rulli rulli rulli aga mitte muda sees

eilse positiivse spordipäeva laines mõtlesin mõned read kirja panna ja avastasin, et viimane aasta on siin täielik vaikus valitsenud. nii nende asjadega kipub juhtuma, et kui kohe ei tee, siis jääbki tegemata. ja vaikibki ajalugu meie suurepärastest spordisaavutustest, mida pole küll palju, kuid seda väärtuslikumad nad on.

no näiteks on lõunaingel vahepeal kirja saanud oma 11nda ja 12nda tartu rullusiumaratoni. eelmisel aastal oli väga isamaaline rullitamine, kuna saime endale lõpuvaguniks sinimustvalge  lipuga marge :)

Tartu Rulluisumaraton 2017, f: Klubi Tartu Maraton

iksdriimide skoor on olnud madal, sest võrumaa spordikalender on nii tuugalt igast kraami täis topitud, et pole aega sokkegi kududa. kuna eelmine talv oli suustatav, siis oli lõunaingel seda enam tagheueri kellamängu kütkes.

mina sain jala valgeks transjurassienne maratoni pikal klassikadistantsil. see oli üks ütlemata tore suusasõit, eriti kui pärast esimest tõusu pidamine ka alla määriti ning esimesest pikemast laskumisest eluga alla sain :) prantslased tegid seal veel seda nalja, et halbade lumeolude tõttu stardialas "lühendasid" 50 km sõidu 60 km peale. need 10 lisatud km olid sel päeval täiesti ülearused. igatahes olen nüüd järgmine inglitest kel worldloppeti masteritiitel rinnas.

La Transju 2018, f: Transju + muu

kuna inglid pole lühikese päeva liblikad, siis poole maratoni pärast polnud ameerikamaal ja venemaal põhjust tiibu välja võtta.

hingerahu huvides tahtsin ka norras eelmise aasta vigadeparanduse ära teha. mis jäi aga tegemata oli trenn, just see ainuke asi mille najal vigu parandada saab. ühtteist oli siiski teistmoodi kui eelmine kord: kaasas olid oma suusad ja rajad olid nagu trammiteed. isegi lõpulaskumistele oli natuke jälge jäänud. igatahes sai finishibussi pilt pisut rõõmsam, aeg tunnikese kiirem ning õhtul jõudis ikka pidusse ka minna. kui vähegi võimalust tekib, läheksin sinna ka kolmandat korda.

Birken 2018

iksdriimidega pole sel aastal midagi kekata. kevadise esimese virgutusvõimlemise sillamäel tegin sossiga, sest inglid olid taas bizibiid.

kehrasse läksime juba suurte plaanidega ja tippvormis. ja tulemus - elu suurim feil navigatsioonisektoris, mis viis meid aa rajale ja veel muudelegi radadele aga mitte sinna, kuhu me oleksime pidanud minema. konkurentides tekitad see igatahes pidevat segadust. eriti kui kanuuetapil liidritega võidu panime. siiani ei saa aru, mis otsast ma seda kaarti lugesin. tints ja merike ei kurvastanud, et nende potensiaal realiseerimata jäi ning olid rahul sellegiga, et üle pika aja taas isu täis sai lobisetud. kuid endal on raske nii lollina edasi elada. ma vajan rehabilitatsiooni ja kui kuu+tähed on õiges asendis, siis ehk õnnestub septembri algul otepääle tiirutama minna. seal sai ju kunagi üks legendaarne öö veedetud. aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida... :)

kevadel Kehras, f: Külli

eile oli jälle üks tore päev, mil sai hulganisti sõpru näha. mitte midagi pole teha, tartu rulluisumaraton on kõigist maailma spordivõistlustest minu lemmikute lemmik. lõunaingel sai spordikorraldaja karjääri uue linnukese kirja - oli võistluse informaatori relvastatud turvamees ning valvas, et keegi enne starti goldikristjanile miskti kurja ei teeks. pärast starti pidi kristjan end ise edasi valvama.

manakeri oli platsis motikaga. tema ülesandeks jäi meie huulekat hoida. meie ettekujutus tööjaotusest oli selline, et ta vuristab meil kõrval, ja kui joogipunktis paus tehtud, siis saame vajadusel meiki kohendada. praktikas hakkas aga jälle jonn pihta. tema ikka ei saa meie uisutempos motikaga sõita - kukub ümber jne jne. ainult vabandused. lõpuks törrtusutas seal niisama uisutajatel jalus ja signaalitas meile, kui tahtis et tempot juurde paneksime.

järgmine oli art. tuli jutuga, et tema tahab seekord rahulikult koos inglitega sõita. pidas vastu täpselt esimese tõusu ja läinud ta oligi. ennegi selliseid nähtud, eksole.

meie läksime ome teed ja tempot ja nautisime täiega. liikusime nagu alati viimases sektsioonis, ergutasime kõiki, kes ette juhtusid ja targutasime nagu jaksasime. kui kellegi jalg töntsiks hakkas jääma või tehnika lagunema, siis lasime oma versioonid kohe laivi, sets teoorias oleme ju tugevad. parimaks õpilaseks osutus triatlonipoiss, keda ise sammu järgi hokimängijaks pidasime. ühel aastal sõitis meiega ühk täisvarustuses hokimees kes täpselt samasuguste sammudega veeres. ühesõnaga. oli siis triatleet esmakordselt uiskudel ja meie targutuse tulemusel läks libisemine järjest pikemaks. teistkordsel aoveres viibimisel, kui meie jäime kaleviga tantsu keerutama, pani meil eest minema ja rohkem me talle järgi ei jõudnud. finišis oli meil küll vastas ja juba pahandas, et kuhu me jäime, ta juba saunas käidud. meil ikka heameel kui andekaid õpilasi leidub :)

turvaline g4ssi poiss, kahjuks nii hästi õppust ei võtnud ja meie tuulde ei tulnud. kuidagi märkamatult ilmusid järjest need uued seljad meile illuminaatorisse, viimased veel 3 km enne finisit. oli vast tegu, et neid veenda meie abi vastu võtma.

tore oli jälle kõigile kaaasa elada, seda enam et seekord läks raja läbimine endal eriti hea enesetunde ja suurema pingutuseta. eriti kõvasti karjusime saskiale. loodetavasti sai ta võiduks meilt jõudu juurde. jõuaks nüüd väljaspool võistlemist ka veelkord rullidele ...

Tartu Rullusiumaraton 2018: Merikesel 12x, minul 7x, f: Külli

suveilmaga harjumise laager

svarovskeid pole iialgi liiga palju

Tegelikult ei uskunud ma viimase minutini, et põhjaingel raatsib oma iluaianduse juurest meiega metsa tulla. Aga nagu paljud televaatajad juba ammu olid nõudnud, oli meie saabudes perenaisel rullid peas, ratas pakitud ja stilettokontsad teravaks käiatud.

uued supertiivad

poodiumi pildid tuleb ikka enna starti ära teha...

Päevale lisasid pidulikkust uued ülivinged tiivad, mis talvel said otse svarovskitehasest tellitud. Otsustasime, et kui pussnuge taevast alla ei saja, siis läheb uus hull ilu tuulutamisele. Number suuremad kui need mis eelmised 10 hoaeg kasutusel olid, kuid sellele vaatamata täiesti toomingavõsakindlad. Lisaks sellele jagavad nad blingi igale poole kust me vaid möödume. Põhjaingli maja on nüüd glitteriga kaetud nagu disni printsessi loss ja Lõunaingli spordimassingi pole kehvem. Ka kaasvõitlejad jagasid stardis uutele tiibadele tunnustust, pildusid komplimente, kutsusid sauna ja aftekale ja vaib oli õige.

Iksdriimijate põhikontingent oli end muidugi põhiliselt kaunistanud kaela ümber keritud plastvoolikutega, kuid meile jääb see ilu tabamatuks.

...sest finišisse jõudmise ajaks võib poodium olla kokku rullitud

Hommikuses sahmimises on aastatega tekkinud siiski mingi vilumus, nii et mingite markerite ja pealampidega meid enam endast välja ajada ei õnnestu. Maniküür ja sukad on tuunitud nii bulletpruufiks, et oleks valmisolek ka siledat betoonseina mööda üles ronida. Kuid viimase riietuse versiooni otsustamine on ikka valus mis valus. Eriti selle otsustusvõimetu arktilise aastaajaga mis meil siin aprillist möllab. Helen avas ja sulges autoust lõputuid kordi ja ootas kuni ma oma joru ajasin ja jopet sinna ja tagasi vahetasin.

õuduse algus

Hommikuseks parimaks kohtumiseks oli muidugi pekipere. Neid elukaid nägime viimati vaid mõned suved tagasi kanuumatkal ja nad olid mõlemad siis meetrikese lühemad. Mis seal salata, isa pekk on ikka kuht kämbu sellise võrdlusmaterjali kõrval. Igatahes käitus ta vähemasti eeskujulikult ja lastel oli tore päev nagu hiljem raporteeriti.

jalavann

Elu kestva õppe sektsioonis tegime ka edusamme. Kuna polnud Tintsu kes mu põlved ära teibiks, sai ta varahommikuse kõne ja suutis läbi une vaid õpetuseks pomiseda, et vaata juutuubist. Me siis lõime googel moogeli käima ja asusime mõõtma, et kas mul on hüppaja, jooksja, või mingi muu segane põlv ja kui palju on 25% plaastripingutust ja kui palju on 50%. olime oma kollektiivse lahendusega hullult rahul ja saatsime tintsule pildi. Hinnang oli aus: mina nii ei teeks aga käib kah. Ja üllatavalt käiski. Niisiis, pole asjatult elatud päev, üks oskus jälle juures J Ja Tints sai päev otsa aura basseini äärest meie pärast pabistada.

ja mudavann

Stardist minek oli paljutõotav – me tegime isegi jooksuliigutusi. Sprint ikkagi. Kuni tunneliteni olime kui kalad vees. Aga kui tunnelis see päris vee asi algas, siis olime nagu ühed külmast kangete varvastega inglid ikka – üritasime kuidagi seal saviplögas püsti jääda ja võimalikult kiiresti päikesevalgusesse saada. Stardis panud puugivuss sai kiirelt lahti leotatud. 

urujärts

Algul oli kogu kaader entusiastlik ja lõi laulugi: käime tunneleid mööda, lähme tuhnime mutiaukudes.... Aga siis tuli osa tiime millegipärast hoopis vastu ja see joonistas muidugi õhku suure küsimärgi. Pomiseti midagi klaustrofoobiast aga pikemaid seletusi ei suutnud me välja pinnida. Meie ei tahtnud kuidagi seda pikka solgitoru mööda edasi tagasi jalutada. 

anemoonid

Vees ulpivad dzinnipurgid viitasid muidugi tugevalt kohalikele tavadele. See on see koht kus pärismaalased käivad romantilist piknikku pidamas, sest kuda mudu see taara sinna oleks saanud. Kuna see tunneliforsseerimine oli suht pikk, siis läks meil fantaasia lendama ja versioone eriti romantilistest tunnelideitidest lisandus veel ja veel ja veel. Lõpuks hakkas tunneli lõpus valgus paistma. Kuid see oli petlik värk. Rahvas lihtsalt ootas urust läbipugemise järjekorras. 

siin millegipärast see õhupiiks katuselt ei funganud, tuli parkuurida

kohustuslik sillapilt ei puudu ka seekord

Ega algul ei teadnud mis seal ees ootab, lihtsalt seisime tuimalt ja ootasime mis saama hakkab. See lõpuponnistus asi polnud just liiga meeldiv kuid tehtud ta sai ja nii mõnus oli õue saada. Üldine meeleolu oli siiski positiivne: kellestki üle ei sõidetud, ulatati käsi, hoiti tiibu. Tipp-topp.

bullomuertode rada ei jäta just palju mõtlemisruumi

Õue saades hakkasid silma kohe imeilusad anemooniväljad. Punktid ise olid muidugi kõikvõimalikes kolekohtades. Ja loomulikult pole vaja punkrisse minnes päikseprille eeest võtta vaid tuleb siunata, et miks see lamp enam üldse ei valgusta. Ka kaasvõistlejad olid delikaatsed, jätsid prillidele vihjamata, näitasid suuna kätte ja valgustasid oma prozega teed. Missa jobudega ikka teed. See viimane kraavi punkt oli tiba rohkem sebimist kui esialgu arvasime kuid tehtud ta sai. Ei saa ka kekkamata jätta tunnustust tseeraja poistelt, kes meid omavahel kommenteerisid „need on aarajalt“...

Järgnev rattatiir sujus meil kuni kaardist sai klassikaline kirbusitt, see juhtus pärast 19 punkti. Seal tuli mulle loomekriis peale ja ma hullutasin helenit ja merikest täiega siia-sinna. Kui olime jälle ree peale saanud ja asi taas sujuma hakkas, leidsime end äkki aia tagant. Jälle pea laiali ja ilutiire tegema. Iga kord peab ikka mõne hulluse kirja saama, traditsioone peab austama nei püsib meie ühiskond.

teeme algavaks suusahooajaks imikatrenni

eksju me ei pea siit alla minema

Kui me siis lõpuks enesekindluse taastanuna fotogeenilise mäe juurde jõudsime, saime uue plitaka. Kui vahetusalas istub Urmo, ei tähenda see head. Ignoreerisime ta olemasolu, võtsime head paremat nosimist kaasa ja läksime klassikalist bullomuertode rada kinnistama. Päris kenad vaated olid selle mäe pealt. Et selline mõtlemisvaba kõndimispiknik siis. Aga Urmost polnud meil pääsu. Jagati meile need riistad ja kolud kätte ja seal me siis seisime täiesti nõututena.

juhhuu, jõepurjetusse minek

Loomulikult pani hr U kütet alla, et kõik on ära lahendanud ja see oleks ikka täielik bläkk kui meie hakkama ei saa jne. Teised inglid suutsid end paremini mobiliseerida ja saatsid mu läbi lukuaugu piiluma. No üks mis kindel – maamõõtmises on meil andega kehvasti ja teine mis kindel – Urmo sai hea kõhutäie naerada. No me pole nii klulessid ikka vist kunagi olnud. Vaatamata meie ponnistusele, mille käigus mõõtsime välja 9 meetrit, ei saanud see premeeritud positiivse tulemusega, sest jätsime seal mingite tambovi koefitsentidega kabetamata. No las ta olla.

kanuu on meie ala

Kauaoodatud kanuu polnud ka see, mis meie peas oli ette valmis mõeldud. Meile tavaliselt istub jõekanuu aga mõningatel tingimustel, mis peaks korraldaja poolt olema lihtsalt lahendatavad. Et oleks see ikka hea rahvusvaheline tase siis:

osjapõld

murusupp

- jõekaldad võiksid olla valgest liivast ja soovitavalt purretega igas vajalikus maabumispaigas;

- jõgi peaks olema puhta veega ja meeldiva temperatuuriga, et oleks vajadusel võimalus jalgu-käsi loputada või lonksuke juua;

veel väike rattasuts

- jõgi peaks olema meeldiva vooluga, et ei peaks liigselt mõlatama;

- viisakas oleks etapp teha ringikujulisel jõel, et ei peaks edasi-tagasi sama teed purjetama.

jalutame poisse laagri stiilis

Seekord ootas meid ees mudane haisev supp koos ujuva muruga. Siiski ei saa jätta korraldajaid kiitmata meeldivalt paigutatud punktide eest, et ei pidanud kanuust välja astuma vaid sai kaugjuhtimisel asjad aetud. Ka ei saa me aru, miks rahvas need kanuud nii muda täis oli kandnud, sai ju täiesti kuiva jalaga selle harjutuse tehtud. Pealtvaatajaid, kes seda väärt meelelahutust oli kogunenud nii vipploozidesse kui niisama võrkaia taha, oli rohkesti. Mõni koerast pealtvaataja oli ikka päris segadusse viidud ja ei suutnud enam otsustada, et kuhupoole rohkem haukuda.

tundub, et tee läheb mäest üles

Nats ratast ja varsti hakkas lõpp paistma. Äkki olid ees mingid murule laotatud torud ja kaart oli tühi. Õnneks haukasime selle triki kiirelt läbi, panime punktid punasetriibulisele kaardile ja läksime jalutama. Et lõpuks kõik linnukesed kirja saada oli vaja veel vaid skoda poistele sõitu teha. Polnud teistel bentsu jaoks raha aga sõita tahtsid. Meil läheb ikka liiga kergelt süda haledaks...

Nii hea oli ikka päev terve harjutusega lõpetada, kohe nii nii tore. Ja eriti tore on võtta enda ja sõprade jaoks päevake ja olla blingis seiklusmullis J 

Pildid: Külli + muu ühislooming

volber unikülas

meie oleme valmis

volber ilma luua peal lendamata on kindlasti dengi na veter, kuid inglielu nõuab oma.

vooremäe suusakeskuse künkad on ühtepidi väga tuttavad, sest olen siin käinud nii seenel, tiiaga trennis, päevakul jne, kuid teistpidi on need rajad ka parasjagu segadusse ajavad. ka tints on siin omalajal kõvasti ratast piinanud. täna sai siis objektiga vähe süsteemsemalt tutvutud. loomulikult ei lootunud me sossi moodi kodukoha eelisele, kuid rajameistri lubadus, et seekord ei pea keegi ajalimiiti jääma, lisas indu juurde, et teha päev trahvivabalt.

kiiver läikima löödud

algus oli paljutõotav, isegi päike oli aeg-ajalt väljas. pärast laupäevast üle-eestimaalist pussnugade sadu ja jääaega oli ebausutavalt inimlik õues olla. kui parklasse jõudes tibutama hakkas, siis küll tuli korraks tahtmine autosse jäädagi. aga siis jõudis lõunaingli spordimassin kohale ja läks sujuvalt toimetamiseks.

hoogsal sammul starti

vooremäe rattahajutuse jagasime omavahel spordilotoga: tints A, merike B ja mina C. need uutmoodi piiksumasinad olid selle etapi rasvaseks plussiks. pidid vaid randme korraks kõrva juurde tõstma, et aru saada, kas ikka piiksub ja ei mingeid trügimishunnikud punktide lähistel.

hakkame otsast pusima

masterplän

navigaatoril käed tööd täis

kuni tints oma kokkuaetud juhet vooremäel tiirutades lahti harutas, oli mul tekkinud masterplän, mille käigus ümbrikust leitud kunstjuustukänakast tegin sinihallitusjuustu. parklas lonkiv pärnikujürka kiitis plaani heaks. siiski et võtnud me teama soovitust kuulda ja jätsime rattad maha, sest tintsu pepu vajas rattast väikest pausi.

hüpe 1

3a punktist sai meie 3d maailma naba. ülesane osutus ooatust lihtsamaks. ma olin juba mõttes valmis sinna metsa jäämagi. aga kuna teised inglid olid nõus mulle igale poole küsimata järgnema, siis nii me läksime ja punktid muudkui tulid. viimase lohu leidmist kiirendasid eensaare-poisid. nii et kui me oleksime randykorbi tütred, siis ta oleks põhjust olnud meie üle uhked olla.

hüpe 2

tagasi rataste juures selgus ka punase noole müsteerium. olime enne merikesega legendi lugedes püüdnud nii ja naa aru saada, et mida me voltima peame. nüüd siis selgus, et voltimisharjutus oli eraldi väljas. käsitööga meil probleeme pole, nii et volitimine ja noolega punkt oli vormistamise küsimus.

käsitööminutid

järgnevad rattapunktid läksid kohati rattajalutuseks. ühesõnaga liikusime oma tavapärases tempos. viimase joonepunktiga saime kottida. arvasin, et 10 hooajaga olen juba kõike näinud, aga ei. olin kindel et kui joonorienteerumises on veel hullult piika pauna sisaldav lõik ees, siis kindlasti on viimane punkt seal. aga ei. just siis kui veensin teised ära, et nüüd lõikame, panime punktist mööda. õnneks leidus õigel ajal õiges kohas õigeid inimesi. tegin trahviringi ise j akokkuvüttes pidin kindlasti vähem ronima, kui need kes õiget teed mööda läksid.

voldime ja kleebime

metsajalutus, ehk noolega punkt

mööda joont

kindlalt rohelise joone peal

sinililleilu oli igal sammul

panime rattad mändi toetama ja tegime mustikasupi pausi. ideaalmaailmas oleks lõunaingel teinud kohvipausi, sest spordimassinas oli kõik vajalik aparatuur selleks olemas. aga meid ootasid ees hoopis kollased lipukesed. kaart ei olnud jällegi lihtsate killast, kuid hoolega näpuga järge ajades püsisime pildil ja mingeid eksirännakuid ei korraldanud. küll aga jätsime korralikult ülesande läbi lugemata ja lõpukoridore valides tegime spordilotot.

merevaade

jalg hakkab töntsiks jääma

jõuame rataste juurde ja ennäe - rattad lukus. järjekordne müsteerium lahendatud, et mis soga seal legendis mingist lukust aeti. tuli jälle mõistus teravaks ajada. kuna 40 oli suurim arv siis alustasime lahendamist sellest, merike näppis sel ajal niisama koodlukku. lahenduseni jõudsime samal ajal kui merike luku niisamagi lahti muukis. väga lahe ülesanne.

huulekapeatus kasesalus

ajuragin ja lukuragin

järgmine rattaots viskas juba koblaka ette, sest toimus samal maatikul kui see kollaste lippude tiir. mäkkeronimisest hakkas jalg töntsikd jääma. ja mismõttes tartumaal üldse sellised mäed on.

rattaromantika

rattaronamtika jätkub

kodukaunistus kriimani moodi

rattaralli kiituseks peab ütlema seda, et esiteks oli see lühike ja teiseks kattus see esmakordselt arusaadavalt legendiga. kui tavaliselt on juhendis nõue odoka kohta see mis rattaralli kohta vihjet annab, siis seekord pidime lihtsalt fakti tunnistama, et nüüd on see siis käes.

teel olnud kolemaja ülesandeks olime ka valmis, sest puude küljes olnud vihjed pildistasime igaks juhuks üles.

rattaralli lõppedes jõudsime võistluskeskusesse ja kuna mina ei olnud enne päeva jooksul kella vaadanud, siis tuli välja, et oleme jamas. vaid 30 mintsa finišini ja meil 16 punni võtmata. ja mis kõige hullem, kanuusse pole lootustki saada. oi kui pettunud ma sel hetkel olin.

roosad ja inglid finišijoonel

tegime halva mämgu juures head nägu ja sõitsime ratastega kanuualasse sõpradele vähemasti tere ütlema. urmo andis meile lohutuseks õuna ja käskis fiišisse kiirustada. nii kahju oli. meie suured ja väikesed fännid olid meid päev otsa truult kanuuaalas oodanud. täielik petekas.

finišjoonel elu üle järele mõeldes saime vähemasti kokku a raja roosadega, kes olid teadlikult 18 punkti päevakavast maha ratsinud.

linnuke  ja värskeõhupäev sai kirja. plussiks seekord uued piiksuvad siipulgad, kuivad tossud, puhtad riided, puhas ratas, terve maniküür ja huvitavad lisaülesanded. need viimase aja köieharjutused on olnud karmivõitu.

näha oli, et rajameister oli kogu hingest pingutanud, et kõik oma huvitavad ideed ära teostada aga seda kõike kokku sai lihtsalt liiga palju. 13 punkti ei jätaks me võtmata isegi mitte öisel etapil. loomulikult pole me mingid kiirtormajad, kuid me ei teinud seekord midagi teistmoodi kui tavaliselt, et viiendikust rajast ilma jääda. võib ju öelda, et kui hakkama ei saa, siis kobige tsee rajale. me võime jälle sama hästi vastu öelda, et kui teile bee rajal muidu väheks jääb, siis kobige aa rajale. kuna ma pole mingi vihapidja elukas ja üle eesti keskmise positivne, siis oli eilse päevaga ikka midagi mädasti kui mul veel tänagi pettumus hinges on.

kuigi tulemusi pole veel üleval, siis seekord oleme oma poodiumikohas kindlad. ehk on laagri sprint ikka sprindi mõõtu, muidu tuleb kohvrid kokku pakkida.

seekord kindlalt poodiumil

PS: pärast meid lõpetas veel 37 !!!!! tiimi, koos trahvidega olime tagant poolt 17-ndad. ma ei viitsi vaadatagi, et mille eest me trahvi saime. kosmos...

vesine voormapp

voormapi vedur oli tints. see on vist elus esimene kord üldse, kui me läksime koos trenni. iksdriim lähenes ja me polnud üksteist eelmisest suvest saadik näinud, mis tähendas et on vaja põhjalik tühjakslobisemine teha, enne kui spordi peale mõtlema saab hakata. tintsule oli silma jäänud elamusretke tartu linna öine matk kui sobiv meeldiva-kasuliku ühendamise koht. no mis mul siin vastu puksida.

ja kui ükskord otsustatud, siis ei mingit taganemist. ilmavana on tedagi huumorimees ja pani meid täiega proovile. et kui palju ta peab taevast vett alla kallama, et me õue ei läheks. aga me pole papist tüdrukud, kummikud jalga, kilepontšo peale ja minek. võtsime seda kui head võimalust riietuse testimiseks, sest karta on et ega pühapäeval meile ka keegi ei halasta. ja vett me saime nii et vähe polnud. kile alt välja ulatuvad varukad ja kindad lausa tilkusid.

õnneks polnud me ainukesed segased, e´kes õhtul kell 9 padusajuga ermi juurde välja ilmusid. rahvast jätkus kolme gruppi. elu oli õpetanud seda, et ükskõik kelle järgi, peaasi et mitte soss või karu... niisiis liitusime pireti grupiga ja tegime 12 km ja 15000 sammuse jalutuskäigu. külastasime nii tartu öörogaini ajal käidud kohti kui ka kunagise kevadise iksdriimi ajal üleloetud garaaziuksi ja sillaharjutusi. ja loomulikult ei suutnud me oma lobisemist ära lobiseda, sest kahe poole tunniga saame me ju alles hoos sisse. nii et homme jätkame :)