Monday, April 26, 2010

jõudemm saku kõrbes

selle kevade kõige kurvem uudis tuli lõunainglilt -tshiuaua oli end meie eest kuhugi varjupaika end ära peitnud. hiljem muidugi selgus et õieti tegi, sellist tormi poleks ta vaeseke vist üle elanud.

pseudospordiks juurdeviivat põhjalikku ühisüritust seekord ei toimunud, nagu öösel põhjaingli poole jõudsime, nii me ära kustusime. sektsioonides tegevus siiski toimus. merike ajas rahvast rattamatkama, helen tuunis oma uut purjespordikompleksi ja mina käisin karuga numbri-kalle juubelil ribi närimas. seal sain tuttavaks kihnu-virve naabrimehega, kes mulle kohe lahkelt oma poega lubas tutvustada, silmas pidades teoreetilist vastastikust keemiat. kahjuks vedas karu mind kõige põnevama koha pealt koju ja poeg jäigi nägemata.

stardihommik oli nagu ikka. külm ja täis kõhklusi. pidime varustama end ju liimipulga ja pliiatsitega, nagu meil seda kola veel niigi vähe oleks. meie olemist tegi pisut paremaks tomm, kes ohkas sügavamalt ja õnnetumalt kui ei iial varem. tegelt oleks pidanud ma ju hullult rõõmustama, et lõpuks oma sünnilinna jõuan.

objektil läks juba olemine paremaks ja rutiinsed liigutused hakkasid kusagilt lihasmälu soppidest kuju võtma. tuli meelde, et eesmärk on poodium, ja et aaraja võit peab kunagi jälle meile tulema. heameel oli muidugi näha, et taas oli võimalus gõudiskaveritege võistelda, kahjuks istusid nad vist kogu võistluse kusagil põõsas varjul, sest meie neid rajal ei näinud. palju oli ka küsimist, et miks me siis ikkagi oma kostüüme rohe-mustaks ei tuuninud. esiteks ei saanud me piisavalt tagasisidet oma üleskutsele ja teiseks olid londoni maratoni jooksjad meie plaanidest haisu ninna saanud ja kolmandaks ei meeldi meile vendade auklandite vene kasuvennad. seekord andsime hoopis porganditiimile võimaluse oma kostüümidega hiilata. kuna otile uus särk selga ei mahtunud, siis olid heiti ja viivi omale uue oti otsinud, ning oti metsa vinte lugema saatnud. seda rangluujuttu võib ta teistele rääkida ...

manakerist olime sel korral täiesti sõltumatud. urmo oli talle isegi mikrofoni kätte andnud, et ta meid kuidagi segada ei saaks. kui ererohelised siipulga paelad kinnastega sobivate roosade vastu said vahetatud, olimegi valmad.
esmaharjutuseks oli väike pusletamine, mis valmiskujul kuidagi heleni valentino käekotti ei mahtunud ja meist staadionile manakerile mängimiseks jäi.

esimese rattapunktiks oli rahvas end juba sportlikku viha täis ajanud. mossis, mersiless ja ebaviisakas. isegi tüdrukud rammisid halastamatult jalgadesse, kuigi eest astuda ei olnud kuhugi. naeratamine oli vist seekord juhendiga ära keelatud või midagi. kas me siis sellist pühapäeva tahtsime? rõõmsamaid nägusid kohtasime alles kanuutades, kus oleks mossitamine oluliselt arusaadavam olnud.

esimese rattasatsi lõpp oli meile jõukohatu. no ei jaksa me seal liivas rattaid sikutada, sest teed ei leidnud ma seal kõrbes kuidagi üles.

kui kolme ingli jõud kokku panna, saab kokku vast poolteist tugevat oravat või nii, ja seega polnud meil saku merel möllavas tormis midagi erilist demonstreerida. ei teagi kes need lained siis seekord sinna tegi. meie igatahes lainega seekord läbi ei saanud. ei mõistnud, et kas jälle hoiab vetevana meid ühe kohapeal nagu kunagi paides, või siis on kaasvõistlejad veed vahule ajanud. tuul ajas meid siia sinna ja mitte sellesse suunda kuhu püüdlesime. igatahes kulgesime me viimasest punktist tagasi rataste juurde üle poole tunni. ja kuna tshiuauat ei olnud meiega, üürgasime ise laulda mis oskasime. enamus lugusid lõppes muidugi sõnadega taruiraraa ... üüvee vist aimas meie niru seisu, sest finishis kinkis ta meile seltskonnalaulude raamatu kus peal õites õunapuu :)

pärast merelahingut olid käed lödid mis lödid ja mis võiks sellises olukorras parem olla kui pisut üliraskeid liivakotte tassida. nutsime aga ära me selle torni tegime. maniküür pidas hädavaevu sellele jõuproovile vastu. rattasõidu ajal kohtusime ka oma suppoortiimiga, kes järjekordses üksildases kanjonis lippu lehvitas ja lõbustas end kohalike noormeeste auto päästeoperatsioonil osalemisega. tegelt oli ikka jupp harjutamist, et kinniste silmadega rattaga sõita, sest tuul ajas liiv ka prilliklaaside vahelt sisse. hambaalune kriuksus liivast juba ammugi ja ei pauerbaari kommid ega inglijook ei suutnud seda välja loputada.
kaeviku lisaülesande kombineerisime veel omapoolse ülesandega. mööda seda lõputut kraavi astudes suutsime näiteks alumiset riidekihist vabaneda.

jooks oli meile kontimööda, st lühike ja ilusas metsas. sinilillevälud on hetkel ikka supervormis. teel viimasesse punkti kohtasime kaht tüüpi noormehi; ühed kes olid kaardi ära kaotanud ja keda me endale järgnema kutsusime (tulge kui julgete) ja teisi kes olid sada meetrit enne viimast punkti end pikutama sättinud ning väitsid, et nendega on kõik hästi. esimestele noormeestele andsime enne finishit väärikaks lõpetamiseks händikäpi ja jäime huuli värvima, et nad ei peaks meie eest tormama. millegipärast eelistasid nad finishi asemel ikkagi kuhugi võssa sõita. teised noormehed lõpetasid mingi hetk oma pikutamise, sest peagi oli neidki lõpetamas näha.













hooaja esimese põhjalikuma sportliku etteaste eest anti meile supoorttiimi poolt lilletseremoonial üle värsked rabarberid ja kaeti jalgpalliväravasse piknikulaud. me olime suht läbi käbid, kui ega ka konkurentuidel kerge polnud. ka nõmmemarek murdis küüne!





























2 comments:

Heiti Hallikma said...

No oodake inglid - Ott lubas järgmisel etapil kindlalt kohal olla ja näidata, kui kena võib varastes viiekümnendates meesterahvas porgandisärgis välja näha :)

Epochka said...

Kiirrongi Alari kõrval seistes ei päästa ka porganditega särk :)