsupeole tantsima minna, aga pole kellega trennis käia.

niisiis:
kergejalgne ja kergekontne 3 lapse ema, vanuseklassist 30+, sooviks tutvuda meesterahvaga rahvatantsimise eesmärgil. omab elukohta tartus ja algkooliaegset rahvatantsukogemust. kirjutada ulf.ulf [ät] mail.ee
tavakuulutuses peaks olema lisalause, et seiklejatel mitte tülitada aga seekord võib vist selle ära jätta ;)

uus amet

reedel katsetasime lõunaingli koduradadel uut ametit. üritasime olla rullivõistluse kuuselempadeks. no kuidas peaks saama inimene kokutamata rääkida, kui ta enese jutt paari seki pärast metsast tema vastu pöördub.

aga eks esimene katse ongi mõeldud aia taha minema - metsas lõppes elekter ka otsa ja võistlejad pääsesid suht kiirelt meie mitte liiga targast jutust. ajasime elektrikatkestuse sujuvalt erki jallai energilise stardikiirenduse kaela ja jalutasime ise puhaste poistena minema :)

rulluisuretuuside eest teenisin olli käest 10 palli skaalal 11. see näitab, et ka kokutajatel on selles ametis võimalik midagi ära teha.

pokuporno ja teised piiksud

küsi ja sulle antakse. meie palve sääskede ja nõgeste osas rahuldati täielikult. urmo oli kõik sääsed maare kallale ajanud ja nõgesed olid kiiremad beerajakad maha tallanud.

veksisilla diskosaal näeb jüri homenjata pisut tühi välja. et oleks nagu tuttavas kohas, aga midagi olulist on puudu ...

spordiprogramm nägi soojenduseks ette pisut laevatamist. meie starteegia oli lihtne - leida kanuu ja hoida nahka ja lasta rabelejatel minema rabelda. raffal oli nii kiire, et suures rüsinas oli kohe stardi juurde meie lemmik roosa sisuga kannu jäetud. selleks ajaks kui meie tshiuaua lauluma saime ja vaikselt liikuma hakkasime, olid nii mõnedki endal karastava suplusega pealetükkivat und minema peletanud.

jõel toimus meeletu energiaraiskamine. tüübid olid end nii härjaks treeninud, et kusagil pidi seda ka demmima. meie vaevaks jäi siis ainult neil sikk-sakitavatel kaldarammijatel teelt eest kaduda. navigeerimine toimis suurepäraselt: helen oli eelinfo ja merike navigeerimis-reageerimisüksus ja mina üritasin leida kohti kus piiksu teha. kanuuetapi lõpupoole uhkeldati selliste skooridega nagu 4 ümberkäimist jne. üldiselt on jõelahingud meie spetsialiteet :) üks põõsas võttis küll merikese halo endale, aga seegi päästeti hiljem ja ausad leidjad toimetasid selle nelsoni välibüroosse. urmo isale jätsime kanuualasse kingiks eelmise kahe hooaja inglite best off lugude plaadi, sest ta kurtis, et kavadplaat on juba ribadeks kuulatud.

pärast mõnusat soojendust aeti meid jalgadele. et minge ja jalutage pisut. silmaharjutuseks oli punkt suht osavalt maskeeritud: keset mudasoga vett paistis 10 senti veest üks jaam, mida ümbruskonnas oli jahtimas õige mitu seltskonda. helenil jätkus õnneks silmateravust, et esimene jalapiiks kirja saada. sealt edasi alagaski pokuporno. mõelda polnud midagi: astu aga mööda sissetallatud rada, sest ükskõik kuhu ta ka viib, kõrvale astuda tundus täielik enesetapp. rajaga oli aga see väike props, et keset teed olid end sättinud kõikvõimalikud pokud. oli väiksemad ja tagasihoidlikumaid, kes hoidsid rohkem raja kõrvale; oli peteka-pokusid, kes peale astudes jala alt minma kaduseid; ja oli ka alfa isaseid pokusid, kes jõudemmiks olid end eriti suureks ajanud ja täpselt keset teed sättinud. ühes kohas õnnestus mul nautuke uppumist imiteerida: hakkasin just pilti tegema kui maa jalge alt kadus. edaspidiseks pakkisime fotoka akvapäkki ümber aga kahjuks nii, et vesi sai ikkagi ligi ja pildid rajalt on nüüd vaid blondi mällu talletatud. enamus neist piltidest on päris porised :) veehuku käigus andis saba ka merikese telefon. huulekas oli õnneks pisut veekindlam ja pidas ürituse lõpuni vastu. pokumõnna ajal üritas üks meestiim haneravis astudes meiega seltskondlillu vestlust arendada ja küsis huuleläiget. kui helen käe randmepeegli+huulekaga välja sirutas, tegid poisid kiirendust ja kadusid jooksujalul võssa...

mõnikord on ikka blondidel eeliseid küll. näiteks oli reedel rattapoes "lollide blondiinide abistamise päev". kuna mu rattarehvid jäid rattarallist kadunuks, siis leidis kalle kirsiaed selle pidiliku päeva raames mu rattale tasuta uued traktorikummid.

tuiasime mis me tuiasime, enne 12 punkti polnud põhjaust kaardile piiludagi. särtsuva elektriaia läbisime tänu eelhoiatusele puhtalt. pimedas türi linnas vaatasid pimeda grossi toidukaupade poe riiulil nii kutsuvalt kuldsed pudelid. esimene lisaülesanne oli ujumine. sest ujuda olime me selleks ajaks saanud ainult napid 6 korda. ujudest tulles kiljatas äkki merike, et apike, tal on mingid ussid selja peal. ussid olid olfeni plaastrid, mis ujudes olid end vett täis imenud, seljalt lahti ligunenud ja nägid välja suht võigaste valgete nälkjatena....
kahju natsa, et meil tornist hüpata ei lastud, ma oleks nii väga tahtnud proovida.

rataste juurde jõudes oli juba valge. õnneks olime joped ujudes kuivad hoidnud ja eelmistest öövõistlustest meenuv öine värisemine seekord ei kordunud. rattasõit on meie jaoks väga klassikaline ala. kui taas mingi poriväli meie ees avanes otsustasime rattavedamisele jalutamist. kuna etapivahed olid pikad, ja kerge koblakas hakkas juba ette tulema, siis hakkasime lugema piikse lõpuni. 8 to gõu. pidevalt panid meist mööda ühed ja samad tiimid, kellega pärast jälle punktis kohtusime. on ikka raffal jõudu :) isegi kiudma tarts tahtis mind tögades oma tuju üleval hoida, ja tegi siis kohe valest teeotsast metsapöörde :)))

puudelugemises tegime tööjaotuse: helen luges lindiga puud ja meie kumbki iseseisvalt seesolevad. teenisime 2 trahviringi ja lugesime missiooni õnnestunuks, sest just meie ees sai üks tiim 15 ringi trahvi.

aaraja võit tuli seekord eriti veenvalt ja täiesti terve maniküüriga! jalad on kahjuks pisut kriibitud. finishis oli aega positsioon sisse võtta, mõned turgutavad lonksud mullijooki juua ja möödujatega lobiseda enne kui kärt-tom-erki kohale jõudsid. arvi oli manakeri kanuule augu sisse teinud. suusaliidu kiks sai 4 nädalaks käe kipsi. leivo spatseeris ringi rattaga ja käis omasid aegajalt fotokaga piitsutamas. kadarbiku raffas näitas meile aakate poppi rabakaarti ja pekitiit presenteeris oma paistes jalga. kuna sõprade ootamine võttis pisut aega hakkas urmo juba kahtlustama, et äkki me ei kavatsegi koju minna ja käis meid aegajalt kontroleerimas. lõpuks söötsime tõnise kofeiinitablakaid täis ja lahkusime kompleksselt sündmuskohalt.

pärast õhtusööki sämmi grillis jäin kylli autosse magama ja teadvusele tulin täna päeval kell pool kaksteist :)

kas me oleme valmis?

no kes siis seda saja ikka päris täpselt teab :) mentaalseks valmisolekuks pole vaja eriti pingutada aga kõik see muu, mis samuti startiasumiseks kasuks tuleb, on veel suht lahtine. eriti segav stardieelse meelerahu saavutamiseks on asjaolu, et teisipäevaks peab majandusaasta aruanne kohtumajja jõudma. täna selgus, et kõigele lisaks on rattapoodi rattaralli aegu hoiule jäetud daunhilli rehvid kuhugi minema jalutanud. ju siis oli väärt kraam.

mina, kui kõige nõrgem, oleks võinud ju terve juuni hullult trenni lõhkuda ja pingutada, et pisut vähem teistel jalus koperdada, aga ei. kui poleks olnud suvemängude eelset rajaotsingu tiiru oleks eilne rattatrenn avanud selle kevadise väntamishooja (mardil saigi see avatrenniks). kõikide muude spordialadega olen samuti suhelnud äärmise mõõdukusega: 1 jooks, 1 orienteerumine (see oli ikka täielik kultuurishokk pärast pikka pausi), 1 uisutamine. vähemasti pole end asjatult väsitanud.

jaanipäeval kohtusime heleni ingelrantshos paari konkurendiga ja selgus, et kõikvõimalikud lombakused/laiskused/ajapuudused on nende seas hetkel in. merikese diklofenakinäljas selg on niisis pigem reegliks kui erandiks.

jaanipäeval saime kätte ka orientuurujate ajakirja viimase numbri, kus sees ka väike intekas meie tiimiga o-seisukohast. kõik oleks olnud ok, kui selles numbris poleks olnud sees seiklussportlase nõuandenurka, mis jäi pisut hinge kripeldama. ainuke asi, milles me end seiklusspordis täielikeks virtuoosideks peame, on võistluslike seguseitsmete valmistamine ja nende oskuslik tarbimine. isegi kõige tugevam gõudiskaver ever, ehk siis nõmmeandre, on tunnistanud meie inglijoogi tarbimise olulist osa omal öisel otepää etapi medalisaavutusel. ühesõnaga, maha magasite oma shansud, nüüd me enam nõu ei anna. aga kui rajal hätta jääte siis väikest ingliabi ikka saab ;)

kallid sääsed ja nõgesed, palun hoidke end üheks ööks pisut tagasi!