nõu komments :D

reaalsusega silmitsi

täna selgus Kohhutav Tõsiasi: meie ettevalmistuses on Tohhutu Puudujääk! meil on küll läbitud capoli ja sandra koolitus sellest kudas peab poodiumil suuski hoidma kuid mitte keegi pole meid instrueerinud cavaga mõtlematult laristama. ja nüüd oligi siis käes! tomm oli meil pärast edukat rulluisumaratoni läbimist cavaga finishis vastas ja poodium rohetas meie ootuses aga - vahujuga ei tulnud üldse välja selline, nagu vormelipoisid seda teevad!!! ainus törts mille pudelist välja suutsin raputada maandus heleni näol ja kõik ...

teenisin välja ka Päeva Kukkuja mädali: kukkusin sabakondile pärast kõike seda vastutuult rassimist finishi järelkoridoris peaaegu seistes. aga kesse ikka muu selliste asjadega hakkama saab kui mitte mõni ingel :D

kolm hurraad teenis seekord välja üv, kes tõi ära auga teenitud karika!

kuna mul hetkel pildimaterjali üleliia pole siis siin vaid paar kylli tehtud plõksu ;)

valmisoleku kontroll

seadistus uisudebüüdiks algas Suure Probleemiga. pühapäevaseks stardiks oli vaja nats võistlusdressiks uusi vidinaid juurde meisterdada. materjaal oli varutud aga mida polnud, oli Vaim, kes juhataks kuidas käärid kangasse lüüa. samal ajal linnas andis helen karisele üle hans grossi sulest ilmunud shedöövri "Klassikaline Suusatamine" . tütarlapsed varusid spordijooki ja tulid padjaklubisse Vaimu tooma. litrid said niuh-näuh paika ja märkamatult transformeerus padjaklubi suusatrenniks. st karis luges: " ...raskuskese tuleb kanda pöidadest seljaalaosasse ..." ja meie heleniga siis muudkui üritasime kõik korralikult kaasa teha. kuna laskumise tehnikat on parem ikka laivis ja mäe peal harjutada, läksime uusi oskusi katsetama kassitoomele. mõndade harjutuste sooritamisel olid abiks pargikiik ja laternapostid. eduka algkoolituse läbimise eest premeerisime end krooksus kanavõileivaga. tundub et oleme homseks redised :D

333 e nominatsioon darwini auhinnale

laubä õhtul kogunes meie pseudosporditiim pealinna. seekord üritasime enda laiskuse - nõrkuse - allumatuse kompensatsiooniks vähemalt õhtul makarontse ja mustikaid süüa, et kuidagigi metsas olemist lihtsustada. heleni valmistatud spordisöök töötas viispluss. küünte lakkimisega lugesime ettevalmistuse lõppenuks.

hommikul avardasime spordiraffa silmaringi kaasaegsest spordiriietusest. külli pidi inglivolvo parkima põlvini heinamaale ja me merikesega otsustasime helenit oodata parkla sissesõidul, et anda korraldajatel aega me auto ümbert hein maha tallata ja ise alustada veresuhkruregulatsiooniga. meie soovitus televaatajatele: pehmemal pinnasel võiks eelistada maastikukontsaga kingi, sest stiletto kontsad võivad kannatada saada. kui komplekt sai kokku, tõime ära numbrid ja hakkasime vaikselt spordipedendusliigutusi tegema. rutiin, ju nõu - meik, patsid, kiivri aksessuaarid, pauerbaar, ool zät sports staff. thule katuseraamidele on väga mugav kõikvõimaliku kujuga peegleid toetada, guud dzoob, thule boiz, guud dzoob!

esimest blondinalja polnud vaja pikalt oodata. esimeses punktis avastasime, et üks tarviline katapult on puudu. helen-merike läksid vigadeparandusse ja mina jäin trahviroodu kirjandusega tutvuma. kui me muidu oleme ikka imestanud, et kuidas meiesugused pole kunagi täiesti viimaseks jäänud, siis seekord tahtsime kindla peale välja minna ja andsime kaasvõistlejatele 20 minutit händikäppi :D mis siis ikka, muudkui edasi. teel teise targeti poole kohtasime poisse, kes tahtsid katkestada, kuna ratas oli viga saanud. agiteerisime neid maja ustele koputama ja ratta remontimisele keskenduma. loodame, et nad meid ikka kuulda võtsid.

kuni me alles oma esimesi liigutusi moodustasime olid bullo muertod juba kõvasti tööd rabanud. jäljekütt tchiuauad võtsid jälje üles ja pääsesid kõikvõimalikest veeatraktsioonidest. vesi on küll elu jne aga me nägime, et selline värskendus võib pea sama sassi ajada, kui meil ta tavaliselt on. nimelt ühed tüübid jõudsid pärast suplust punkti, leppisid kolmekesi kokku, et on edaspidi marurahulikud, ei teinud punktis piuksu ja tormasid edasi...

kohtasime ühes teeristis kohtunikuonu, kes tegi meist pilti. päeva jooksul saime temaga kokku veel kaks korda ja siis ta juba hoidis meie ränkingul silma peal. raffas oli seekord eriti megasuper abivalmis ja sõbralik. ehk on asi ka selles, et kui oled nõrk, siis pead olema veenvalt nõrk, ja siis leidub alati häid inimesi su ümber ja noormehi paju otsa. jube kahju, et a-rada jartazipepud katki sõitsid (loodatavasti nad ikka panid hiljem edasi). nemad on meile ikka ja alati heaks kontrollmehhanismiks olnud.

ürituse käigus toimus veel üks blondide loomkatse. et mis juhtub, kui lollikestele maleülesanne ette panna. ja mis juhtub siis, kui nad selle ülesandega hakkama ka saavad. katse tulemused näitavad, et järgneb totaalne võõrandumine kanuudest. rääkimata sellest, et saaks aru kudapidi see asjandus vette peaks käima. õnneks leidub häid rajameistreid kes sunnivad aega-ajalt maabuma ja kanuud maale vedama. see hetk sai meile igatahes nii valgustuslikuks, et kirjutasime ise omale vaba käega välja nominatsiooni darwini auhinnale. see nominatsioon tegi meie meele homeeriliselt rõõmsaks kuni me öösel kes-kus kustusime.

poolel maal olid täienenud meie supoorttiimi read: ülletusesinejaks oli ÜV, kes oli võtnud sisse loozikoha põhupallil. nüüd olime eriti kindlad, et ka seekord on finishis taastusjoogid õigel temperatuuril.

pärast kuut tundi pepunühkimist sai buliimikuteklubi lõpuks oma võileibade juurde. et need paremini alla vajuksid, tegid merike ja helen mõned löögid jalgpallivärava suunas. suundusime metsa alla jalutama ja sattusime mingi hetk ka mere äärde. ramantika, ramantika .... vahel kohtasime mõnes põõsas ka tuttavaid nägusid. arakul ja gõudiskaveritel näis kogu aeg kuhugi kiire olevat. ja üks a-raja tiim julges meie pudelist isegi lonksu võtta (pidi ikka desperado moment olema, eksju?) ;) metsas oli ka üks megailus jõgi mida mööda jalutades jalad siiski kuivaks jäid.
viimased elegantsed liigutused ja nägimegi juba kollase kaare all vastuvõtukomiteed: külli, ÜV, päss, tomm ootasid meid juba vajaliku inventariga. tänks sõberid ;)

teel taastuma käisime ka produkte hagemas. ja mis summa eest me kaupa kokku ahnitsesime? 333 krooni ja 90 senti. kassapidaja nägu venis ka naerule kui ta vaatas meie kõhu peal olevaid stardinumbreid.

rekreatsioon mullivannis päästis nähtavasti tänasest totaalsest puujalgsusest. analüüs teemal "kas me oleme blondiinid või me oleme blondiinid?" kestis pikalt ja lõbusalt ja ega ma tegelt ei teagi millal külli mu kodutrepist üles tassis.

ah et mis meil siis seekord üürgamisrepertuaaris oli? vanadest lasime ikka edasi enda mäkketõusuhümni ja lähme sõõõidme ja marileenu inglilaulu (mille sõnu me ikka ei tea) ja paradoksi. uueks tulijaks oli kerge sõnalise improvisatsiooniga raffaviis "paju, mu paju" ja rohelises pudrus kanuutades "hiiretips läks putru keetma".

tegelikult käskis mul blogisse selle uue ripoordi üles panna päss (mitte et ma ise oleks tahtnud), sest alpitoa ekspressil pole veel veebiväljaannet ja tal on vaja kohta kus pidevalt mögiseda. ei saa ju inimest hätta jätta ...


pildid kõik ikka külli tehtud ja ilusamad siin:
http://lkylli.blogspot.com/2007/08/inglite-kolmandat-starti-ja-ka-finishit.html

viimane liff

eile suundusid kolm mustikakombaini kerenumbritega 10340, 10316, 10208 välgi metsa. helen oli neli päeva eriti rangel dieedil olnud, et mustikad eriti hästi maitseksid. juba aljoonushka ja ivaanushka vene muinasjutus tõestasid: marjade korjamise käigus ära eksida pole mingi kunst. kuna teel teise targeti poole kohtasime eriti priskeid isendeid, siis oli suht loomulik, et mingil hetkel ei teadnud me oma kohta kosmoses. vahepeal üritasime kõhu täissöömise tehnikat, et ehk siis suudame nats aega mustikate-pohlade pugimiseta edasi liikuda aga seegi ei töötanud. ikka pidime peatuma, sest hale hakkas neid sinna põõsa külge jätta seda enam, et keegi usin oli juba lehed varre küljest ära võtnud. heasüdamlikud ja kaastundlikud nagu me oleme.
aga et mis siis kui pühabä ka sellised punetavad pohlaväljad teele ette jäävad? otsustasime et käime hommikul turult läbi, sööme kõhu marju täis ja üritame end veenda, et ega see ikka süüa kõlba.
helen tegi ka loomkatseid orienteerujatega, st pani omale selga särgi a la amsterdam. ja see töötas: üks kogenum neoonroheline peapael pidi ta peaaegu pikali jooksma.
pärast välgit suundusime saadjärve äärde oma järjekordseid nõgesekõrvetusi jahutama ja lülitusime Totaalsele Puhkereziimile.

merike on jätkuvalt sportlik paberil ja on koormuse tõstmiseks laupäevaks orgunninud omale võru rattaralli tsheerliideri ameti ning esmaspäeva hommikuks hiiumaa ekskursjooni.

laki baastard

ma kohe ei saanud jätta oma õnnega kekkamata. täna ON mu õnnepäev!

punkt 1. üks vene noormees andis mulle täna oma visiitkaardi, mis on tehtud valgest kartongist ja tihedalt kuldtähtedega kaetud, mmmm

punkt 2. kamchatkalt raskustega kohaleveetud kunstiteos sai lõpuks uue raami

ja heeringaks võileiva peal e punkt 3. lõpuks ometi viidi ära aprillist saadik minu kabinetis vedelenud kolejope! olin juba hakanud arvama, et selle riideeseme omanik on vaid manakeri fiktsioon, sest eelnevalt oli see pikka aega vedelenud merikese offisis.

tehke järgi, kui suudate! ;)

vastupidavuslaager

laagri kava oli traditsiooniline:
* neljabä: kohanemine kõrgusega ehk päev baaslaagris, ajakirjanduse lugemisega kõhulihaste trenn ja seekord lisandus ka matk tundmatusse, ujumine ning hääleharjutused
* reede: ennelõunane säärjejooksu kontroll, pärastlõunane jooksutrenn, öine ületuuning
*laubä: kükid-hüpped-lõigud, faintuuning, vastupidavuse pikem lõik
*pühapä: koiduaegne kofe-tsai idanaabritest proffesionaalide assisteerimise saatel, rekreatsioon bankokis

iga ingel võttis osa temale ajakavaliselt sobinud osadest, sest meil jäänud vaid nädal stardini ja iga liigutus rangelt kaalutletud. kõik laagris viibijad olid heal raffusvahelisel tasemel tegijad: st RO oma esinduskoosseisus + manakeri, poodz, poja, õde t, karupoiss, tt, tp, kullerkupp ja teised arno poisid jne.

neljabä teenis osavaima tiitli välja alpitoa ekspressi peatoimetaja, kes seljatas puusanõksuga karu ;) päeval tegime ära ka poodiumilseismise proovi, et olulisel momendil mitte feilida. hääleseade ja üürgamistreening möödus õde andrase dirigeerimisel. öise (kepikõnni 10 aastapäeval pühendatud) matka edukusest räägib fakt, et öörahule läksime kadudeta.

reede möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi, kui oligi juba aeg ringtreeninguks jõusaalis. kuna põhitreeningvahend e koopiamasin otsustas streikida, said neegrid varem tantsutrenni ja ülejäänud elasid välja oma tehnika ja remondikirge.

laupä ommik oli teoreetiline trenn, st jälgisime õigeid hommikujooksu tehnikaid zenja ja dimabilani näitel. ei ütleks et me sellest liiga õiged järeldused suutsime teha, sest zenja jooksmist vaadates olime kindlad, et nii küll võitudeni ei jõuta ... vaatamata koopiamasinaharjutustele ja päevale vet-tiishört-tiimis ei olnud motivatsiooni probleeme laagri raskeima osa kallale asumiseks. /meie laagerdamise teema väliselt lisan siia vahele ka kolm hurraad jmmy auks/
õhtuses teroorialoengus vaatasime üle maslovi vajaduste püramiidi teooria ja isegi meie autojuht oli meiega 100% nõus. faintuuningus tulid käibesse ka uued mõisted nagu "helenit tegema", "eppu tegema", "pässi tegema" ja "aeti tegema". programmiväliselt toimus õhtul aeti juhendamisel RO baarmenide koolitus, mille 1 isik lõpetas ka sertifikaadiga. vastupidavuse etappi alustasime alpitoatiimiga järve ääres mediteerimisega, ajasime striktili biznissit JC-ga, sattusme pekitiidu sünnipäevale ja lõpetasime asfaldi pediküüriga. ei tea kas asi oli minu tibukollase subaru luukis ja peatoimetaja karmis olekus, igatahes olid kaastreenijad seekord meeldivalt galantsed ja said ilma tagumikust näpistamiseta hakkama.

pühabäse kofe-tsai käigus toimus doktor sarajevi sporditeoori loeng:
"devuska, võ ne zanimajetes sportam a s fiskulturoi. raznitsa v tom shto fiskultura eta kagda zabotjatsa a svajom zdarovje...... eeeeee ....... prastite, ja bil ne prav, vi zanimajetes sportam..."

soovide päev e 700 m nõgestega kehahooldust

helen oli andnud lubaduse karisele metsast kolm seent tuua. kablutasime mis me kablutasime mööd kaiu metsaalust, ilusaid seeni polnud. see-eest kehtis reegel: mida karmim mäenõlv, seda pirakamad mustikad. mäe nõlvast üles ronisimegi nagu mustikakombainid. eelviimase targeti juures õhkasin, et näe, siin metsas kukeseeni polegi, ja järgmine hetk olin neile peale astumas. täpselt kolm neid oligi ja seega sai peamine eesmärk täidetud.
mingi hetk valisime edasiseks liikumisteeks ühe sihi. siht on tavaliselt midagi raudteerööbaste või berliin-münchen maantee sarnast ja seega meile hea eksimisvaba trajektoor. keegi hooletu lendur oli kogu selle sihi ulatuses ülipikad nõgesed installeerinud. nendest viis küll läbi bullo muertode jälg aga kõrvetamisest ja uutest jalatätuudest me siiski ei pääsenud.
samal ajal kui me metsast amsterdami särke otsisime olid külli ja moeikoon reitikaid tegemas. teatavasti pole agent 10555 just eriti pika kannatusega ja tuli kaasa vaid seetõttu, et suundusime okastega metsa. üsna pea nõudis küllilt juba koju teleka ette saamist. ja soovid, soovid, soovid- lalaa ... järgmise puu all ootaski teda telekas, ainult pult oli puudu :)

kompassi roostekõrvaldus jalutuskäik

eile sai testitud kuidas mõjuvad kaardiga o-jalutamisele kõrvalised faktorid ja kui palju seeni mahub ühe ilvese jope kapuutsi.
kompassist ja kaardist said 3 tunnise retke kõige segavamad elemendid. vaja oli ju mustikaid, maasikaid, vaarikaid süüa ja kukeseeni korjata. kukeseene kollane muutis tavapärast amsterdami särkidele suunatud värvitaju. kylli ikka küsis vahel igavikulist maapeale toovat küsimust, et kus me oleme. no ja mina siis arvasin et tema oli kaarti vaadanud, sest mina olin ju järjekordselt peadpidi samblas seeni jahtimas, ja küsisin midagi samasugust vastu. me ei saa aru kuda saab nii nunnudest kukekatest oma putsadega külmalt üle joosta! ja ega meil siis sellepärast punktid võtmata jäänud ;) jätkuvalt lollid aga lõbusad ja järjekindlad ...