karm õppetund

aegajalt ikka tuleb elu põhitõdesid meelde tuletada. eile jõudiski kätte siis see aegajalt päev. istusin koos oma Sisemise Kähiseva Häälega rõdul ja pidasin ebavõrdset võitlust makroökonoomika mudelitega, kui astus sisse Karm Konkurent ja teatas, et jooksmise asemel läheme hoopis orienteeruma. „noo mida nüüd“ protesteeris Sisemine Kähisev Hääl, „me pidime ju minema mõnusalt nõmme mändide alla, kuulama head muusikat ja mõtisklema õhtusest reisiplaanide tegemise üritusest“. Sisemise Kähiseva Hääle omanik e. mina jäin hetkeks mõtisklema, et noo miks mitte orienteeruma. „noo kle, ei tahaa võssa“ hakkas Sisemine Kähisev Hääl järjest hullemini jalgu trampima. samal ajal aga rääkis Karm Konkurent valgest metsast ja heast joostavusest „noo usu sa nüüd meeste juttu“, proovis Sisemine Kähisev Hääl veelkord mind mõistusele tuua. lootusetu üritus ja nii jäingi ma hoolimata Sisemise Kähiseva Hääle meeleheitlikust protestist seekord siiski Karmi Konkurendi mesimagusaid lubadusi uskuma. stardis raja valikul üritas Sisemine Kähisev Hääl veelkord kisa tõsta „noo võtame ikka midagi lühemat, tahame ju veel selle aasta numbri sees veini jooma jõuda“. käratasin tüübi vait ja kiitsin heaks Karmi Konkurendi valiku: 19 KP ja 6,5km. ja siis algas karm õppetund, Sisemine Kähisev Hääl oli punti saanud ka Heleni Kompassi ja kuulutanud välja streigi; valge mets oli tõeliselt „valge mets“; ükski punkt polnud seal kus me arvasime olevat; pidevalt olime valel teel; kivi oli liiga suur, et seda näha; raja oli teinud madisorase tõeline jünger jne jne. igatahes, kui olime 1:15 võsas ragistamise tulemusena 19-st punktist 10 koba pääle kätte saanud, keerasime boxi. õppetund: sõpra ikka tasub kuulata:-)

varumees

eile käisin ma kogemata kombel martit jooksmas. laulma seal ei pidanud aga jäätist pakuti küll. tunnistan ausalt- alles võtsin üles teema, kuidas ma eales orienteerumises linnaetapile ei lähe. ühesõnaga: never sei never. enda vabanduseks võii öelda, et kogu operatsioon toimus tugevate kosmiliste jõudude mõju all (firmaspordi au ja kuulsus ja karu osav rünnakuplaan ja jne).

telefoni kõnest ("kas sul on trenniriided tööjuures?" "mhm, mis siis" "pane selga, ma olen kohe autoga ukse ees, sest start on veel ainult 15 mintsa lahti" "mis värk on?" "biiip biip ...") kuni paarissprindi finishini möödus napp 20-25 mintsa. olukorra teadvustamisest kuni autosseistumiseni ei olnud võimalik endale piisavalt silmanägemist tekitada (ilma läätsedeta ütlen tänaval tere ainult väga suurekasvulistele tuttavatele, kes mulle peaaegu varbale astuvad), nii et kogu paarissprindil oli minu reaalseks ülesandeks olla pommiks karu jala ümber. kuna karu peamine konkurent on Liisu võistlusklassist D15, siis suudame vast tulemustega ikka keskmises konkurentsis püsida. see tähendab, et vast karu ja marti suudavad, mina ju lissalt varumees ;)

reklaam - tassime ja ehitame!

kogemustepagas...

ratasteta rõuges

nüüd on siis praktiliselt järgi kontrollitud, et ühes teepees kulub ära 98 kiluvõileiba, kaks küpsisetorti, 8 purki õlut, pisut inglijooki, tünn vett ja veel nipet näpet. veel reede õhtul me seda ei teadnud ja kütsime end üles järjest uute ratturikõhukoefitsentidega ning õhkasime, et küll see rein kamarik on ikka vapper mees, et 81 aastat saadik sellist spordilotot mängib.

nagu pärast iksdriimi vihjatud, tuli helenil ardu meremängde järgselt saunas tervist taastades ilmutus sellest, kuidas jätkata ilma sadulasse istumata rõuge rattamaratonil osalemise traditsiooni. vaid sekretariaati minnes oleks päev poolikuks jäänud, sest numbriväljastuseks ja stardiväravapostiks olemine oleks ka ratturina programmas olnud. aga ratta selga istuda polnud meil vähematki tõmmet ja ise ka ei ta miks. niisiis pakkus helen välja teeninduspunkti tegemise mõtte. et niikuinii läheb tomm sinna sõitma ja niikuinii tahaks merikesele külla minna ja niikuinii tahaks hakile suitsusauna. mina olin kohe suure hurraga nõus. asja ainus miinus oli muidugi selles, et oli juba ette teada, et merike meiega ühineda ei saa. tema peale jäi moraalne tugi ja esimese hoobi endale võtmine, sest keegi pidi ju ivarile ka seda uudist serveerima. lõunaingel oli tasemel ja ivar oli sunnitud meile mingi kohakese eraldama, kus me kellelegi väga jalgu ei jää. nagu hiljem selgus oli koht super. vähemalt meile ;)

juba saunas said selgeks esimesed menüükomponendid (pasta ja küpsisetort) ja must teenused (peegel, huulekas, massaaz) millest ise oleme alati puudust tundnud. kiluvõileivad lisandusid ka suht enesestmõistetavalt. menüü koostamisest keerulisem oli nuputamine, et mitu kilu on ühes kilos ja mitu inimest võiks üldse meie boksi vastu huvi tunda, sest teame väga hästi, et ratturid pööravad harva pilgu eessõitja kannikatelt, et märgata muud rajakõrvast tegevust. ingelteepee peamiseks eesmärgiks seadsime nende ratturite turgutamise, kellel pole kiire. et kiirustajad las kiirustavad, meie aitame neid, kel ka jalgade lihaskrampide korral suu naeratuseks paindub. laia massilevisse ei lubanud me end teavitada, sest polnud esialgu teenuse eal raffusvahelisel tasemel õnnestumises kindlad ja ka meie menüü polnud tervishoiuministeeriumis kinnitatud.

kui me rõuges ivari juurde laua järgi läksime, siis vangutas peakorraldaja pead ja küsis, et kuda see küll peaks sinna autosse mahtuma, sest auto oli juba maast laeni kola täis. aga lisaks lauale mahtus veel autosse pii ja veetünn. pii oli endale planeerinud kolm tundi rõuges raamatu lugemist, aga siis ta kohtas stardiväravas mind ja päev sai kiirelt teise suuna.

objektile jõudsime mõned minutid enne seda, kui oras ja austa mingi lätlase kannul mööda tuhisesid. meie kohale jõudes tuli ka naabrimees kirvega tiiru tegema ja aitas lippu paika eada ja loomulikult on meil nüüd eluaegne sõber juures.

kalkulatsioonide kohaselt oleks pidanud esimene potensiaalne patsient meie juures peatuma kakspool tundi pärast starti. jõudsime vaevu oma kola lahti pakkida ja menüü välja riputada, kui saabus esimene patsient, võttis kogu menüü põhjalikult läbi, lasi joogipudelisse õlutki valada ja konstanteeris, et esikoht on tänaseks enivei läinud. ja siis läks järjest rahvarohkemaks. osa rahvast kalkuleeris aeg ajalt võimalust ratas kellegiga finishisse saata ja meie juurde jäädagi. ma ei olnud varm näinud, et keegi peoga soola suhu ajaks aga nii see elu oli. helen pidi isegi külmageeli välja võtma. aegajali skriinisime peatujaid pakiraamiga ratturi otsinguil, et keegi pii rõugesse viiks. kuna me sellist isendit ei leidnud ja aeg lendas kosmiliselt kiiresti, oli pii mingil hetkel oma sõbra ees suhtelises miinuses, millest me teda siis küpsisetordga plussi üritasime upitada.

tomm saabus meile külla just siis, kui ivolinna tshiuauaga sangarist seiklusfilmis laulis ja see on teatavati tommi lemmik paneelijooksmise laul. ju ta vist põõsas seda laulu oodates passis. paavo keeldus enda poolt tellitud massaazist ja hädaldas, et niigi kaotas ta meie pärast 20 kohta. see oli ka päeva ainuke kriitika.

äkki saabus rahu ja vaikus ja me võisime oma spordipäeva jätkus sauna kolida, et oma vaimu ja keha puhastada juure-kivirähki kampaanias kaaalöömiseks. vada dei!

päevapäästmine

Erinevalt Merikesest, kes pole kunagi saanud Rõuge singleid nautida, sai seekord end teostada tema Svarovksi kristallidega rattakiiver - poripritsemeid oli küll rohkem, kui kristalle, aga sportlase päev oli päästetud!

natuura balaanks

alati kui hakkab liigselt vedama, hakkad pärast olukorra teadvustamist vaikselt ootama tasakaalustavat litakat ning tavaliselt on sellisest psüühilisest ettevalmistusest ka kasu olnud. on ju ka klassik sammalhabe meile juba lapsepõlvest saadik läbi mustvalge teeviisori meelde tuletanud, et looduses peab valitsma tasakaal. mõnikord kui juba tekib lootus, et no seekord äkki ikka annab kuidagi tam-tidi-ram-pam nägu tehes see tasakaalustaja ära petta, siis loksub kõik jälle oma loomulikule rajale tagasi. eelmise nädala metsaskäikudel kogetud õnne ja ebaõnne vivtivivtid tulid jälle meelde, kui liisu küsis, et kas me (mina+helen) järgmine nädal linnaprindile ka lähme.

niisiis eelmisel nädalal selgus, et kui me millestki siin ilmas peame hoiduma, siis on see tartu linna orienteerumisetapp ja kui meie kodulinnas peaks toimuma iksdriim, peaksime heaga koju diivanile (või siis maksimaalselt vanemuise koffiku terrassile) jääma. kuna päevakorras oli jooksuaeg ja vaba aega napilt, oli iga sekk arvel ja logistika peensusteni läbimõeldud. aga teisel pool jõge oli keegi südametult kopaga hullanud, lüües meie trajektoori ettenägematud takistused. saatust trotsides otsustasime foore vältides kavaldada, aga ikka maandusime mingis hiinalinna garaaziboksi tupikus. mina elasin kogu oma nördimuse muidugi heleni peal välja, sest veetis ju tema ometigi suurema osa oma kooliajast sellel pool jõge ja pidi olema siinkandis kindlasti oma austajatega jalutanud ning teadma ka paremaid shoortkatte. ilmnes, et ta oli muidugi täiesti mõtetult oma lapsepõlve raisanud ja käinud hoopis aardla ja tammelinna poistega, ja tema poolest oleks me sinna hiinalinna jäänudki. mina bussipargi tüdrukuna ei pidanudki seda kanti tundma, ning võisin vabalt ja reputatsiooni määrimata pärast tulutut hiinalinna forseerimist alla anda. niisiis võttis laululavalt räpina maanteele väljavingerdamine meil 45 mintsa. looduse tasakaal ilmutas, nagu seadus sellistel puhkudel ette näeb, põlvamaa metas, kus amsterdami särgid meile ise sülle jooksid.

kahe päeva pärast läksime selle seaduspära vastupidisele kontrollretkele ja lasime end probleemivabalt objektile viia. vapramäe ilus männimets pidi tagama laheda vook-in-ze-paark kaardiharjutuse. algus näis paljutõotav ja siis tulid need kardetud tasakaalustus kaapeed, mille kohta nõmmeandre ütleks mõnus nikerdamine, aga kus meie olime kolm korda järjest sunnitud raffalt järgmist targetit otsides teed küsima ... äkki peaks järgmine kord nimelt end enne trenni minekut ära eksitama, et metsas lihtsam oleks?

ainuke inimene kelle puhul natuura iseenesest balaanksu ei loksu on firmasportlane marti. tema jooksumaratoni jutt ei jäta vastuväitmiseks võimalusi. ja vahepeal on ta üritanud veel enda olemist mitmel viisil halvemaks teha, et vaid pääseda tädi pässiga koos taevaskotta minemast.