tühjad pihud

saksamaal sai tehtud harjutusest vaid pool. aga see pool oli päris paras toimetus. point oli selles et lume asemel oli issake sinna hoopis vihma sadama pannud. ja mitte ei tahtnud see küllusesarv otsa lõppeda. kohalikud vanad muudkui pumpasid ja pumpasid vett statkalt minema aga ei miskit. isegi minusugune unekott ärkas hommikul kell 5 vihmaladina peale üles. ja pool tundi hiljem tuli jube tel kõne, et pidu läbi.

hommikul läksin züriiga objektile. lumi oli maas ja rada tundus suht ok. aga kui jalaga peale astusime siis hakkas maa seest vett välja purskama. lõpuks võttis zürii labidad kätte ja hakkas jõgesid ja järvesid tekitama. lõpuks kulusid mul ära ka need teadmised,. mis olin pekitiidu sabarakuna züriid jälitades otepää emmkaadel kogunud.

ühes kohas olid rajameistrid raja üle jõesängi ehitanud. ei mingit silda ega torusid all. vihmaga tekkis sinn jõkke vesi ja viis jupi rada minema. korraldajad tõmbasid kahele poole jõge raja ette lindid. no aga ega siis mingi lint pole tõelisele pikamaasuusatajale mingi näitaja. rahvas puges hommikul lindi alt läbi ja maandus jões. nii nägi vähemasti kohalik külamees-maaomanik, kellega peeti hommikuse inspektsiooni raja muutmise osas läbirääkimisi. tel kõne teravpliiats zipfelile ja ppar tundi hiljem oligi situatsioon paberil.

ise ma seekord suuskadele ei saanudki. suusad olid küll küla pealt pudeli saaremaa eest välja kaubeldud aga mingist hetkest tundus hotelli bassein mõnusam koht. hotell ise oli selline poolsantide koht, kus kõik kes alla 70 eluaasta, tundsid end noorte ja kobedatena.

iga tööreis on ikka sisaldanud ühte spontaanset pidu, nii ka seekord. kuna ei tahtnud üksi autoga sõita siis hääletasin end eestrist tulnud osavõtjate ekipaazile. seal leidus rahvast, kes polnud suutnud endale maratoniga liiga teha ja kelle reisikottides leidus nii mõndagi joovastavat. püüti nii ja naa et komissar reksi või kobra poisse tuvastada, sest ikka loodeti kuidagi filmiklassikasse jäädvustuda. lennuki pardale minekuks olid poisid piisavalt valmis peoga uuele tasemele tõusma. plaanid kerkisid juba hollika ja valli baari kõrgusele. igatahes läks kodutee ruttu ja meeleolukalt ja naerda sai mitme rubla eest.

töö ja vile koos

õhtune lienz. pole paha ;)

see käis nii, et mina tegin tööd ja gaidi lasi vilet. ühesõnaga oli mul jälle vaja objektile minna ja et üksi nii igav ei oleks, kauplesin gaidi endaga kaasa, et las näeb ka kui hästi tartu maratonis kõik asjad tegelikult on. tegelikult selgus juba tallinna lennujaamas, et üksi poleks mul dolomitenlaufil õnnestunud jääda, sest bulki bagaasi kaalule muudkui kogunes ja kogunes neid suusakotte. kolmandaks iluasjaks oli meil veiko, kellele sõbrad kinkisid juubeliks sõidu 10 templi järgi. mina suusatasin seal kunagi kaasinglite toel oma esimese maratoni

erinevalt osavamatest seiklejatest, kel õnnestus teel tallinnast münchenisse ka tasuta varssavi ekskursioon saada, oleime meie algul täiesti graafikus. Kuna looduses peab valitsema tasakaal, siis meie laks saabus koduteel, kui lennuväljale taas paar helvest maha sadas.

turistipilt: gaidiga avatseremoonial

reede läks niisama ringi tosserdamise peale. ja sprinti olime sunnitud seekord õues vaatama, sest toa aknad olid valele poole. sättisime end ilusti ikka hüppe juurde, sest mis sa seal muud ikka vaatad kui seda, et kas tuleb maokas või ei. neid tuli kohe nii palju, et mõõt sai kiirelt täis. kahuripoisid ja maratonihiired olid ikka sama nunnud nagu vanasti aga õhtuse tiroolitamise asemel lebotasime hoopis basseinis.

bling autria moodi

meistritega kokteilitamas käisime ka korraks. ja seal anti mulle eestlaste poolt sisse ka esimesed protestid. et sinna obertilliachi orgu võiks hapnikku juurde keerata. ja 8 km enne finišit ei ole viisakas suusatajaid lõpetamisega narrida, et viid raja korraks statkalt läbi. no ja siis muidugi see kõikide poolt armastatud "lehmatõus". sellele tõusule inglite poolt pandud nimi on nüüd juba ka rahvusvahelises suusaliidus registreeritud.

laupäeval päike paistis ja lumi sädeles nii kutsuvalt, et me ei jõudnud võistluskeskusse jõudmist ära oodata ja panime viimases teepees veikoga suusad alla. gaidi ei suusata. veel. aga kuna ma kõigile suure suuga lubasin, et küll ta varsti hakkab, siis küll ta varsti hakkabki. ajalisi prognoose siinkohal ei teeks. rada oli täielik allamäge rallikas, kuid õnneks määriti minu suuski viimati korralikult eelmise aasta tartu maratoniks. nii et ei pidamise ega libisemisega probleeme polnud - suusatamine on ju tugevatele. iga meeter sellest tuletas mulle seda mitme aasta tagust pingutust meelde, kus merike mind mäe otsas oodates laulis ja laskumistel teed näitas.

trenniks valmis

finišis ootas jälle hulk tuttavaid nägusid. nagu näiteks tšeerliider maare. toitlustustelgis kohtas veel enamgi rahvast. keda aga ei kohanud oli anniki, kes väidetavalt võistles koguni kahel päeval.

maratonirada viimasest tp-st finišipoole

korraldajad olid reedeõhtul häire üles tõmmanud: esiteks tulen ma maratonile hoopis uue tüdrukuga, kui nemad ootasid mõnda inglitest, ja teiseks ei läinud ma nendega õhtul tiroolitama. niisiis tuli hakata imidzit lappima. appi tuli gaidi, kes omapäi näitas üles suurepärast inglipotensiaali. esiteks läbis ta laupäeva õhtul komisjoni, kes ta sportlastele seltskonnakõlbuliseks hindas. järgmiseks läbis ta vastupidavuse harjutused. ja pühapäeval tegi ta nii palju blonde trikke, et kui inglitel oleks eksamikomisjon, siis oleks talle raudselt rasvased punased viied pandud. päeva lõpuks saime teada, et kui hakkab mängima paadilaul siis tuleb ruttu põrandale istuda ja sõudma hakata. ja et kui baarmen tahab ära koju minna, siis pannakse peale energiline gutten morgeni laul, mis räägib sellest, et õues päike juba paistab. ega mina ka lahjalt esinenud, et elu ilusam oleks, viskasin telefoni korraks vette ... sai ikka jupp aega elustavat auru tehtud ja nõiasõnadega meelitatud, aga ellu me ta mitme peale äratasime.

laupäeval pani ka sõber pädi blondi. jõudsime temaga pärast tööd hotelli juurde parklasse, mina roolis ja pädi kaarti lugemas. see on väga hea koht, näitas pädi suunda, ja mina siis parkisin. õhtul tuli veiks autost suuski toomast ja andis meile üle ukse ka ühe lipiku, mis kojamehe vahele oli pandud. tuli välja, et kuigi parkla oli tasuta, ei ole siiski viisakas busside kohapeale oma autot jätta. enne õhtusööki läksime kõrvad norus kohalikele oma kurvast saatusest rääkima. ja nagu vaimust vaestel tavaliselt, nii ka seekord aitas hea juhus ja sõbrad meid ilma väljaminekuteta piletist vabaneda. kviitungite kirjutajate pealik oli meiega samale õhtusöögile kutsutud ja nii see lipik ära tuhastatigi.

pühapäeval olid rajaolud pisut teised

pühapäeva hommikul, kui oli tihe võitlus esiblondiini kohale, sai pädi veelkord särada. kuna ta oli võistluste tiidii siis valvas ta hoolega eelmisel õhtul ühiselt välja mõeldud nummerdatud aedikut, kuhu said oma suusad panna erilised välejalad. no ja siis oli keegi oma suusad ilma loata sellele territooriumile pannud. pädi oli suuski aia taha tõstmas, kui tuli mingi vana ja rääkis, et need on norra parima suusataja northugi omad. pädi on tõeline elu näinud inglise härrasmees ja teda selliste asjadega juba tibuks ei tõmba - hooldemees pidi kaduma. ta üritas ka turvasid ära rääkida ja ka northug ise üritas, kuid turvad jäid endale kindlaks: seilasime, teame, meil on siin igaüks northug, kas tead. mina nägin alles hiljem, et mida asja, keda näha :) siit moraal, ole või northug, aga pädiga ei tasu jamada.

start on antud

pühapäeval tegin pärast suuremat stardisaginat ka ise ühe vaevalise suusatiiru, sest suusad ei olnud libisemise ja pidamise osas vahepeal ümber mõelnud. no ja siis hakkasid minul pingsad töötunnid ja gaidil harjutused iseseisvaks eluks.

esimene õlu vöörldloppeti masterina

kõik sai alguse sellest, et art palus ühele sõbrale wl pass vormistada. ja gaidi pidi selle üle andma. kuna meie deidid kuidagi ei õnnestunud, jäi passitamine pühapäeva hommikusse. poolel teel starti (ca 20 min sõitu), avastasime et kõige olulisemat asja pole kaasa saanud. nii siis läkski gaidi lisatiirule. ta ei ole siiani julgenud kordagi autoga tallinnas sõita ja nüüd siis sai lumesajuga serpentiini mööda kütta. lisatrikid tegi ta nii parklast minemasaamisel kui linnavahel tagurdades. esimesel juhul tormas appi punt turvamehi ja järgmisel niisama lumerookija. kui ta kogu stoori ükskord ära rääkis, siis ma naersin ikka nii et pisaraid lahmas :) kõige rohkem meeldis mulle see, et ta kinnitas, et jäi lõpuni väärikaks ja oma viga ei tunnistanud :)))

ühesõnaga, töö sai tehtud, resi läks korda ja veiko sai ikka templi ka. järgmine peatus - saksamaa.

algaja õnned ja õnnetused

saabusin tööle

Kuna ma olen selline koba nagu ma olen tuli jaanuaris kõik sügisel Tiiaga ettevõetu rahuga nulliga võrdsustada ja uuesti pihta hakata. Nagu arstionu ette kirjutas, on lubatud vaid klassika ja keelatud kukkuda, tõusu võtta (nagu ma seda jõuaks) ja laskuda.

Esimene suusalaagerdamise võimalus Itaalias Livignos tuli mööda saata raja kõrval vesistades ja jalga longates. Nüüd Tšehhi tulles pakkisin Aetloppeti kirjadega pika helesinise Madshuse ridiküli ikkagi kaasa, olgu siis kasvõi iluasjaks.

maratoniraja 4 km, kell 9:00

No ja siis jõudisin pisut pärast südaööd objektile, mis asus keset ülimat neljarattavabastusega looduskaunidust. Kuna oli piinlik kolleege nende kiirel tööajal tülitada, otsustasin ise hakkama saada ja oma ametile vastavalt pisut spordivaimu üles näidata. Suusad olin ISE kodus ära määrinud (meil on kodus valida kahe purgi vahelt) ja selle üle hullult uhke. Treener Tiia on mulle õpetanud paraka maha kraapimist  ja mõned on mind näinud määrderuumis veini joomas, kuid mökerdamisest olen suutnud siiani viilida. Kõige hämmastavam oli muidugi tulemus - väljas sadas paksult värsket lund ja minu suusad nii pidasid kui ka libisesid (just nii nagu mulle sobib, et laskumistel tuul kõrvus liigselt vihisema ei hakkaks).

ja teistel mitte eriti

osadel oli kiire

Hommikusöögilauas sain direktsioonid, et kuhupoole kündma hakata, et poole tunni jooksul statkale jõuaks. Peamine, et ära muretse, ütles kohalik, siit läheb kõik tee vaid allamäge. Hotelli kõrvalt jooksis mööda maratonirada, kus käis parasjagu 25 km klassikasõit ja eliiditiimide määrdetest. Npro tiimi poisid sattusid järgmisel teeküsimisel esimesena käpa alla, et küta sinnapoole 4 kiltsa. Ja mina muudkui kütsin ja kütsin ja kütsin. Ja muudkui mõtlesin, et kust see allamäge lõik siis ikkagi hakkab, et pole just  mingi sein aga allamäge ka pole. Ja muudkui lohutasin ennast, et vähemalt hea lihtne koju tagasi tulla. Äkki oli siiski sein ees, st joogipunkt. Vaatasin abitult ringi, et kuhu nüüd. Kõrvale maabusid kaks kohalikku ja panid litaka ära: Bedrichovi statka on hoopis teisele poole, sõida aga tagasi ja siis veel 3 kiltsa. Tänase päeva õppetunniks oli, et alati dabltšeki norrakaid, nad kõik polegi nagu frode estil.  Mis siis ikka, ots ümber. Õnneks oli ümberringi sulnis talvemuinasjutt lumega kaetud kuuskedega ja ilusa lumesajuga. Ainult kohalikud kolleegid olid mind ootates juba häirenuppu vajutamas.

minu hotelli konditsioneer

Kahjuks ei jäänud see suusaseiklus mu selle päeva ainukeseks prohmakaks. Hiljem suutsin korra veel ära kaduda ka Libereci südalinnas, mis peaks mul olema selge nagu viis kopikat. Ju never nõu ...

Siikohal tervitused ka Pässile ja Karule kelleta see küla ei ole see. Ja Jelineki hotellis on ikka tööl sama baarmen kes meie viimase põhjalikuma invasiooni ajal J Lubasin et järgmine kord toon meie ühispildi talle J J J

striptiis tšehhi-itaalia moodi

Võistluspäeval tegin vigadeparandust ja sain suurte sekeldusteta hakkama. Väike suusasõit, super päikesepaiste, pisut rajaäärset ergutamist, natuke tööd jne.  Et spordimürgistus oleks täielik, siis käisin ka Veseci statkal tiimide sprinti vaatamas. Ja päeva olekski võinud rahulikult unustusse lasta kui õhtusöögi käigus poleks itaalia ja tšehhi mehed üksteise võidu hakanud striptiisi tegema ning baarmen poleks matšo pärast oma rinnakarvu põlema pannud ...

pill lühikese ilu peale

täielik nöök. kündsin tesispä õhtul dendro kolmanda laskumise lõpukurvi põlvejäljed ja lõpetasin kiirelt selleaastased suusatamised ära. diagnoosiks siis põlvesidemete rebend. pika nurumise peale anti kipsist küll vabastus, kuid selle eest seoti mingi muu katapult ümber põlve ja keelati järgmisel neljal nädalal kiiremad liigutused ära. ma ikka arvasin, et kui ma endal kunagi miskit ära murran või väänan, siis juhtub see kodus mõne anna kola otsa komistades.

nii kurb on olla. ja ei mingit suusalaagrit livignos ega practice nightil samba tantsimist :(

lumehullus algas

tabletikuur on olnud väga edukas. edu mõõdame sellega, et oleme tiiaga suutnud üksteist regulaarselt õue sundida. uus katsumus vaimule saabus koos möödunud nädalase lumesajuga, et kumb jääb peale kas laiskus või laiskus, ja mida seal õues selle tuisuga peale hakata? lõpuks võitis siiski sõprus ja me tegime tiiaga ilmaga harjumise trenni. et kuidas saab vaadata kui lund silmadesse puhub ja mida sellise ilmaga selga pannakse. ega see tuisulumes trampimine pole lihtne asi, kepsud võttis ikka päris pehmeks all.

laupäeval sai siis rasvasem linnuke kirja. otsisime suusad välja, kraapisime paraka maha ja läksime suure hurraaga peale. nagu vasikad kevadel, oli ikka vaja suure vaimustusega kohe dendro tõusudele ronida. tiial ununesid haiged õlad ja jalad ja pani ajama nagu väike traktor. hooaja alguses ebapunase pulsiga jalutades leppisime kokku, et kui lumi tuleb, nühime algul ikka siledat enne kui mõnd mäge võtta üritame. aga kus sa sellega! entusiasmi oli küll sajaga aga pole midagi teha, kui kops on juba kahe tõusuga kokku lastud. pärast dendro ringi lõppu olin täiesti läbi käbi ja keeldusin teisest ringist. kopsud olid värskest õhust nii läbi ventileeritud, et tundud nagu oleks vere koostis ka muutunud. vaatamata vässale oli kuidagi eufooriline meeleolu.

nii et tuleb jätkata!

tabletikuur

nats aega tagasi saadeti sõber-treener tiia töötervishoiu arsti juurde korralisse ülevaatusesse, kus tal diagnoositi laiskus. maksejõulise kliendina tahtis tiia kiirelt retsepti, et pillid välja osta ja tagasi kirjutuslaua taha tormata. aga ei läinud seekord nii lihtsalt. laiskusest vabanemiseks kirjutati välja hoopis värskeõhuvannid sõprade järelvalve all, et patsient ikka tossud jalga venitaks, mitte ei vahetaks trenni mõne muu affatleva väljakutse vastu tema ülirikkalikust sotsiaalsest kalendrist. et oleks keegi kes teda pisut jalaga peksaks, kui õues liiga pime, külm ja märg tundub. tiia teadis kohe, et kus teine samasugune laiskvorst elutseb ja ilmus eelmisel laupäeval mulle ukse taha. no ja nüüd me siis hakkamegi üksteise järel valvama, et vähemalt paar korda nädalas kehale meelde tuletada, et varsti saab suusatama ja mis lihaseid selleks vaja oleks.

esimese nädala loeme igati kordaläinuks ja kui nii edasi läheb, siis liigume viisaastaku plaani täitmise suunas. kui esimene trenn läks riietuse testimisele ja külma õhuga harjumisele, siis teine kord viis treener mind juba mägedesse. tule, talv, kui julged, me oleme ka varsti valmis! võibolla...

manakeri abiratastega rattamaratonil

pika maa ratturid teele saadetud, meie oleme valmis!

kui veel kaks nädalat tagasi tundus, et selleks aastaks on võistlustel käimisega kõik ühelpool, siis tegelikult läks nagu tavaliselt, et mingil hetkel oli jälle vaja minna. lõunaingel ütles juba ammu, et ku ta vähegi võru rolleriga ühele poole saab, siis tahaks sammukese rattamaratoni kuldmärgile lähemale astuda. ka manakeril on hõbe käes, kuid kullani veel pisut pingutada. tavaliselt ongi nemad kahekesi rattatamas käinud ja meie põhjaingliga tööd teinud. seekord oli siis helen üksinda rakkesse jäänud. näitasin üles suuremat sorti otsustusvõimetust ja kui reedel siis lõpuks meelde tuli, kuidas eelmine aasta teleka ees rattamaratoni ülekannet vaadates jalatallad sügelema hakkasid ja hing haigeks läks, võtsin julguse kokku ja helistasin aetile maratonikantoorasse. kuna viimase hetke registreerimine on maailma üks ebaviisakamaid tegusid, siis lasin kõrvad lonti ja lubasin teha mis iganes, et oma laiskust ja lollust heastada. õnneks piisas vaid seenepirukast, külmadest murumärgadest antoonovkatest ja stardivärava kohtunikutööst. 

oi kui hea raamat!

ja nii siis olimegi kõik kell hommik statkal valmis pika maa startijaid teele saatmas. minu väravas oli rahva käitumine üli eeskujulik ja nii oligi aega trenditippe silmitseda. näiteks olid ardil üliuhked vahetatavad käetättuud. minu kaasväravaht daniel sai aga ootamatult tööpunalipu preemiaks purgi heinekeni, sest keegi oli väitnud, et ilma maksuta väravast sisse ei lasta :) 

kui staadion oli ratturitevabaks saanud ja hawaii putka juurde vaba ruumi tekkis, otsisime rattad välja. me ei ole oma ratsude vastu just ülihoolitsevad olnud ja nii tahtsimegi, et hawaii poisid neile eksperthinnangu annaksid, et kas on lootust finišisse jõuda. viimasel iksdriimil tegime merikesega oma ratastele survepesuremonti ja mina lasin südametunnistuspiinade vähendamiseks pisut õli ka. manakeril oli vaid õrn aimdus, et ega seal miskit head ole, kuigi ta polnud enda ratast liigselt kulutanud. sel aastal oli ta rattaga vaid korra poes käinud,  seega pidime niigi merikesega talle seekord abirataste eest olema. vembu esialgne hinnang oli karm: kaks kolmest võiksid oma rattad kohe prügikast panna, või siis kõik jubinad peale raami ära vahetada. siiski arvas ta, et kui me vaikselt sõidame siis on lootust lõpetada. meie ja vaikselt!

kes siin siis käinud on?

ja üllatus, üllatus, kes siis seekord kostüümidraama käima tõmbas? ei keegi muu kui meie kallis manakeri. nii see juhtub, kui inimesel on esimest korda elus kahed rattapüksid. ja kui mina üritasin konstruktiivne olla, sain kaela hoopis süüdistuse hoolimatuses ja veel ei tea mis pattudes.

ega me kõike ikka päris saatuse hooleks ei jätnud. kui manakeri läks helenile serketariaati appi, otsustasime meie riske maandada soojendusega ja tegime jalutustiiru gastronoomi, et joogipudelikorve millegi kasulikuga oleks täita. kassapidajad olid spordi poolt ja andsid koos vahetusrahaga ka parimad edusoovid päevaks kaasa.
päeva kõige kuumem kaup ei olnud aga ei pauarbaari kummikommid (mis ka muidugi läbi müüdi enne kui merike jaole sai), popid kiivrid ega banaanid vaid hoopis autojuhid. ei lugenud siin vanus ega säärejooks, kõik mis ripakil, see võeti ära ja tuli puudugi :)

lühikesel maal oli inglite kontrollida viimane värav, manakeril eelviimane. minu põhitööks sai rataste faintuuning - et ikka paar grammi vähem oleks mäkke tirida, lõikusin soovijatel tangidega grippide sabasid ära. seltskond oli täiesti meie masti: korvid piknikukraami täis ja tuju hea. meie asendusingel tints oli ka end kodust välja ajanud, aga kuna tema oli pisut rattasõitu harjutanud, siis läks ta vahuri boksist punnitama, mitte meiega matkama.

poiss, mis teed seal põõsas? hunti kardan.

stardipauk oli juba ammu kõlanud, hümn ära lauldud, linnapea teele saadetud ja paar tantsugi tantsitud kui manakeri 10 mintsa hiljem lonkides kohale jõudis. ja me saime veel peatäie pahandada ka: et mida me kiirustame, et sellepärast me kunagi ei võidagi, et me stardist kohe ajama paneme ja end sellega kohe rihmaks tõmbame  jne. lisaks mulle ja lõunainglile ja manakerile oli meil pundis veel ka lukini luuraja koidu. tema närv ei pidanudki vastu ja ta läks ilma meieta minema. oma töö tegi ta korralikult, kui paar kiltsa oli sõidetud, oli tee korralikult puhas, ei kedagi jalus tolknemas. ainuke asi mis häirima hakkas oli lõpusaan. ja nii tuligi pärast pühaka tee ületamist väike läbirääkimine pidada. meie lubasime, et me pahandust ei tee ja nemad lubasid meil linnulaulu kuulata.

rajaääres kohtasime ka mitmeid hädalisi, ühel neist suisa pisar silmas ja lohutasime neid nagu oskasime. esimeste porimülgaste ja pehmete heinamaalõikude juures aga olime juba isegi hädas. kepsud olid pehmemast pehmed. õnneks läks meil paremini kui nii mõnelgi ja meie tranduletid kündsid pori nagu pohli.

esimesse servispunkti jõudes olime küll kõige viimased, kuid üllatuslikult olime nii mõnelegi kaasvõistlejale juba järele jõudnud.

palju õnne , kalev!

päeva dzäss läks lahti palu punktis, kus oli tõeline pidupäev. lisaks rattapeole peeti töö käigus maha ka punktiülema kalevi sünnipäev.   ja kuna kalev on meie vastu alati väga lahke olnud, nii ei olnud üllatus, kui ta meid oma tagatuppa sünnipäevalauda kutsus ja torti pakkus. selliseks asjaks ei ole meid ju ometigi meelitada vaja :) torte oli suisa mitu ja kingidki olid laual. kalev oli sünnipäevaks saanud klaasist ja kuldsest vedelikust koosneva stringidega tüdruku. enne rattaselga istumist tegi merike sünnipäevalapsega ka väikese tantsutiiru, et lihased jälle liikuma saada.

jälle teele. sõites tulid muudkui vastu juba tuttavad seljad. ja tee ääres oli paksult ilusaid kärbseseeni ja puravikke. ainult pohlad olid nahka pistetud. nii mee siis muudkui pusisime: koidu luurajana mägedes ees ja manakeri laskumistel teed näitamas.

järgmise peatuse tegime hellenurmes, kus vägesid juhatas sünnipäevalapse väikevend lembit. siin käis teise tempoga disko, sest nuppe keeras härra viilu isiklikult. siin  näitas koidu meile kuidas peab rosinakukleid tegelikult sööma: võtad kukli, murrad pooleks, paned peoga kausist rosinaid vahele ja surud pooled tagasi kokku. tõepoolest, palju parem :)

kalev ja kingitus

ja oligi kuidagi märkamatult tee jälle otsa saanud. lõpusirge sõitsime toitlustusalast tulevate tormiliste ovatsioonide saatel. oli ikka tore päev!

abiratastega manakeri