Sunday, January 11, 2009

kurjuse kannul


tänaseks, mitte mingil erilisel põhjusel, karu poolt orgunnitud keppimistest polnud mul esialgu plaani osa võtma minna. reedel oli neljapäevastest solvangutest veel hing ja keha haige ja laupäeval käisime maratoni rajal tiiat ja taela tuulutamas. karu oli konkreetne ja ütles, et kui arstitõendit ei ole, siis marss riidesse. tarmo haud oli eelmisel päeval lasknud end kiirabiga haiglasse sõidutada ja voodikohagi bronninud, sest äkki mingi gripitõend karu silmis läbi ei lähe... kylli oli vähe kavalam ja lülitas kontrollkõneks lihtasat telefoni välja.

päeva Kurja Huligaani sertifkaat kirjutati kadrile välja juba varakult. matkaraja algusesse jõudes selgus, et ainukesed silmapiiril asuvad oranzid rajatähised, mis meie 14 km jautuskäiku pidid suunama, on kadri käpikud. niisiis astusimegi vagalt ja ootusärevalt kurjuse kannule.

karuga metsas olles tõuseb alati seltskonnas päevakorda küsimus, et mis loomi me võiksimegi küll täna kohata ja kuidas me ikkagi õigesse kohta lähme, kui ainult kadri kindaid usaldame. soss arvutas kiirelt välja, et kui oravat näeme siis keerame vasakule ja kui viigerhüljest siis paremale. targemad meist said juba kohe aru, et kui karu eesotsas, siis kavalamad ja nõrgemad loomad end ei näita, ning sellisel juhul on ju eksimuski kiire tulema. hakati juba pakkuma tapiiri kohtamise ohtu ... soss oli ikkagi veendunud, et tulgu kes tuleb, aga kui bakter vastu tuleb, siis on ikkagi kõige hullem. diskussioon bakterite headest ja halbadest loomudest aitas meid üle enamusest rasketest kohtadest. kuni ühe tõusu eel ei suutnud soss endas pidada teda juba pikalt vaevanud küsimust: kui te seal mägedes käite, kas te peate seal siis ka mäest üles ronima?

astusime mis me astusime, kuid millegipärast oli vaatamata minu protestimisele hädasti tarvis üle jõe minna. no ja kui juba jõe peal ,siis oli vaja ka karuga nats jäätantsu teha. a võbla oli ka paarisssõit.

kui läbi jää vajumise hirm oli väiksemaks jäänud, püüdsime ühe kala. kala sai nii pirakas, et tema eristamiseks harilikust delfiinist, sobis võrdlevaks tikutoosiks vaid marti.

kuna matka juhtgrupp (kurjus kadri + eve+ entusiastlik sõltumatu matkajuht konsum + karu) oli vahe sisse teinud ja ei näidanud mingeid märke sellest, et me võiksime saiakeste söömise peatuse teha, üritasime jätkuvalt päeva sisutada konstruktiivsete küsimuste arutamisega. kumb on seksikam kas ülo või aivar voitka? ja kas sellel kaldal oli nende suve või talvekodu? veiko proovis ka pisut tukastada ühes neist.

pisut põhjalikumalt analüüsisime pii võimalikku abikaasa valikut. loomulikult ei saa sellise eesnimega tütarlapsel olla mehe valikuks muud kriteeriumit kui kõlav perekonnanimi. hea süda ja paks rahakott on tema jaoks täiesti irrelevantne. kunagi oli mingi noormees pakkunud, et sobivaks nimeks oleks Stoda. meie tühi kõht tõi esialgu huulile versiooni Pii Rukas, siis ka Lurr, kuid võitjaks osutus siiski perenimi Rivalvur. loodame, et telefoniraamatust saab tema lemmikkirjandus pikkadel haiglaõhtutel, kui ta just Põetaja ametijuhendi lahtikirjutamisega ei tegele. põetaja on teatavasti see inimene, kes kõik teised enda ümber põdema paneb.

ühe mäe otsas ilmnes, et jutt oranzist matkarajast ei olegi saiens fikšn. ennnäe imet, seal ta oligi. puu küljes ja puha. rohkem me selliseid märke ei näinud ja seetõttu saigi maha kõmbitud pisut enam. distantsi kogunes meil pisut erinevalt. nimelt tegi ülejäänud seltskond alatu spurdi sel ajal kui me veikoga olime ametlikut teatanud pissipeatusesse jäämisest. kurjus ju ei maga olgu sul häda või mitte. aga muidugi jätsid nad arvestamata, et me olime tegelikult ootamist väärt, sest omasime kogu teetagavara ja poolt pirukatagavara. selle asemel segasid nad jäljed, et me teede neljakshargnemise kohas, mingil juhul õiget ei oskaks valida.

istusime siis kahekesi kännule, nutsime ahja jõe soolaseks, sõime saia ja jõime teed. tagasijõudes leidsime ka õdusa kohviku ja merevaate. millegipärast oli karu meie peale tigeherilane ja tervitas meid ebasõbraliku urinaga. no mis see neli tundi ilma joogita matkamist ikka pohmellis mehele teeb ...

6 comments:

Evelin said...

OI kurja ma olen varsti kapsaussi roheline siin Milkamaal kui ma te matkadest kuulen. Isegi suusatama ei võeta mind kaasa ja selle asemel, et Alpe vallutada, pean mina sii oma Deutschkursi jaoks õppima, et Milkamaal polegi kohupiim Quark nagu meile juba lapsest saadik on õpetatud vaid hoopis Topfen ja nii edasi ja nii tagasi. Aga kui nartsissed Alpiaasadel õitsema hakkavad, siis ei hoia mind ka enam miski siin linnas kinni ;)

Epochka said...

Efka, järgmisel nädalavahetusel on ju Lienzis inglite poolt testitud suusamaraton. käi kähku ära, meile oli see igatahes see superelamus. kui suusatada ei viitsi siis küsi teepeest dzinntoonikut. ja kui neil seda käepärast pole siis saad vähemasti paar toud maitsvat birnenshnapsi. või glükoositabletti.
oeh, mul tuleb kohe sihuke nostalgialaks peale kui meie eelmise aasta austria reisile mõtlen ...

Anonymous said...

Mõned kommentaarid:

Piile leidsime korraliku mehe - http://www.1182.ee/baas/eraa.cgi?nimi=stets&maakond=99 Pii tulevane mees Denis on endale korraliku telefoni soetanud :)

Matkaseltskonnale kohe aegsasti infoks, et järgmine tõsine matk toimub juba Pärnu lähedal ning siis viibime matkal lausa kaks päeva ning kui räätsadega on karu jälgede sissetampimisest kõrini, siis õpetan teile ka kuidas oma telgist teha ööseks talvises metsas mõnus koobas.

Marti lubas ka õpetussõnu jagada kuidas teha munarestidest telgile hubane lagi ning kuidas okstest punuda tuule- ja veekindel peakate.

Efka - ära hoia end tagasi, hõõgvein, Kirschen-snaps ja väike konjak kõrvale - see annab hea maratoni meeleolu :)

helen said...

Küsimus: mis eristab jalgrattureid teiste spordialade esindajatest?
Vastus: kui teiste spordialade esindajad võivad enne starti närveerida, siis jalgratturitel võib esineda vaimne erutusseisund:)

Anonymous said...

Mina omalt poolt soovitaks Piile härrasid nimedega Lupart ja Mamannerg. See viimane on selline popi ja noortepärase kõlaga, peaaegu nagu Sal-Saller.

Kunnar Karu alias Karu said...

Kui kellegil on kevade paiku matkates igav, siis mõned aastad tagasi õppetas pr. Mamannerg mulle ühe lustaka laulu. No ta ise tundis end kõrvust tõstetuna muidugi seda ümisedes :)

Pii- pii- pii-pii piiluke , pat-pat-pat-pat pardike,
palju putru sõi ta ära , nüüd ta rõõmsalt kärab!
Pii-pii-pii-pii piiluke, palub päikest pardike !
Too meil kena kevade, tali mine ära!
Pii-pii-pii-pii piiluke, pat-pat-pat-pat pardike
palub päikest Pilleke – „too meil kena kevade!“

Arvake, mis kohta ta eriti kõval häälel ümises. Kaasmänguks soovitas pr. Feater kasutada väikeseid kastanjette või omavalmistatud pille (nt karbikesi, kus on terad sees).

Ja et ka uudsuse moment oleks mängus, siis absoluutselt kahesilma vahele on jäänud perekonnanimi Mee. Ja nagu varukast on võtta ka kohe sobilik kandidaat:

Mee Eerik Tartu, Elva 26a 738 0309Elion

Tartu oma poiss, aga nagu näha ei oska oma eesnime ega perekonna nime kirjutada, Erik Me on õige ikka. Ja kusjuures Pii'l on sama lugu oma eesnimega, see peaks olema Pi.

Vat see oleks vahva abielupaar jällegi :)