turistidena tartus

hm, siin peaks 7 tunni pärast start olema ?

avaetapp tartus. hurraa! appi? meenutades karu ja sossi kunagist megapange elvas, kus neile pidi iga vitipalu kaitseala puuseen ka teretuttav olema, võttis mõtlikuks see muidu igati ahvatlev kodustardi võimalus. põhjaingliga võtsime läbi kõik maailmalõpuskeemid kuidas me karlovas jaani kirikut otsime ja nuputasime, kuidas saaksime end iseendi lolluse eest paremini kaitsta. ega mingit hullu masterpänni ei tekkinudki. vaid üks oli kindel, pittu lihtaslt peab minema. nutame aga lähme. et rattaala võiks maasika juures olla, saaks peoleminnes rattad ka kohe ära panna...

wilde juurde on korraldajad juba joogipunki valmis sättimud

laupäev, mis oli esialgu ettenähtud puhkamiseks, iluprotseduurideks ja ületoitumiseks, kulges tegelikult igal inglil oma "orav rattas" programmi järgi ja põhieesmärk hakkas juba ähmastumagi. mina käisin näiteks rattaralli rajal "ära tegemas", mis ei olnud üldse selline jalutuskäik pargis mis sobiks võitsluseelseks päevaks. õhtul koju jõudes näitasin korraks kiirustavale sõbrale merikese tarbeks laenatud ratast. hinnang oli kiire: nii logu  rattaga minna ei tohi. rattale ja zeppelini. vanemuise mäest alla sõitsin täie vungiga kuigi pidurid olid põhjas. see oli täielik riäliti laks. peaasi et neil putka kinni poleks, palvetasin omaette. pertti poe tagatoas leidus õnneks kuldsete kätega suvitajaid kes jäätisega braibitult kiire tuuningu tegid. õhtu jooksul tuli juhuslikut välja ka juba kadunud asjade nimistusse pandud si pulk, mida viimastel päevadel otsides ja sahtleid koristades olin leidnud küll 8 huulepulka. sellest moraal: ära iial tõsta si pulka kosmeetika kotist spordiriiete kappi.

supilinnas soojendust tegemas

starti, starti

linnatuuri aeg hakkas lähenema, aga keda polnud olid kompanjonid. ainult heiti oli ständbai peal. põhjaingel kustutati ära oma hotelliasukate poolt. lõunaingel saabus aga teadliku inimesena täpselt sel ajal kui asutustesse asutus ka tekib. ständbai meestel oli selleks ajaks juba tekk ninani tõmmatud ja esimesed õudukad nähtud.

lühikese loomaaiakülastuse järel otsustasime hoopis öist kaarditrenni teha. stardiala vaatlus näitas, et siin küll mingit jahti ei tule. samas oli kuuma ilma ootuses linna üles seatud hulgaliselt  joogipunkte. eks need sportlased ju joovad nagu härjad kaevul, kus aga saab, teab urmo omast käest karta. ja parem karta kui kahetseda, onju. kahjuks ei olnud meie ekskursioon piisavat detailne, et wilde poisi eluaastad meelde jätta ja selle vea pidime hiljem jalgadega kaks korda trepist edasi-tagasi käimisega ära jagama. soojendusharjutuse plusspoolepeale võib aga kanda uue tantsulokaali avastamise, milles viimane lugu kestab vähemalt pool tundi. me ei hakka seda infot avalikut välja jagama, muidu pole seal teinekord enam piisavalt tantsuruumi.

jaani kiriku juures kohustuslik turistipilt

startiminek oli nagu manualist maha kirjutatud: ei mingit kostüümidraamat ega muud mõtlemist, sest ees ootas päikesepaisteline linnaetapp. supilinnas saab ju sularaha eest kõike, milleks liigset kraami kaasa vedada. sajaline tasku ja ei näe probleemi. kostüümidega jätkasime šanelli klassikalist minimalismi, vaid mina läksin pisut edevaks ja lisasin jalgadele kevadvärvi mõttes mõned roosad lindid. istu aga kodus ratta selga ja viie mintsa pärast oled rattaalas, pööfikt!

ja ega sealgi polnud miskit teha, kui tuli aga soojenduseks pisut vaatamisväärsusi imetledes raekoja platsi jalutada. ei tea kas meil olid juuksed halvasti kammitud või seelikud viltu seljas aga iga teine auto lasi herne tänaval meist möödudes signaali. oleks vist tõesti pidanud kodust lahkudes pikemalt peeglist olukorra üle vaatama.

nii head pehmet diivanit pole iksdriimi stardi ootealas varem pakutud

tundub et tõnistel ja urmol hakkab ealiste küpsusega barbaarsuse ajajärk üle minema ja ootealasse olid lõpuks pehmed diivanid paigutatud, et ei peaks kohvi käigu pealt papptopsist jooma.

faintuuning

vahur investeeris seekord ka numbri ilusse

sportlik meelestatus oli ka viimase peal. kompassile said blingid klepsud peale ja vahur oli lisainvesteeringuga ka ilusa stardinumbri meile saanud. raekoja platsilt kanuude poole startides tegime kohe ära ka selle päeva ainukesed jooksusammud, et telepildis see seiklussport ikka hull rügamine välja näeks. niigi viime neil ju muidu pidevalt ürituse matšo imidzit alla.

sik saki meisterklass

kanuuvedamisteenus võiks siiski stardimaksuga kaetud olla

pilk kaardile näitas, et esialgu pole kompassiga suurt midagi peale hakata. tuleb vaid oma vihmaussi juurde minna ja merelahing ära kannatada. aga vihmaussi valvas lõukoer urmo, kes halastust ei tunne. oli aga oma rasked kõverikud ettepoole sättinud ja me oleks oma küülelakikarva rallikat võinud ootama jäädagi.
õnneks oli manakeri paigas ja kinnitas, et mõni teine paat peab ka veel vett ning võtsime siis kevadiselt helerohelise. oh neid vaeseid kalamehi. keegi polnud neid hoaiatanud, et tänane pohmellihommik kusagil mujal jõelõigul veeta või hoopis koju pikutama jääda. vaatasid kangestunult seda kaost, mis kõik nende haikalalootused eelmale ehmatas, nii et unustasid õngenööridki välja tõmmata. me üritasime neid lohutada ja lubasime mõttejõul kõik priskemad krokodillid neile saagiks saata aga ega nad palju rõõmsamaks ei muutunud.

tore, et avastasime endas taas ka järjekordseid andeid. tuleb välja et lisaks malele on meil loomulikku annet ka slaalomiks. kui sik-sak tehtud sai, saime managerilt noomida, et oleme liiga ees. üks lahedamaid merelahinguid ütleks. eriti meenutades neid paide vetevanasid ja paunküla ning männiku tormiseid ookeane.

  

toomemäele mineku dopiguga

järgnesid kultuuraminutid toomemäel. selles sektoris tartu linnas pole treppi, rada või silda mida ma ei teaks. niisiis tuli lihtsalt päikest võtta ja kivisse taotud vanadele külla minna ning loota, et ehk ei pea liiga palju edasi tagasi sibama. ja kuna käed olid kompassi ja kaardi hoidmisest vabad, sobis jalutuskäiguks jäätis pihku võtta. armastuse koffikus leidus lahke klienditeenindaja kes kõike vastavalt meie spetsiifilistele soovidele serveerida jõudis, lubas lõunainglil feisbuuki postitamiseks telot laadida ja leidis aega, et meist pilti ka teha. kui me siis oma lõunaootega tõnissoni juurde jõudsime, ohkas üks meeskonkurent meie poole vaadates: "miks ma küll vales tiimis olen"...

toomelt tagasi laulukale polnud jälle raketiteadust: seda trajektoori olen treener tiiaga oma tublidusaegadel küllalt sörkinud, ikka veel polnud kätte jõudnud kardetud koduõue õudukat.

tartu tavalised kegliiklusteed

pakuti ka kristallkingakesi

niisiis - rattada denrosse. vaata et golfidiskiga pihta ei saa ja ongi pool harjutusest tehtud.
atlandi taga oli ka meie kord diski loopida ja ilma suurema stressita vormistas helen oodatult meile kollase lipiku ära.

mis nüüd järgnes olid selle iksdriimi kõige õudsam vaatepilt. pärast 18 punkti tuli ühikate juurest ületada narva maantee, et saaks mäe tänava treppe forseerida. ossa issand mis seal toimus! isegi lõpu redelironimine ja pannud hirmust niimoodi sees keerama kui see liikluskaos. ei mingit vähegi legaalset teeületust. tiimid tulid mäe tänava poolt jõe poole ja süstisid täiega suvaliselt autode vahel. autojuhid vaatasid kaamete nägudega ringi ja lihtsalt seisid, sest ratturid tulid suvaliselt poolt. ühtegi korraldajat silmapiiril polnud, ju loodeti et võistlejad kasutavad vöötrada, sest lõikamine ei saanud anda võitu rohkem kui ppar sajandiksekundit.

treppide juures oli tavaline trügimise võimumäng. tavaline rüsin, sõim ja pomin, millest pääsesime edukalt terve nahaga. järgnes ainukese lõuna-eesti  niiske pinnasega metsalõigu tutvustus ja siis juba sai minna hõbekingakeste proovi.

kesse ütles, et sellest ei piisa kui sul on kaasas lamp, kui selle patakad on peaaegu tühjad. korraldajad võiks sellised elementaarsed asjad ikkagi juhendisse kirjutada, et ma ei peaks mingis koletunnelis klaustrofoobitsema.

teeme ära

kahjuks sai siinkolah lõunaingli peegelkaamera film täis ja me pidime oma feissbuuki fotoreportaazi katkestama. mälupilti jääb säravate tiibadega põhjaingel kahe röögatult suure kummihunniku jalamil. mine või tagasi, et olukord taaslavastada. väga fotogeeniline koht ühesõnaga. täielik üllatus ka põlistartlastele.

pärast mäe otsa ronimist saime kätte oma järgmise uue kogemuse. raadi lennuvälja ala pakkus rohkelt rehvilõhkumisvõimalusi koos ootevalmis rehvivahetuspersonaliga. siiski ei suutnud ma kõva teoreetikuna keelt ja õpetussõnu hammaste taga hoida. merike ja helen olid juba ootusärevil ja ootasid, et millal kutt ükskord murdub ja ratta mulle üle aia tagasi virutab. no mis ma saan teha kui ma nii palju aega olen veetnud kurmsi ja kalle töövõtteid vaadates ning tean, et see asi ei tohiks üle kahe minuti aega võtta :) helen võttis asja kokku nii: ju jumal mõtles, et kunagi peab ju ka meiega see kummipurunemise asi juhtuma ja miks siis mitt etha meil elu vähemasti niipalju kergemaks, et kui see juhtub, siis vähemasti on abilised ka kohe käepärast võtta.

kamoon, õpeta nagu oma last, missa jokutad!

no nii. varsti olimegi jälle spordipargis tagasi ja tegime pooljalutades selle krossiraja ka läbi. merike oli ainuke meist kes asja nautis. kuna enne mind keegi just ettektselt ratta seljast maha lendas, siis eelistasin kiirustamisele elusat kojujõudmist. ühes kohas koperdasi päris kõvasti ja muidugi oli selle kohapeal platsis ka fotograaf. arvatavasti ei olnud ma tal sellel possal ainuke ohver.

künkad mättad

jalutuskäik supilinnas vajas vaid mõtetstatud hargnemist. nii tore oli vaadata valget kaarti ja teada vaatamata sellele igat tänava nime mis rohelise joone taga peitub. niisiis mina läksin piiri-meloni ringile, helen tegi marja tänava tiiru ja merike läks kardulasse. pärast sellist asja oli just paras herne poe juures järgmine pit stop teha. jooki limpsides kesklinna jalutades, möödusid meist aaraini aarajakad üksteist sõbralikult ergutades: jookse jookse mees, kuni süda pahaks läheb, jookse... nii nunnu.

keha kosutatud jäi vaid huuled värvida ja finiš ära vormistada. kuna see sillaharjutus (mida ma hommikul mingiks aa raja kanuupunktiks pidasin) tundus suht lihtne olevat, pakkusin end vabatahtlikuks, sest helenit juba kõrgusega seotud avantüüri ei meelita ja merikesel oli kama kaks. siiski-siiski, kui ronimiseks läks siis hakkas mu esialgne vaprus kuhugi kaduma. esiteks ei olnud mingit soovi märjaks saada, sest kodu juba paistis ja rainerilt oli šašlõkiahigi juba kuumaks aetud.
no mis seal siis hullu oli. esiteks see asi kõikus, teiseks ei tahtnud mu jalad kuidagi kükitada, et seda punkti piiksutama jõuda. heiti muudkui õpetas ja mõni asi oli isegi suht mõistlik. kuigi tegelikult ei peaks ju kuulama nii nõrku, kes ei jõua õhtul isegi mitte peole. õles ronides sai kätest jõud otsa ja sellest jõuetusest hakkas sees keerama. üles jõudes tudisesid käed veel jupp aega.

eelviimane pingutus

tartusse on siginenud mutantherilased

tehtud see sprint sai ja rahul me olime. lõpuks ometi üks sprint mis oli sprindi moodi, vahelduv, huvitavate lahendustega, üliägeda kanuuga ja vähese rattaga. ning mis põhiline: ilma rattarallita!!!! nagu vanadel aegadel, kui bee rada polnud veel aabee rada. nii hea oli kogu aeg pingutuseta kaardis olla :)  ma loodan, et see ei jää viimaseks tartu etapiks.

2014 hooaeg avatud

esmakordselt 7 hooaja jooksul finisist ratastega koju, mõnus...

äiduga on meil kehvasti, sest päev enne tartu rattarallit on kahjuks päev täis tartu geepeed. nii näeme siis kui näeme.

PS. vaatamata herne poe peatustele, jäätisekohviku külastusele, telefonilaadimistele, feisbuuki raporteerimisele, huulekapeatustele, rehvivahetusele, pidevale jalutamisele jne ei õnnestunud meil järjekordselt viimaseks jääda. isegi trahvideta tiimide võistlusklassis olime tagantpoolt alles viiendad. ja eriti hea meel on, et lahtised leegid meie pingutusi seekord ei näinud ja olid seetõttu sunnitud kihutama :)