Monday, September 7, 2009

totaalne häving tabasalus e. teine ebaõnnestunud enesetapukatse järjest


nüüd on siis kolmas hooaeg läbi ja tuleb sügavalt järgi mõelda, et kas ja kuidas edasi. mulle on nüüd kahelt viimaselt võistluselt saatuse sõrmega koht kätte näidatud. ja see koht ei ole kindlasti mitte rattasadulas või rulluiskudel. ma vist suudaksin endal pinksipalliga ka naha maha koorida. kõige lihtsam oleks manakeril mind lihtsalt kellegi turvalisema vastu vahetada. helen igatahes ei ole minu eeskujust õppinud ja läheb varsti berliini maratoonima. ka merikese on optimist edasi ja läheb manakeri euroopakatele tuulutama, tal ju ikkagi rattamaraoni hõbemärk juba paari rattasõidu ulatuses. mina peaksin vist kodus tugitooli istuma ja raamatut lugema, sest ka sukavarrastest võivad minu käes taparelvad saada.
nüüd siis sprindist. hommikune esimene ülesanne oli tshiuauale elu sisse puhuda. oli teine lõunaingli käsilaste poolt täiesti ära kurnatud ja vajas väikest energiasüsti. oli jupp harutamist enne kui suutsime veenda ta jälle häält tegema. stardis näis linnaetapiks kõik valmis olevat - isegi parkla ei olnud mingil kingatapmis platsil.

nagu üüvee oli lubanud, olid nad krissuga hambuni varustatult meid tsheerima tulnud. enne starti näidati motivatsioonipakett ette: korvis leidus nii hapukurki, tomateid kui ka muud affatlevat kraami. mis siis ikka, meik korda ja teele.

kohe alguses sunniti meid koledustele. esiteks pidi varahommikul arvutama ja teiseks ei olnud nendele küngastele mingeid treppe tehtud. arvutamisel saime näppe ja varbaid kasutusele võtmata hakkama ja liikusime vaikselt mere äärde. kui maare väleda hirvena selga vilgutas ja meie jalad vaid väga soliidselt tahtsid astuda, tuli hakata aaraja üldvõidu asemel aaraja naistevõidule ümberhäälestuma.

juba neljapäeval, kui me heleniga välgil pohli käisime söömas, ei kuulanud koivad sõna ja tikkusid vägisi koperdama. nüüd meres kõndides oli veel hullem. ja alles siis kui ma esimese maoka olin teinud, tuli meelde, et fotokas on veel veekindlasse kotti pakkimata lahtiselt taskus. sinikate skoor sai ka kohe avatud. lõunaingel taipas minu kukkumist nähes telefoni akvapäkki pakkida ja alles siis viskas merre pikali. tema pääses ka sinikast, kuid kuna kukkus sügavamale jäi ka hommikul peale pandud hugo merre maha. no eks see vesi vajaski pisut lõhnastamist. meiesugustele setuländi tüdrukutele ei tundu maja mere ääres (täpsemalt merelõhnalises kohas) siiani eluunistuse projektidesse. mere äärde jõudis ka meie tugirühm: lehvitasid lippu ja laulsid kihnuvirve merepidu.

juba esimesel rattalõigul hakkasid aakad beekatega segunema. kaardilugemises ma ka ei hiilanud ja viisin inglid teise rattapunkti vaid väga osavale jänesele mõeldud rada mööda, kus rattasõiduga ei olnud mingit pistmist. õnneks ei olnud me üksi ja kui tuli lõpus üle kraavi minna siis visati dzotile keegi alar (alar, mine sina, sa kõige pikem), kes meid ratastega uppumast päästis. üldiselt soovitatakse meil sellises situatsioonis tiibu kasutada ja tihtipeale leidub ka neid, kes otseselt julgevad meid isegi ebasportlikus käitumises süüdistada. a la mis teil viga, te ju lendate. aga ei ole ju nii. kui on jalgisetapp siis jalgsi ja kui rattaetapil on vähegi rattatavat teed, siis ikka rattaga ja ei mingit lendamist.
siis järgnes päeva leidude lõik: helen leidis kella ja joogipudeli (kahtlustas, et see võib nende pere varandus olla) ning mina leidsin maximi batooni. kuna keegi ei julenud minu käst batooni vastu võtta, andsin selle üüveele, kes hindas leiu söödavaks ja selle ka vastavalt ära tarbis. rattaralli kanuusse oli nii kribu, et seal oli lihtsam kaardilugemisele mitte aega raisata vaid ilmaolusid jälgida.

kanuualas olid meie jägala drifti kolonnikleepsud segadust tekitanud. nii ei julgenud keegi enam, tim-tim seadmega pressikanuuse istuda ja see jäi meile. minu ja anni sissesõidetud punane rist oli doc kiutsiga juba minema purjetanud. supoortüksus ootas meid vahetusalas ja tegi vahepreemiat soolakurkidega. leidus kaasvõistlejaid kellel see vaatepilt süljenäärmed sisse lülitas, kuid sportlikud eesmärgid ei paindunud keelt artikuleeritud palveks seadma.

kui me paadiga merele hakkasime minema, seisis jõepera poiss kaameraga vees ja tegi tööd. kasvatus on tal hea, sest vaatamata vees ligunemisele, püsis naeratus tema näol. teise kanuupunkti minnes tegime klassikalist peata kana ja ei usaldanud ei iseennast ega kompassi. ükski teisele kaldale suunduv kanuu ei toetanud minu välja valitud suunda ja nii me massiga kaasa läksimegi. alles randudes tuli mõistus koju ja otsustasime kanuupunkti ikka kanuuga minna. ma arvan, et me olime üldse ainuke tiim, kes läks sinna vett mööda. selle valikuga pääsesime kindlasti nii mõnestki lisahaavast. kanuule järgnes üks äraütlemata segane rattaralli, kus mul järg kiirelt ära kadus, sest see oli üks järjekordne kribu tsiksimine, ja koduigatsus pead tõstma hakkas. väga pikalt ei tulnud meil hullu panna, sest merike ja helen olid ümbritsevate kehade keeltele avatud.
kivitassimise lahendasime abivahendiga, sest me jakasime selle pealahmaka vaevalt ratta selgagi tõsta rääkimata süles tassimisest. selles punktis oli kohtunikuks kivist südamega poiss. tal oli seal hunniks ka meie võimetele vastavaid kive, kuid neid ta meil tassida ei lubanud. järgnes väike jalutuskäik ja siis sai juba ratastega piknikupaiga poole suunduda. merike näi rajal ka maduussi, kes oskas end merikese ratta eest poolest kerest üles tõsta ja sellega pea säilitada. tiimisisese kommuminikatsioonivea tõttu suutsime üksteist ratastega rammida ja mina sain jalgadele suure hulga kõikvõimalikus mõõdus sinikaid.
enne kui kylli ja üüvee said roosad klaasid lahti pakkida tuli meil veel üks rattaporno läbi teha. ja kuigi me pekitiidu sel rajal ette lasime, tuli selle lõigu võit meile. nüüd võite kolm korda arvata, keda ei olnud finishijoonel õllega? jep, justnimelt neid kellest meil hale hakkas ja kellele me aarajal seekord ära ei teinud.
ise ka aru ei saa mida me seal metsas seekord nii pikalt tegime. pidevalt liikusime edasi ja pusisime aga ei miskit. poodiumile seekord siiski asja polnud. see oli seekord üldse ilusa ilma tõttu kuhugi tuppa peidetud, et me plaksutada ei saaks. me siis istusime õues ja kui viilu mikri meie piknikulalale unustas, võtsime koos firmasportlastega üle ka diidzeitamise.
kuna tomm nautis viimast etappi täie raha eest aga meil hakkas peole sättimise aega väheks jääma tuli mul hääletusteenust kasutada. poisid, kellega möödunud suvel üks varahommik sai raiesmikul vastu võetud leidsid mulle ja rattale koha. nüüd sain kirja selle päeva viimased haavad. läksin heleni ratast auto juurde ära viima ja kuna tema rattal on minu omas erinevalt pidurid mis pidurdavad, siis suutsin parkimisplatsis ka küünarnukilt ja parema käe peost naha maha kraapida.

peo ettevalmistused algasid meil tegelikult juba mõned päevad varem. eelmisel etapil, kui meil parasjagu suuremat sorti pokuküllastus peal oli, lubasime kanuualas urmole poku kinkida. kui nüüd asi meenus, siis merike imestas ka et kuidas me vihasest peast nii lahked olime :) mis siis ikka, oli vaja ette võtta Suur Ekspisjoon. pärast neljapäevast päevakut, varastasime kylli isa haitek labida ja läksime pokujahti. sobivad kandidaadid läbisid karmi säärejooksukontrolli vaatamata napile õhtuvalgusele. laupäeva õhtuks panime poku pidurüüsse läksime sõna pidama :)

6 comments:

Anonymous said...

Noh ja mis edasi sai?

Epochka said...

edasi küsi urmo käest. me ei kirjutanud talle ette, et kas ta peab poku kööki, elutuppa või magamistuppa elema panema :)

helen said...

igatahes soovitan pehmekaanelisi raamatuid! muud võivad nõrkadest kätest pudenedes sinikaid tekitada ja varbaluu murda;)lihtsalt sõbralik õnnetusi ennetav soovitus;)

Kabi said...

Miks te ei avalda pilte peolt? Ainult peo ettevalmistusest räägite.
http://lh5.ggpht.com/_TbyYiKL7uR8/SqkTWDqHDvI/AAAAAAAAFaY/dJ-Ruln7UnQ/s800/88%2520Hell%2520Yeah%5B1%5D.jpg

Epochka said...

sul ju pildid olemas, missa muretsed :)

Epochka said...

küla peal räägitakse, et poku on linnakärast Urmo maamõisa kolinud ja elu-tervise juures.